Maailma suurim võlakirjafondide valitseja PIMCO kavatseb luua fondi, mis pakub kaitset turu kukkumisele üle 15 protsendi, kirjutas Bloomberg nädala alguses. Morgan Stanley strateegide sõnul kasvas nõudlus toodete vastu, mis kaitseb investoreid kataklüsmide korral, eelmises kvartalis viiekordseks.
Mustaks luigeks nimetab bestselleri The Black Swan autor Nassim Nicolas Taleb nähtusi, mille toimumise tõenäosus on äärmiselt väike. Poolteist aastat enne Lehman Brothersi pankrottiminekut ilmunud raamatus hoiatas ta pankureid, et need toetuvad liiga palju tõenäosuse põhistele mudelitele ning ignoreerivad potentsiaalsete katastroofide võimalusi.
Lisaks Pimcole pakuvad väga väikese tõenäosusega sündmuste vastu kaitset Deutsche Bank ja Citigroup kas siis fondide või tuletisinstrumentide näol.
Goldman Sachsi strateeg Alberto Gallo hoiatas aga möödunud kuul, et investorid maksavad liiga palju tuletisväärtpaberite eest, mis pakuvad kaitset kõige vähemtõenäoliste stsenaariumite nagu Euroopa riikide maksejõuetuse vastu, aga ei panusta piisavalt suurema tõenäosusega stsenaariumite nagu pika madala kasvu perioodi vastu.
„Kui kirjeldada olukorda purjetamisterminites, maksavad investorid suuri preemiaid kaitsmaks ennast äkilise tormi vastu, aga ei soovi ennast kaitsta pika tuulevaikuse vastu,“ lausu Gallo.
Kuvatud on postitused sildiga investeerimine. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga investeerimine. Kuva kõik postitused
reede, 23. juuli 2010
esmaspäev, 28. juuni 2010
Ülirikkad investeerivad üha enam juveelidesse
Merryll Lynchi personaalpanganduse üksuse ja analüüsikeskuse Capgemini järjekordne raport rikaste inimeste investeeringutest näitab, et juveelid, vääriskivid ja kellad on kerkinud nn hobiinvesteeringute (passion investments) kategoorias teisele kohale moodustades 23 protsenti selle kategooria investeeringutest.
Esikohal on selles kategoorias 30 protsendiga luksuskollektsioonid (Luxus Collectibles). Siia kuuluvad jahid, luksusautod, eralennukid jmt.
Investeeringute osakaal kunstiteostes langes 2009. aastal 22 protsendile võrrelduna 25 protsendiga 2008. aastal. Investeeringute osatähtsus juveelides, vääriskivides ning kellades oli 2007. aastal 18 ning 2008. aastal 22 protsenti.
Neljandal kohal hobiinvesteeringute hulgas on 14 protsendiga muud kollektsioonid - mündid, vein, antiik jmt. Viiendal kohal on 8 protsendiga investeeringud sporti (investeerimine spordiklubidesse, jahivõistkondadesse, võiduajamisfirmadesse jne). Muu kategooria investeeringud, näiteks kuulumine klubidesse, reisimine, relvad, muusikainstrumendid jms, moodustavad kolm protsenti nn hobiinvesteeringutest.
Finantsinvesteeringutest saavutasid 2009. aastal 31 protsendiga suurima osakaalu intressitooted, aktsiad moodustasid 29, hoiused 13, kinnisvara 14 ja alternatiivinvesteeringud (siia kuuluvad riskifondid, riskikapitalifirmad, derivatiivid, valuutad, toorained ja erakapitalifirmad) 8 protsenti finantsinvesteeringutest.
Raporti kohaselt kasvas maailma rikaste (vara väärtus üle ühe miljoni dollari) arv 2009. aastal 10 miljoni inimeseni ning neile kuuluva vara väärtus kasvas 18,9 protsenti 39,0 triljoni dollarini.
Nn ultrarikkaid, kelle vara väärtus ulatus üle 30 miljoni dollari, oli eelmisel aastal 93 100.
Esikohal on selles kategoorias 30 protsendiga luksuskollektsioonid (Luxus Collectibles). Siia kuuluvad jahid, luksusautod, eralennukid jmt.
Investeeringute osakaal kunstiteostes langes 2009. aastal 22 protsendile võrrelduna 25 protsendiga 2008. aastal. Investeeringute osatähtsus juveelides, vääriskivides ning kellades oli 2007. aastal 18 ning 2008. aastal 22 protsenti.
Neljandal kohal hobiinvesteeringute hulgas on 14 protsendiga muud kollektsioonid - mündid, vein, antiik jmt. Viiendal kohal on 8 protsendiga investeeringud sporti (investeerimine spordiklubidesse, jahivõistkondadesse, võiduajamisfirmadesse jne). Muu kategooria investeeringud, näiteks kuulumine klubidesse, reisimine, relvad, muusikainstrumendid jms, moodustavad kolm protsenti nn hobiinvesteeringutest.
Finantsinvesteeringutest saavutasid 2009. aastal 31 protsendiga suurima osakaalu intressitooted, aktsiad moodustasid 29, hoiused 13, kinnisvara 14 ja alternatiivinvesteeringud (siia kuuluvad riskifondid, riskikapitalifirmad, derivatiivid, valuutad, toorained ja erakapitalifirmad) 8 protsenti finantsinvesteeringutest.
Raporti kohaselt kasvas maailma rikaste (vara väärtus üle ühe miljoni dollari) arv 2009. aastal 10 miljoni inimeseni ning neile kuuluva vara väärtus kasvas 18,9 protsenti 39,0 triljoni dollarini.
Nn ultrarikkaid, kelle vara väärtus ulatus üle 30 miljoni dollari, oli eelmisel aastal 93 100.
esmaspäev, 21. juuni 2010
Erainvestori elu on profi omast lihtsam
Eesti esimese börsibuumi ajal räägiti, et väikeinvestor saab alati petta. Tookord see ilmselt nii oligi, aga tänaseks on kujunenud olukord, kus väikeinvestoril on märkimisväärsed eelised institutsionaalsete investorite (avatud fondide, pensionifondide riskifondide ja võõrast raha haldavate investeerimisfirmade) ees.
Üsna hiljuti ütles üks pankur minu aktsiaportfelli kommenteerides, et valuutarisk on praktiliselt 100 protsenti. Osaliselt oli tal õigus, sest ma ei öelnud, et tegelikult on mul raha ka hoiustes, mille üle pean eraldi arvestust. Aga isegi kui mul seda ei oleks, on minul eraisikust investorina vabadus võtta suur valuutarisk, mida institutsionaalsel investoril ei ole.
Ma haldan kahte aktsiaportfelli, ühes neist on Apple’i aktsia osakaal liiga suur. Portfelliteooriast lähtudes oleks ma pidanud juba ammu Apple’i osakaalu oma portfellis tugevasti kahandama. Ma saan aga endale seda luksust lubada, et ma Apple’i aktsiaid ei müü (vähemalt esialgu). Kui ma oleks oma portfelli juhtinud „nagu peab“, poleks selle väärtus täna kohe kindlasti absoluutses tipus nagu see praegu on, ning eraisikust investorina oleksin pidanud ka müüdud aktsiatelt saadud tulu eest ka tulumaksu maksma. Lisaks sellele oleksin võinud vabanenud rahaga teha kehva või väga kehva investeeringu.
Juhtusin mõned päevad tagasi lugema, et tänapäeval on investeerimine üks väheseid valdkondi, kus amatöörid võivad väga edukalt konkureerida proffidega ning olla neist isegi edukamad. Ilmselt see nii ongi.
Mulle tundub, et paljud amatööridest ja poolprofessionaalidest investorid väljusid üsna õigel ajal 2007. aasta alguses Tallinna börsilt ning teenisid kenakese kasumi. Institutsionaalsed investorid jäid aga mökutama ning mitmed neist on sunnitud nüüd oma investeeringute päästmiseks panema ettevõtetesse raha juurde.
Erainvestoritel on terve rida eeliseid institutsioonide ees. Enamik fonde võrdlevad oma tootlust mingi indeksiga, erainvestorid võivad jätta oma portfelli tootluse enda teada. Erainvestor võib aktsiaid osta või müüa sekunditega, ilma et see aktsia hinda muudaks, institutsionaalsed peavad seda tegema ettevaatlikult. Tõsi, tulenevalt Tallinna börsi äärmiselt kehvast likviidsusest pole väga lihtne oma positsioone muuta ka suurema portfelliga erainvestoritel.
Erainvestoril ei ole ka klienti kukla taga hingamas, kui tootlus hakkab kehvaks jääma, sest ainus klient on ta ise. Siiski tundub, et meie kliendid on üsna rahulikud ja lepivad seletusega, et „turud on volatiivsed“.
Üsna hiljuti ütles üks pankur minu aktsiaportfelli kommenteerides, et valuutarisk on praktiliselt 100 protsenti. Osaliselt oli tal õigus, sest ma ei öelnud, et tegelikult on mul raha ka hoiustes, mille üle pean eraldi arvestust. Aga isegi kui mul seda ei oleks, on minul eraisikust investorina vabadus võtta suur valuutarisk, mida institutsionaalsel investoril ei ole.
