Romet kirjutas üleeile, et TI EfTEN Capital (loe Kristjan Lepik) on asutanud kaks investeerimisfondi. Mõlema fondi juhiks saab Miko Mälberg, kes on minu teada olümpial käinud endine tippujuja. Arvan, et sisulisi otsuseid hakkab mõlemas fondis tegema siiski Kristjan Lepik. Avalikult Lepiku juhitav fond poleks vanade pattude pärast finantsinspektsioonist luba saanud.
Selles uudises sisalduvad kaks head ja üks halb uudis.
Esimene hea uudis on see, et tänu uutele fondidele suurenevad investorite valikuvõimalused. Kohalikke fonde on küllalt vähe ning iga uus tulija saab olla ainult teretulnud.
Teine hea uudis seisneb selles, et minu arusaamise kohaselt on need esimesed kohalikud globaalsed fondid. Olen kirjutanud hulgaliselt kriitilisi artikleid meie fondide kohta ka sellest aspektist, et kuna enamus neist on regionaalsed (Kesk- ja Ida-Euroopa), siis fondiinvestoritele sisulist varade hajutamist need ei paku. Seetõttu pakuvad EfTENi fondid siin investoritele kena vaheldust.
Halb uudis on aga see, et kadumas on ainus avalik nõustamiskeskus, kellel oma investeerimistoodet polnud. Nüüd, mil ettevõttega on seotud kaks fondi, on oht, et nõustamist hakkab paljuski asendama nende fondide müük. Tõsi, Tark Investori nõuanded (vähemalt avalikult kättesaadavad) on suunatud peamiselt aktiivsetele investoritele ehk kauplejatele ja spekulantidele. Pikaajalistele investoritele ei paku Eestis nõustamisteenust mitte keegi (pangad tegelevad ju ainult oma toodete müügiga).
Aga ka selles valdkonnas on peagi oodata midagi uut.
Kuvatud on postitused sildiga fondid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga fondid. Kuva kõik postitused
neljapäev, 26. august 2010
kolmapäev, 12. mai 2010
Parim investeering on raha paigutamine fondivalitsejatesse
Ilmselt on investeerimisfondidel õigus kui nad ütlevad, et parim viis raha paigutuseks on fondid. Aga mõttekas pole raha andmine otse fondivalitsejate kätte, hoopis mõistlikum rahapaigutuse viis oleks osta fondivalitsejate aktsiad, kirjutas investeerimisportaal MarketWatch.
Alates 1986. aasta teisest kvartalist kuni käesoleva aasta eelmise kvartali lõpuni on fondivalitsejate aktsiad olnud märkimisväärselt tulusamad peaaegu kõikidest teistest aktsiatest ning ka nende valitsetavatest fondidest.
Nii on Eaton Vance Gorupi aktsia hind kerkinud 24 aastaga peaaegu 7000 protsenti, T. Rowe Price Goup aktsia veidi alla 5000 protsendi ning Franklin Resources on kerkinud umbes 3700 protsenti.
Samade varahaldusfirmade kõige paremate fondide tootlused jäävad aga tunduvalt allapoole. Nii on Eaton Vance Worldwide Health Sciences fondi tootlus sama ajaga kasvanud umbes 1500 protsenti, Franklini Mutual Quest Fundi osaku hind kerkis peaaegu 1300 ning T. Rowe Price’i parima fondi tootlus 1200 protsenti. USA aktsiaturud (S&P 500 indeks) on selle ajaga kerkinud vaid 366,2 protsenti.
Sellel, et varahaldusfirmadel läheb paremini kui nende hallatavatel fondidel, on kaks peamist põhjust. Varahaldus on oma olemuselt väga kasumlik majandusharu ning ühtlasi viimase aja trend, mille käigus pensionivarad liiguvad ettevõtetest inimeste endi kontodele.
Enamik varahaldusfirmasid teenivad nende poolt hallatavatelt varadelt. Investeerimisfondide maht on aga kasvanud 645 miljardilt dollarilt 1986. aasta keskel 11 triljoni dollarini selle aasta veebruaris. Kui fondivalitseja haldustasu moodustab ühe protsenti varadest, siis iga miljard portfellimahu kasvu toob fondivalitsejale 10 miljonit lisatulu. Kui aga selle lisamiljardi jaoks ei palgata ei uut haldurit ega uusi analüütikuid, teeb on see 10 miljonit dollarit lisakasumit.
Edaspidi ei pruugi aga fondivalitsejate elu nii lihtne olla. Kasvanud on konkurents börsil kaubeldavate fondide poolt, mille teenustasud on aktiivselt hallatavatest fondidest väiksemad. Lisaks sellele investeerib üha enam inimesi otse aktsiaturgudele.
