Eesti Energia IPO edasilükkamise põhjuseks on eelseisvad valimised

See, et Eesti Energia aktsiate avalik esmaemissioon (IPO) lükkub vähemalt järgmiste valimiste tagusesse aega, sai minule selgeks juba kolm nädalat tagasi, mil ma kuulsin 26. aprillil Vikerraadio saadet Reporteritund, kus rääkis ka rahandusminister Jürgen Ligi.

„Ei taha ju keegi, et aktsiaemissioon muutuks mingisuguseks valimiseelseks hüsteeriaks,“ rääkis Ligi saates. Mis on see negatiivne sõnum, millega praegune opositsioon siis valimistele läheb, väitis ta. „On ju tore öelda, et nad parseldavad meie jaamad maha. See kahjustab ka emissiooni ennast ja kahjustab rahva usaldust riigi vastu, kui midagi parseldatakse,“ lisas minister ning seepeale sai mulle sai üsna selgeks, et energeetikafirma börsileviimine lükkub vähemalt valimisteni.

Räägivad kabineti liikmed mida räägivad, aga mina usun küll, et poliitilise opositsiooni, aga ka paljude teiste gruppide (näiteks Teaduste Akadeemia) hüsteeria on peamiseks põhjuseks, miks Eesti Energia IPOt sel kevadel ei tule.

Põhjuseks miks hüsteeria langeb viljakale pinnasele, on ka see, et väga paljud (kvalifitseeritud enamus) ei saa aru, mida ettevõtte vähemusaktsiate börsileviimine sisuliselt tähendab. Nädala alguses juhtusin kuulma Kuku raadiost saadet Vanamehed Kolmandalt, milles osalesid saatejuhina Ülle Madise, (eks) poliitik Jüri Adams ja õiguskantsler Indrek Teder. Kõik kolm on väga targad inimesed. Saates räägiti ka Eesti Energia börsileminekust. Ainsana võttis sel teemal sõna Adams, aga sellest jutust jäi küll mulje, et ta ei saa absoluutselt aru, mis on börsi funktsioon. Teenekale poliitikule ei saa seda muidugi ette heita, aga üllatuslikult ei osanud mitte midagi asjakohast öelda ka Indrek Teder.

Seega tuleb nii Tallinna börsil, aga ka kogu meie finantsurgude kogukonnal selgitada, selgitada ja veelkord selgitada, mis asi on börs, mis asi on aktsiaturg, mis on vähemusaktsiad, kes on tuumikinvestor jne jne. Enne kui sellest ei saa päris hästi aru ei poliitiline eliit, teaduseliit, kultuurieliit ega teised arvamusliidrid, rahva heakskiitu Eesti Energia börsileviimiseks ei saada.

Üheks Eesti Energia IPO edasilükkamise põhjuseks tõi peaminister Andrus Ansip ebasobiva aja, mis on tingitud ebakindlusest finantsturgudel. Tõsi ta on, võib juhtuda, et praegu tõesti ei saaks energeetikafirma aktsiate eest emissiooni käigus nii head hinda, kui oleks saanud näiteks 2006. aasta lõpus või 2007. aasta esimesel poolel, ehk siis kui läksid börsile Olympic EG, Ekspress Grupp ning Arco Vara. Ilmselt on emissiooni käigus võimalik saada aktsiate eest paremat hinda ka mõne aasta pärast, mil finantsturud on selgelt ja ühemõtteliselt tõusufaasis.

Siit aga tuleb oht väikeinvestoritele. Headel aegadel peavad aktsiate eest kõrget hinda maksma kõik märkijad (välja arvatud ettevõtte töötajad, kellele kavatsetakse anda aktsiaid tasuta). Kui aga IPO korraldatakse tõusutsükli lõppfaasis, saab emitent aktsiate eest paremat hinda, aga märkijad saavad aktsiad samavõrra kehvema hinnaga.

Vaadake, mis on tänaseks juhtunud nende samade Olympicu, Ekspressi ja Arco Vara aktsiatega ning vaadake, kuidas on käitunud Eesti Telekomi ning Tallinna Vee aktsiad, mis läksid börsile eelmise tõusutsükli alguses.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning ilmselt ka ettevõte lootis, et Eesti Energia aktsiast saab rahvaaktsia, millel on mitukümmend tuhat aktsionäri. On suur oht, kui IPO korraldatakse börsitsükli harjal või selle lähedusest, saab Eesti Energia aktsiast pettunud rahva aktsia, nagu on juhtunud Tallinkiga.

Euro toob kergendust 150 tuhandele perele

Arvan, et mina olin vist esimene, kes kirjasõnas avaldas avalikult arvamust, et euro kasutuselevõtt juba 2011. aasta 1. jaanuarist on üsna tõenäoline.

„Minu arvates on Eesti võimalused minna eurole juba 2011. aastal üsna head,“ kirjutasin eelmise aasta 27. oktoobril Äripäevas ilmunud artiklis „Hoiusta kroon väga pikaks ajaks" ning soovitasin hoiustada krooni võimalikult pikaks perioodiks, sest võis arvata, et peagi hakkavad ka turud üha rohkem uskuma, et euro tuleb, mistõttu hakkavad kiiresti langema ka kroonihoiuste intressid. Nii ka juhtus. Juba kuu aega hiljem olid hoiuseintressid järsult langenud ning tänaseks on suurpankades kroonihoiuste intressid eurohoiuste intressidest kõrgemad vaid marginaalselt.