Ma haldan kahte aktsiaportfelli, ühes neist on Apple’i aktsia osakaal liiga suur. Portfelliteooriast lähtudes oleks ma pidanud juba ammu Apple’i osakaalu oma portfellis tugevasti kahandama. Ma saan aga endale seda luksust lubada, et ma Apple’i aktsiaid ei müü (vähemalt esialgu). Kui ma oleks oma portfelli juhtinud „nagu peab“, poleks selle väärtus täna kohe kindlasti absoluutses tipus nagu see praegu on, ning eraisikust investorina oleksin pidanud ka müüdud aktsiatelt saadud tulu eest ka tulumaksu maksma. Lisaks sellele oleksin võinud vabanenud rahaga teha kehva või väga kehva investeeringu.
Juhtusin mõned päevad tagasi lugema, et tänapäeval on investeerimine üks väheseid valdkondi, kus amatöörid võivad väga edukalt konkureerida proffidega ning olla neist isegi edukamad. Ilmselt see nii ongi.
Mulle tundub, et paljud amatööridest ja poolprofessionaalidest investorid väljusid üsna õigel ajal 2007. aasta alguses Tallinna börsilt ning teenisid kenakese kasumi. Institutsionaalsed investorid jäid aga mökutama ning mitmed neist on sunnitud nüüd oma investeeringute päästmiseks panema ettevõtetesse raha juurde.
Erainvestoritel on terve rida eeliseid institutsioonide ees. Enamik fonde võrdlevad oma tootlust mingi indeksiga, erainvestorid võivad jätta oma portfelli tootluse enda teada. Erainvestor võib aktsiaid osta või müüa sekunditega, ilma et see aktsia hinda muudaks, institutsionaalsed peavad seda tegema ettevaatlikult. Tõsi, tulenevalt Tallinna börsi äärmiselt kehvast likviidsusest pole väga lihtne oma positsioone muuta ka suurema portfelliga erainvestoritel.
Erainvestoril ei ole ka klienti kukla taga hingamas, kui tootlus hakkab kehvaks jääma, sest ainus klient on ta ise. Siiski tundub, et meie kliendid on üsna rahulikud ja lepivad seletusega, et „turud on volatiivsed“.
kolmapäev, 2. juuni 2010
Seitse suurt viga, mida tehakse finantsnõustaja valimisel – 2. viga
Eelmisel nädalal hakkasin refereerima peatükki MarketWatchi kolumnist Chuck Jaffe raamatust "Getting Started in Finding a Financial Advisor, kus selgitatakse nõustajate valikul tehtavaid tüüpilisemaid vigu. Nüüd kirjutan teisest veast.
Taustauuring jäetakse tegemata. Tal on ilus kontor, ilus auto ja palju rikkaid kliente. See ei ole taustauuring ja pigem on siin tegemist selliste finantsnõustajate ühisjoontega, kellele on USAs viimase 20 aasta jooksul esitatud finantspettuse süüdistus.
Selle asemel, et teha mõned telefonikõned või veidi googeldada tuginetakse lihtsustatud loogikale. Nõustaja räägib raadios ja teles - järelikult on ta hea. Teda tsiteeritakse ajalehtedes - järelikult on ta kvalifitseeritud. Ta nõustab kedagi, keda ma tunnen, aga see tuttav on üsna jõukas.
Ajakirjanikud, eriti online- meedias kirjutavad ajakirjanikud, pöörduvad meeleldi selliste allikate poole, kes ütlevad midagi vaimukat, mida tsitaadina loo pealkirjaks panna. Eesti häda on seegi, et taolisi allikaid, kes on nõus kiiresti midagi kommenteerima, saab lugeda üles ühe käe sõrmedel ja sõrmi jääb ülegi.
Muidugi, ka taustauuringute tegemine ei pruugi alati garantiid anda, aga Eestis on seda oluliselt lihtsam teha kui suuremates kogukondades.
Taustauuring jäetakse tegemata. Tal on ilus kontor, ilus auto ja palju rikkaid kliente. See ei ole taustauuring ja pigem on siin tegemist selliste finantsnõustajate ühisjoontega, kellele on USAs viimase 20 aasta jooksul esitatud finantspettuse süüdistus.
Selle asemel, et teha mõned telefonikõned või veidi googeldada tuginetakse lihtsustatud loogikale. Nõustaja räägib raadios ja teles - järelikult on ta hea. Teda tsiteeritakse ajalehtedes - järelikult on ta kvalifitseeritud. Ta nõustab kedagi, keda ma tunnen, aga see tuttav on üsna jõukas.
Ajakirjanikud, eriti online- meedias kirjutavad ajakirjanikud, pöörduvad meeleldi selliste allikate poole, kes ütlevad midagi vaimukat, mida tsitaadina loo pealkirjaks panna. Eesti häda on seegi, et taolisi allikaid, kes on nõus kiiresti midagi kommenteerima, saab lugeda üles ühe käe sõrmedel ja sõrmi jääb ülegi.
Muidugi, ka taustauuringute tegemine ei pruugi alati garantiid anda, aga Eestis on seda oluliselt lihtsam teha kui suuremates kogukondades.
reede, 28. mai 2010
Väärtusinvestoritele on saabunud võimalus
Kreeka võlakriis ning pinged Aasias on muutnud finantsturud närviliseks kukutades Dow Jonesi tööstuskeskmise kolmapäeval alla 10 000 punkti taseme.
Kui aga vaadata, mis toimub ettevõtete poole peal, siis pole nii häid kvartalitulemusi nähtud juba ammu. Investeerimisajakiri Barron’s kirjutab, et ligi 80 protsenti S&P 500 indeksi koosseisu kuuluvatest ettevõtetest ületasid analüütikute ootusi, mis olid niigi üsna optimistlikud. Sellest, et ka head tulemused võivad põhjustada aktsia hindade languse, kirjutasin vahetult enne kvartalitulemuste hooaja algust aprilli alguses.
Nüüdseks on aga selgunud, et USA ettevõtete esimese kvartali tulemused pole olnud lihtsalt head vaid lausa väga head. Tänu paljudele üllatustele oli S&P 500 ettevõtete kasumid kokku 14% suuremad kui analüütikud ootasid. Tegemist on suuruselt teise nn üllatusfaktoriga alates 1994. aastast, mil uudisteagentuur Thomson Reuters hakkas taolisi andmeid koguma.
Alates 12. aprillist, mil ettevõtted alustasid eelmise kvartali tulemuste avaldamist, on S&P 500 indeks langenud kümmekond protsenti ning aktsiate hinnad kukkusid tulemuste avaldamise päeval keskmiselt ühe protsendi võrra. See on kehvim reageerimine tulemustele vähemalt viimase 10 aasta jooksul.
„Tegemist on müstiliste, volatiivsete ja raskete aegadega,“ kirjutab investeerimisajakirjanik Richard Russell. Aktsiaturg kukub „ samal ajal kui iga terve mõistusega investor teab, et turg peaks hoopis tõusma“ märgib ta oma Dow Theory Letters viimases numbris.
Palju positiivsemaks on muutunud ka analüütikud. Selle aasta kasumi kasvuks ennustatakse juba 33 protsenti ehkki jaanuaris arvasid needsamad analüütikud, et kasumid kahanevad üheksa protsenti. Investorite jaoks ei tähenda see meelemuutus suurt midagi, sest turg on ilmselt korrektsioonieelse tõusu (märts 2009 kuni aprill 2010) juba sisse arvanud.
Aga väärtusinvestori jaoks võib turg olla atraktiivne. S&P 500 indeksi väärtus on 12,5 korda kõrgem kui analüütikute ennustatud järgmise nelja kvartali kasum aktsia kohta. Eelmisel 52 nädalal oli see suhe keskmiselt 14,6. Blackrocki aktsiaturgude peastrateegi Bob Dolli arvates võib aktsiate hinnatase (valuatsioon) järsult hüpata pärast seda kui Euroopa võlakriis hakkab järele andma.
„Kasum on kõige tähtsam,“ lausus Doll Barron’sile. „Aga praegu pole me keskendunud kõige tähtsamale,“ lisas ta.
Kui aga vaadata, mis toimub ettevõtete poole peal, siis pole nii häid kvartalitulemusi nähtud juba ammu. Investeerimisajakiri Barron’s kirjutab, et ligi 80 protsenti S&P 500 indeksi koosseisu kuuluvatest ettevõtetest ületasid analüütikute ootusi, mis olid niigi üsna optimistlikud. Sellest, et ka head tulemused võivad põhjustada aktsia hindade languse, kirjutasin vahetult enne kvartalitulemuste hooaja algust aprilli alguses.
Nüüdseks on aga selgunud, et USA ettevõtete esimese kvartali tulemused pole olnud lihtsalt head vaid lausa väga head. Tänu paljudele üllatustele oli S&P 500 ettevõtete kasumid kokku 14% suuremad kui analüütikud ootasid. Tegemist on suuruselt teise nn üllatusfaktoriga alates 1994. aastast, mil uudisteagentuur Thomson Reuters hakkas taolisi andmeid koguma.
Alates 12. aprillist, mil ettevõtted alustasid eelmise kvartali tulemuste avaldamist, on S&P 500 indeks langenud kümmekond protsenti ning aktsiate hinnad kukkusid tulemuste avaldamise päeval keskmiselt ühe protsendi võrra. See on kehvim reageerimine tulemustele vähemalt viimase 10 aasta jooksul.