„Kui sa soovisid 20 aastat tagasi investeerida aktsiaturgudele ja sul polnud nii palju raha, et avada konto Merryll Lynchis, pidid ostma avatud aktsiafondi osakuid,“ rääkis MarketWachile FRB Capital Marketsi analüütik Matt Snowling. „Otseinvesteerimise taaselustumine on võtnud varasid fondidest ära,“ lisas ta.
Meil ei ole paraku eriti võimalusi varahaldusfirmade aktsiatesse investeerida, sest ühtegi neist börsil noteeritud ei ole. Üheks lähemaks võimaluseks on Rootsi varahaldusfirma East Capital Explorer, mida juhib „meie mees Havannas“ Tallinna börsi endine juht Gert Tiivas. Tõsi, ka siin pole tegemist niivõrd varahaldusfirmaga vaid börsil noteeritud East Capitali fondide fondiga.
Exploreri aktsia on Stockholmi börsil alates 2007. aasta novembrist, aga aktsia hinnal pole seni väga hästi läinud. Saja Rootsi krooniga alustanud aktsia hind oli eile 75,25 krooni.
Alates 1986. aasta teisest kvartalist kuni käesoleva aasta eelmise kvartali lõpuni on fondivalitsejate aktsiad olnud märkimisväärselt tulusamad peaaegu kõikidest teistest aktsiatest ning ka nende valitsetavatest fondidest.
Nii on Eaton Vance Gorupi aktsia hind kerkinud 24 aastaga peaaegu 7000 protsenti, T. Rowe Price Goup aktsia veidi alla 5000 protsendi ning Franklin Resources on kerkinud umbes 3700 protsenti.
Samade varahaldusfirmade kõige paremate fondide tootlused jäävad aga tunduvalt allapoole. Nii on Eaton Vance Worldwide Health Sciences fondi tootlus sama ajaga kasvanud umbes 1500 protsenti, Franklini Mutual Quest Fundi osaku hind kerkis peaaegu 1300 ning T. Rowe Price’i parima fondi tootlus 1200 protsenti. USA aktsiaturud (S&P 500 indeks) on selle ajaga kerkinud vaid 366,2 protsenti.
Sellel, et varahaldusfirmadel läheb paremini kui nende hallatavatel fondidel, on kaks peamist põhjust. Varahaldus on oma olemuselt väga kasumlik majandusharu ning ühtlasi viimase aja trend, mille käigus pensionivarad liiguvad ettevõtetest inimeste endi kontodele.
Enamik varahaldusfirmasid teenivad nende poolt hallatavatelt varadelt. Investeerimisfondide maht on aga kasvanud 645 miljardilt dollarilt 1986. aasta keskel 11 triljoni dollarini selle aasta veebruaris. Kui fondivalitseja haldustasu moodustab ühe protsenti varadest, siis iga miljard portfellimahu kasvu toob fondivalitsejale 10 miljonit lisatulu. Kui aga selle lisamiljardi jaoks ei palgata ei uut haldurit ega uusi analüütikuid, teeb on see 10 miljonit dollarit lisakasumit.
Edaspidi ei pruugi aga fondivalitsejate elu nii lihtne olla. Kasvanud on konkurents börsil kaubeldavate fondide poolt, mille teenustasud on aktiivselt hallatavatest fondidest väiksemad. Lisaks sellele investeerib üha enam inimesi otse aktsiaturgudele.
„Kui sa soovisid 20 aastat tagasi investeerida aktsiaturgudele ja sul polnud nii palju raha, et avada konto Merryll Lynchis, pidid ostma avatud aktsiafondi osakuid,“ rääkis MarketWachile FRB Capital Marketsi analüütik Matt Snowling. „Otseinvesteerimise taaselustumine on võtnud varasid fondidest ära,“ lisas ta.
Meil ei ole paraku eriti võimalusi varahaldusfirmade aktsiatesse investeerida, sest ühtegi neist börsil noteeritud ei ole. Üheks lähemaks võimaluseks on Rootsi varahaldusfirma East Capital Explorer, mida juhib „meie mees Havannas“ Tallinna börsi endine juht Gert Tiivas. Tõsi, ka siin pole tegemist niivõrd varahaldusfirmaga vaid börsil noteeritud East Capitali fondide fondiga.
Exploreri aktsia on Stockholmi börsil alates 2007. aasta novembrist, aga aktsia hinnal pole seni väga hästi läinud. Saja Rootsi krooniga alustanud aktsia hind oli eile 75,25 krooni.
esmaspäev, 5. aprill 2010
Geneeriliste ravimite tootjatel ees keerulised ajad
Patentravimite patentide peatne lõppemine on põhjustanud farmaatsiagigantidele suurt peavalu, sest geneeriliste ravimite tootjad võtavad neilt ära turuosa ning nii mõnegi aktsia hind kipub seetõttu üldisele turule alla jääma. Geneeriliste ravimite tootjate aktsiate hinnad on seevastu kerkinud üsna jõuliselt.
