Apple on suurem kui Wal-Mart

Apple’i aktsia hind kerkis eile ajaloo kõrgeimale tasemele 235,85 dollarini, mis teeb ettevõtte turuväärtuseks 213,9 miljardit dollarit. Sellega möödus tehnoloogiafirma turuväärtuselt maailma suurimast jaemüügiketist Wal-Mart, mille väärtus aktsia eilse sulgemishinna järgi on 213,03 miljardit dollarit.

Selleks, et mööduda teisel kohal olevast Microsoftist turuväärtusega 260 miljardit dollarit, peab Apple’i aktsia hind kerkima veel 21 protsenti 284 dollarini.

Esikohal on naftagigant ExxonMobil, mille väärtus on 317 miljardit dollarit. Exxoni aktsia hind liigub 52 nädala madalaimal tasemel, aga kui sellega kaubeldaks ajaloo kõrgeimal, 90 dollari tasemel, oleks naftagigandi väärtus umbes 425 miljardit dollarit.

Viiendal kohal on 196 miljardi dollariga General Electric, aga see on arvutatud lihtaktsiate baasil. Eelisaktsiaid arvesse võttes oleks tööstuskonglomeraadi väärtus mõnevõrra suurem.

Mis puutub käivetesse, siis on Apple ja Wal-Mart nagu Taavet ja Koljat. Thompson Reutersi andmete kohaselt tuleb Wal-Marti käimasoleva finantsaasta (lõpeb järgmise aasta jaanuaris) käive 428 miljardit dollarit, Apple’il (lõpeb selle aasta septembris) aga vaid veidi üle 54 miljardi dollari.

Kas meie fondijuhid tunnevad ikka ettevõtteid, kuhu nad investeerivad?

Tallinna börsi juht Andrus Alber muretseb selle pärast, et meie fondijuhid väldivad investeeringuid Eesti ettevõtete aktsiatesse ja eelistavad välismaiseid aktsiaid ning võlakirju.

„Miks suhtutakse Eesti majanduse lipulaevadesse sellise skeptilisusega? Miks arvatakse, et väikeosalus Tallinki, Kaubamaja, Nordeconi, Tallinna Vesi või mõne teise soliidse Eesti ettevõtte omanike ringis oleks riskantsem kui rahapaigutus Kreeka valitsuse võlakirjadesse, Luka Adriatic Property Kinnisvarafondi või mõnda teise piiritagusesse väärtpaberisse?“ kirjutas börsijuht investorharidusportaalis Invest Mentor.

Oleks ju loogiline, et fondijuhid investeeriksid esmajärjekorras just kohalike ettevõtete aktsiatesse ja võlakirjadesse, sest nende kohta on fondijuhtidel kõige rohkem infot.

Aga võib olla just selles ongi asi? Võib olla teavad portfellihaldurid meie ettevõtete kohta palju ja on seetõttu ettevaatlikud. Kohalik finantsturgude kogukond teab ju väga hästi, kuidas suhtlevad ajakirjanduse ja investoritega Tallinki juhid, et enamik börsiettevõtteid ei luba aktsionäride üldkoosolekule pressi, mistõttu peavad meediaettevõtted sinna pääsemiseks ostma ettevõtte aktsiad. Teavad, kuidas meie börsiettevõtted lükkavad kvartaliaruande esitamise reeglina viimase päeva õhtutundidele. Näiteks eelmise aasta viimase kvartali aruande esitas veebruarikuu viimasel tööpäeval kaheksa börsifirmat, neist kaks, Ekspress Grupp ja Silvano FG pärast kelle seitset õhtul ning eelviimasel tööpäeval kolm.

Tegemist oleks nagu väga lähedalt peeglisse vaatamisega: kõik kortsud ja vinnid on väga hästi näha, aga kaugemalt vaadates pole ju näol suurt häda midagi.

Meie varahaldusfirmade tiimid on üsna pisikesed. Kui vaadata aga nende hallatavaid portfelle, siis neis on kolmekümne, neljakümne ja isegi veel enama ettevõtte aktsiaid. Näiteks Swedbanki Ida-Euroopa aktsiafondis oli eelmise aasta esimese poolaasta seisuga 52 ettevõtte aktsiad ja osakud. Et neid ettevõtteid kõiki põhjalikult tunda, peaksid fondijuhid küll lausa geeniused olema. Professor Louis Lowenstein, kes on nüüd kahjuks küll meie hulgast lahkunud, kirjutab oma suurepärases raamatus The Investor’s Dilemma, et üheski fondis ei tohiks olla üle 20 ettevõtte aktsia.

Fondide „turvalisus baseerub hoolikal valikul, mis põhineb analüüsil, mitte aga juhuslikul valikul või laiapõhjalisel diversifikatsioonil,“ kirjutab Lowenstein.

Muuseas, tema poeg Roger Lowenstein on väljapaistev finantsajakirjanik, kelle sulest on ilmunud väga head raamatud nagu Long Term Capital Managemendist (nn nobelistide fond) When Geniuses Failed ning Warren Buffetti biograafia Buffett: The Making of an American Capitalist.

Juba ammu vaevab mind küsimus, kui hästi meie fondijuhid ikka tunnevad neid Ida- ja Lõuna-Euroopa, Ukraina, Kasahstani ja teiste peamiselt endise idabloki riikide ettevõtteid, kuhu suurem osa meie fondidest investeerib. Ma arvan, et mitte väga hästi. Muidugi on neil Exceli tabelisse pandud numbrid käivete, kasumite, marginaalide, varade ja kohustuste kohta. Võib-olla on mõningaid ettevõtteid isegi külastatud. Aga kui paljude ettevõtete juhtide nimesid, mille aktsiaid fondihaldur on ostnud, haldurid teavad? Kardan, et mitte väga paljude.

Mulle tundub, et samal põhjusel, miks fondijuhid kardavad Eesti ettevõtete aktsiaid, kardetakse ka lääneriikide suurettevõtete aktsiaid. Neist kirjutatakse üsna palju, mis tähendab, et nende ettevõtetega seotud riske teatakse ka üsna hästi.

Aga idabloki suurele avalikkusele tundmatud firmad on hoopis teine lugu. Regiooni kasvupotentsiaal tulevikus on väga suur. Ettevõtete majandusaruannetes toodud numbrid väga ilusad, miks siis mitte investeerida?

Aga see on nagu päikesega. Esmapilgult on see ilus suur särav kuldne kera. Hakkad lähemalt uurima, selgub, et ilusal keral on ka tumedad plekid. Kui aga veel lähemalt uurida, võib selguda, et tegemist on lausa põrgutulega.

USA valitsus teenib Citigroupi aktsiate müügist 7 miljardit dollarit kasumit

Üldise kuvandi kohaselt peavad maksumaksjad kinni maksma pankade valeotsused ning valitsuste (loe: maksumaksjate) poolt päästetud pangad on nii häbematud, et maksavad juhtidele suuri palku ja boonuseid.

Mis puutub USA valitsusse, siis õige on päästmise fakt. Tõsi osa panku päästeti vastu nende enda tahtmist, sest 2008. aasta oktoobri lõpus eelmise rahandusministri Henry Paulsoni pakkumine suurpankadele oli „võta või võta“, kirjutas toona The New York Times. Aga USA valitsuse investeeringud pankadesse olid üsna tulusad, sest investeeringud toimusid paljuski eelisaktsiatena ning nende omanikele on dividendid garanteeritud.

Nii tegi USA valitsus Citigroupi rahasüsti kahel korral, 2008. aasta oktoobris 25 ning detsembris 20 miljardit dollarit. Esimese portsu eelisaktsiate eest maksais Citigroup dividende 5 protsenti ning teise eest 8 protsenti aastas. Tõsi, eelisaktsiaid sai valitsus kokku „vaid“ 27 miljardi dollari väärtuses.

Aga see pole veel kõik. Tänane The Wall Street Journal kirjutab, et USA valitsus kavatseb müüa 25 miljardi dollari suuruse osaluse, tänu millele võib teenida 7,19 miljardit dollarit. USA valitsus on juba teeninud 4,27 miljardit dollarit Bank of America eelisaktsiate ja teiste väärtpaberite müümisest, kirjutab ajaleht.

Valitsus palkas Citigroupi aktsiate müügiks Morgan Stanley. Kava kohaselt müüb valitsus Citigroupi aktsiad vaikselt turul, aga vajaduse korral müüakse mingi osa hiljem ka suurte plokkidena.

Võlakirjainvesteeringute paremad päevad on läbi

Mõned kuud tagasi üllatas maailma suurim võlakirjafondivalitseja, PIMCO, mille Total Return Fundist sai sel kuul ka kõigi aegade suurim fond mahuga 214,3 miljardit dollarit, et palkab kaks aktsiafondide tippspetsialisti Anne Gudefini ning Charles Lahri ning hakkab pakkuma investoritele ka aktsiafonde.

Selge on ka selle sammu loogilisus. Fondi üks kaasjuht, võlakirjakuningaks tituleeritud Bill Gross, kinnitas reedel Bloombergi raadiole, et võlakirjade paremad päevad on möödas ning soovitas investoritel soetada väiksema võlakoormusega riikide, nagu Saksamaa ja Kanada riiklikke võlakirju ning ettevõtete võlakirju, mis on suurema tootlikkusega.

Kuna USA majandus tugevneb ning intressid hakkavad kasvama, ei ole enam mõistlik väga palju võlakirjadesse investeerida, arvab Gross.

Aga seni on investorid paigutanud raha just võlakirjafondidesse. Morningstari andmetel on viimase 14 kuuga läinud USA võlakirjafondidesse 409,4 miljardit dollarit, aktsiafondidesse aga samal ajal 11,7 miljardit. Kolm kõige suuremat fondi on kõik võlakirjafondid ning nagu öeldud, on PIMCO fond neist suurim.

Investeerimisõpikud nimetavad võlakirjafonde üsna turvaliseks investeeringuks ning viimased aastakümned on olnud sellele väitele kindlaks tõendiks. USA riiklike võlakirjade hinnad on kerkinud peaaegu kolm järjestikkust aastakümmet samal ajal kui 10-aastase lunastamistähtajaga võlakirjade tootlus on kukkunud 15,8 protsendilt (1981. aasta septembris) 3,89 protsendini eelmisel nädalal. Rekordmadal, 2,03 protsenti, oli nende võlakirjade tootlus 2008. aasta detsembris, kirjutab Bloomberg.

USA, Suurbritannia ja Jaapani ülemäärane võlakoormus hakkab lõppude lõpuks suurendama inflatsiooni, mõned kardavad isegi hüperinflatsiooniohtu.

Seni on investorid teinud intressitoodetega raha ning nad usuvad, et see jätkub, ehkki matemaatiliselt pole see võimalik, kinnitas JPMorgani fondijuht Bill Eigen.