„Tegemist on müstiliste, volatiivsete ja raskete aegadega,“ kirjutab investeerimisajakirjanik Richard Russell. Aktsiaturg kukub „ samal ajal kui iga terve mõistusega investor teab, et turg peaks hoopis tõusma“ märgib ta oma Dow Theory Letters viimases numbris.
Palju positiivsemaks on muutunud ka analüütikud. Selle aasta kasumi kasvuks ennustatakse juba 33 protsenti ehkki jaanuaris arvasid needsamad analüütikud, et kasumid kahanevad üheksa protsenti. Investorite jaoks ei tähenda see meelemuutus suurt midagi, sest turg on ilmselt korrektsioonieelse tõusu (märts 2009 kuni aprill 2010) juba sisse arvanud.
Aga väärtusinvestori jaoks võib turg olla atraktiivne. S&P 500 indeksi väärtus on 12,5 korda kõrgem kui analüütikute ennustatud järgmise nelja kvartali kasum aktsia kohta. Eelmisel 52 nädalal oli see suhe keskmiselt 14,6. Blackrocki aktsiaturgude peastrateegi Bob Dolli arvates võib aktsiate hinnatase (valuatsioon) järsult hüpata pärast seda kui Euroopa võlakriis hakkab järele andma.
„Kasum on kõige tähtsam,“ lausus Doll Barron’sile. „Aga praegu pole me keskendunud kõige tähtsamale,“ lisas ta.
kolmapäev, 26. mai 2010
Seitse suurt viga, mida tehakse finantsnõustaja valimisel - 1. viga
Investeerimisportaali MarketWatch kolumnist Chuck Jaffe on muuhulgas uurinud aastaid ka finantsnõustamist ning kirjutanud raamatuid sellest, kuidas nõustajat valida. Portaal toob ära ühe peatüki äsjailmunud raamatust Getting Started in Finding a Financial Advisor, kus selgitatakse vigu, mida nõustajate valikul reeglina tehakse.
1. Intervjueeritakse ainult ühte kandidaati. Te võite olla jõudnud oma elus aega, kus vajate finantsabi. Esimene nõustaja, kellega te kohtute, võib olla täielik idioot, aga on üsna kindel, et teile näib ta olevat väga hea. Tema sorav, võõrsõnadega pikitud jutt tekitab mulje, et ta suudab teie probleemid lahendada, kuid teil pole teadmisi ega kogemusi hinnata, kas ta ikka suudab seda, sest puudub võrdlus teiste nõustajatega. Teil pole mingit aimu, kas ta müüb teile ühte lahendust, mida pakub kõikidele klientidele või pakub tõesti just teile sobivaimat lahendust.
Veel üks põhjus, miks inimesed palkavad esimese ettejuhtunud finantsnõustaja, on usaldusväärse sugulase või tuttava soovitus.
Finantsnõustaja võimeid hinnata on raske ning vale mulje ohvriks ei pruugi langeda mitte ainult need, kes puutuvad taolise asjaga esimest korda kokku, vaid ka kogenud nõustajad ise.
Raamatu autorile rääkis Bostoni üks juhtiv finantsnõustaja, et kuna tal oli raamatu kirjutamise ja raadiosaatega nii palju tegemist, ta uusi kliente enam ei võtnud. Neile, kes soovisid tema kliendiks hakata, soovitas ka kahte noort ja lootustandvat finantsnõustajat. Ta ise polnud noormeestega rääkinud ega taustauuringuid teinud, vaid soovitas neid sellepärast, et poisid olid targad ja energilised ning oskasid finantsnõustajate ühingu koosoleku küsida arukaid küsimusi. Paar aastat hiljem esitati ühele neist noorest nõustajast kriminaalsüüdistus pettuses.
Järmisest suuremast veast finantsnõustaja valimisel kirjutan järgmisel nädalal.
1. Intervjueeritakse ainult ühte kandidaati. Te võite olla jõudnud oma elus aega, kus vajate finantsabi. Esimene nõustaja, kellega te kohtute, võib olla täielik idioot, aga on üsna kindel, et teile näib ta olevat väga hea. Tema sorav, võõrsõnadega pikitud jutt tekitab mulje, et ta suudab teie probleemid lahendada, kuid teil pole teadmisi ega kogemusi hinnata, kas ta ikka suudab seda, sest puudub võrdlus teiste nõustajatega. Teil pole mingit aimu, kas ta müüb teile ühte lahendust, mida pakub kõikidele klientidele või pakub tõesti just teile sobivaimat lahendust.
Veel üks põhjus, miks inimesed palkavad esimese ettejuhtunud finantsnõustaja, on usaldusväärse sugulase või tuttava soovitus.
Finantsnõustaja võimeid hinnata on raske ning vale mulje ohvriks ei pruugi langeda mitte ainult need, kes puutuvad taolise asjaga esimest korda kokku, vaid ka kogenud nõustajad ise.
Raamatu autorile rääkis Bostoni üks juhtiv finantsnõustaja, et kuna tal oli raamatu kirjutamise ja raadiosaatega nii palju tegemist, ta uusi kliente enam ei võtnud. Neile, kes soovisid tema kliendiks hakata, soovitas ka kahte noort ja lootustandvat finantsnõustajat. Ta ise polnud noormeestega rääkinud ega taustauuringuid teinud, vaid soovitas neid sellepärast, et poisid olid targad ja energilised ning oskasid finantsnõustajate ühingu koosoleku küsida arukaid küsimusi. Paar aastat hiljem esitati ühele neist noorest nõustajast kriminaalsüüdistus pettuses.
Järmisest suuremast veast finantsnõustaja valimisel kirjutan järgmisel nädalal.
esmaspäev, 10. mai 2010
Väärtusinvestori maakleril on väga igav
Väärtusinvestor Tom Russo arvab, et maakleril, kes teostab tema tehinguid, on sama igav kui Wall Streeti nõudepesumasina parandajal. Ta ootab ja ootab, aga telefon heliseb haruharva, kirjutab The Wall Street Journal.
Russo varahaldusfirma Gardner Russo & Gardner, kes haldab nelja miljardi dollari suurust investeerimisfondi, maksab kauplemistasudeks miljon dollarit aastas. Võrdlusena võiks tuua varahaldusfirma Galleon Group, mille asutaja Raj Rajaratnam arreteeriti möödunud aastal süüdistatuna insaidertehingutes, tunnistas kunagi, et maksis maaklerfirmadele 250 miljonit aastas.
„Minu maakler on ilmselt kõige üksildasem inimene Wall Streetil,“ lausus Russo majanduslehele. „Me ei ole Wall Streeti suuremad sõbrad, sest me genereerime nii vähe komisjonitasu,“ lisas ta ja tunnistas, et tasud ulatuvad miljoni dollarini vaid väga aktiivsetel aastatel.
Fondi kaks suurimat investeeringut, Warren Buffetti Berkshire Hathaway ja Nestle on soetatud vastavalt aastatel 1983 ning 1988. Russo sõnul pakuvad mõlemad investoritele atraktiivset väärtust, mistõttu ei kavatse ta neist niipea loobuda.
Berkshire aktsia hind kerkis eelmisel aastal 30, Nestle aktsia 46 protsenti. Nestle aktsia tulusus (aktsia hinnatõus pluss dividendid) on viimase 20 aasta jooksul keskmiselt 12 protsenti aastas. Veel kuulub fondi suuremate investeeringute hulka Goldman Sachs ja General Electric. Kolm suuremat investeeringut moodustavad kokku 30 protsenti portfelli kogumahust.
Väärtusinvesteerimine on investeerimisstrateegia, mille kohaselt tasub osta aktsiaid alles siis, kui neid on võimalik osta fundamentaalanalüüsi põhjal leitud väärtusest tunduvalt odavamalt.
Russo varahaldusfirma Gardner Russo & Gardner, kes haldab nelja miljardi dollari suurust investeerimisfondi, maksab kauplemistasudeks miljon dollarit aastas. Võrdlusena võiks tuua varahaldusfirma Galleon Group, mille asutaja Raj Rajaratnam arreteeriti möödunud aastal süüdistatuna insaidertehingutes, tunnistas kunagi, et maksis maaklerfirmadele 250 miljonit aastas.
„Minu maakler on ilmselt kõige üksildasem inimene Wall Streetil,“ lausus Russo majanduslehele. „Me ei ole Wall Streeti suuremad sõbrad, sest me genereerime nii vähe komisjonitasu,“ lisas ta ja tunnistas, et tasud ulatuvad miljoni dollarini vaid väga aktiivsetel aastatel.
Fondi kaks suurimat investeeringut, Warren Buffetti Berkshire Hathaway ja Nestle on soetatud vastavalt aastatel 1983 ning 1988. Russo sõnul pakuvad mõlemad investoritele atraktiivset väärtust, mistõttu ei kavatse ta neist niipea loobuda.
Berkshire aktsia hind kerkis eelmisel aastal 30, Nestle aktsia 46 protsenti. Nestle aktsia tulusus (aktsia hinnatõus pluss dividendid) on viimase 20 aasta jooksul keskmiselt 12 protsenti aastas. Veel kuulub fondi suuremate investeeringute hulka Goldman Sachs ja General Electric. Kolm suuremat investeeringut moodustavad kokku 30 protsenti portfelli kogumahust.