Vaatamata sellele, et koopiaravimite käibed kasvavad ning üha uute originaalravimite patendid lähiajal lõpevad, läheb geneeriliste ravimite tootjatel üha raskemaks, kirjutab The Wall Street Journal.
Üheks põhjuseks on uued ja väikesed tootjad ehk nn startup-firmad, kelle algne investeering turuletulekuks on minimaalne. Näiteks selline ettevõte nagu Camber Pharmaceuticals, kes oli USA turul peaaegu olematu, tõi turule vererõhuravimi Norvasc ning võttis seal mõne kuuga üheksa protsendipunkti turuosa. Seda peamiselt ühe suurema geneeriliste ravimite tootja Mylan arvelt.
Teiseks, suured ravimigigandid ise on hakanud samuti koopiaravimeid müüma. Nii kukkus Pfizeril pärast epilepsiaravimi Neurontin patendi lõppemist 2004. aastal turuosa 10 protsendini. Hiljuti aga hakkas Pfizer müüma geneerilist Neurontini ning ettevõtte teatel on turuosa USAs kasvanud taas 50 protsendile.
Kolmandaks, mure geneeriliste ravimite tagasikutsumiste tõttu tunduvad farmaatsiagigantide ravimid turvalisemana. Nii kutsus India geneeriliste ravimite tootja Dr. Reddy's Laboratories USA turult tagasi nelja ravimi partiid ning on tõmmanud tagasi ka tootmismahtude osas. Ettevõte saab veerandi käibest USAst.
SEBi geneerilise farmaatsia fond kuulub oma 908 osakuomanikuga meie populaarsemate fondide hulka. Veebruari lõpu seisuga moodustasid Mylani aktsiad 9,9 ning Dr. Reddy’s Laboratories aktsiad 4,7 protsenti fondi mahust.
kolmapäev, 31. märts 2010
Kas meie fondijuhid tunnevad ikka ettevõtteid, kuhu nad investeerivad?
Tallinna börsi juht Andrus Alber muretseb selle pärast, et meie fondijuhid väldivad investeeringuid Eesti ettevõtete aktsiatesse ja eelistavad välismaiseid aktsiaid ning võlakirju.
„Miks suhtutakse Eesti majanduse lipulaevadesse sellise skeptilisusega? Miks arvatakse, et väikeosalus Tallinki, Kaubamaja, Nordeconi, Tallinna Vesi või mõne teise soliidse Eesti ettevõtte omanike ringis oleks riskantsem kui rahapaigutus Kreeka valitsuse võlakirjadesse, Luka Adriatic Property Kinnisvarafondi või mõnda teise piiritagusesse väärtpaberisse?“ kirjutas börsijuht investorharidusportaalis Invest Mentor.
Oleks ju loogiline, et fondijuhid investeeriksid esmajärjekorras just kohalike ettevõtete aktsiatesse ja võlakirjadesse, sest nende kohta on fondijuhtidel kõige rohkem infot.
Aga võib olla just selles ongi asi? Võib olla teavad portfellihaldurid meie ettevõtete kohta palju ja on seetõttu ettevaatlikud. Kohalik finantsturgude kogukond teab ju väga hästi, kuidas suhtlevad ajakirjanduse ja investoritega Tallinki juhid, et enamik börsiettevõtteid ei luba aktsionäride üldkoosolekule pressi, mistõttu peavad meediaettevõtted sinna pääsemiseks ostma ettevõtte aktsiad. Teavad, kuidas meie börsiettevõtted lükkavad kvartaliaruande esitamise reeglina viimase päeva õhtutundidele. Näiteks eelmise aasta viimase kvartali aruande esitas veebruarikuu viimasel tööpäeval kaheksa börsifirmat, neist kaks, Ekspress Grupp ja Silvano FG pärast kelle seitset õhtul ning eelviimasel tööpäeval kolm.
Tegemist oleks nagu väga lähedalt peeglisse vaatamisega: kõik kortsud ja vinnid on väga hästi näha, aga kaugemalt vaadates pole ju näol suurt häda midagi.