Mida siis toob Eesti liitumine eurotsooniga? Nõustun paljude nendega, kes väidavad, et mingit imerohtu euro meile ei too. Minu arvates on aga eurotsooniga liitumisel kolm käegakatsutavat tulemust.

1. ja kõige tähtsam. Seoses liitumisega võetakse ära devalveerimisspekulatsioonid. Devalveerimiskirves põhjustas ebakindlust neile ligi 150 tuhandele leibkonnale, kes on võtnud eluasemelaenu, mis reeglina on sõlmitud eurodes ning devalveerimise korral oleksid laenud läinud mitmekümne protsendi võrra kõrgemaks.

2. Eesti kutsumine eurotsooni suurendab investorite usaldust Eesti suhtes ning on oodata, et välisinvestorid hakkavad Eesti vastu suuremat huvi tundma. Kui veel mõned kuud või isegi mõned nädalad tagasi võis karta, et olukord Kreekas võib meile kahjuks tulla, siis alates tänasest võib väita vastupidist. Võrreldes Kreeka ja paljude teiste lääneriikidega on meie fiskaalpoliitika väga heas seisus ning see torkab silma. Kutse eurotsooni aitab meil seda eristumist võimendada.

3. Sisuliselt võib öelda, et ülekanderahana on euro kasutusel juba üle kümne aasta ehk euro sünnist saadik. Sularahana euro kasutuselevõtmine lihtsustab nende turistide elu, kes käivad turismireisil eurotsoonis aga ka nende eurotsoonist pärit turistide elu, kes tulevad Eestisse.

Ma ei taha nõustuda nendega, kes väidavad, et eurotsooni astudes satume vihma käest räästa alla, astume uppuvale laevale või muud taolist. Muidugi on eurotsoon rahandus- ja majanduspoliitiliselt keeruline, kuid euro näol on tegemist ühega kolmest maailmavaluutast (dollari ja jeeni kõrval). Mäletate, vähem kui kaks aastat tagasi ennustati dollarile vaat et hävimist. Täna tugevneb dollar euro suhtes nii mis mühiseb. Kes mäletab, missugune oli dollari kurss kümmekond aastat tagasi? Õige vastus on 18 krooni. Ka siis ennustati eurole kadu ja hävingut.

Euro kurss jääb edaspidigi kõikuma ning ma ei välista, et kui me ei liituks eurotsooniga, näeksime aastate pärast dollari kurssi 20 krooni ja enam, nagu sajandi alguses ka ennustati. Aga sama kindel olen ma, et dollari kurss langeb millalgi ka alla 10 krooni taseme. Neid kursse me siiski ei näe, sest meil on kasutusel euro.

Ebakompetentsed akadeemikud

Mul on väga kahju, aga Eesti Energia börsilemineku kohalt näitavad Eesti akadeemikud ennast küll täielike võhikutena.

Börsileviimise vastu on nii akadeemia energeetikanõukogu kui ka juhatus. Paraku ei ole ma kuulnud akadeemikutelt mitte ühtegi tugevat ega isegi nõrka argumenti, miks ei peaks Eesti Energia oma vähemusaktsiad (jutt käib ju kuni kolmandikust aktsiatest) börsile viima.

Ainsaks argumendiks tuuakse kümnenditagune õnnetu katse erastada Eesti Energia USA energeetikakompaniile NRG. Ma saaksin aru, kui taolise argumentatsiooniga tuleksid lagedale poliitikud, kelle jaoks on demagoogia igapäevaseks tööriistaks. Paraku ei tee akadeemikud vahet tuumikinvestoril (kui mu mälu ei peta, siis NRGle kavatseti erastada 49 protsenti ettevõttest), vähemus- ja väikeinvestoril ega ka aktsiate esmaemissioonil ega järelturul. Nii energeetikakomisjon kui ka juhatus oleks võinud lasta mõnel spetsialistil börsi ja finantsturgude olemuse endale selgeks teha. Akadeemikute hulgas on ju ka majandusteadlasi (Urmas Varblane). Ma ei oska akadeemikute kohta kinnitada, aga kõik teised on vahepealse kümne aastaga muutunud turumajanduse suhtes kordades teadlikumaks ja kompetentsemaks.

Paraku ei ole akadeemikutel välja pakkuda mingit lahendust ka energiaettevõtte rahastamiseks. Endel Lippmaa ütles nädala alguses Eesti Päevalehele, et uusi elektrijaamu on küll vaja, aga neid ei tohi rajada ei börsi- ega laenurahaga. Taoline seisukoht meenutab mulle last, kes soovitab emal raha puudusel seda seinast võtta.

Ühiskond ootab Teaduste Akadeemialt teaduse baasil tehtud kaalukat arvamust. Eesti Energia börsiplaanide kohta seda me neilt kuulnud ei ole ja sellest on kahju. Pole siis ka mingi ime, et teadlasi ühiskonnas liiga vähe kuulda võetakse.