Võlakirjafondid võlgnevad oma populaarsuse eelkõige rahaturufondidele, sest nullilähedaste intresside tõttu on ka rahaturufondide tootlused olematud. Intressid aga hakkavad ilmselt aasta-paari jooksult tõusma,  mis tähendab, et pikaajalistesed võlakirjad hakkavad muutuma vähemtulusaks.

„Kui inimesed hakkavad intressitoodetega raha kaotama, ei kõhkle nad hetkekski sealt raha välja võtmast,“ lisas ta.

Varahaldusfirma John Hancock Funds juht Keith Hartstein ütles, et jaeinvestorid on võlakirjafondidesse raha paigutamisega juba hiljaks jäänud ja kipuvad tegema tüüpilist viga tehes investeerimisotsuseid eelnevate perioodide tootlusest lähtudes.

„See on tagasivaatepeegel,“ kinnitas Hartstein.

Tai on rubiinide ja safiiride maa

Vaatamata sellele, et Tai rubiinid on hinnalisuses Birma rubiinide järel teisel ning safiirid Kashmiri ja Tseiloni safiiride järel kolmandal kohal ning kivide kaevandamise maht on tugevas languses, on Tai siiski tähtsaim rubiini- ja safiiririik maailmas.


Siiami (nii kutsuti seda riiki enne 1949. aastat) rubiine ja safiire teatakse juba 15. sajandist ning kuni 20. sajandi keskpaigani oli tegemist kõige olulisema (mahu poolest) safiiride ja rubiinide kaevandamise piirkonnaga maailmas. Eelmise sajandi keskel kaevandati seal umbes pool maailma safiiridest.

Tänapäeval ostavad Tai vääriskividiilerid suurema osa safiiridest ja rubiinidest teistest regioonidest (Sri Lanka, Austraalia, Tansaania, Madagaskar), töötlevad ja lihvivad neid Tais ning siis lähevad need müüki. Värske ajakiri Gems and Gemology kirjutab, et umbes 70 protsenti maailma safiiridest ning 90 protsenti rubiinidest liigub läbi Tai.

Vääriskivitööstuses töötab kokku umbes miljon tailast. Lihvitud vääriskivide eksport ulatus 2008. aastal 254,89 miljonile dollarile, millest safiiride eksport moodustas 46,7 ning rubiinide eksport 40,62 protsenti.

Ericsson endiselt turuliider, hiinlased vähendavad vahemaad

Maailma suurim võrguseadmete tootja Ericsson on küll suurendanud oma turuosa, aga Hiina tootjad tulevad veel kiiremini järele. 2009. aastal kasvas Ericssoni turuosa mobiil- ja fikssideseadmete turul 20,8 protsendini võrrelduna 18,7 protsendiga 2008. aastal, vahendab The Wall Street Journal analüüsikeskuse Gartner eile avaldatud tulemusi (Gartneri enda kodulehel pole veel sellekohast pressiteadet avaldatud). Ettevõtte Hiina rivaalid Huawey ja ZTE turuosad kasvasid 11,5 protsendilt 14,2-le ning 4,1 protsendilt 6,7-le.

Globaalne võrguseadmete turg kahanes eelmisel aastal 15 protsenti 79 miljardile dollarile (2008. aastal 93 miljardit dollarit).

Deutsche Bank andis reedel Ericssoni aktsiale müügisoovituse, põhjendades otsust sellega, et Ericsson on kaotamas uute võrkude turuosa Nokia-Siemensile ja Alcatel-Lucentile ning hoiatades, et Ericssoni käibenumbrid võivad tulevikus pettumuse valmistada.

Selle aasta alguses Ericssoni tegevjuhi kohale asunud Hans Vestberg kommenteeris ajalehele, et konkurents pole nende jaoks mitte midagi uut.

Reutersi andmetel soovitavad 16 analüütikut Ericssoni aktsiat osta, 11 hoida ning 15 soovitab neid müüa.

Ericssoni aktsia hind langes reedel 1,34 protsenti 73,8 Rootsi kroonile.

Tallinna Vee näitajad paranesid hüppeliselt pärast raamatupidamispõhimõtete muutmist

Tallinna Vee kasumimarginaalid kasvasid hüppeliselt (kümnekonna protsendipunkti võrra) pärast 2008. aastat, mil müügitulust võeti välja vee-, kanalisatsiooni- ja sadeveetorustike liitumise tulu. Tegemist on sihtfinantseerimisega ning kui ma õigesti aru saan, siis rajatud torustikud kuuluvad Tallinna linnale. Pärast seda muutus ettevõtte käive tunduvalt väiksemaks, aga suhtarvud, mille nimetajaks on müügitulu, muutusid paremaks.

Nii vähendati uue arvestuse kohaselt tagasiulatuvalt 2007. aasta müügitulu 820,7 miljonilt kroonilt (oli 2007. aasta majandusaruandes) 172,4 miljoni krooni võrra 648,3 miljoni kroonini. Tallinna Vee puhaskasumimarginaal kasvas selle tehte tagajärjel aga 33,85 protsendilt 48,35 protsendile. 2008. aastal oli torustike rajamisele kulunud sihtfinantseerimine 214 miljoni krooni ning 2009. aastal 226 miljonit krooni. Hilisemates aruannetes on tagasiulatuvalt muudetud ka suhtarve.

Puhaskasumimarginaal oleks kuni 2007. aastani kehtinud raamatupidamise põhimõtete järgi olnud seega 32 protsenti, nüüd on aga 41 protsenti. 2009. aastal oleks vana raamatupidamise järgi olnud puhaskasumimarginaal 34 protsenti, uue järgi on aga 44 protsenti.

Aga Tallinna Vee dividendiotsust peame ootama Lenini sünniaastapäevani.

Steve Jobs vastab inimeste kirjadele

Olen ka varem siit-sealt lugenud, et Apple’i juht Steve Jobson on viimasel ajal hakanud vastama inimeste meilidele. Täna on sellest loo teinud The New York Times.


Vastused on konkreetsed „ei“, yep“ teinekord aga koguni mitmelauselised. Küsijateks on olnud muusikaprodutsent Rootsist, 14-aastane poiss New Yorgist, kelle klaviatuur ei töötanud hästi, 25-aastane blogija Itaaliast.

Starbucks hakkab dividende maksma

Maailma suurim kohvikukett Starbucks teatas eile toimunud aktsionäride üldkoosolekul, et hakkab nüüd 35 kuni 40 protsenti kasumist dividendideks maksma. Omanikutulu esimene väljamakse, 10 USA senti aktsia kohta, tehakse 23. aprillil ning dividendide saamiseks peavad investorid olema aktsionäride nimekirjas 7. aprillil.

Lisaks sellele kavatseb ettevõte tagasi osta kuni 15 miljonit oma aktsiat lisaks 6,3 miljonile, mis on üleval varasemast ajast.

Starbucksi bilansis on vaba raha 1,3 miljardit dollarit ning seda on tulemas veelgi. Selleks aastaks ennustab Starbucks vaba rahavoogude juurdekasvu miljardi dollari võrra. Tänane The Wall Street Journal kirjutab, et juhul kui Starbucki kasum kasvab sellises tempos, nagu analüütikud ennustavad, kerkib aktsia dividenditootlus praeguselt 1,6 protsendilt paari aastaga 2,5-le.

Üheksakümnendatel ja kahetuhandete aastate alguses kasvas Starbucks kohutava kiirusega ning sama tegi ka aktsia hind. 1992. aastal toimunud avaliku esmaemissiooni (IPO) ajal ettevõtte aktsiatesse paigutatud 13 dollarit oleks tänaseks kasvanud juba 820 dollarini. Aga kasv toimus liiga kiiresti. Aastatel 2000 kuni 2007 kasvas ettevõtte kohvikute arv plahvatuslikult üheksalt tuhandelt 15 tuhandele. Huumoriajaleht The Onion kirjutas 2002. aasta alguses, et “Starbucks avas uue kohvipoe juba olemasoleva kohvipoe tualetis”.

Liigkiire kasvu tõttu sattus kohvikukett olukorda, mida ma kolm aastat tagasi nimetasin keskeakriisiks. Tänase Starbucksi looja ning 2000. aastal juhi kohalt taganenud Howard Schultz saatis 2007. aasta veebruari keskel töötajatele kirja, mida hakati kutsuma sõbrapäevaläkituseks, kus ta tundis muret, et Starbucks oli kaotamas oma nägu.

Aasta hiljem, 2008. aasta jaanuaris asus ta ise aga taas juhitoolile. Peagi teatas ettevõte 600 kahjumliku kohviku sulgemisest, mis tõi endaga kaasa 12 tuhande töötaja koondamise. Kiiresti hakati ümber vaatama pakutavat menüüd, loodi uusi kohviliike ja palju muud. Tänaseks on see kuhjaga ära tasunud. Aktsia hind on aastaga kerkinud 126 protsenti.

Eile aktsionäride üldkoosolekul lausus Schultz, et edaspidine kasv saab olema „distsiplineeritud, strateegiline kasv“. Agressiivsemalt hakatakse kasvatama brändi Seattle’s Best Coffee, mille ettevõte omandas 2003. aastal. Stabucksi kaubamärgiga kohvikuid kavatsetakse sel aastal rajada USAsse 100 ning välismaale 200. Täna on ettevõttel kokku 16 700 kohvikut ja kohvibaari, neist 11200 USAs.

Ehkki Starbucks on maailma suurim kohvikukett, on ettevõtte turuosa USAs vaid neli ning maailmas üks protsent.

Kolmas maailmasõda on alanud

Nii vähemalt arvab üks Silicon Valley investor kui ta iseloomustab tehnoloogiatööstuse kahe mõjuvõimsama mehe, Apple’i asutaja ja juhi Steve Jobsi ning Google’i tegevjuhi Eric E. Schmidti võitlust nutitelefonide turu pärast.

„See on III maailmasõda,“ lausus ajalehele The New York Times investor, kes ei soovinud oma nime avalikustada. „See on ajaloos suurim egode võitlus,“ lisas ta.

Mis siis juhtunud on? Töötasid ju Jobs ning Schmidt veel kolm aastat tagasi ühisel meelel. Google’i juht oli kuni eelmise aasta augusti alguseni Apple’i nõukogu liige. Schmidt toetas Apple’it nõu ja jõuga kultustelefoni iPhone turuletoomisel. Google’i asutajad Larry Page ning Sergei Brin loevad Jobsi oma mentoriks ning olevat Google’i ja Apple’i muutunud suhete tõttu üsna pettunud. Schmidt olevat alles mõni aasta tagasi naljatanud, et nad töötavad koos Jobsiga nii tihedalt koos, et võiksid vabalt kaks ettevõtet ühendada ning panna sellele nimeks AppleGoo.

Ajalehe sõnul on tüli peapõhjuseks asjaolu, et Steve Jobs on veendunud Schmidti reeturlikkuses; ta tunneb, et vana sõber on käe tema taskusse ajanud. Senine partner Google on hakanud tootma mobiiltelefone, mis meenutavad nii väliselt, tehnoloogiliselt kui ka emotsionaalselt iPhone’i.