Meie varahaldusfirmade tiimid on üsna pisikesed. Kui vaadata aga nende hallatavaid portfelle, siis neis on kolmekümne, neljakümne ja isegi veel enama ettevõtte aktsiaid. Näiteks Swedbanki Ida-Euroopa aktsiafondis oli eelmise aasta esimese poolaasta seisuga 52 ettevõtte aktsiad ja osakud. Et neid ettevõtteid kõiki põhjalikult tunda, peaksid fondijuhid küll lausa geeniused olema. Professor Louis Lowenstein, kes on nüüd kahjuks küll meie hulgast lahkunud, kirjutab oma suurepärases raamatus The Investor’s Dilemma, et üheski fondis ei tohiks olla üle 20 ettevõtte aktsia.
Fondide „turvalisus baseerub hoolikal valikul, mis põhineb analüüsil, mitte aga juhuslikul valikul või laiapõhjalisel diversifikatsioonil,“ kirjutab Lowenstein.
Muuseas, tema poeg Roger Lowenstein on väljapaistev finantsajakirjanik, kelle sulest on ilmunud väga head raamatud nagu Long Term Capital Managemendist (nn nobelistide fond) When Geniuses Failed ning Warren Buffetti biograafia Buffett: The Making of an American Capitalist.
Juba ammu vaevab mind küsimus, kui hästi meie fondijuhid ikka tunnevad neid Ida- ja Lõuna-Euroopa, Ukraina, Kasahstani ja teiste peamiselt endise idabloki riikide ettevõtteid, kuhu suurem osa meie fondidest investeerib. Ma arvan, et mitte väga hästi. Muidugi on neil Exceli tabelisse pandud numbrid käivete, kasumite, marginaalide, varade ja kohustuste kohta. Võib-olla on mõningaid ettevõtteid isegi külastatud. Aga kui paljude ettevõtete juhtide nimesid, mille aktsiaid fondihaldur on ostnud, haldurid teavad? Kardan, et mitte väga paljude.
Mulle tundub, et samal põhjusel, miks fondijuhid kardavad Eesti ettevõtete aktsiaid, kardetakse ka lääneriikide suurettevõtete aktsiaid. Neist kirjutatakse üsna palju, mis tähendab, et nende ettevõtetega seotud riske teatakse ka üsna hästi.
Aga idabloki suurele avalikkusele tundmatud firmad on hoopis teine lugu. Regiooni kasvupotentsiaal tulevikus on väga suur. Ettevõtete majandusaruannetes toodud numbrid väga ilusad, miks siis mitte investeerida?
Aga see on nagu päikesega. Esmapilgult on see ilus suur särav kuldne kera. Hakkad lähemalt uurima, selgub, et ilusal keral on ka tumedad plekid. Kui aga veel lähemalt uurida, võib selguda, et tegemist on lausa põrgutulega.
laupäev, 6. märts 2010
Buffett on löönud kõiki fonde
Legendaarse investori Warren Buffetti juhitav investeerimisfirma Berkshire Hathaway viimase 45 aasta tootlus on olnud keskmiselt 20 protsenti aastas, mille kõrval on väga kahvatud isegi kõige paremad fondid, kirjutab investeerimisportaal MarketWatch.
Mingisugustki võrdlust kannatavad välja vaid Fidelity Magellan Fund, mille keskmine aastane tootlus on olnud alates sellest ajast, mil Buffett võttis Berkshire juhtimise üle, 16,3 protsenti ning Templeton Growth Fund, mille keskmine tootlus on olnud 13,4 protsenti aastas.
Alates 1965. aastast on Berkshire Hathaway A klassi aktsia hind kerkinud keskmiselt 22 protsenti aastas. Buffett ise eelistab hinnata investeeringute tulusust raamatupidamisliku väärtusega, mis on kasvanud 20,3 protsenti aastas.
Need, kes investeerisid 1964. aasta 1. oktoobril 10 000 dollarit Berkshire Hathaway aktsiatesse (inflatsiooni arvestades on selle väärtus täna on umbes 60 000 dollarit) on investeeringu väärtus kasvanud 80 miljoni dollarini. Samal ajal Fidelity fondi pandud investeeringu väärtus on tänaseks kasvanud 9,1 ning Tepleton Growth fondi investeeringute väärtus umbes 2,9 miljoni dollarini.
S&P 500 indeks on kasvanud 45 aastaga (2009. aasta lõpu seisuga) 9,3 protsenti aastas ning 10 000 dollari suurune investeering indeksisse toona oleks täna 560 000 dollarit.
Tegelikult on Buffettil palju suurem strukturaalne vabadus, kui fondijuhtidel, mistõttu nende tootlusi päris ühe puuga mõõta ei saa. Aga erinevus toob samal ajal esile avalike investeerimisfondide piirangud, eriti survet lühiajalises perspektiivis, mis fondijuhtidel lasub.