Väärtusinvesteerimine on investeerimisstrateegia, mille kohaselt tasub osta aktsiaid alles siis, kui neid on võimalik osta fundamentaalanalüüsi põhjal leitud väärtusest tunduvalt odavamalt.
reede, 7. mai 2010
Masinatel ütlesid närvid üles
Kreeka sündmustest tingitud närvilisus oli eile nii suur, et arvutitel ütlesid närvid üles. Nii võib iseloomustada eile õhtul toimunud dramaatilisi sündmusi Wall Streetil.
Poolteist tundi enne börsipäeva lõppu kukkus Dow Jonesi tööstuskeskmine 998,5 punkti ehk 9,5 protsenti. Tegemist on maailma tuntuima aktsiaindeksi ajaloo suurima langusega punktides. Dow komponentidest kukkus tarbekaupade tootja Procter & Gamble’i aktsia hind päevasiseselt 37 protsenti ning seda aktsiat peetakse osaliselt päevasisese krahhi üheks peasüüdlaseks.
Kaose algpõhjus on küll praegu veel teadmata, aga seda võib küll öelda, et algul müügi-, hiljem ostulaviini põhimiseks vedajateks olid nn elektroonilised kauplejad. Tegemist on arvutiprogrammidega, mis ostavad ja müüvad väärtpabereid ülitihedal sagedusel. Tänane New York Times kirjutab, et automaatne kauplemine moodustab juba 50 kuni 75 protsenti USA aktsiate igapäevasest kauplemismahust. New Yorgi börsi (NYSE) kauplemissüsteem ei suuda aga nii kiiret kauplemist hallata ning täna toimub 60 protsenti New Yorgi börsil noteeritud aktsiatega kauplemisest väljaspool NYSEt teistel elektroonilistel börsidel. Nii mitmedki kirjeldasid eile õhtul toimunut, et New Yorgi börsil lihtsalt ei olnud võimalik tehingukorraldusi täita.
Eilsed indeksite liikumised olid dramaatilised, aga veel dramaatilisemad olid paljude aktsiate hinnad. Tänane The Wall Street Journal kirjutab, et vähemalt kaheksa Standard & Poor’s 1500 indeksi koosseisu aktsia hind kukkus päevasiseselt ühele USA sendile ehk sisuliselt 100 protsenti. Nende hulka kuulusid näiteks õlletootja Boston Beer (teeb väga head õlut), mille hind kerkis päeva lõpuks tagasi 55,82 dollarile (hinnalangus 0,66 protsenti).
Kõige suuremateks kannatajateks olid need investorid, kes olid aktsiatele pannud peale nn limiitorderid. Soovitavad ju paljud investeerimisnõustajad aktsiakaotust mitte liiga suureks lasta ja aktsia hinna kindlale tasemele langedes ära müüa. Kuna aga aktsiate hinnad kerkisid eile sama kiiresti tagasi, on nn stop loss orderid kehtestanud investorid tänaseks oma aktsiatest ilma.
Näiteks nendel, kel oli Procteri aktsia stop loss order 50 dollaril, sooritati mehaaniliselt tehing, sest aktsia hind kukkus päevasiseselt 39,97 dollarile. Investorid kaotasid aktsia müügiga raha, aga aktsia hind kerkis päeva lõpuks 60,76 dollarile. Sisuliselt on tegemist kahekordse kaotusega.
Mis õpetuse võiks eilne kaos anda väikeinvestorile? Vastus on väga lihtne ja selge. Ei ole mingit mõtet paanitseda ning aktsiate hindu hinge kinni pidades igapäevaselt jälgida. Ega Procter & Gamble ei olnud eile õhtul kolmveerand kümme (meie aja järgi), mil ettevõtte aktsia hind kukkus 40 dollarile, kehvem ettevõte kui tund aega varem või tund aega hiljem, mil aktsia hind oli 60 kroonil.
Ehkki närvilisus jätkub, annab korrektsioon (ausalt öeldes mina olen oodanud seda korrektsiooni pikisilmi) võimalus julgetel taas odavamalt aktsiaid osta. Kreekas on ju veri tänavatel ka otseses mõttes. Nagu olen varemgi öelnud, tasub praeguses üsna ebakindlas majanduslikus olukorras osta korralikult dividende maksvate suurte ettevõtete aktsiad.
Telekommunikatsioonigigantide Verizon ja AT&T aktsiate dividenditootlused on vastavalt 6,6 ja 6,5 protsenti. Hispaania telekommunikatsioonifirma Telefonica, mille aktsia hind on viimaste nädalatega kukkunus üle viiendiku, dividenditootlus on 6,2 protsenti. Samas suurusjärgus on kukkunud ka Itaalia naftakompanii Eni aktsia hind. Head dividenditootlust pakub ka farmaatsiagigandi Johnson & Johnsoni, Coca-Cola Co ning USA suuruselt teise naftakompanii Chevron aktsiad (dividenditootlused jäävad vahemikku 3,3 kuni 3,6 protsenti).
Meie kõigi jaoks on üks tähtsamais asju rahulik uni. Aktsiainvestor saab ka keeruliselt aegadel rahulikult magada siis, kui ta ostab aktsiad pikemaks perioodiks, vähemalt viieks aastaks. Minu kogemus ütleb, et taolise käitumise korral ei ole garanteeritud mitte üksnes rahulik uni, vaid ka aktsiaportfelli üsna korralik tootlus.
reede, 23. aprill 2010
Pikaajaliselt on aktsiad üsna turvalised
Lõpetasin eile Warren Buffetti biograafia The Snowball lugemise ning viimases peatükis on seal toodud mõned tema näpunäited investeerimise kohta.
Pikaajaliseks omamiseks on aktsiad üsna turvalisne investeering, leiab legendaarne investor. Produktiivsus kasvab ning sellega koos kerkivad ka aktsiate hinnad.
Valesti võib minna vaid paar asja. Üheks taoliseks on ostmine või müümine valel ajal. Buffett ise on möönnud, et ostis valel ajal ehk siis kui nafta hind oli liiga kõrge naftakompanii ConocoPhillips aktsiaid. Buffett hakkas Conoco aktsiaid ostma 2005. aasta neljandas kvartalis ning jätkas nende ostmist ka 2006. aastal. Toona oli tegemist Buffetti suurima ostuga.
Mina ostsin Conoco aktsiad Buffettist pool aastat varem ning mäletan, et kui uudis tema ostust teatavaks sai, kergitas see aktsia hinda üsna kenasti.
Teine oht on suured teenustasud, mis võivad tulu ära süüa. Nende kahe viltumineku vältimiseks soovitab Buffett osta perioodiliselt indeksaktsiaid. Meie tingimustes peab aga vaatama, et perioodid liiga tihedaks ei lähe, sest välismaiste väärtpaberite soetamine on üsna kallis. Kodumaiseid indeksaktsiad ehk börsil noteeritud fonde meil aga veel ei ole.
Samas on toodud ka Buffetti vaata et kuulsaim nõuanne olla ahne siis, kui teised on hirmul ning olla hirmul siis, kui teised on ahned. Olen ka ise seda nõuannet järginud ning võin kinnitada, et see töötab väga hästi.
Kui üldine majandus liigub juba pikka aega tõususuunas, võib valida välja mõne kaunitari (ikka aktsiate hulgast) ja üritada teenida veidi suuremat tulu. Aga legendaarse investori arvates võivad aktiivsed investorid olla vaid üksikud inimesed. Mina näiteks nende hulka ei kuulu.
reede, 16. aprill 2010
Vein kui investeering
Ei ole vist kellelegi saladuseks, et lisaks investeerimisele väärtpaberitesse ning kinnisvarasse võib raha paigutada alternatiivsetesse investeerimisobjektidesse (varaklassidesse), milleks on vääriskivid, kunst, antiikmööbel- ja esemed, aga ka vein.
The Wall Street Journal kirjutas mõni nädal tagasi, et 2008. aasta finantskriisi ajal langesid investeerimiskvaliteediga veinide hinnad 22 protsenti. Londonis asuv veinifond (Wine Investment Fund) kinnitab aga, et pikas perspektiivis kasvavad hinnad 1,2 protsenti kuus ehk 15 protsenti aastas.
Ehkki tootlused on kõrged, ei soovita Morgan Stanley Smith Barney investeeringute peastrateeg David Darst veini, juveelidesse ning kunsti investeerida, sest turud ja likviidsus on väike ning hinnakujundus ebaregulaarne.
„Keskmisel inimesel on mõttekam omada veini tootva ettevõtte aktsiaid,“ kinnitas Darst.
Aga kui kellelgi on siiski soovi veini investeerimisega tegelda, siis toob majandusleht mõningaid näpunäiteid. Kõige tähtsam on enne investeerimisotsuste tegemist mõista viinamarjakasvatuse fundamentaalaluseid. Kui potentsiaalne investor seda endale selgeks teha ei suuda, pole mõtet investeeringute tuludest unistada. Lohutuseks võib muidugi investeeringu ära juua.