Tegelikult ei olegi asi niivõrd Google’i telefonis Nexus One, mille müügitulemused on seni olnud üsna tagasihoidlikud. The Wall Street Journal kirjutas eelmisel nädalal, et esimese 74 päevaga on telefone müüdud vaid 135 tuhat võrrelduna miljoni iPhone ja 1,05 miljoni Motorola nutitelefoni Droidi sama perioodi müügitulemustega. Küsimus on Google’i operatsioonisüsteemis Android, mida kasutab terve rida konkureerivaid nutifone eesotsas Droidiga.

Viimaseks tilgaks, mis Steve Jobsi karika üle ääre ajas, oli Androidi mitmepuuteline versioon, s.o. iPhone’i populaarne funktsioon, mille abil saab sõrmede abil näiteks pilti suurendada. Juba 2008. aastal olevat ärritunud Jobs Google’i juhte hoiatanud, et kui nad töötavad välja mitmepuutelise versiooni, läheb ta kohtusse.

Ehkki Schmid on olnud Jobsi suhtes üsna vaoshoitud, nimetades Apple’i juhti maailma parimaks tegevjuhiks, usub Harvardi Ärikooli professor David B. Yoffe, kes on uurinud tehnoloogiasektorit mitu aastakümmet, et võitlus kahe gigandi vahel läheb räpasemaks.

„Apple’i löömiseks peab Google muutuma väga agressiivseks. Juhul, kui nad on edukad, paneb see Apple’i ja iPhone’i hinnasurve alla,“ lausus Yoffe.

Tegelikult on kahe tehnoloogiasektori suukuju egod ainult võitluse üks ja võib-olla isegi vähemtähtis põhjus. On ju nutitelefonid muutumas peamiseks väravaks internetimaailma. Sõda käib selle pärast, kes valitseb väravat.

Kelloggi aktsial korralik tõusupotentsiaal

Vahetult pärast naistepäeva soovitasin investeerida arenevatesse turgudesse läänefirmade kaudu. Üheks taoliseks tuntud ettevõtteks, mis on vana ning väärikas ning tegutseb läänemaailmas nn küpsel turul, aga samas on käsi sees ka arenevatel turgudel, on hommikusöögikrõbinate tootja Kellogg. Ettevõttel on head suhted ka jaekaubandushiiu Wal-Mart’iga, tänu millele on tal konkurentsieelis ka USA turul.

Investeerimisajaleht Barron’s soovitas nädalavahetusel kasutada võimalust ning osta kõrgekvaliteedilise ettevõtte aktsiaid suhteliselt soodsa hinnaga. Kelloggil on terve rida tugevaid brände, rahvusvaheline kohalolek ning maksab stabiilselt dividende. Sel aastal tõstis Kellogg välja makstavate dividendide määra kümne protsendi võrra 1,50 dollarini ning ostab sel aastal 650 miljoni dollari eest aktsiaid tagasi. Seetõttu ennustavadki analüütikud, et Kelloggi aktsia hind võib sel aastal kerkida 15-20 protsenti. Praeguse hinnataseme juures, 54,16 dollarit, on aktsia dividenditootlus 2,8 protsenti.

„Praegu oleme olukorras, kus tarbijad otsivad odavamaid kaubamärke ning jaemüüjate kaubamärke (private label),“ lausus nädalalehele Standard & Poor’si analüütik Tom Graves, kes soovitab Kelloggi aktsiat osta. „Tootjatel on selle vastu võitlemiseks kaks võimalust: turundus ja uued tooted. Kellogg teeb mõlemat,“ lisas ta. 2009. aastal kulutas Kellogg reklaamile 1,2 miljardit dollarit, mis moodustab umbes üheksa protsenti ettevõtte käibest võrrelduna näiteks General Millsi viie protsendiga.

Tarbijad on Kelloggile lojaalsed. Jaemüüjate kaubamärgi all müüakse USAs vaid kümme protsenti hommikusöögi- ja muid teraviljast toodetud külmtoite. Kelloggi turuosa on sel turul 34 ning General Millsil 31 protsenti. Piimatoodetel on jaemüüjate kaubamärgi turuosa aga tervelt 59 protsenti.

Teraviljadest valmistatud hommikusöögikrõbinaid süüakse peamiselt USAs, Suurbritannias ja Austraalias. Kasvavad turud on ka Venemaa ja Hiina. Aga enne kui need saavad populaarseks Aasias, peaksid sealsed rahvad hakkama rohkem piima jooma.

Suurema potentsiaaliga on arenevatel turgudel snäkiäri, mis moodustab umbes 40 protsenti Kelloggi kogukäibest. 2008. aastal omandas ettevõte enamusosaluse ühes Hiina koogi- ja snäkitootjas ning ostis samasuguse ettevõtte Venemaal. Kelloggist võib saada midagi PepsiCo taolist, mis samuti on väga tugev snäki ja krõbuskiturul.

Reutersi andmetel soovitab 14 analüütikut Kelloggi aktsiat osta, viis soovitavad hoida ning müüa ei soovita väärtpaberit mitte keegi.

Dividendid tulevad tagasi

Esmakordselt pärast kaks aastat kestnud vaheaega on S&P 500 indeksi koosseisu ettevõtted teatanud dividendide suurendamisest, kirjutab värske The Wall Street Journal. Selle aasta esimeses kvartalis on ettevõtted teatanud dividendide suurendamisest kokku 4,4 miljardi dollari võrra, mis on parim number alates 2007. aasta esimesest kvartalist. Eelmise aasta esimene kvartal on ajaloo kehvim, mil ettevõtted teatasid omanikutulu kahandamisest kokku 38,7 miljardi dollari võrra.

Dividendide suurendamist võimaldavad ettevõtete bilansis olev vaba raha, mis eelmise aasta lõpu seisuga oli kokku 832,4 miljardit dollarit ehk enam kui kolmandiku võrra rohkem kui aasta tagasi. Selles kvartalis on juba 77 S&P 500 indeksi koostise ettevõtet teatanud dividendide suurendamisest ning ainult kaks vähendamisest. Põhja-Ameerika suurim naftasaaduste tootja Valero Energy teatas dividendide alandamisest 75 protsenti, naftasaaduste tootja ja jaemüüja Tesoro teatas aga dividendide väljamaksmise peatamisest sootuks.

Tõsi, analüütikute arvestuste kohaselt on tegelikud väljamaksed selle aasta esimeses kvartalis veel 16 protsenti madalamad, kui aasta tagasi, kuid vihjeid, et teateid omanikutulu suurendamise trendist on juba tulemas. Ühest neist, General Electricu valmisolekust järgmisel aastal dividende suurendada, kirjutasin neljapäeval.

Kuulun nende hulka, kes usuvad, et vaatamata aktsiate viimase 12 kuu võimsale hinnarallile järgnevad aastad nii helded ei ole ning USA ja Lääne-Euroopa aktsiaturud jäävad vinduma. Seetõttu oleks praegu just paslikum osta just dividendiaktsiaid (ise ostsin selle eesmärgiga viimati tubakatootja Altria aktsiaid).

Varahaldusfirma Consumer Capital Partners peainvestor David Prokupek ütles majanduslehele, et lähima viie aasta jooksul otsivad investorid igalt poolt suuremat dividenditootlust ning kinnitas, et nende firma on sel aastal ostnud AT&T ning Verizoni aktsiaid, sest mõlema väärtpaberi dividenditootlus on üle kuue protsendi. Veel soovitab Prokupek panustada börsil kaubeldavate kommunaalsektorit jälgivatele fondidele, sest nende sektorite ettevõtted ajalooliselt olnud stabiilsed dividendide maksjad.

USA ettevõtted maksavad dividende kvartaalselt ning soovitav on nende üle arvestust pidada ning pärast seda, kui dividende on juba kogunenud korralikult, need reinvesteerida. Lihtsaim viis on omada eraldi pangakontot, millega on seotud väärtpaberikonto. Siis ei lähe investeerimiseks mõeldud raha ja muu raha segamini.

Palmi aktsia sai hinnasihiks null dollarit

Kas nädalat tagasi refereerisin siin investeerimisajalehte Barrons, kes ennustas Palmile fataalset lõppu. Paistab, et nüüd hakkab ennustus täide minema.

Eile kukkus Palmi aktsia 29 protsenti neljale dollarile pärast seda, kui ettevõte teatas, et käimasoleva kvartali käive saab olema vähem kui pool sellest, mida prognoosisid analüütikud (150 miljonit dollarit võrrelduna analüütikute ennustatud 300 miljoniga).

Investeerimisfirma Canaccord Adams analüütik Peter Misek alandas Palmi aktsia hinnasihi nullile dollarile. Kaufman Bros. ja Morgan Josephi analüütikud andsid aktsiale müügisoovituse ning väljendasid kahtlust ettevõtte tuleviku suhtes.

Kui Palmi aktsia hind kerkis eelmisel aastal kolm korda, siis nüüd on see kahe kuuga kukkunud 70 protsenti. Eilne hinnalangus oli suurim alates 2007. aasta oktoobrist.

Tallinna börs hiinastub

Vaadates tänases Äripäevas ilmunud Tallinna börsi väikeinvestorite edetabelit ning olles jälginud mitu aastat börsiettevõtete aktsionäride struktuuri, süveneb minus üha enam veendumus, et aktsiate liikumist määravad siin ära grupp aktiivseid professionaalseid ja poolprofessionaalseid väikeinvestoreid-kauplejaid. Institutsionaalsete investorite osatähtsus on alates 2008. aasta kevadest järjest kahanenud.

Mina nimetaks seda nähtust hiinastumiseks, sest Hiina on üks väheseid kui mitte ainus suurematest aktsiaturgudest, kus domineerivad eraisikutest väikeinvestorid. Kui mu mälu ei peta, siis aastal 2007 moodustas 80 protsenti kauplemismahust väikeinvestorite tehingud.

Suurte lääneriikide börsidel domineerivad aga institutsionaalsed investorid (avatud aktsiafondid, pensionifondid, riskifondid). Selles suhtes on tänane Hiina aktsiaturg sarnane Wall Streetiga enne 1929. aasta krahhi. Siis domineerisid seal samuti eraisikutest väikeinvestorid.

Võidakse ju küsida, mis sellest siis halba on, kui börsil domineerivad väikeinvestorid? Ega põhimõtteliselt vist ei olegi, aga institutsionaalsete investorite nappus börsil põhjustab ebalikviidsuse. Väike likviidsus annab omakorda võimaluse lihtsamini turuga manipuleerida.