Buffett on kogu aeg propageerinud lähenemist, et investorid tunneksid ennast pigem ettevõtte omanikena kui investoritena, mis sobib väga hästi tema ülipika investeerimisperioodiga, selgitas Morningstari investeerimisfondide analüütik Jonathan Rahbar.
„Fondijuhid peavad investeeringuid juhtima hästi aastases perspektiivis. Kui nad ei suuda seda teha hästi aasta või paar, hakkab raha fondist välja minema,“ lisas ta.
Surve sunnib aga fondijuhte väärtpaberitega liiga palju kauplema. Keskmise fondi aastane kauplemismaht võrdub fondi mahuga.
Ka mina olen eelistanud pikaajalise kuni ülipikaajalise horisondiga investeeringuid. Ja seni on see strateegia vägagi ära tasunud. Selline strateegia võimaldab tunduvalt rahulikumalt suhtuda ka börsikrahhidesse, mida nn aktiivne investor endale lubada ei saa.
Mingisugustki võrdlust kannatavad välja vaid Fidelity Magellan Fund, mille keskmine aastane tootlus on olnud alates sellest ajast, mil Buffett võttis Berkshire juhtimise üle, 16,3 protsenti ning Templeton Growth Fund, mille keskmine tootlus on olnud 13,4 protsenti aastas.
Alates 1965. aastast on Berkshire Hathaway A klassi aktsia hind kerkinud keskmiselt 22 protsenti aastas. Buffett ise eelistab hinnata investeeringute tulusust raamatupidamisliku väärtusega, mis on kasvanud 20,3 protsenti aastas.
Need, kes investeerisid 1964. aasta 1. oktoobril 10 000 dollarit Berkshire Hathaway aktsiatesse (inflatsiooni arvestades on selle väärtus täna on umbes 60 000 dollarit) on investeeringu väärtus kasvanud 80 miljoni dollarini. Samal ajal Fidelity fondi pandud investeeringu väärtus on tänaseks kasvanud 9,1 ning Tepleton Growth fondi investeeringute väärtus umbes 2,9 miljoni dollarini.
S&P 500 indeks on kasvanud 45 aastaga (2009. aasta lõpu seisuga) 9,3 protsenti aastas ning 10 000 dollari suurune investeering indeksisse toona oleks täna 560 000 dollarit.
Tegelikult on Buffettil palju suurem strukturaalne vabadus, kui fondijuhtidel, mistõttu nende tootlusi päris ühe puuga mõõta ei saa. Aga erinevus toob samal ajal esile avalike investeerimisfondide piirangud, eriti survet lühiajalises perspektiivis, mis fondijuhtidel lasub.
Buffett on kogu aeg propageerinud lähenemist, et investorid tunneksid ennast pigem ettevõtte omanikena kui investoritena, mis sobib väga hästi tema ülipika investeerimisperioodiga, selgitas Morningstari investeerimisfondide analüütik Jonathan Rahbar.
„Fondijuhid peavad investeeringuid juhtima hästi aastases perspektiivis. Kui nad ei suuda seda teha hästi aasta või paar, hakkab raha fondist välja minema,“ lisas ta.
Surve sunnib aga fondijuhte väärtpaberitega liiga palju kauplema. Keskmise fondi aastane kauplemismaht võrdub fondi mahuga.
Ka mina olen eelistanud pikaajalise kuni ülipikaajalise horisondiga investeeringuid. Ja seni on see strateegia vägagi ära tasunud. Selline strateegia võimaldab tunduvalt rahulikumalt suhtuda ka börsikrahhidesse, mida nn aktiivne investor endale lubada ei saa.
teisipäev, 28. juuli 2009
Ees seisab madalate marginaalide ajastu
Peeter Koppel olevat eile Vikerraadios ennustanud, et nii Eestit kui ka teisi arenenud riike võib oodata ees pikk ja raske periood, kus kulutamisel tuleb keskenduda säästmisele.
Millegipärast on juhtunud nii, et reeglina minu vaated erinevad Peetri omast, kuid seekord on üks neid harvaesinevaid juhtumeid, mil ma temaga nõus olen.
PIMCO Bill Gross nimetas eelseivat perioodi "uueks normaalseks" olukorraks, kus kasv on väike, marginaalid madalamad, investeeringute tulud väiksemad, kui eelneval paaril dekaadil. Sellega tuleb arvestada ka investeerimisotsuseid tehes.
Ka mina olen rääkinud tuttavatele (kes viitsivad kuulda), et sellist kiiret majanduskasvu, nagu me eelmised pea kakskümmend aastat nautisime, me ilmselt lähima 10-5 aasta jooksul ei näe.