1.Suurem osa veinidest on mõeldud üsna kiireks tarbimiseks. Investeerimiskõlbulikud veinid aga piirduvalt peamiselt Bordeaux’ga, mis on mõeldud seisma aastakümneteks. Ka teistest regioonidest tuleb investeerimiskõlbulikke veine, aga kaugeltki mitte sellistes kogustes.
2. Keskenduge headele aastakäikudele. Ainult mõned aastakäigud iga kümnendi kohta on väärt investeerimiseks. Bordeaux´ veinide puhul aastad 2000, 2003, 2005; ka 2009. aastast on kujunemas hea aastakäik .
3. Väga olulised on hoiutingimused ning detailne arvepidamine (kellelt ja millal ostetud jne).
4. Olulised on ka tunnustatud kriitikute poolt antud reitingud.
Ajaleht soovitab investeerimiseks osta hea aastakäigu veine mõni aasta enne veini viie- või kümneaastaseks saamist, sest nende daatumite täitumisel teevad hinnad tihti hüppe.
neljapäev, 15. aprill 2010
Kõige olulisem on ettevõtte juht
Investeerimiskõlbulike aktsiate valimiseks on mitu võimalust. Kõige tavalisem on alustamine ettevõtete fundamentaalanalüüsiga ning selle põhjal investeerimisobjekti väljavalimine. Fundamentaalanalüüsi põhjal teevad investeerimisotsuseid kõik professionaalsed investorid ja nii soovitatakse teha ka väikeinvestoritel.
Lisaks numbritele tuleks aga vaadata ka börsiettevõtet kui organisatsiooni. Ma ise pole teinud peaaegu ühtegi investeerimisotsust pelgalt ettevõtte viimase kvartali või isegi aasta majandusaruande ning analüütikute püha numbri p/e suhte ehk aktsia hinna ja kasumi suhte põhjal. Tõsi, ühel juhul, kui ma ei osanud valida kahe võrdse ettevõtte vahel, sai otsustavaks tõesti p/e suhe.
Minu jaoks on väga oluline firmakultuur. Kuidas suhtleb ettevõte avalikkuse ja aktsionäridega? Kui sujuvalt toimuvad tegevjuhtide vahetused? Millised on ettevõtte suhted klientidega? Ja kõige tähtsam - mis on ettevõtte eesmärk ja missioon?
Aga on ka kolmas võimalus, millest kirjutasid hiljuti investeerimisportaal MarketWatch ning ajaleht The Wall Street Journal. Paljud fondid alustavad ettevõttega tutvumist selle juhist.
„Tavaliselt ma alustan kohtumist ütlusega, et enne kui me hakkame rääkima teie ettevõttest, räägime kõigepealt teist endast,“ lausus MarketWatchile Evermore Global Value ja Evermore European Value fondide juht David Markus. Juhiga tuleks rääkida nii enne kui pärast aktsiate soetamist.
Väikeinvestoritel ei ole reeglina võimalust juhiga pidevalt suhelda. Nende suhtlus tegevjuhiga piirdub passiivselt ajakirjanduse vahendusel suhtlemisega ning võimalus küsimusi esitada avaneb reeglina vaid aktsionäride üldkoosolekutel.
Üheks ohuks fondijuhtide pideval suhtlusel ettevõtte juhtidega on see, et suhted võivad areneda liiga sõbralikeks ja fondijuht võib muutuda ettevõtte vigade suhtes pimedaks.
Tugeva tuumikinvestori olemasolu korral võib aga tihti tekkida küsimus, kes tegelikult ettevõtet juhib - kas ametlik tegevjuht või kõrvalkabinetis istuv suuromanikust nõukogu esimees. Hoiatavateks näideteks on Delli juht Michael Dell ning kohvikuketi Starbucks juht ja hing Howard Schultz, kes mõlemad taandusid juhi kohalt kümnendi alguses, aga olid sunnitud mõni aasta tagasi tegevjuhi ameti taas oma nimele võtma.
Tallinki puhul on meil päris hästi teada, et laevafirmat juhib Enn Pant, aga kas Nordeconi juhib tegelikult Jaano Vink või Toomas Luman, kas Marko Ehitust juhib Tõnu Toomik või hoopis Toomas Annus, seda ma väga täpselt ei tea. Olympic EG juhi nime ei oska ma peast ilma nende kodulehele minemata isegi nimetada, aga ühe ajakirja kaanelt saab lugeda Armin Karu teisest tulemisest. Minu vaist ütleb, et tegelikult juhib kasiinokompaniid ikkagi Karu.
Kümmekond aastat tagasi kirjeldas ajakiri Fortune, kuidas Nokia tollane juht Jorma Ollila lihavõtete paiku suvila saunast jäätükkide vahele ujuma sulpsas. Mainekas majandusjakiri pidas seda vajalikuks detailiks kirjeldamaks tol ajal maailma esikümnesse kuuluva ettevõtte juhi harjumusi. Ma olen lugenud kümnete kaupa artikleid selle kohta, mis kell maailma suuremate firmade juhid ärkavad, mis sporti teevad ja milline on nende pereelu. Paraku ei saa meie väikeinvestorid suurt midagi taolist lugeda meie ettevõtete juhtide kohta.
Ehkki ettevõtete tegevusest, eriti analüütikute kommentaare majandustulemuste kohta saame lugeda massiliselt, ei tea me kuigi palju oma börsiettevõtete juhtidest. Ehk vaid pelgalt seda, et keegi on segatud maadevahetuse skandaali võib kuidas keegi kalu röstib. Pole siis ime, et börsiettevõtete maine nii madal on.
Börsiettevõtete juhid, olge avatumad!
esmaspäev, 12. aprill 2010
Spekulandid ei ole saatanast
Spekulantidel pole praegu just kõige kergemad ajad. Neid süüdistatakse seitsmes surmapatus alates nafta hinna üleskruvimisest ja Lehman Brothersi pankrottiajamisest ning lõpetades Kreekat tabanud krediidikriisiga. Kui Kreeka peaminister George Papandreou kaebas USA president Barack Obamale spekulantide peale, leidis ta mõistva kuulaja, kirjutas The New York Times. Obama ise süüdistas väikest gruppi spekulante aasta tagasi Chrysleri pankrotis. Saksamaa rahandusminister tegi koguni ettepaneku hakata uurima, kes teevad koostööd euro nõrgestamisel, kirjutab mõjukas päevaleht.
Aga on ka vastupidiseid arvamusi. San Diego ülikooli professor Frank Partnoy peab spekulante pigem hoiatajateks ja finantssüsteemi abistajateks. Just spekulandid olid ühed vähesed, kes hoiatasid kümme aastat tagasi tehnoloogiamulli lõhkemise eest.
„Juhul kui finantssüsteemis on kangelasi, siis on kangelased just nemad,“ lausus Partnoy. Nemad panustasid Enroni ja Lehmani langemisele ning hoiatasid, et need ettevõtted on maksujõuetud.
Kes siis need spekulandid on ja mida kohutavat nad teevad? Üsna populaarne on seisukoht, et nad hävitavad ettevõtteid ja riikide majandusi ainuüksi sellepärast, et need on hävitatavad. Nad paisutavad mulle ning ning kui need lõhkevad, tekitavad sellega häda ja viletsust. Taoline seisukoht tekkis 18. sajandi Londonis, mil kauplemine aktsiatega hakkas hoogu koguma. Kahekümnenda sajandi alguses loeti New Yorgi börsi spekulantide pärusmaaks ning investorid piirdusid turvalisemate võlakirjadega.
Mul on tunne, et ka tänapäeva Eestis peetakse börsi pigem spekulantide ja kauplejate pärusmaaks. Mõiste „börsil mängima“ kõlab endiselt isegi ärieliiti kuuluvate inimeste huulilt.
Kõige naljakam on muidugi kuulata süüdistusi spekulantide vastu investeerimispankade juhtide endi suust. Nii süüdistab Lehman Brothersi juht Richard Fuld investeerimispanga kollapsis aktsia lühikeseks müüjaid ning ka Citigroupi juht Vikram Pandit väitis, et nad olid panka peaaegu hävitamas.
On märkimisväärne, et spekulandid saavad tavaliselt suure kriitika osaliseks peamiselt siis kui turud kukuvad, aga mitte kunagi hinnaralli ajal. Kui täpne olla, siis on nafta hinnarallis süüdistatud spekulante, aga siin on tegemist pigem erandiga.
„Iga kord, kui turg kukub, süüdistatakse lühikeseks müüjaid ning spekulante,“ rääkis tuntud lühikeseks müüja Jim Chanos, kes oli üks esimesi, kes hoiatas omal ajal Enroni, aga ka krediidikriisi eest. (Lühikeseks müüjad müüvad laenatud väärtpabereid eeldades, et nende hind kukub ning kaupleja saab tulu pärast hinnalangust väärtpaberid odavamalt soetada). Aga kauplejad ei ole kaugeltki mängurid. „Meie teeme fundamentaalanalüüsi täpselt samapalju kui teisedki,“ lisas ta.
Spekulatsiooni ajaloost raamatu kirjutanud Edward Chancelor kinnitab koguni, et spekulante ei motiveeri üldse mitte ahnus vaid hoopis idealism.