Üks näide võimalikust tahtlikust või tahtmatust turumanipulatsioonist toimus eelmisel nädalal. Eelmisel esmaspäeval postitati ühes investeerimisportaalis järgmine sõnum. „Müüsin kogu Tallinna Vee positsiooni maha. Tundub, et need tolad teevadki selle Odava Poliitilise Profiidi Lõikamise Seaduse.... ptüi... Monopolide Ohjamise Seaduse ära. Asemele ostsin Merkot, Olympicut ja Nordeconi.“

Tallinna Vee aktsia hind, mis liikus hommikul veidi ülalpool 180 krooni taset ning oli eelmise päevaga võrreldes veidi plussis, kukkus seejärel korraks alla 160 krooni taseme. Aktsia sulgemishinnaks kujunes 170,55 krooni ehk miinus 5,6 protsenti.

Postituse autor, kes kasutab pseudonüümi SideKick, on minu teada aktiivne väikeinvestor Rene Ilves. Kui see on nii, siis on ta küll foorumikaaslasi petnud. Tallinna Vee aktsairaamatu kohaselt on Ilvese firma Seitse Samuraid on müünud ära küll 3500 Tallinna Vee aktsiat, aga 1000 aktsiat on osaühingul endiselt alles. Foorumis kirjutas ta aga, et müüs kogu positsiooni maha.

Rene Ilves üks nendest LHV endistest töötajatest, kes oli sunnitud 2005. aasta sügisel nn LHV skandaali tõttu lahkuma.

General Electric võib järgmisel aastal dividende suurendada

Veidi enam kui aasta tagasi, möödunud aasta märtsi alguses, tegi General Electric aktsionäridele halva üllatuse vähendades dividende varasemalt 31 USA sendilt kümnele (kvartalis). Kuna General Electricu näol on tegemist laia aktsionäride baasiga ettevõttega (ka Eestis oli ja ilmselt on ka täna üsna märkimisväärne hulk General Electricu aktsionäre) ning tööstuskonglomeraat polnud alandanud aktsionäridele välja makstavat omanikutulu alates 1938. aastast, reageeris aktsia hind toona kukkumisega nädalaga 21 ning päevasiseseid liikumisi arvestades koguni 35 protsenti.

Sel nädalal tuli aga General Electricu aktsionäride jaoks lootustandev uudis. Nimelt rääkis ettevõtte finantsjuht Keith Sherin teisipäeval toimunud kohtumisel analüütikutega, et loodavad 2011. aastal dividende suurendada. Lisaks sellele loodetakse lahti saada eelisaktsiatest ning vaetakse ka võimalusi aktsiate tagasiostmiseks.

General Electric prognoosib, et 2010. aasta kasum tuleb sama nagu eelmisel aastal (2009. aastal teenis GE kasumit 1,03 dollarit aktsia kohta). Thompson Reutersi andmetel ootavad analüütikud ettevõtte kasumiks 99 USA senti aktsia kohta.

Thomson/First Calli andmetel soovitavad kaheksa analüütikut General Electricu aktsiat osta, viis analüütikut soovitavad väärtpaberit hoida ning üks soovitab müüa.

OPEC pole peaaegu kunagi suutnud nafta hinda kontrollida (kirjutatud 22.12.08)

Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni (OPEC) president Chakib Khelili ütles möödunud nädalal uudisteagentuurile Reuters, et nafta hinna põhi on käes ning edaspidiseks languseks pole mingit põhjust. Seda, kas nafta hinna põhi on käes, ei oska ilmselt mitte keegi öelda, isegi mitte naftakartelli president.

Ehkki Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni üheks põhieesmärgiks hoida nafta hind stabiilsena ehk teisisõnu oma kontrolli all, pole OPECil peaaegu kunagi õnnestunud seda teha. Seda kindlasti mitte viimase kümne aasta jooksul, aga ka organisatsiooni pea 50 aastase ajaloo jooksul varem (OPEC asutati 1960. aasta septembris ning tööle asus organisatsioon 1961. aasta jaanuaris).

Täpselt kümme aastat tagasi langes nafta hind alla kümne dollari barrelist. Ehkki OPEC oli tol aastal varem juba kolm korda tootmiskvoote kärpinud, ei aidanud see langustrendi peatada. Toona oli põhjuseks kartellisisesed lahkhelid. Nimelt ei pidanud kaks liikmesriiki, Venezuela ning Iraan kokkulepitud kvootidest lihtsalt kinni ja paiskasid maailmaturule toorainet rohkem, kui lubatud.

Langustrendile saabus lõpp alles 1999. aasta kevadel, mil OPECile tulid appi liikmesriikidesse mittekuuluvad Mehhiko, Norra, Omaan ning Venemaa. 1999. aasta märtsi võibki lugeda nafta hinna uue tõusutrendi alguseks.

Aga jälle, oh häda! Nüüd hakkas musta kulla hind liikuma liiga kiiresti – järgneva 15 kuuga kerkis nafta hind enam kui kolm korda 30 dollarini barrel 2000. aasta märtsis. Kuna hinnatõus oli liiga kiire, kartsid OPECi mõned liikmesriigid eesotsas Saudi Araabiaga, et see võib tekitada tarbimise äkilise vähenemise ning seega lõpptulemusena naftatulude kahanemise. Nii püüdiski naftakartell sisse seada hinnakoridori, alguses vahemikus 20-25 dollarit barrel, mis tõsteti hiljem kuni 28 dollarini barrel.

Kuna nafta hinda ei suudetud soovitud koridoris hoida, tegi Saudi Araabia vahepeal isegi meeleheitliku katse ühepoolselt tootmist suurendada, sest kartellikaaslastega ei suudetud kokku leppida. Aga sellest oli vähe kasu. Püss oli lahti pääsenud ning hinnatõus kestis kuni selle aasta juulini, mil naftabarrel maksis 147,50 dollarit.

Ehkki OPECilt tuleb umbes 40 protsenti maailma naftatoodangust, ei suuda kartell siiski musta kulla hinda kontrollida. Põhjus on selles, et nafta hind ei kujune pelgalt tooraine pakkumise-tarbimise tasakaalust vaid paljuski sellest, milline on nn turgude ehk investorite-spekulantide nägemus hinna tuleviku suhtes. Viimaste aastate märksõnaks on olnud Hiina tarbimisbuum ning nn hüpotees selle kohta, et nafta tootmine hakkab varude otsasaamise tõttu enne 2030. aastat dramaatiliselt langema (nn oil peak teooria).

Lisaks sellele tekkisid selle sajandi alguses uute finantstoodetena nn naftaaktsiad, mis kujutavad endast nafta hinnaliikumist peegeldavad börsil kaubeldavate fondide osakud (nn ETF-d). Kuna tänu neile tekkis võimalus investeerida naftasse ka jae- ehk väikeinvestoritel, muutusid fondiosakud väga populaarseks ning nende nõudluse tekitamisel kasvas järsult. Kuna börsil kaubeldav nafta puhul on tegemist peamiselt pabernaftaga (nn füüsilise nafta osa moodustab naftaturust vaid mõne protsendi), tekitasid kõik need tegurid korraliku mulli, mille lõhkemist nüüd tarbijad rõõmuga ning naftatootjad õudusega pealt vaatavad. OPECil ning teistel naftatootjatel on siin üsna raske kaasa rääkida, sest liiga radikaalne tegevus võib tuua kaasa oodatule vastupidised tulemused.

Aga ühel korral on OPEC suutnud nafta hinda mõjutada. See oli 1973. aasta oktoobris, mil kuulutati välja embargo, mis aga lõppes sellega, et nende mõju naftaturule hoopis vähenes.

OPEC rajab uusi naftapuurauke

Naftat eksportivate riikide organisatsioon (OPEC) rajab uusi naftapuurauke viimase kahe ja poole aasta suurima kiirusega. Seda vaatamata sellele, et naftakartell toodab juba praegu ööpäevas tervelt ühe supertankeri jagu rohkem, kui tootmiskvoodid lubavad, kirjutas nädala alguses Bloomberg. Jaanuaris ja veebruaris kasvas nafta- ja gaasipuuraukude arv 8,4 protsenti, mis on suurim kahe kuu kasv alates 2007. aasta juunist. Veebruaris pumpasid naftakartelli liikmesriigid (välja arvatud Iraak) 26,8 miljonit barrelit naftat ööpäevas, mis on 1,9 miljonit barrelit enam kui kokkulepitud tootmiskvoodid ette näevad. Tankerite liikumist jälgiva analüüsikeskuse Oil Movements andmetel kasvab ka nafta vedu.

See aga võib tähendada, et nafta hind, mis on alates 2008. aasta lõpust, mil musta kulla hind kukkus nelja aasta madalaimale tasemele ning mis tänaseks on sellelt tasemelt kerkinud kahekordseks, võib hakata taas langema. Igatahes on 2015 aasta tähtajaga tulevikutehingute preemia kukkunud 43 protsenti, mis tähendab, et investorid on hakanud nafta pakkumise pärast tulevikus vähem muretsema.

„OPEC peab näitama oma südikust,“ lausus uudisteagentuurile Londonis asuva analüüsikeskuse CGES, mille asutas endine Saudi naftaminister Šeik Zaki Yamani, asedirektor Leo Drollas. Konsultant ennustab, et viimaseks kvartaliks langeb nafta hind 60 dollarile. „Juhul kui nad ei suuda distsipliini hoida, võib nafta hind aastaks 2015 langeda 50 dollarini barrel,“ lisas ta.

Eelmisel aastal nafta hind kerkis, sest OPEC vähendas tootmist 3,7 miljoni barreli võrra ööpäevas. 10. märtsil avaldatud raportis hindab naftakartell, et teises kvartalis ületab tootmine nõudlust 1,5 miljoni barreli võrra ööpäevas.

OPECi naftauuringute puuraukude arv on sel aastal kasvanud 22 võrra 283ni. Kasv on tulnud peamiselt Aafrikast, mis kompenseerib nende kahanemist Saudi Araabias ja Venezuelas. Väljaspool OPECit on uuringupuuraukude kasv 2,9 protsenti 785 auguni.

Siinkohal tuletaksin meelde, et veidi enam kui kümme aastat tagasi toimunud nafta hinna langus alla 10 dollari taseme barrel toimuski peamiselt selle tõttu, et mitmed OPECi riigid eesotsas Venezuelaga ei soovinud ega suutnud kokkulepitud tootmiskvoote täita. Nüüd, kus nafta hind on siiski pea poole võrra rekordtasemest madalamal, on ahvatlus kokkulepitud kvootidest rohkem toota ülisuur.

Vahetult enne 2008. aasta jõule kirjutasin kommentaari pealkirjaga „OPEC pole peaaegu kunagi suutnud nafta hinda kontrollida“. Postitan selle kommentaari nüüd ka siia.

Kalendriefektid aktsiaturgudel

Kes ei teaks Mark Twaini kuulsat ütlust aktsiaturgudel spekuleerimise kohta: „Oktoober on kõige ohtlikum kuu aktsiatega spekuleerimiseks. Teised samasugused kuud on juuli, jaanuar, september, aprill, november, mai, märts, juuni, detsember, august ja veebruar“.