Arvan, et madala kasvuga perioodidel hakkavad terad sõkaldest selgemalt eralduma. Investeerimisotsuste tegemisel ei piisa enam ahvi meetodist, kus tõusva turu perioodil ei olnud suurt vahet, millise ettevõtte aktsiad osta või millise fondi osakuid soetada. Kõik läks ülesmäge ja fondide tootluste erinevused olid tingitud pigem juhusest kui fondijuhtide oskustest.
Ma usun küll, et lähiaastad toovad siin kaasa suuri muutusi. Nii mõndagi fondijuhti ootab ees tõhetk, kus saab selgeks, mida ta tegelikult väärt on.
Millegipärast on juhtunud nii, et reeglina minu vaated erinevad Peetri omast, kuid seekord on üks neid harvaesinevaid juhtumeid, mil ma temaga nõus olen.
PIMCO Bill Gross nimetas eelseivat perioodi "uueks normaalseks" olukorraks, kus kasv on väike, marginaalid madalamad, investeeringute tulud väiksemad, kui eelneval paaril dekaadil. Sellega tuleb arvestada ka investeerimisotsuseid tehes.
Ka mina olen rääkinud tuttavatele (kes viitsivad kuulda), et sellist kiiret majanduskasvu, nagu me eelmised pea kakskümmend aastat nautisime, me ilmselt lähima 10-5 aasta jooksul ei näe.
Arvan, et madala kasvuga perioodidel hakkavad terad sõkaldest selgemalt eralduma. Investeerimisotsuste tegemisel ei piisa enam ahvi meetodist, kus tõusva turu perioodil ei olnud suurt vahet, millise ettevõtte aktsiad osta või millise fondi osakuid soetada. Kõik läks ülesmäge ja fondide tootluste erinevused olid tingitud pigem juhusest kui fondijuhtide oskustest.
Ma usun küll, et lähiaastad toovad siin kaasa suuri muutusi. Nii mõndagi fondijuhti ootab ees tõhetk, kus saab selgeks, mida ta tegelikult väärt on.
teisipäev, 30. detsember 2008
Fondide tootlus on pelgalt turundusvahend
Nii mõnedki on minu artiklitele reageerinud küsimusega, kui suur on minu isikliku aktsiaportfelli tootlus. Osaliselt on küsimused tingitud lihtsalt uudishimust, teisalt aga ärritusest, sest ma olen viimasel ajal teralt fondijuhte kritiseerinud (a’la, mida sa õiendad, mis su enda tootlus on).
Kuna ma olen ikkagi ajakirjanik ja mitte professionaalne fondihaldur, siis pole minult seda mõtet üldse küsida. Tavainvestori jaoks ei ole suurt tähtsust, kas tema portfelli tootlus on kaks või kakskümmend protsenti. Muidugi on sellel tähtsus, aga erinevalt fondidest, on tootlus, eriti aastane või muu lühema aja perioodi tootlus teise või kolmanda järgu tähtsusega. Tavainvestori eesmärk on oma vara kasvatamine mõistliku riskiga. Milline on inimese mõistlik riskimäär sõltub konkreetsest inimesest ja tema majanduslikust olukorrast.
Väga oluline on portfelli tootlus professionaalsete fondidele, sest see on nende kõige tähtsam turundusvahend. Mäletan, kui palju on olnud sõdimist selle kohta, et Äripäevas avaldatavad fondide tootlused oleksid arvutatud ühesuguse metoodikaga. Paraku ei suutnud nad ise metoodikas kokku leppida, sest ajal, kui tootlused oled võrdlemisis lähestikku, sõltus metoodika nüansist üsna palju. Kohati kippus olukord isegi nii absurdseks minema, et fondihaldurite liit ei suutnud ise kokku leppida ja soovisid, et meie töötaks ühesuguse metoodika välja.
Siit ka selgitus, miks fondid kipuvad headel aegadel tootlusi näitama, aga halbadel aegadel kipuvad nad seda maha vaikima. Trigon kirjutas viimase kuu pressiteates mitte fondide tootlikkusest, vaid portfelli kuuluvate ettevõtete majandustulemustest.
Vot nii!
Kuna ma olen ikkagi ajakirjanik ja mitte professionaalne fondihaldur, siis pole minult seda mõtet üldse küsida. Tavainvestori jaoks ei ole suurt tähtsust, kas tema portfelli tootlus on kaks või kakskümmend protsenti. Muidugi on sellel tähtsus, aga erinevalt fondidest, on tootlus, eriti aastane või muu lühema aja perioodi tootlus teise või kolmanda järgu tähtsusega. Tavainvestori eesmärk on oma vara kasvatamine mõistliku riskiga. Milline on inimese mõistlik riskimäär sõltub konkreetsest inimesest ja tema majanduslikust olukorrast.
