Tallink elab Eesti-Soome liinidest

Kohalik investeerimiskogukond oli üsna pettunud, kui Tallinki aktsia hind reageeris reedel ettevõtte finantsaasta kolmanda kvartali (lõppes 31. mail) majandustulemustele 1,7-protsendilise langusega.

„Mis nali see on, nii head tulemused ja ikka müüakse, uskumatu,“ kirjutas üks kommentaator aktiivsete investorite seas populaarses foorumis. Tuletan meelde, et „nii head tulemused“ tähendasid tegelikult ettevõttele 47 miljoni krooni suurust kvartalikahjumit.

Kuna LHV prognoosis laevafirmale peaaegu poole suuremat kahjumit, siis võib tõesti tulemusi heaks pidada, eriti, kui võtta arvesse, et ettevõttel seisab ees kõige kasumlikum kvartal. Eelmisel ning loodetavasti ka sel finantsaastal on neljas kvartal olnud ainus, mil Tallink on suutnud kasumit saada (üle-eelmisel finantsaastal oli kasumlik ka 1. kvartal).

Kui võrrelda eelmise aastaga, on selle aasta tulemused tõesti tunduvalt paremad. Eelmise finantsaasta kolmandas kvartalis sai Tallink 269,6 miljonit krooni kahjumit. Üheksa kuu kokkuvõttes on selle aasta kahjumiks 320,5 miljonit krooni võrrelduna 623,8 miljoni krooni suuruse kahjumiga eelmisel finantsaastal.

Kontserni käive kasvas eelmises kvartalis 15 protsenti 3,2 miljardi kroonini, reisijate arv 18 protsenti rekordilise 2,16 miljoni reisijani ning kaubaveo mahud 14 protsenti 69 tuhande ühikuni.

Aga vaatame Tallinki olukorda mitte vähem rõõmustava poole pealt. Tallinki laenukoormus on hiigelsuur - 31. mai seisuga on ettevõtte võlakoormus 17,5 miljardit krooni. Tallinki võlakoormust, aga ka likviidsust iseloomustavad suhtarvud on meie börsiettevõtete nelja halvema hulgas (arvesse pole võetud Baltika ja Ekspress Grupi aktsiaemissioone, mis peaks nende kahe ettevõtte olukorda tunduvalt parandama).

Eelmisel aastal muutus arvatavasti küsitavaks Tallinki võime laene tagasi maksta, aga detsembris õnnestus ettevõttel sõlmida siiski pankadega kokkulepe, mille kohaselt ettevõte ei pea selle ega järgmise finantsaasta teises ja kolmandas kvartalis laenu põhiosa tagasi maksma. Nii on Tallink kahe eelmise kvartaliga hoidnud kokku peaaegu miljard krooni. Kahes järgmises kvartalis seda kokkuhoidu enam ei ole, aga on ka mõnevõrra suurem intressimarginaal kui aasta tagasi. Tõsi, Tallinki sõnul jääb selle aasta intressikulu kokku eelmisele aastale alla.

Suurema osa kasumist on Tallink teeninud Eesti-Soome liinidelt. Üheksa kuu tulem Eesti-Soome liinidelt oli 745 miljonit ning Soome-Rootsi liinidelt 200,9 miljonit krooni. Kolmanda kvartali tulemid olid vastavalt 315,5 ja 92 miljonit krooni. Kolmandas kvartalis kasvas käive Soome-Rootsi liinidel 12,7 protsenti 1,36 miljardi kroonile, aga Eesti-Soome liinidel tervelt veerandi võrra 992 miljoni kroonile. Minu arvutuste kohaselt kasvas tulu reisija kohta Eesti-Soome liinidel 4,8 protsenti, aga Soome-Rootsi liinidel kahanes see 1,8 protsenti. Soome-Rootsi liinidel oli käive reisija kohta 1758 krooni, aga Eesti-Rootsi liinidel 1009,8 krooni. Seega teenitakse Rootsi-Soome liinidelt tulu vaid 750 krooni võrra inimese kohta enam kui Eesti-Soome liinidelt, aga reisi pikkuse ja kestvuse erinevused on kordades.

Minu arvates on tulevikus Tallinki majandustulemuste jaoks oluline suurendada tulusid Soome-Rootsi liinidel. Kasum reisija kohta on Eesti-Rootsi liinidel üle kolme korra suurem kui Soome-Rootsi liinidel.

Kui vaadata alanud neljandat kvartalit, siis midagi rõõmustavat esialgu ei paista. Tallinki reisijate arv kasvas juunis küll kolm protsenti, kuid Soome-Rootsi liinidel jäi see eelmise aasta juuni tasemele. Eesti-Soome liinidel kasvas reisijate arv 15%.

Ehkki kaubaveo mahud on alates märtsist jõudsalt kasvanud, pole kaubaveo käive seda teinud. Kolmandas kvartalis kasvas kaubaveo maht 14%, käive aga kahanes 3,3%. Tulu kaubaveo ühiku kohta on kolmandas kvartalis kukkunud tuhande krooni võrra 5566 kroonini.