Legendaarne riskifondihaldur Victor Niederhoffer, kes kõrbes Tai finantskriisi tõttu 1997. aastal ning teistkordselt kümme aastat hiljem, lausus, et „spekulandid ei ole muidugi inglid ning võimaluse korral kasutavad ära nii riike kui ka naabrimeest. Aga kui mu tütar küsib, kas minu töö on sama tähtis, kui lihuniku, arsti või teadlase oma, vastan ma, et spekulant on kangelane ja on seda olnud kogu aeg,“ lisas ta.
Aga on ka vastupidiseid arvamusi. San Diego ülikooli professor Frank Partnoy peab spekulante pigem hoiatajateks ja finantssüsteemi abistajateks. Just spekulandid olid ühed vähesed, kes hoiatasid kümme aastat tagasi tehnoloogiamulli lõhkemise eest.
„Juhul kui finantssüsteemis on kangelasi, siis on kangelased just nemad,“ lausus Partnoy. Nemad panustasid Enroni ja Lehmani langemisele ning hoiatasid, et need ettevõtted on maksujõuetud.
Kes siis need spekulandid on ja mida kohutavat nad teevad? Üsna populaarne on seisukoht, et nad hävitavad ettevõtteid ja riikide majandusi ainuüksi sellepärast, et need on hävitatavad. Nad paisutavad mulle ning ning kui need lõhkevad, tekitavad sellega häda ja viletsust. Taoline seisukoht tekkis 18. sajandi Londonis, mil kauplemine aktsiatega hakkas hoogu koguma. Kahekümnenda sajandi alguses loeti New Yorgi börsi spekulantide pärusmaaks ning investorid piirdusid turvalisemate võlakirjadega.
Mul on tunne, et ka tänapäeva Eestis peetakse börsi pigem spekulantide ja kauplejate pärusmaaks. Mõiste „börsil mängima“ kõlab endiselt isegi ärieliiti kuuluvate inimeste huulilt.
Kõige naljakam on muidugi kuulata süüdistusi spekulantide vastu investeerimispankade juhtide endi suust. Nii süüdistab Lehman Brothersi juht Richard Fuld investeerimispanga kollapsis aktsia lühikeseks müüjaid ning ka Citigroupi juht Vikram Pandit väitis, et nad olid panka peaaegu hävitamas.
On märkimisväärne, et spekulandid saavad tavaliselt suure kriitika osaliseks peamiselt siis kui turud kukuvad, aga mitte kunagi hinnaralli ajal. Kui täpne olla, siis on nafta hinnarallis süüdistatud spekulante, aga siin on tegemist pigem erandiga.
„Iga kord, kui turg kukub, süüdistatakse lühikeseks müüjaid ning spekulante,“ rääkis tuntud lühikeseks müüja Jim Chanos, kes oli üks esimesi, kes hoiatas omal ajal Enroni, aga ka krediidikriisi eest. (Lühikeseks müüjad müüvad laenatud väärtpabereid eeldades, et nende hind kukub ning kaupleja saab tulu pärast hinnalangust väärtpaberid odavamalt soetada). Aga kauplejad ei ole kaugeltki mängurid. „Meie teeme fundamentaalanalüüsi täpselt samapalju kui teisedki,“ lisas ta.
Spekulatsiooni ajaloost raamatu kirjutanud Edward Chancelor kinnitab koguni, et spekulante ei motiveeri üldse mitte ahnus vaid hoopis idealism.
Legendaarne riskifondihaldur Victor Niederhoffer, kes kõrbes Tai finantskriisi tõttu 1997. aastal ning teistkordselt kümme aastat hiljem, lausus, et „spekulandid ei ole muidugi inglid ning võimaluse korral kasutavad ära nii riike kui ka naabrimeest. Aga kui mu tütar küsib, kas minu töö on sama tähtis, kui lihuniku, arsti või teadlase oma, vastan ma, et spekulant on kangelane ja on seda olnud kogu aeg,“ lisas ta.
esmaspäev, 5. aprill 2010
Aktsiate tagasiostmine ei pruugigi kasulik olla
See oli vist aastal 2005, mil panin tähele, et pea iga kord, kui Nokia aktsia hind oli kerkinud üle poole protsendi, tuli õhtul, pärast börsipäeva lõppu ka teade, et maailma suurim mobiiltelefonide tootja on oma aktsiaid tagasi ostnud.
Börsiettevõte saab aktsionäride vara suurendada kahte moodi: makstes neile dividende ning oma aktsiaid tagasi ostes (kolmandat võimalust, aktsia hinna kergitamist ei tee ettevõte ise, vaid seda teostab Härra Turg).
The Wall Street Journal kirjutas pühade ajal, et S&P 500 indeksi koosseisu kuuluvate ettevõtete tagasi ostetavate aktsiate maht kasvas neljandas kvartalis kolmandaga võrreldes 37 protsenti 47,8 miljardi dollarini. Võrreldes aktsiate tagasiostmise madalseisuga, mis oli 2009. aasta teises kvartalis, on maht kasvanud tervelt 98 protsenti, aga võrreldes rekordilise mahuga (2007. aasta teine kvartal) on see maht ikka veel 72 protsenti väiksem.
Siit tulebki aktsiate tagasiostmise esimene ja võib olla kõige suurem probleem. Ettevõtted kipuvad aktsiaid tagasi ostma mitte siis, kui need on odavad, vaid hoopis tõusva turu või tihti isegi buumi harjal, mil aktsiate hinnad on kõige kõrgemad. Ka 2007. aasta teine kvartal oli just aeg, mil USA aktsiaturud olid tipus.
Aktsiate tagasiostmisel on kaks põhjust. Esiteks, aktsia hinna toetamine ning teiseks, juhtkonna ja töötajate motivatsioonipakettideks ettenähtud optsioonide alusvara soetamine, s.t. töötajatele jagatavate aktsiate ostmine.
Neljandas kvartalis ostis aktsiaid tagasi 214 S&P 500 indeksi ettevõtet, aga ainult viiekümnel neist aktsiate arv vähenes, kirjutab The Wall Street Journal. See ega tähendab, et ülejäänud ettevõtted ostsid aktsiaid tagasi just optsiooniprogrammide jaoks ning aktsionäridele sellest suurt kasu ei tulnud ning ostud aktsia hinda ka ei toetanud.
Nii olid neljanda kvartali suurimad aktsiate tagasiostjad Microsoft 3,87 miljardi dollariga, teisel kohal oli IBM ning kolmandal Hewlett-Packard. Microsofti aktsia hind on samal ajal aga alates neljanda kvartali lõpust langenud 4,3 ning IBMi aktsia kaks protsenti. Hewlett-Packardi aktsia on sel aastal küll kallinenud 3,4 protsenti, aga S&P 500 indeks on kerkinud samal ajal 5,7 protsenti.
Eesti börsiettevõtted ei ole olnud eriti altid omi aktsiad tagasi ostma ning mõned näited kipuvad kuuluma nende hulka, kus võiks öelda, et eemärke pole need suutnud täita. (Mõnikord on meie börsiettevõtete puhul tekkida ka küsimus, mis on olnud aktsiate tagasiostmise programmi väljakuulutamise tegelik eesmärk.) Kõige tõsisem aktsiate tagasiostmise programm oli Tallinkil 2007. aasta lõpus ja 2008.aasta alguses, mil ettevõte ostis tagasi veidi alla nelja miljoni väärtpaberi. Korraks suutis aktsiate tagasiost hinnalanguse küll peatada aga mitte kauaks.
2008. aasta suvel ostis Arco Vara tagasi 450 000 oma aktsiat, aga ka see ei suutnud väärtpaberi hinnalangust peatada. 2008. aasta sügisel teatas aktsiate tagasiostmisest turuhinnast kaks korda kõrgema hinnaga Silvano FG, aga siin oli minu arvates tegemist pigem suuromaniku üritusega aktsia hinda üles rääkida. Kirjutasin sellest kuu aega tagasi (Silvano oli Rahumaa riskifond).
Seega võib öelda, et oma aktsiate tagasiostmine ei pruugi investorite jaoks alati kasulik tegevus olla. Pikas perspektiivis oleks ehk mõistlikum vaba raha investeerida uute toodete väljatöötamiseks või sobivate ettevõtete ülevõtmiseks. Aga lühemas perspektiivis oleks aktsionäride jaoks kasulikum dividendide suurendamine. Tõsi, terve rida USA börsiettevõtteid on seda ka tegemas. Sellest kirjutasin kaks nädalat tagasi (Dividendid tulevad tagasi). Meie börsiettevõtete omanikutulu suurendamist tuleb vist veel aasta-paar oodata. Vaid Tallinna Vesi võib sel aastal üllatada suuremate dividendidega.
esmaspäev, 22. märts 2010
Dividendid tulevad tagasi
Esmakordselt pärast kaks aastat kestnud vaheaega on S&P 500 indeksi koosseisu ettevõtted teatanud dividendide suurendamisest, kirjutab värske The Wall Street Journal. Selle aasta esimeses kvartalis on ettevõtted teatanud dividendide suurendamisest kokku 4,4 miljardi dollari võrra, mis on parim number alates 2007. aasta esimesest kvartalist. Eelmise aasta esimene kvartal on ajaloo kehvim, mil ettevõtted teatasid omanikutulu kahandamisest kokku 38,7 miljardi dollari võrra.