Väga oluline on portfelli tootlus professionaalsete fondidele, sest see on nende kõige tähtsam turundusvahend. Mäletan, kui palju on olnud sõdimist selle kohta, et Äripäevas avaldatavad fondide tootlused oleksid arvutatud ühesuguse metoodikaga. Paraku ei suutnud nad ise metoodikas kokku leppida, sest ajal, kui tootlused oled võrdlemisis lähestikku, sõltus metoodika nüansist üsna palju. Kohati kippus olukord isegi nii absurdseks minema, et fondihaldurite liit ei suutnud ise kokku leppida ja soovisid, et meie töötaks ühesuguse metoodika välja.
Siit ka selgitus, miks fondid kipuvad headel aegadel tootlusi näitama, aga halbadel aegadel kipuvad nad seda maha vaikima. Trigon kirjutas viimase kuu pressiteates mitte fondide tootlikkusest, vaid portfelli kuuluvate ettevõtete majandustulemustest.
Vot nii!
esmaspäev, 29. detsember 2008
Redgate – uus fond, aga vanad jutud
See oli vist Indrek Neivelt, kes mõned kuud tagasi ennustas, et finantskriis põhjustab lähiaastatel ennenägematu varade ümberjagamise. Ühinen arvamusega täielikult ning lisaksin omalt poolt, et lisaks omandusele jagatakse lähiaastatel suuremalt jaolt ümber ka klienditurud.
Loomulikult on esimeseks sektoriks, kus varade ümberjaotamine on globaalselt juba pihta hakanud, finantssektor. Kuna Eestis on kahe viimase aasta jooksul ilmselt kõige enam kannatanud kliendigrupiks fondiinvestorid (varahaldusfirmade profid on suutnud kahe aastaga põletada kuni 80 protsenti investorite varast), olen oodanud pikisilmi uute tegijate tulekut. Eestile oleks väga vaja investeerimisfondi (-fonde), kes suudaks investorite raha kasvatada või vähemalt säilitada ka keerulistel aegadel ning laiendaks praegust fondide valikut, mis piirdub investeeringutega vaid endise sotsialismileeri kuulunud riikidega.
Nädal enne jõule esitles avalikkusele uus varahaldus- ja investeerimispangandusettevõte Redgate. Kuna uue firma võtmeisikud on varem olnud seotud kõik erinevate pankadega (Veiko Maripuu Evli, Mart Altvee SEBi ning Aare Tammemäe Nordeaga) võiks selliselt seltskonnalt oodata investeerimispanganduses ja varahalduses ka uut kvaliteeti (ehk nagu moodsas keeles öeldakse uut sünergiat).
Paraku valmistas 16. detsembril toimunud pressikonverents täieliku pettumuse. Ettevõtte kahe suuna, finantsnõustamise ja alternatiivsete investeeringute poole pealt ei öeldud praktiliselt mitte midagi. Varahaldusfirma tegevusplaane tutvustades oldi veidi konkreetsemad, aga oluliselt uut investoritele siiski ei pakuta.
„Koos globaalse finantskaosega on nendes piirkondades, mida oma eelneva pikaajalise tegevuse kaudu hästi tunneme – Venemaal, teistes SRÜ riikides ning Balti riikides – ka tugevate ettevõtete ja kvaliteetsete varade hinnad langenud järsult ja valimatult koos üldise kriisiga. Meie eesmärk on rakendada oma fokusseeritud investeerimisstrateegiat, kogemusi ja sidemeid, et leida parima potentsiaali ja soodsaima hinna kombinatsiooniga ettevõtteid ja väärtpabereid ning investeerida neisse pikaajaliselt, kasutades maksimaalselt ära ka hindade madalseisu perioodi,“ kommenteeris ettevõtte üks partner, Veikko Maripuu uue fondi tegevussuunda pressiteates. Pressikonverentsil toodud esitlusel märgiti, et investeerimisstrateegia põhineb muuhulgas ka pikaajalise kogemusega meeskonnal, professionaalsel fundamentaalanalüüsil, ning 100-protsenilisel pühendumisel.
See kõik on ju ilus, aga taolist juttu olen ma varem korduvalt kuulnud. Värskemalt on meeles poolteist aastat tagasi toimunud Avaroni fonde tutvustaval pressikonverents. Tõsi, investeerimispiirkond, millele keskendutakse, on mõnevõrra erinev, aga seda pigem tegijate, kui investorite jaoks.
Finantsinspektsioonilt juba tegevusloa saanud Redgate Varahaldus kinnitas, et nende poolt juhitavad peamised investeerimisfondid registreeritakse Luksemburgis, mis olevat omaette kvaliteedimärk. Kuidas seni veel mitteeksisteeriva fondi registreerimine saab olla kvaliteedimärgiks, jäi mulle igatahes ebaselgeks.