Aga Jonathan Burton kirjutab investeerimisportaalis MarketWatch, et aktsiaturud käituvad siiski sesoonselt ning on seotud mitte üksnes kuudega, vaid ka teatud päevadega kuudes.

Üheks tuntumaks reegliks on nn Halloweeni efekt, mis soovitab aktsiad müüa maikuus, sest tavaliselt liiguvad aktsiate hinnad suvel kehvemini kui talvel.

Taolisi seaduspärasusi on teisigi. Näiteks kipuvad aktsiaturud tõusma enne pühi, nagu enne jõule, USA aktsiaturud enne 4. juulit (USA iseseisvuspäev) ning Püha Patricku päeva, mis on homme.

Ehkki paljud suhtuvad kalendriefekti väga pessimistlikult võrreldes seda astroloogiaga, on tegelikult seal ratsionaalne iva täiesti olemas. Kalendriefekti põhjustavad inimese käitumispsühholoogia ning nn suure raha liikumine. Muidugi ei ole kalendriefektil sajaprotsendilist garantiid. Seaduspärasused ei kehti igal aastal, tegemist on üldise tendentsiga.

Nagu öeldud, on ilmselt tuntuim kalendriefektil tuginev soovitus müüa mais ja hoiduda eemale kuni oktoobrini. „Sell in May and go away“ baseerub aastakümnete statistikal.

S&P 500 indeksi keskmised muutused (perioodil 1970. aasta jaanuar kuni 2010. aasta veebruar): jaanuar 1,0%, veebruar -0,08%, märts 0,99%, aprill 1,3%, mai 0,76%, juuni 0,29%, juuli 0,28%, august 0,35%, september 0,89%, oktoober 0,44%, november 1,3% ja detsember 1,69%.

Tallinna börsil tulevad indeksi keskmised kuu liikumised esile samuti päris hästi. Börsi pea 14 aastase ajaloo parim kuu on august, mille keskmine tõus on olnud 9,11 protsenti. Teisel kohal on jaanuar 8,24 ning kolmandal kohal märts keskmiselt 5,04protsendilise tõusuga. Positiivset tootlust on pakkunud veel juuli (2,28%), detsember (3,81%) ja veebruar (1,16%). Pooltel kuudel on aktsiate hinnad Tallinna börsil seni langenud: aprill -0,66%, mai -2,95%, juuni -2,4%, september -4,96%, oktoober -4,89% ja november -0,72%.

Veel üheks kalendriefektiks on nn kuuvahetuse efekt. Selle kohaselt soovitatakse osta aktsiaid kuu viimasel kauplemispäeval ning uue kuu kolmandal või neljandal päeval need maha müüa. See strateegia järgib nn suure raha liikumist. Nimelt kipuvad fondijuhid kuu lõpul portfelle ilustama (kutsutakse akende dekoreerimiseks (window dressing). Juhul kui kuu alguses aktsiate hinnad tõusevad, astub suur raha (pensionifondid) osaliselt kõrvale ning ka teie võite koos suure rahaga teenida kenakese tulu.

Kauplejatele soovitatakse veel nn kuu esimese päeva efekti, mis olevat eriti efektiivne langeva turu korral. See strateegia soovitab kaubelda ainult kuu esimesel päeval ning ülejäänud aja olla rahas.

Näiteks 1999. aasta lõpus 10 000 dollari investeeringu väärtus oleks seda strateegiat kasutades märtsi alguse seisuga 12800 dollarit, aga „osta ja hoia strateegia“ puhul oleks selle investeeringu väärtus 7600 dollarit, kirjutab MarketWatch. Tõusva turul on see strateegia aga kehvakene. Näiteks perioodil 1990 kuni 1. detsember 1999 oleks 10 000 investeeringust saanud vaid 10406 dollarit, aga „osta ja hoia strateegia oleks investeeringu kasvatanud 41 tuhandele dollarile.

Murdoch teenib Avatariga kuni 400 miljonit dollarit

Meediamogul Rupert Murdochi juhitav News Corp teenib Avatariga 350 kuni 400 miljonit dollarit kasumit (pärast seda, kui filmi hakatakse näitama tasulistes telekanalites ning müüki tulevad ka DVDd). Üks ettevõtte finantsolukorda tundev allikas ennustas Bloombergile filmi kasumiks 350 miljonit, teine 400 miljonit dollarit. News Corp pole ise oletatavat Avatarilt teenitavat kasumit prognoosinud jättes selle töö analüütikutele, kelle hinnangud jääb see vahemikku 380 miljonit kuni 737 miljonit dollarit.

Investeerimisfirma Soleil Securities analüütiku Alan Gould hinnangul ulatusid Avatari levitamis- ning marketingikulud 350 miljoni dollarini, millele lisandusid filmi tootmiskulud. Eilse seisuga on film toonud piletimüügiga sisse 2,64 miljardit dollarit. Murdoch ütles möödunud nädalal, et piletitulu võib tulla üle kolme miljardi dollari.

Los Angeleses asuva meelelahutustööstuse konsultatsioonifirma Clear Scope Partners partneri Clark Hallreni hinnangul ületab Avatar kasumlikkuse seisukohalt tavapäraseid ootusi. Tavaliselt on stuudiote ning investorite kasumimarginaal seiklusfilmilt 30 protsenti. „Avatari puhul on see kõrgem,“ lausus Hallren.

Toyotale sai saatuslikuks kulude liigne kokkuhoid

Värske ajakiri BusinessWeek kirjutab, et liigne kokkuhoid on peamiseks põhjuseks, miks varasematel aastatel laitmatu reputatsiooniga Toyota on pidanud nüüdseks tagasi kutsuma juba kaheksa miljonit sõidukit.

Juba 2005. aastal hooples ettevõtte tollane president Katsuaki Watanabe, et on eelneva kuue aastaga kärpinud tegevuskulusid 10 miljardi dollari võrra. Seda tingimustest, kus kokkuhoidu poleks nagu üldse vaja olnud, sest kasumikasv oli muljetavaldav ning globaalne turuosa üha kasvas. Sellele vaatamata võeti suund veel suurematele kärbetele. Camry detailide tootjatel paluti detailid teha 10 protsenti odavamad. Toyota USA üksuse juht Jim Press hoiatas toona oma Jaapani ülemusi, et sõidukite kvaliteet hakkab langema, kuid see hoiatus oli määratud kurtidele kõrvadele.

Ajakirja sõnul toimus korraga agressiivne kulude kokkuhoid ning kiire kasvamine kolme järjestikuse presidendi ajal: Hiroshi Okuda (1995-1999), Fujo Cho (1999-2005) ning Watanabe (2005-2009). Ettevõtte praegustel juhtidel eesotsas praeguse presidendi Akio Toyodoga kuulub aastaid eelkäijate põhjustatud probleemide lahendamisega.

Viimasel ajal on tõstatatud ka küsimus, kas Toyota asutaja lapselaps, eelmise aasta juunis ettevõtte juhi kohale asunud Akio Toyoda oma ülesandega hakkama saab.

„Tema (Toyoda) suurimaks ebaõnneks oli presidendiks saamine enne, kui ta selleks valmis oli,“ kirjutas Financial Times kuu aega tagasi.

Tallinna börsi väärtus on 180 miljonit krooni

Tallinna börs teatas täna, et NASDAQ OMX Nordic sai lõpuks kätte ka Gildile kuuluva osa Tallinna börsist (ametliku nimega NASDAQ OMX Tallinn AS) ja on seega viimase ainuomanik.

Enamiku Tallinna börsi väikeaktsionäridest ostis Nasdaq välja eelmise aasta novembri keskel. Enne seda kuulus Swedbankile 13,2, SEBile 12,1, Crescole 3,1, EVLIle 1,3, Eesti Pangale 1,1 ning Krediidipangale 0,7 protsenti Tallinna börsi aktsiatest. Tehing jäi siis tegemata Gildiga, kes soovis ilmselt kõrgemat hinda.

Kui küsisin novembri keskel toimud pressikonverentsil tehingu hinda, siis loomulikult mulle seda ei öeldud. Aga see tuli välja Swedbanki aastaaruandest, kus hinnaks oli märgitud 15 miljonit Rootsi krooni.

Seega võib Tallinna börsi turuväärtuseks hinnata 114 miljonit Rootsi krooni ehk umbes 180 miljonit Eesti krooni.

Pole paha.

Alan Greenspan ei nõustu kriitikaga

USA keskpanga endine juht Alan Greenspan on paljude meelest viimase finantskriisi peamine süüdlane. Varem kõigi aegade paremaks keskpankuriks peetud Greenspanile heidetakse ette, et ta hoidis intressid liiga madalal ning finantsturud liiga vähereguleeritud.

Värske Fortune kirjutab, et Maestro (sellise pealkirja pani 2000. aastal ilmunud Greenspani biograafiale Bob Woodward) pole kriitikaga nõus. Tegemist ei ole lihtsalt eneseõigustusega. Tegemist on järeldustega, millele on vanahärra tulnud poolteist aastat kestnud analüüsi tulemusena.


Üheks Greenspani suurimaks kriitikuks on kauaaegne sõber Stanfordi Ülikooli professor John Taylor. Tema sõnul sünnitasid elamuehitusbuumi madalad intressid aastatel 2002 kuni 2005. Aga Nobeli majanduspreemia laureaadi Robert Schilleri uuringud näitavad, et ehitusbuum algas juba 1998. aastal, mil intressid ei olnud nii madalad ühti.

Greenspani sõnul oli elamuehitusbuum globaalne nähtus. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) hinnangul oli elamuehitusbuum 20 riigis, neist üheteistkümnes oli see hullem kui USAs (teiste hulgas Iirimaa, Holland, Suurbritannia).

Greenspani arvates on mulli tekkeks palju loogilisem selgitus globaalne säästmine. Pärast seda, kui Hiina ja teised riigid muutusid rohkem turumajandusteks, ujutasid nad globaalse finantsturu kapitaliga üle. Sellele viitab ka maailma suurima võlakirjafondi PIMCO kaasjuht Mohamed El-Erian oma raamatus „When Markets Collide“. Just see värske kapital surus intressid alla. Lisaks valasid õli tulle pankade keerulised kinnisvaralaenudega seotud väärtpaberid, millele reitinguagentuurid andsid AAA reitingud.

Allan Meltzer Carnegie Mellon Ülikoolist, kes on kirjutanud ülimahuka raamatu Fedi ajaloost (kaks köidet kokku 2100 lehekülge) lausus majandusajakirjale, et Greenspani mäletatakse ka 40 aasta pärast keskpanga juhina, kelle teeneks oli pikaajaline majanduskasv koos madala inflatsiooniga, millele pani punkti lühiajaline kriis. Tema viga oli see, et kartis liigselt deflatsiooni, mistõttu hoidis intressid madalal liiga kaua. Aga Greenspan ei sundinud panku välja andma rämpslaene, need olid pankade otsused.