Tõsi, analüütikute arvestuste kohaselt on tegelikud väljamaksed selle aasta esimeses kvartalis veel 16 protsenti madalamad, kui aasta tagasi, kuid vihjeid, et teateid omanikutulu suurendamise trendist on juba tulemas. Ühest neist, General Electricu valmisolekust järgmisel aastal dividende suurendada, kirjutasin neljapäeval.
Kuulun nende hulka, kes usuvad, et vaatamata aktsiate viimase 12 kuu võimsale hinnarallile järgnevad aastad nii helded ei ole ning USA ja Lääne-Euroopa aktsiaturud jäävad vinduma. Seetõttu oleks praegu just paslikum osta just dividendiaktsiaid (ise ostsin selle eesmärgiga viimati tubakatootja Altria aktsiaid).
Varahaldusfirma Consumer Capital Partners peainvestor David Prokupek ütles majanduslehele, et lähima viie aasta jooksul otsivad investorid igalt poolt suuremat dividenditootlust ning kinnitas, et nende firma on sel aastal ostnud AT&T ning Verizoni aktsiaid, sest mõlema väärtpaberi dividenditootlus on üle kuue protsendi. Veel soovitab Prokupek panustada börsil kaubeldavate kommunaalsektorit jälgivatele fondidele, sest nende sektorite ettevõtted ajalooliselt olnud stabiilsed dividendide maksjad.
USA ettevõtted maksavad dividende kvartaalselt ning soovitav on nende üle arvestust pidada ning pärast seda, kui dividende on juba kogunenud korralikult, need reinvesteerida. Lihtsaim viis on omada eraldi pangakontot, millega on seotud väärtpaberikonto. Siis ei lähe investeerimiseks mõeldud raha ja muu raha segamini.
Dividendide suurendamist võimaldavad ettevõtete bilansis olev vaba raha, mis eelmise aasta lõpu seisuga oli kokku 832,4 miljardit dollarit ehk enam kui kolmandiku võrra rohkem kui aasta tagasi. Selles kvartalis on juba 77 S&P 500 indeksi koostise ettevõtet teatanud dividendide suurendamisest ning ainult kaks vähendamisest. Põhja-Ameerika suurim naftasaaduste tootja Valero Energy teatas dividendide alandamisest 75 protsenti, naftasaaduste tootja ja jaemüüja Tesoro teatas aga dividendide väljamaksmise peatamisest sootuks.
Tõsi, analüütikute arvestuste kohaselt on tegelikud väljamaksed selle aasta esimeses kvartalis veel 16 protsenti madalamad, kui aasta tagasi, kuid vihjeid, et teateid omanikutulu suurendamise trendist on juba tulemas. Ühest neist, General Electricu valmisolekust järgmisel aastal dividende suurendada, kirjutasin neljapäeval.
Kuulun nende hulka, kes usuvad, et vaatamata aktsiate viimase 12 kuu võimsale hinnarallile järgnevad aastad nii helded ei ole ning USA ja Lääne-Euroopa aktsiaturud jäävad vinduma. Seetõttu oleks praegu just paslikum osta just dividendiaktsiaid (ise ostsin selle eesmärgiga viimati tubakatootja Altria aktsiaid).
Varahaldusfirma Consumer Capital Partners peainvestor David Prokupek ütles majanduslehele, et lähima viie aasta jooksul otsivad investorid igalt poolt suuremat dividenditootlust ning kinnitas, et nende firma on sel aastal ostnud AT&T ning Verizoni aktsiaid, sest mõlema väärtpaberi dividenditootlus on üle kuue protsendi. Veel soovitab Prokupek panustada börsil kaubeldavate kommunaalsektorit jälgivatele fondidele, sest nende sektorite ettevõtted ajalooliselt olnud stabiilsed dividendide maksjad.
USA ettevõtted maksavad dividende kvartaalselt ning soovitav on nende üle arvestust pidada ning pärast seda, kui dividende on juba kogunenud korralikult, need reinvesteerida. Lihtsaim viis on omada eraldi pangakontot, millega on seotud väärtpaberikonto. Siis ei lähe investeerimiseks mõeldud raha ja muu raha segamini.
teisipäev, 16. märts 2010
Kalendriefektid aktsiaturgudel
Kes ei teaks Mark Twaini kuulsat ütlust aktsiaturgudel spekuleerimise kohta: „Oktoober on kõige ohtlikum kuu aktsiatega spekuleerimiseks. Teised samasugused kuud on juuli, jaanuar, september, aprill, november, mai, märts, juuni, detsember, august ja veebruar“.
Aga Jonathan Burton kirjutab investeerimisportaalis MarketWatch, et aktsiaturud käituvad siiski sesoonselt ning on seotud mitte üksnes kuudega, vaid ka teatud päevadega kuudes.
Üheks tuntumaks reegliks on nn Halloweeni efekt, mis soovitab aktsiad müüa maikuus, sest tavaliselt liiguvad aktsiate hinnad suvel kehvemini kui talvel.
Taolisi seaduspärasusi on teisigi. Näiteks kipuvad aktsiaturud tõusma enne pühi, nagu enne jõule, USA aktsiaturud enne 4. juulit (USA iseseisvuspäev) ning Püha Patricku päeva, mis on homme.
Ehkki paljud suhtuvad kalendriefekti väga pessimistlikult võrreldes seda astroloogiaga, on tegelikult seal ratsionaalne iva täiesti olemas. Kalendriefekti põhjustavad inimese käitumispsühholoogia ning nn suure raha liikumine. Muidugi ei ole kalendriefektil sajaprotsendilist garantiid. Seaduspärasused ei kehti igal aastal, tegemist on üldise tendentsiga.
Nagu öeldud, on ilmselt tuntuim kalendriefektil tuginev soovitus müüa mais ja hoiduda eemale kuni oktoobrini. „Sell in May and go away“ baseerub aastakümnete statistikal.
S&P 500 indeksi keskmised muutused (perioodil 1970. aasta jaanuar kuni 2010. aasta veebruar): jaanuar 1,0%, veebruar -0,08%, märts 0,99%, aprill 1,3%, mai 0,76%, juuni 0,29%, juuli 0,28%, august 0,35%, september 0,89%, oktoober 0,44%, november 1,3% ja detsember 1,69%.
Tallinna börsil tulevad indeksi keskmised kuu liikumised esile samuti päris hästi. Börsi pea 14 aastase ajaloo parim kuu on august, mille keskmine tõus on olnud 9,11 protsenti. Teisel kohal on jaanuar 8,24 ning kolmandal kohal märts keskmiselt 5,04protsendilise tõusuga. Positiivset tootlust on pakkunud veel juuli (2,28%), detsember (3,81%) ja veebruar (1,16%). Pooltel kuudel on aktsiate hinnad Tallinna börsil seni langenud: aprill -0,66%, mai -2,95%, juuni -2,4%, september -4,96%, oktoober -4,89% ja november -0,72%.
Veel üheks kalendriefektiks on nn kuuvahetuse efekt. Selle kohaselt soovitatakse osta aktsiaid kuu viimasel kauplemispäeval ning uue kuu kolmandal või neljandal päeval need maha müüa. See strateegia järgib nn suure raha liikumist. Nimelt kipuvad fondijuhid kuu lõpul portfelle ilustama (kutsutakse akende dekoreerimiseks (window dressing). Juhul kui kuu alguses aktsiate hinnad tõusevad, astub suur raha (pensionifondid) osaliselt kõrvale ning ka teie võite koos suure rahaga teenida kenakese tulu.
Kauplejatele soovitatakse veel nn kuu esimese päeva efekti, mis olevat eriti efektiivne langeva turu korral. See strateegia soovitab kaubelda ainult kuu esimesel päeval ning ülejäänud aja olla rahas.
Näiteks 1999. aasta lõpus 10 000 dollari investeeringu väärtus oleks seda strateegiat kasutades märtsi alguse seisuga 12800 dollarit, aga „osta ja hoia strateegia“ puhul oleks selle investeeringu väärtus 7600 dollarit, kirjutab MarketWatch. Tõusva turul on see strateegia aga kehvakene. Näiteks perioodil 1990 kuni 1. detsember 1999 oleks 10 000 investeeringust saanud vaid 10406 dollarit, aga „osta ja hoia strateegia oleks investeeringu kasvatanud 41 tuhandele dollarile.
Aga Jonathan Burton kirjutab investeerimisportaalis MarketWatch, et aktsiaturud käituvad siiski sesoonselt ning on seotud mitte üksnes kuudega, vaid ka teatud päevadega kuudes.
Üheks tuntumaks reegliks on nn Halloweeni efekt, mis soovitab aktsiad müüa maikuus, sest tavaliselt liiguvad aktsiate hinnad suvel kehvemini kui talvel.
Taolisi seaduspärasusi on teisigi. Näiteks kipuvad aktsiaturud tõusma enne pühi, nagu enne jõule, USA aktsiaturud enne 4. juulit (USA iseseisvuspäev) ning Püha Patricku päeva, mis on homme.
Ehkki paljud suhtuvad kalendriefekti väga pessimistlikult võrreldes seda astroloogiaga, on tegelikult seal ratsionaalne iva täiesti olemas. Kalendriefekti põhjustavad inimese käitumispsühholoogia ning nn suure raha liikumine. Muidugi ei ole kalendriefektil sajaprotsendilist garantiid. Seaduspärasused ei kehti igal aastal, tegemist on üldise tendentsiga.
