Eelista välismaist!

Nisu hind kerkis eelmisel nädalal kahe aasta kõrgeimale tasemele ning kohe olid ka kohalikud toiduainetetöösturid varmad teatama, et peagi hakkavad kerkima leiva ja muude pagaritoodete hinnad. Eesti Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potisepp põrutas koguni, et leiva hind võib kerkida 10 krooni. Ka Pere Leiva omanik Rein Kilk rääkis laupäeval Kuku raadios kirglikult, kuidas leiva hinna tõus on paratamatu.

Võtke ikka veidi hoogu maha, kulla töösturid! Nisu hind on viimase kuuga tõesti pöörase kiiruga tõusnud. Dollarites arvestatuna kuuga peaaegu kaks korda (momendil pole mul eurodes hindu käepärast, aga arvestades USD nõrgenemist viimase kuu jooksul, usun, et eurodes/kroonides on hinnatõus mõnevõrra väiksem). Kiirele hinnatõusule vaatamata on nisu hind täna peaaegu kaks korda madalam kui kaks aastat tagasi. Kui kaks aastat tagasi kerkis nisu hind Chicago kaubabörsil 1,2 dollarini buššel, siis selle aasta esimesel poolel liikus see vahemikus 0,42-0,5 dollarit buššel. (Buššel on USA kaubabörsidel kasutatav mahuühik, umbes 35 liitrit). Eelmisel neljapäeval kerkis nisu hind 0,825 dollarini buššel ning reedel langes see 0,725 dollarini.

Ma ei mäleta, et leiva ja muude pagaritoodete hinnad oleksid eelmise kahe aasta jooksul märkimisväärselt langenud.

Kirjutasin siinsamas kolm kuud tagasi, kuidas poes müüdava pakipiima hind kerkis vähem kui poole aastaga üle 50 protsendi. Alles eelmisel sügisel, kui toimus nn piima hinnasõda, oli igal pool kuulda nuttu ja hala ning üleskutset osta ainult eestimaist toidukaupa.

Mis puudutab toidukaupu, siis minu arvates on taoline üleskutse ebakohane ning toidukaupade hinnaliikumist vaadates koguni kahjulik. Kui mu mälu ei peta, siis eelistab eestimaist toidukaupa niikuinii neli viiendikku elanikkonnast. Ehkki näiliselt on toiduainetööstuses kõva konkurents, tundub mulle, et nagu kütuste jaeturul, on ka siin konkurents pigem näiline, tänu millele ongi võimalik kodumaise toidukauba kiire hinnatõus ajal, kui majanduskasv on heal juhul null ning tööpuudus üle 10 protsendi.

Inflatsiooni ohjamiseks tuleks seega tõsta au sisse loosung „Eelista välismaist“, siis ehk kasvab konkurents ka toiduaineturul ning hinnasurve hakkab kahanema.

Toorainefondide lõksud

Pärast sajandivahetusel toimunud tehnoloogiamulli lõhkemist tulid nagu tellitult turule esimesed toorainetega seotud börsil kaubeldavad fondid (ETFid), tuntud ka indeksaktsiate nime all. Toorainefondid pakkusid head võimalust portfellis riske hajutada ning mis veelgi tähtsam, need börsil kaubeldavad fondid andsid esmakordselt võimaluse ka väikeinvestoritel toorainetesse investeerida. Või nagu ütles üks tuntud finantsspetsialist, andsid võimaluse väikeinvestoritel panustada oma nägemusele toorainete hinnaliikumiste suhtes.

Indeksaktsiate ehk börsil kaubeldavate fondide hinnad liiguvad väga sarnaselt fondi aluseks võetud indeksiga. Nii peaks naftaaktsia hind liikuma enam vähem sarnaselt nafta hinnaga maailmaturul. Aga osadel juhtudel see kaugeltki nii ei ole.

Nii näiteks on naftafondi U.S. Oil Fund (USO), mis järgib New Yorgi kaubabörsil kaubeldava nafta hinnaliikumist, hind alates selle loomisest 2006. aasta aprillis langenud 50%, samal ajal kui nafta ise on kallinenud 11%, kirjutab ajakiri Bloomberg Businessweek. Analoogiline maagaasifond U.S. Natural Gas Fund (UNG) on alates loomisest 2007. aasta aprillis kukkunud 85%, mis on üle kahe korra enam kui on langenud gaasi hind (40%).

Selle põhjuseks on tooraineturgude spetsiifika. Nimelt kaubeldakse toorainetega peamiselt tulevikutehingutega, mitte füüsilisel tooraineturul. Nendel turgudel esineb aga tihti olukord, kus kaugema realiseerimise tähtajaga tooraine on kallim kui lähema realiseerimistähtajaga tooraine. Sellist olukorda nimetatakse contango’ks. Kui nafta või muu tooraine realiseerimistähtaeg hakkab lähenema, peab fondihaldur selle (odavama) maha müüma ja ostma järgmise realiseerimise tähtajaga tulevikutehingut ning seetõttu toob see fondiinvestoritele kahjumit.

Nii pidid naftafondid müüma nafta juunilepinguid hinnaga 68,01 dollarit barrel, aga asemele ostma juulilepinguid 70,80 dollariga barrel. Kuna nafta tulevikutehingute realiseerimistähtajad on igakuised, siis contango tingimustes saavad fondiinvestorid vastu pükse iga kuu.

Aga see pole veel kõik. Taolist olukorda kasutavad ära professionaalsed tulevikutehingutega kauplejad. Nad ostavad ülejärgmise kuu lepinguid ning müüvad ära lähima kuu lepinguid enne fondihaldureid surudes kunstlikult lähima lepingu hindu kunstlikult alla ja kaugemate lepingute hindu üles. Taolist strateegiat nimetada pre-rolling (eesveeremine).

„Mina elatun rumalast rahast,“ rääkis ajakirjale Chicagos asuva toorainetega kauplemisfirma asutaja Emil van Essen, mis töötas välja tarkvara pre-rollinguga teenimiseks. „Minutaolised inimesed söövad indeksfondid elusalt ära,“ lisas ta.