Meltzeri sõnul oli üks suuremaid vigu trio Hank Paulson, Ben Bernanke ja Tim Geihtneril otsus lasta ilma hoiatamata Lehmanil pankrotti minna pärast seda, kui varem oldi mitmel analoogilisel juhul suured finantsinstitutsioonid päästetud.

Ma olen jälginud hämmastusega, kuidas ka siinses finantsturgude aruteluruumis on kritiseeritud Greenspani , Bernanke ja teiste tegemisi, seda eriti 2008. aasta sügisel. Siis oli maailma finantssüsteem kokkukukkumise äärel ning valida oli vaid halbade ja väga halbade valikute vahel. Aga eks see ole sama, mis jalgpalli puhul. Diivanil lamades teleülekannet vaadates on tegemist tunduvalt lihtsama mänguga, kui platsil olles.

Kas Fordi aktsiat osta või müüa?

USA autogigant Ford Motor teatas hiljuti, et teenis eelmisel aastal kasumit. Tegemist on ettevõtte esimese aastakasumiga alates 2005. aastast. Aktsia hind hüppas eelmisel aastal kosmilise kiirusega 550 protsenti. Kuu müügitulemuste põhjal möödus Ford General Motorsist. Seda pole juhtunud viimased 12 aastat.

Siit tekibki küsimus, kas on veel ruumi tõusta? Ajakiri Fortune vastandas kaks analüütikut, kellel on selle suhtes erinevad nägemused.

Credit Suisse analüütik Chris Ceraso on pessimistlik. Tema sõnul vastab Fordi aktsia praegune hinnatase (veidi alla 13 dollari) ettevõtte autotootmise kümneprotsendilise kasumimarginaalile, samal ajal kui viimasel aastakümnel on see olnud neli protsenti. Kümneprotsendiline oli Fordi marginaal viimati üheksakümnendate lõpus, mil USAs müüdi 17 miljonit autot aastas ning linnamaastur Ford Explorer oli äärmiselt kasumlik.

„Toona oli unikaalne aeg. Ma ei usu, et see kordub,“ selgitas Ceraso. Fordil on praegu tulemas mõned väga head mudelid, aga nendel on tosinkond tugevat konkurenti,“ lisas ta. Mõned investorid ei saa päris hästi aru, et Fordi turuväärtus on praegu kõrgem kui alates 2001. aastast, mil autotootja turuosa USAs oli 22 protsenti (nüüd on see kolmandiku võrra väiksem), selgitab Ceraso. Tema arvates langeb Fordi aktsia hind järgmisel aastal kümnele dollarile.

Investeerimisfirma Soleil Securities analüütik Michael Ward on aga Fordi aktsia suhtes optimistlik. Globaalne autotööstus on taastumas ajaloo suurimast langusest. Languse ajal on Ford restruktureerinud edukalt kulusid ning toob turule häid autosid (Fiesta). Ehkki Põhja-Ameerika autoturg oli eelmise aasta teisel poolel nõrgim alates 1982. aastast, teenis Ford sealsel turul 1,1 miljardit dollarit maksueelset kasumit. 2008. aasta teisel poolel sai Ford Põhja-Ameerikas 5,9 miljardit dollarit kahjumit.

Wardi hinnasiht Fordi aktsiale on 13 dollarit. Tema sõnul meenutab Fordi lugu kaheksakümnendate Chrylerit, mil legendaarne Lee Iacocca tõi ettevõtte august välja. „See on lugu, mida inimesed soovivad uskuda,“ lisas ta.

Thomson/First Calli andmetel soovitavad Ford Motori aktsiat osta 10, hoida soovitavad viis ning müüa soovitavad kolm analüütikut.

Investeerimiskonto on kasulik

Tänases Postimehes arvab Tallinna börsi juht Andrus Alber, et erainvestorite reinvesteeritava väärtpaberitulu maksuvabastuseks pole eraldi investeerimiskontot vaja luua. Tema sõnul liigub info pankade, väärtpaberikeskuse ning maksuameti vahel niigi hästi ning eraldi konto loomine oleks ebaratsionaalne.

Selle koha pealt on Andrusel muidugi õigus, aga väärtpaberikontoga seotud eraldi pangakonto tegemine on kasulik investoritele enestele ning lihtsalt neile, kes soovivad pere-eelarvet paremini juhtida.

Seoses säästmisega on mitmed inimesed kurtnud mulle, et säästaks küll, aga loomus on nii nõrk ning suurema, aga teinekord isegi väiksema vajaduse korral kipub käsi liiga kiiresti säästude kallale kippuma ning mingi (häda-)vajaliku, aga teinekord vaid emotsionaalselt olulise ostu ära tegema. Sellistel puhkudel tulebki appi eraldi konto. Pannes säästud eraldi kontole, millega seotud pole ka pangakaarti, hoiab need paremini puutumatuna. Muidugi võib tekkida tõesti hädaolukordi, aga siis võib sealt võtta raha laenuks ning võtta kohustus ka laen kohe tagasi maksta.

Väärtpaberiportfelli sidumine eraldi kontoga on kasulik ka selle poolest, et sellele kontole laekuvad ettevõtete dividendid ning selle asemel, et omanikutulu ära tarbida, on kasulikum see reinvesteerida. Muidugi võtab aega, enne kui dividende koguneb selline hulk, mille eest tasub uut väärtpaberit soetada või mingit aktsiat portfelli lisada. Aga koos mingi rahasumma igakuise kõrvalepanekuga kasvab selle raha hulk kiiremini. Eriti kasulik on sellise konto omamine siis, kui portfellis on USA dividendiaktsiaid, sest nendelt laekub omanikutulu kord kvartalis. Kui USA ettevõtete dividendid eraldi kontole ei lähe, on tegemist mahavisatud ehk lihtsalt ärapudeneva rahaga.

Kolmas põhjus, miks eraldi konto omamine võib kasulik olla, on see, et sellele saab koguda igasuguseid reserve, näiteks puhkusereisi raha. Selleks võib muidugi ka niisama eraldi arvet pidada, aga see on tunduvalt lihtsam, kui poleks tegemist igapäevase konto ühe osaga.

Ma ise kasutan eraldi arvet ka nn eluasemelaenu (liisingu) reserviks. Tänu ülimadalale Euriborile on liisingumaksed tunduvalt madalamad kui poolteist aastat tagasi, mil laenuintress oli rekordkõrgel. Kõrge ja praeguse intressi vahe hoiangi ma eraldi reservis nendeks aegadeks, kui Euribor on taas üsna kõrge ja intressikoormus pere-eelarvele suurem. Aga kui intressid jäävadki madalaks, saab eluasemelaenu lihtsalt varem tagasi maksta.

Mis aga puutub arvamusse, et uue maksusoodustuse kehtestamine muudab erainvestorid märgatavalt aktiivsemateks, siis seda ma väga ei usu. Efekt on olemas, aga see on pigem marginaalne kui märgatav. Märgatavaks aktiviseerumiseks oleks vaja börsile palju häid ettevõtteid ning müüdi, et investeerimine võrdub börsil mängimisega, murdmine.

Kümme aastat internetimulli tipust

Täna ei möödu mitte üksnes aasta aastakümnete võimsaima börsitõusu algusest vaid ka täpselt kümme aastat, mil tehnoloogiasektorit iseloomustav Nasdaqi koondindeks kerkis rekordilise 5048,62 punktini. Edaspidine langus tähendas juba internetimulli lõppu. Langus kestis 18 kuud 2002. aasta 10. oktoobrini, mil Nasdaqi koondindeks langes (päevasiseselt) 1108,49 punktini. Indeksi madalaim sulgumisväärtus (1114 punkti) oli päev varem.

Vaatamata viimase aasta tugevale tõusule peaks Nasdaqi koondindeks rekordtaseme saavutamiseks kerkima veel üle kahe korra. MarketWactch kirjutab varahaldusfirmast Jacob Asset Management, kes asutas Jacob Internet Fundi just mõned kuud enne Nasdaqi tippu jõudmist. Fondiosaku väärtus on täna tipuga võrreldes 82 protsenti madalamal. Dow Jonesi internetiindeks on tipust 79 ning Morgan Stanley internetiindeks 81 protsenti madalamal.

Iga suvi toimub USA Idaho osariigi eksklusiivses suusa ja golfikeskuses Sun Valley’s (Päikeseorg) väikese investeerimispanga Allan and Co korraldatud konverents, kuhu pääsevad vaid väga, väga valitud seltskond. Iga-aastane külaline Warren Buffett pidas seal 1999. aasta suvel loengu, kus selgitas, miks ta ei investeeri tehnoloogiasektorisse ehkki Bill Gates oli talle juba ammu enam kui väga hea sõber. Sisuliselt loeb Buffett Microsofti asutajat enda kolmandaks pojaks.

Üheks põhjuseks tõi ta näite autotööstusest, mis XX sajandi alguses oli sama seisus, kui internetisektoriga sama sajandi lõpus. Sadakond aastat tagasi oli USAs umbes 2000 autotootjat, sada aastat hiljem vaid kolm ja neistki kaks käisid läbi pankrotikaitse. Buffetti sõnul oleks pidanud siis minema lühikeseks hobustes.

Aga täpselt sama juhtus ka internetisektoriga. Kümnest suuremast internetifirmast (2000. aasta 10. märtsi seisuga) on tänaseks päevaks kaks oma eksistentsi lõpetanud, kaks võeti üle ja need, kes on jäänud, on kaotanud keskmiselt 88 protsenti oma väärtusest, kirjutab MarketWach. Suurtest ettevõtetest on järel vaid kolm ning ainult ühel läheb üsna hästi. Selleks on Amazon.com, mille väärtus on kümne aasta tagusega võrreldes kerkinud 140 protsenti, suurema osa sellest eelmisel aastal.

Tolle aja suurim internetifirma, Yahoo! on tänaseks kaotanud 77 protsenti oma väärtusest. Internetioksjonifirma eBay aktsia hind kerkis rekordtasemele (peaaegu 60 dollarini aktsia) 2004. aasta lõpus ning nüüd kaupleb umbes 23,50 dollaril ehk veidi madalamal tasemel kui kümme aastat tagasi.

Kui kümmekond aastat tagasi olid taevastes kõrgustes selliste ettevõtete aktsiad, mis polnud teeninud veel sentigi kasumit, siis tänaste liidrite nagu Amazon.com ja Google, bilansid on tugevad.

Näiteks Apple’i bilansis on ehk liigagi palju raha (umbes 40 miljardit dollarit), aga see annab investoritele mingi kindlustunde, eriti praegustel üsna ebakindlatel aegadel.

Investeeri arenevatesse turgudesse lääne ettevõtete kaudu

Viimase aasta-poolteise investeerimisnõustajate enamik soovitab investeerida arenevatele turgudele. Eesti suuremates pankades on investeerida arenevatele turgudele eesotsas Venemaaga olnud peaaegu ainsaks investeerimissoovituseks.