Muidugi on kahju, et järjekordne fond ei suuda midagi uut pakkuda. Usun, et investorid ootavad fonde, kelle investeerimispiirkond ei piirdu ainult lähiregiooniga, pikisilmi. Selle tõenduseks võin tuua LHV poolt sügisel Pärsia lahe piirkonnale pühendatud ürituse, kus saal oli huvilistest puupüsti täis.
Mulle tundub küll, et investeerimis- ning eriti varahaldussektor vajab uut lähenemist. Vanad jutud ei ole ammu enam huvitavad.
Loomulikult on esimeseks sektoriks, kus varade ümberjaotamine on globaalselt juba pihta hakanud, finantssektor. Kuna Eestis on kahe viimase aasta jooksul ilmselt kõige enam kannatanud kliendigrupiks fondiinvestorid (varahaldusfirmade profid on suutnud kahe aastaga põletada kuni 80 protsenti investorite varast), olen oodanud pikisilmi uute tegijate tulekut. Eestile oleks väga vaja investeerimisfondi (-fonde), kes suudaks investorite raha kasvatada või vähemalt säilitada ka keerulistel aegadel ning laiendaks praegust fondide valikut, mis piirdub investeeringutega vaid endise sotsialismileeri kuulunud riikidega.
Nädal enne jõule esitles avalikkusele uus varahaldus- ja investeerimispangandusettevõte Redgate. Kuna uue firma võtmeisikud on varem olnud seotud kõik erinevate pankadega (Veiko Maripuu Evli, Mart Altvee SEBi ning Aare Tammemäe Nordeaga) võiks selliselt seltskonnalt oodata investeerimispanganduses ja varahalduses ka uut kvaliteeti (ehk nagu moodsas keeles öeldakse uut sünergiat).
Paraku valmistas 16. detsembril toimunud pressikonverents täieliku pettumuse. Ettevõtte kahe suuna, finantsnõustamise ja alternatiivsete investeeringute poole pealt ei öeldud praktiliselt mitte midagi. Varahaldusfirma tegevusplaane tutvustades oldi veidi konkreetsemad, aga oluliselt uut investoritele siiski ei pakuta.
„Koos globaalse finantskaosega on nendes piirkondades, mida oma eelneva pikaajalise tegevuse kaudu hästi tunneme – Venemaal, teistes SRÜ riikides ning Balti riikides – ka tugevate ettevõtete ja kvaliteetsete varade hinnad langenud järsult ja valimatult koos üldise kriisiga. Meie eesmärk on rakendada oma fokusseeritud investeerimisstrateegiat, kogemusi ja sidemeid, et leida parima potentsiaali ja soodsaima hinna kombinatsiooniga ettevõtteid ja väärtpabereid ning investeerida neisse pikaajaliselt, kasutades maksimaalselt ära ka hindade madalseisu perioodi,“ kommenteeris ettevõtte üks partner, Veikko Maripuu uue fondi tegevussuunda pressiteates. Pressikonverentsil toodud esitlusel märgiti, et investeerimisstrateegia põhineb muuhulgas ka pikaajalise kogemusega meeskonnal, professionaalsel fundamentaalanalüüsil, ning 100-protsenilisel pühendumisel.
See kõik on ju ilus, aga taolist juttu olen ma varem korduvalt kuulnud. Värskemalt on meeles poolteist aastat tagasi toimunud Avaroni fonde tutvustaval pressikonverents. Tõsi, investeerimispiirkond, millele keskendutakse, on mõnevõrra erinev, aga seda pigem tegijate, kui investorite jaoks.
Finantsinspektsioonilt juba tegevusloa saanud Redgate Varahaldus kinnitas, et nende poolt juhitavad peamised investeerimisfondid registreeritakse Luksemburgis, mis olevat omaette kvaliteedimärk. Kuidas seni veel mitteeksisteeriva fondi registreerimine saab olla kvaliteedimärgiks, jäi mulle igatahes ebaselgeks.
Muidugi on kahju, et järjekordne fond ei suuda midagi uut pakkuda. Usun, et investorid ootavad fonde, kelle investeerimispiirkond ei piirdu ainult lähiregiooniga, pikisilmi. Selle tõenduseks võin tuua LHV poolt sügisel Pärsia lahe piirkonnale pühendatud ürituse, kus saal oli huvilistest puupüsti täis.
Mulle tundub küll, et investeerimis- ning eriti varahaldussektor vajab uut lähenemist. Vanad jutud ei ole ammu enam huvitavad.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
Postitused