Nagu öeldud, on ilmselt tuntuim kalendriefektil tuginev soovitus müüa mais ja hoiduda eemale kuni oktoobrini. „Sell in May and go away“ baseerub aastakümnete statistikal.
S&P 500 indeksi keskmised muutused (perioodil 1970. aasta jaanuar kuni 2010. aasta veebruar): jaanuar 1,0%, veebruar -0,08%, märts 0,99%, aprill 1,3%, mai 0,76%, juuni 0,29%, juuli 0,28%, august 0,35%, september 0,89%, oktoober 0,44%, november 1,3% ja detsember 1,69%.
Tallinna börsil tulevad indeksi keskmised kuu liikumised esile samuti päris hästi. Börsi pea 14 aastase ajaloo parim kuu on august, mille keskmine tõus on olnud 9,11 protsenti. Teisel kohal on jaanuar 8,24 ning kolmandal kohal märts keskmiselt 5,04protsendilise tõusuga. Positiivset tootlust on pakkunud veel juuli (2,28%), detsember (3,81%) ja veebruar (1,16%). Pooltel kuudel on aktsiate hinnad Tallinna börsil seni langenud: aprill -0,66%, mai -2,95%, juuni -2,4%, september -4,96%, oktoober -4,89% ja november -0,72%.
Veel üheks kalendriefektiks on nn kuuvahetuse efekt. Selle kohaselt soovitatakse osta aktsiaid kuu viimasel kauplemispäeval ning uue kuu kolmandal või neljandal päeval need maha müüa. See strateegia järgib nn suure raha liikumist. Nimelt kipuvad fondijuhid kuu lõpul portfelle ilustama (kutsutakse akende dekoreerimiseks (window dressing). Juhul kui kuu alguses aktsiate hinnad tõusevad, astub suur raha (pensionifondid) osaliselt kõrvale ning ka teie võite koos suure rahaga teenida kenakese tulu.
Kauplejatele soovitatakse veel nn kuu esimese päeva efekti, mis olevat eriti efektiivne langeva turu korral. See strateegia soovitab kaubelda ainult kuu esimesel päeval ning ülejäänud aja olla rahas.
Näiteks 1999. aasta lõpus 10 000 dollari investeeringu väärtus oleks seda strateegiat kasutades märtsi alguse seisuga 12800 dollarit, aga „osta ja hoia strateegia“ puhul oleks selle investeeringu väärtus 7600 dollarit, kirjutab MarketWatch. Tõusva turul on see strateegia aga kehvakene. Näiteks perioodil 1990 kuni 1. detsember 1999 oleks 10 000 investeeringust saanud vaid 10406 dollarit, aga „osta ja hoia strateegia oleks investeeringu kasvatanud 41 tuhandele dollarile.
neljapäev, 11. märts 2010
Investeerimiskonto on kasulik
Tänases Postimehes arvab Tallinna börsi juht Andrus Alber, et erainvestorite reinvesteeritava väärtpaberitulu maksuvabastuseks pole eraldi investeerimiskontot vaja luua. Tema sõnul liigub info pankade, väärtpaberikeskuse ning maksuameti vahel niigi hästi ning eraldi konto loomine oleks ebaratsionaalne.
Selle koha pealt on Andrusel muidugi õigus, aga väärtpaberikontoga seotud eraldi pangakonto tegemine on kasulik investoritele enestele ning lihtsalt neile, kes soovivad pere-eelarvet paremini juhtida.
Seoses säästmisega on mitmed inimesed kurtnud mulle, et säästaks küll, aga loomus on nii nõrk ning suurema, aga teinekord isegi väiksema vajaduse korral kipub käsi liiga kiiresti säästude kallale kippuma ning mingi (häda-)vajaliku, aga teinekord vaid emotsionaalselt olulise ostu ära tegema. Sellistel puhkudel tulebki appi eraldi konto. Pannes säästud eraldi kontole, millega seotud pole ka pangakaarti, hoiab need paremini puutumatuna. Muidugi võib tekkida tõesti hädaolukordi, aga siis võib sealt võtta raha laenuks ning võtta kohustus ka laen kohe tagasi maksta.
Väärtpaberiportfelli sidumine eraldi kontoga on kasulik ka selle poolest, et sellele kontole laekuvad ettevõtete dividendid ning selle asemel, et omanikutulu ära tarbida, on kasulikum see reinvesteerida. Muidugi võtab aega, enne kui dividende koguneb selline hulk, mille eest tasub uut väärtpaberit soetada või mingit aktsiat portfelli lisada. Aga koos mingi rahasumma igakuise kõrvalepanekuga kasvab selle raha hulk kiiremini. Eriti kasulik on sellise konto omamine siis, kui portfellis on USA dividendiaktsiaid, sest nendelt laekub omanikutulu kord kvartalis. Kui USA ettevõtete dividendid eraldi kontole ei lähe, on tegemist mahavisatud ehk lihtsalt ärapudeneva rahaga.
Kolmas põhjus, miks eraldi konto omamine võib kasulik olla, on see, et sellele saab koguda igasuguseid reserve, näiteks puhkusereisi raha. Selleks võib muidugi ka niisama eraldi arvet pidada, aga see on tunduvalt lihtsam, kui poleks tegemist igapäevase konto ühe osaga.
Ma ise kasutan eraldi arvet ka nn eluasemelaenu (liisingu) reserviks. Tänu ülimadalale Euriborile on liisingumaksed tunduvalt madalamad kui poolteist aastat tagasi, mil laenuintress oli rekordkõrgel. Kõrge ja praeguse intressi vahe hoiangi ma eraldi reservis nendeks aegadeks, kui Euribor on taas üsna kõrge ja intressikoormus pere-eelarvele suurem. Aga kui intressid jäävadki madalaks, saab eluasemelaenu lihtsalt varem tagasi maksta.
Mis aga puutub arvamusse, et uue maksusoodustuse kehtestamine muudab erainvestorid märgatavalt aktiivsemateks, siis seda ma väga ei usu. Efekt on olemas, aga see on pigem marginaalne kui märgatav. Märgatavaks aktiviseerumiseks oleks vaja börsile palju häid ettevõtteid ning müüdi, et investeerimine võrdub börsil mängimisega, murdmine.
Selle koha pealt on Andrusel muidugi õigus, aga väärtpaberikontoga seotud eraldi pangakonto tegemine on kasulik investoritele enestele ning lihtsalt neile, kes soovivad pere-eelarvet paremini juhtida.
Seoses säästmisega on mitmed inimesed kurtnud mulle, et säästaks küll, aga loomus on nii nõrk ning suurema, aga teinekord isegi väiksema vajaduse korral kipub käsi liiga kiiresti säästude kallale kippuma ning mingi (häda-)vajaliku, aga teinekord vaid emotsionaalselt olulise ostu ära tegema. Sellistel puhkudel tulebki appi eraldi konto. Pannes säästud eraldi kontole, millega seotud pole ka pangakaarti, hoiab need paremini puutumatuna. Muidugi võib tekkida tõesti hädaolukordi, aga siis võib sealt võtta raha laenuks ning võtta kohustus ka laen kohe tagasi maksta.
Väärtpaberiportfelli sidumine eraldi kontoga on kasulik ka selle poolest, et sellele kontole laekuvad ettevõtete dividendid ning selle asemel, et omanikutulu ära tarbida, on kasulikum see reinvesteerida. Muidugi võtab aega, enne kui dividende koguneb selline hulk, mille eest tasub uut väärtpaberit soetada või mingit aktsiat portfelli lisada. Aga koos mingi rahasumma igakuise kõrvalepanekuga kasvab selle raha hulk kiiremini. Eriti kasulik on sellise konto omamine siis, kui portfellis on USA dividendiaktsiaid, sest nendelt laekub omanikutulu kord kvartalis. Kui USA ettevõtete dividendid eraldi kontole ei lähe, on tegemist mahavisatud ehk lihtsalt ärapudeneva rahaga.
Kolmas põhjus, miks eraldi konto omamine võib kasulik olla, on see, et sellele saab koguda igasuguseid reserve, näiteks puhkusereisi raha. Selleks võib muidugi ka niisama eraldi arvet pidada, aga see on tunduvalt lihtsam, kui poleks tegemist igapäevase konto ühe osaga.
Ma ise kasutan eraldi arvet ka nn eluasemelaenu (liisingu) reserviks. Tänu ülimadalale Euriborile on liisingumaksed tunduvalt madalamad kui poolteist aastat tagasi, mil laenuintress oli rekordkõrgel. Kõrge ja praeguse intressi vahe hoiangi ma eraldi reservis nendeks aegadeks, kui Euribor on taas üsna kõrge ja intressikoormus pere-eelarvele suurem. Aga kui intressid jäävadki madalaks, saab eluasemelaenu lihtsalt varem tagasi maksta.
Mis aga puutub arvamusse, et uue maksusoodustuse kehtestamine muudab erainvestorid märgatavalt aktiivsemateks, siis seda ma väga ei usu. Efekt on olemas, aga see on pigem marginaalne kui märgatav. Märgatavaks aktiviseerumiseks oleks vaja börsile palju häid ettevõtteid ning müüdi, et investeerimine võrdub börsil mängimisega, murdmine.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