Tõsi ta on. Eelmisel aastal olid Brasiilia, Venemaa ja teised turud selgelt suurema tootlusega kui arenenud riigid. Samas on tegemist tunduvalt volatiivsemate ehk kõikuvamate turgudega. Kas mäletate, kui palju kukkusid 2008. aastal Venemaa ning Hiina aktsiaturud? Seda oli väga palju.

Ajakiri Fortune pakub võimaluse minutaolistele investoritele, kes pelgab arenevate turgude ebastabiilsust, aga tahaks potentsiaalsest tõusust osa saada - ostke nende USA ja Euroopa ettevõtete aktsiaid, kes saavad märkimisväärse osa oma tuludest arenevatest riikidest. Eriti tõstab ajakiri esile kolme ettevõtet.

Saksamaa tööstuskonglomeraat Siemens, mis müüb kõike alates liikluskorraldussüsteemidega ning lõpetades keeruliste meditsiiniseadmetega. Kolmandik ettevõtte käibest tuleb arenevatelt turgudelt ning aktsia hinna ja järgmise aasta eeldatava kasumi suhe on 10 aasta madalaim (12), kirjutab Fortune.

Teiseks ajakirja soovituseks on USA naftatööstuse teenindaja Schlumberger (tegeleb nafta- ja gaasiväljade otsingu- ja uuringutöödega aga ka puuarukude kaevamise ja nafta pumpamisega). Kuna naftavarud on kahanemas, peavad naftakompanid otsingutöödega suunduma üha enam Lääne-Aafrika, Ladina-Ameerika ja Aasia mandrilavale (offshore). Schlumbergeri aktsia hinna ja järgmise aasta eeldatava kasumi suhe on 22 võrrelduna viie aasta keskmise 25-ga. Schlumberger on olnud juba aastaid ka minu huviorbiidis, aga ostuni pole veel jõudnud. Schlumberger maksab dividende 84 USA senti aastas, mis teeb aktsia praeguse hinnataseme juures (64,48 USD) dividenditootluseks 1,3 protsenti.

Kolmas soovitus oleks Briti pank nimega Standard Chartered, kelle tuludest 90 protsenti annab müük Aasias, Aafrikas ja Lähis-Idas. Scout International Fundi fondijuht Jim Moffett ostis panga aktsiaid eelmisel aastal, sest talle meeldib investeeringu näol segu ettevõtte kasvupotentsiaalist ning väiksemast riskist võrrelduna regiooni otse investeerimisega.

„Me pigem osaleme laiemas kasvus kui panustame Hiina aktsiatele,“ põhjendas Moffett oma eelistusi. Standard Chartered’i aktsiaid omab ka nüüd juba ekskolleeg Romet.

Lisaks kolmele eelnimetatutele nimetab Fortune laiatarbekaupade tootjaid Unilever ning Procter & Gamble, kelle tuludest 30 protsenti tuleb arenevatelt turgudelt.

Cisco lubab muuta täielikult internetti

Maailma suurim võrguseadmete tootja Cisco Systems lubas teha täna teadaande, mis „muudab internetti igaveseks ajaks“ vahendab MarketWach. Cisco aktsia hind kerkis eile 3,65 protsenti 52 nädala kõrgeimale tasemele 26,13 dollarini, sest mõned analüütikud spekuleerisid, et ettevõte tuleb välja uue seadmega, mis lubab mobiilioperaatoritel toime tulla üha kasvava videote vaatamise mahuga internetis.

Cisco saatis eile ajakirjanikele ja analüütikutele kutse, kus lubas teha „olulise teadaande“, mis muudab „igaveseks internetti ja selle mõju tarbijatele, ettevõtluseke ning riigiasutustele“.

Analüütik soovitab panustada Mac’ide müügi suurele kasvuprotsendile veebruaris

Eelmise aasta veebruaris langes Apple’i personaalarvutite müük 16 protsenti võrrelduna 2008. aasta veebruariga. See on vähemalt viimase viie aasta kehvim tulemus, kirjutas klientidele investeerimispanga Piper Jaffray analüütik Gene Munster. Nimelt on nii kaua investeerimispank Mac’ide müüginumbreid jälginud, vahendab AppleInsider.

„Meie usume jaanuaris nähtud tugeva kasvunumbri kandumist ka veebruarisse,“ kirjutas analüütik värskes raportis. „Meie arvates on tegemist ostuvõimalusega enne kui NPD (turu-uuringute analüüsikeskus) 15. märtsil veebruarikuu müügitulemused avaldab,“ lisas ta.

2009. aasta jaanuaris langes Apple’i arvutite müük kuus protsenti võrrelduna aastataguse. Nõrk eelmise aasta tulemus aitas selle aasta jaanuaris kasvatada müüki 36 protsenti. Veebruaris on tänu eelmise aasta nõrgale tulemusele võimalus ületada analüütikute ootusi veelgi enam.

Kui eelmise kalendriaasta esimeses pooles (Apple’i finantsaasta lõpeb septembri viimasel laupäeval) oli Mac’ide müük nõrk, siis aasta teine pool näitas hiilgavat müügi kasvu (keskmiselt 18 protsenti).

Munster on eriti positiivne nii Apple’i aktsia hinna kui ka Mac’ide müüginumbri suhtes. Jaanuaris nimetas ta aastat 2010 koguni Maci aastaks. Munsteri hinnasiht Apple’i aktsiale on 284 dollarit. Täna kaubeldakse aktsiaga 219 dollaril.

Munsteri näol ei ole tegemist mitte üksnes Apple’i suhtes ühe positiivsemalt meelestatud vaid ka ühe põhjalikuma Apple’i aktsiat katva analüütikuga.

Börsipõhja aastapäev

Homme aasta tagasi langesid USA ja palju teised (ka Eesti) aktsiaturud sajandi suurima finantskriisi madalaimale tasemele ning viimased 12 kuud on toimunud tormiline tõus. Dow Jonesi tööstuskeskmine on sellest ajast kerkinud 61, S&P 500 indeks 68 ning Talllinna börsiindeks OMXT koguni 127 protsenti.

Vana investeerimistõe, osta siis kui veri on tänavatel, paikapidavus sai järjekordse kinnituse. Dow koosseisu 30 liikmest on enam kui 100 protsenti tõusnud 10 ettevõtte (Bank of America, American Express, JPMorgan Chase, Alcoa, Caterpillar, General Electric, Boeing, DuPont, Walt Diseńey ja Hewlett-Packard) aktsiate hinnad.

Aasta tagasi oli investorite elu parim ostuvõimalus. Warren Buffett kirjutas eelmise aasta majandusaruandes, et 12 kuud tagasi sadas kuldvihma. Näiteks Fordi aktsia on selle ajaga kerkinud kahelt dollarilt 13 dollarile. (Üks noor kolleeg küsis mult juba siis, kui Fordi aktsia oli kerkinud üle kolme dollari taseme, et kas võtad kasumi välja. Loomulikult oli vastuseks „ei“).

Täna nii häid ostuvõimalusi ei ole ja kui on, siis on neid väga keeruline leida, aga see ei tähenda, et aktsiaid ostma ei peaks. Värske Barrons kirjutab, et täna peaksid USA aktsiad olema üks paremaid varaklasse maailmas, eriti juhtivaktsiad (blue chips). Investeerimisajakiri tsiteerib prominentset fondijuhti, Bostonis asuvat GMO kaasasutajat Jeremy Granthami, kelle sõnul on tegemist parima varaklassiga järgmise seitsme aasta jooksul, mille keskmiseks tootluseks tuleb peaaegu seitse protsenti (pärast inflatsiooni maha arvamist).

Ka tänane The Wall Street Journal kirjutab, et paljud usuvad, et USA aktsiaturge ootab ees tõus, seda eriti siis, kui intressid hakkavad tõusma. Tavaliselt on intresside tõus aktsiate jaoks küll pärssivaks teguriks, kuid seekord võib olla teisiti. Loogika seisneb selles, et intresside tõusu korral hakkavad võlakirjade hinnad langema ja intresside tõus saab olema ka signaaliks, et majandusel läheb juba paremini.

Barronsi sõnul näivad isuäratavad ka juhtivate Euroopa riikide (Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa) aktsiaturud.

Tallinna börs on juba pea viis aastat tagasi olnud ja jääb ilmselt ka edaspidi suureks kasiinoks. Nüüdseks juba vägagi tõenäoliseks muutunud liitumine eurotsooniga toob siia ilmselt uusi välisinvestoreid (Eestis soovib hakata maaklerteenust pakkuma üks väga suur USA pank). Aga olematuks jäänud likviidsus teeb meie koduturu väga riskantseks ehkki oskuslikele spekulantidele pakub see veel suuremaid võimalusi. Paljuski sõltub sellest, kas valitsus suudab viia Eesti Energia börsile. Kui suudab, siis on Tallinna börsil vähemalt mõneks ajaks küllaltki korralikku tõusuruumi.

Kui aga teatud poliitilised jõud suudavad Eesti Energia IPO nurjata, siis on kohaliku börsi tulevik vägagi tume. Aga jaanipäevaks peaks olema kõik selge.

Silvano oli Rahumaa riskifond

Reedel kaotas rõivafirma Silvano FG senine suuromanik Indrek Rahumaa kontrolli ettevõtte nõukogus ning see läks Toomas Tooliga seotud inimestele. Tegemist on järjekordse näitega selle kohta, mis saab headel aegadel võetud suurte riskidest siis, kui ajad hakkavad kiiresti allamäge minema.

2008. aasta detsembri alguses kirjutasin Äripäevas (Äripäev Online’is on minu loo autoriks küll millegipärast Kärt Blumberg märgitud) loo selle kohta, et suuromanik Indrek Rahumaa on kolmveerand Silvano FG aktsiatest repolaenude alla pannud. Mõned kuud varem teatas Silvano, et kavatseb oma aktsiaid kokku osta hinnaga kuni 3,5 eurot (54,75 krooni aktsia), mis oli väärtpaberi tollase turuhinnaga (22,06 krooni) võrreldes üle kahe korra kallim. Varsti pärast börsiteadet kinnitas ettevõtte suuromanik Indrek Rahumaa Äripäeva vahendusel, et aktsiad on hetkel eriti soodsad.

Paraku polnud vaatamata „eriti soodsatele hindadele“ Silvano ise oma aktsiaid väga suure õhinaga tagas ostma tormanud. Ehkki aktsionäride üldkoosolek lubas ettevõttel aasta jooksul aktsiaid tagasi osta kogusummas kolm miljonit euro ehk 47 miljoni krooni väärtuses, oli tollase artikli ilmumise ajaks aktsiaid ostetud vaid 453 tuhande euro ehk seitsme miljoni krooni eest.