Aktsiate tagasiostmine ei pruugigi kasulik olla

See oli vist aastal 2005, mil panin tähele, et pea iga kord, kui Nokia aktsia hind oli kerkinud üle poole protsendi, tuli õhtul, pärast börsipäeva lõppu ka teade, et maailma suurim mobiiltelefonide tootja on oma aktsiaid tagasi ostnud.

Börsiettevõte saab aktsionäride vara suurendada kahte moodi: makstes neile dividende ning oma aktsiaid tagasi ostes (kolmandat võimalust, aktsia hinna kergitamist ei tee ettevõte ise, vaid seda teostab Härra Turg).

The Wall Street Journal kirjutas pühade ajal, et S&P 500 indeksi koosseisu kuuluvate ettevõtete tagasi ostetavate aktsiate maht kasvas neljandas kvartalis kolmandaga võrreldes 37 protsenti 47,8 miljardi dollarini. Võrreldes aktsiate tagasiostmise madalseisuga, mis oli 2009. aasta teises kvartalis, on maht kasvanud tervelt 98 protsenti, aga võrreldes rekordilise mahuga (2007. aasta teine kvartal) on see maht ikka veel 72 protsenti väiksem.

Siit tulebki aktsiate tagasiostmise esimene ja võib olla kõige suurem probleem. Ettevõtted kipuvad aktsiaid tagasi ostma mitte siis, kui need on odavad, vaid hoopis tõusva turu või tihti isegi buumi harjal, mil aktsiate hinnad on kõige kõrgemad. Ka 2007. aasta teine kvartal oli just aeg, mil USA aktsiaturud olid tipus.

Aktsiate tagasiostmisel on kaks põhjust. Esiteks, aktsia hinna toetamine ning teiseks, juhtkonna ja töötajate motivatsioonipakettideks ettenähtud optsioonide alusvara soetamine, s.t. töötajatele jagatavate aktsiate ostmine.

Neljandas kvartalis ostis aktsiaid tagasi 214 S&P 500 indeksi ettevõtet, aga ainult viiekümnel neist aktsiate arv vähenes, kirjutab The Wall Street Journal. See ega tähendab, et ülejäänud ettevõtted ostsid aktsiaid tagasi just optsiooniprogrammide jaoks ning aktsionäridele sellest suurt kasu ei tulnud ning ostud aktsia hinda ka ei toetanud.

Nii olid neljanda kvartali suurimad aktsiate tagasiostjad Microsoft 3,87 miljardi dollariga, teisel kohal oli IBM ning kolmandal Hewlett-Packard. Microsofti aktsia hind on samal ajal aga alates neljanda kvartali lõpust langenud 4,3 ning IBMi aktsia kaks protsenti. Hewlett-Packardi aktsia on sel aastal küll kallinenud 3,4 protsenti, aga S&P 500 indeks on kerkinud samal ajal 5,7 protsenti.

Eesti börsiettevõtted ei ole olnud eriti altid omi aktsiad tagasi ostma ning mõned näited kipuvad kuuluma nende hulka, kus võiks öelda, et eemärke pole need suutnud täita. (Mõnikord on meie börsiettevõtete puhul tekkida ka küsimus, mis on olnud aktsiate tagasiostmise programmi väljakuulutamise tegelik eesmärk.) Kõige tõsisem aktsiate tagasiostmise programm oli Tallinkil 2007. aasta lõpus ja 2008.aasta alguses, mil ettevõte ostis tagasi veidi alla nelja miljoni väärtpaberi. Korraks suutis aktsiate tagasiost hinnalanguse küll peatada aga mitte kauaks.

2008. aasta suvel ostis Arco Vara tagasi 450 000 oma aktsiat, aga ka see ei suutnud väärtpaberi hinnalangust peatada. 2008. aasta sügisel teatas aktsiate tagasiostmisest turuhinnast kaks korda kõrgema hinnaga Silvano FG, aga siin oli minu arvates tegemist pigem suuromaniku üritusega aktsia hinda üles rääkida. Kirjutasin sellest kuu aega tagasi (Silvano oli Rahumaa riskifond).

Seega võib öelda, et oma aktsiate tagasiostmine ei pruugi investorite jaoks alati kasulik tegevus olla. Pikas perspektiivis oleks ehk mõistlikum vaba raha investeerida uute toodete väljatöötamiseks või sobivate ettevõtete ülevõtmiseks. Aga lühemas perspektiivis oleks aktsionäride jaoks kasulikum dividendide suurendamine. Tõsi, terve rida USA börsiettevõtteid on seda ka tegemas. Sellest kirjutasin kaks nädalat tagasi (Dividendid tulevad tagasi). Meie börsiettevõtete omanikutulu suurendamist tuleb vist veel aasta-paar oodata. Vaid Tallinna Vesi võib sel aastal üllatada suuremate dividendidega.