Kuna ka Rahumaa intervjuu initsiatiiv tuli ettevõtte poolt, siis minu jaoks oli selleks üsna loomulik järeldus, et tegemist oli katsega aktsia hinda „üles rääkida“.

""Ülesrääkimine" on üsna karm süüdistus, seda pole kindlasti üritatud. Tagasiostul on reaalsed majanduslikud eeldused, mida leiate vastavatest börsiteadetest," vastas Indrek Rahumaa minu oletusele.

Kuna Rahumaa oli sunnitud laenude katteks Silvano FG aktsiatest praktiliselt loobuma (EVK andmetel kuulub Alta Capitalile vaid mõni protsent Silvano aktsiatest), oli reedene võimuvahetus ettevõtte nõukogus asjade loomulik käik.

Kui aus olla pole ma Silvanost kui ettevõttest mitte kunagi sotti saanud ning minu jaoks on tegemist ühe osaga Rahumaa riskifondist. Nüüd, kus võim on läinud Tooli seltskonnale, muutub olukord Silvanos ilmselt veel segasemaks.

Ma ei jaga nende seisukohta, kelle arvates Sven Kunsingu saamine Silvano nõukogusse muudab ettevõtte usaldusväärsemaks. Segadused ettevõtte juhtimises lähevad ilmselt veelgi suuremaks. Reedel ei suudetud ju valida isegi nõukogu esimeest. Tooli seltskond tegi ettepaneku Kunsingule, mis tähendab, et nad on ilmselt oma ülekaalus nii kindlad. Kunsing aga ei saanud ilmselt SEBi peakorteris luba.

Ka kirjeldused Silvani FG aktsionäride erakorralisest koosoleku käigust (pidevad konsulteerimised telefoni teel) viitavad hoopis sellele, et tegelikult hakatakse ettevõtet juhtima kusagil mujalt.

Buffett on löönud kõiki fonde

Legendaarse investori Warren Buffetti juhitav investeerimisfirma Berkshire Hathaway viimase 45 aasta tootlus on olnud keskmiselt 20 protsenti aastas, mille kõrval on väga kahvatud isegi kõige paremad fondid, kirjutab investeerimisportaal MarketWatch.

Mingisugustki võrdlust kannatavad välja vaid Fidelity Magellan Fund, mille keskmine aastane tootlus on olnud alates sellest ajast, mil Buffett võttis Berkshire juhtimise üle, 16,3 protsenti ning Templeton Growth Fund, mille keskmine tootlus on olnud 13,4 protsenti aastas.

Alates 1965. aastast on Berkshire Hathaway A klassi aktsia hind kerkinud keskmiselt 22 protsenti aastas. Buffett ise eelistab hinnata investeeringute tulusust raamatupidamisliku väärtusega, mis on kasvanud 20,3 protsenti aastas.

Need, kes investeerisid 1964. aasta 1. oktoobril 10 000 dollarit Berkshire Hathaway aktsiatesse (inflatsiooni arvestades on selle väärtus täna on umbes 60 000 dollarit) on investeeringu väärtus kasvanud 80 miljoni dollarini. Samal ajal Fidelity fondi pandud investeeringu väärtus on tänaseks kasvanud 9,1 ning Tepleton Growth fondi investeeringute väärtus umbes 2,9 miljoni dollarini.

S&P 500 indeks on kasvanud 45 aastaga (2009. aasta lõpu seisuga) 9,3 protsenti aastas ning 10 000 dollari suurune investeering indeksisse toona oleks täna 560 000 dollarit.

Tegelikult on Buffettil palju suurem strukturaalne vabadus, kui fondijuhtidel, mistõttu nende tootlusi päris ühe puuga mõõta ei saa. Aga erinevus toob samal ajal esile avalike investeerimisfondide piirangud, eriti survet lühiajalises perspektiivis, mis fondijuhtidel lasub.

Buffett on kogu aeg propageerinud lähenemist, et investorid tunneksid ennast pigem ettevõtte omanikena kui investoritena, mis sobib väga hästi tema ülipika investeerimisperioodiga, selgitas Morningstari investeerimisfondide analüütik Jonathan Rahbar.

„Fondijuhid peavad investeeringuid juhtima hästi aastases perspektiivis. Kui nad ei suuda seda teha hästi aasta või paar, hakkab raha fondist välja minema,“ lisas ta.

Surve sunnib aga fondijuhte väärtpaberitega liiga palju kauplema. Keskmise fondi aastane kauplemismaht võrdub fondi mahuga.

Ka mina olen eelistanud pikaajalise kuni ülipikaajalise horisondiga investeeringuid. Ja seni on see strateegia vägagi ära tasunud. Selline strateegia võimaldab tunduvalt rahulikumalt suhtuda ka börsikrahhidesse, mida nn aktiivne investor endale lubada ei saa.

Eesti börsiettevõtetel lisandus veebruaris hulgaliselt aktsionäre

Jaanuaris oli Tallinna börs peajagu teistest börsides parem, tänu millele lisandus meie börsiettevõtetele märkimisväärselt uusi aktsionäre, selgub Väärtpaberite keskregistri koduleheküljelt. Rekordiliseks kerkis Baltika, Harju Elektri, Norma ning Tallinna Vee aktsionäride arv.

Suurim tõusja oli Norma, kelle aktsionäride arv kasvas veebruaris 8,3 protsenti 1785 kontoomanikuni. Esimesel märtsil teatas Autoliv ülevõtmispakkumisest Norma aktsiatele hinnaga 92,31 krooni ehk 28,3 protsenti eelmise päeva sulgemishinnast kõrgemal. Siin-seal kostvate infokildude põhjal võib oletada, et teatud ringkondade jaoks oli pakkumine varem teada. Kuna Autoliv oli pidanud eelnevalt läbirääkimisi enam kui viie fondiga, pole infoleke ka mingi ime.

Üle viie protsendi kerkis ka Tallinna Vee aktsionäride arv. Esimese märtsi seisuga on vee-ettevõttel 2033 aktsionäri. Üle 2000 kontoomaniku pole Tallinna Veel olnud vähemalt 2006. aasta novembrist. 2005. aasta mais toimunud aktsiate avalikul esmaemissioonil (IPO) märkis Tallinna Vee aktsiaid 2200 investorit.

Olympic EG aktsionäride arv kasvas 6,5 protsenti 3670 kontoomanikuni. Aktsionäride arv kahanes Järvevanal, Tallinna Kaubamajal ning Viisnurgal.

Palm liigub surmaspiraali mööda allamäge

Eelmise aasta juunis kirjutasin loo pealkirjaga „Hitid, aktsiad ja hittaktsiad“. Loo ajendiks oli pihuarvutite tootja Palm, mille aktsia hind oli alates jaanuaris hakanud liikuma püstloodis (2008. aasta sulgemishind oli 3,08 dollarit ning juuniks oli see kerkinud juba 14,35 dollarini).

Aktsia hinnaralli sai alguse eelmise 8. jaanuaril, mil ettevõte demonstreeris Las Vegases toimunud tarbeelektroonika messil uut nutitelefoni Pre. Septembri lõpus kerkis Palmi aktsia hind juba 18 dollarini.

Värske investeerimisajaleht Barrons ennustab Palmile aga fataalset lõppu, ehkki aasta tagasi oli artikli autor Eric J. Savitz Palmi uuest tootest pöördes, sest lisaks suurepärasele telefonile, jookseb Pre briljantsel tarkvaral webOS.

The Wall Street Journali mõjukas tehnoloogiakommentaator Walt Mossberg nimetas Pre’d iPhone’i kõigeks tugevamaks konkurendiks.

Nii ägedal telefonil on aga üks puudus – mitte keegi ei osta neid. Savitzi hinnangul on Palm liiga väike ja liiga nõrk pistmaks rinda maailma suuremate tehnoloogiakompaniidega nagu Apple, Nokia, Research in Motion (RIM) ja teised.

Ainukeseks pääseteeks oleks võimalik üleostmine suurema tootja poolt, aga sellele panustamine ei ole vist kõige mõistlikum plaan. Kuna Pre ja uuem telefon Pixi ei müü paneb see ettevõtte juhid läbirääkimiste laua taga väga nõrka positsiooni. Teiseks põhjuseks aktsiat mitte omada (või lühikeseks müüa) on asjaolu, et ülevõtmise ootamine pole selleks piisav põhjus (Norma ülevõtmisele panustajad pidid ootama peaaegu kümme aastat).

Palmi tuumikomanik on erakapitalifirma Elevation Partners, mille üks partneritest on maailmakuulus popstaar Bono. Sealt sai pealkirja ka kolmveerandaasta tagune artikkel.

Eile kerkis Palmi aktsia hind 2,12 protsenti 6,27 dollarini.

Baltika on tagasi aastas 2005

Eile õhtul teatas Baltika veebruari müügitulemused, mille kohaselt kogukäive langes 27,2 protsenti 49,3 miljoni kroonini, jaemüük 20 protsenti 44,1 miljoni kroonini ning hulgimüük 63,5 protsenti 4,6 miljoni kroonini.

Eelmise aasta märtsis oli Baltika müük 62,5 miljonit krooni ehk languse korral kuni 20 protsenti tuleks selle aasta märtsi müüginumbriks 50 kuni 62,5 miljonit krooni ning esimese kvartali kogukäive jääks vahemiku 166 kuni 178,5 miljonit krooni alumisse otsa.

Baltika eelmiste aastate esimeste kvartalite käibed olid: 2009 – 221,017 mln kr (selle aasta esimese kvartali käibelanguseks tuleks siis ülipositiivse stsenaariumi korral 19 ning realistlikuma korral 25 protsenti); 2008 – 266,06 mln kr; 2007 – 266,3 mln. kr; 2006 – 185,2 mln. kr; 2005 – 150,2 mln. kr.

General Motorsist saab selle aasta kuumim IPO

Värske Barron’s kirjutab, et selle aasta kuumimaks IPOks saab eelmisel aastal pankrotikaitse alla läinud ning sealt paari kuuga väljunud General Motors. Ettevõte sai kolmandas kvartalis väikese kahjumi ning kuu lõpus tulevad neljanda kvartali tegevuskasum peaks olema kerges plussis, kirjutab investeerimisajaleht.

Ajalehe hinnangul peaks ettevõtte aktsiakapital olema 50 miljardit dollarit, ehk 85 dollarit aktsia. Täna on General Motorsi aktsia liikumas kusagil poole dollari tasemel.

Vaatan, et olen soovitanud GMi aktsiat osta 2008. aasta juulis. „Tuleb muidugi ette hoiatada, et taolist soovitust peaksid kaaluma vaid pika investeerimishorisondi ja tugeva närvikavaga investorid,“ kirjutasin ÄP Investori rubriigis.

Minu teada on Eestis vähemalt üks investor, kes GM aktsiat omab. Kui mu mälu ei peta, siis ostis ta neid 1,5 dollariga või sinnakanti. Ilmselt ta pole neid ära müünud, sest ta ootab IPOt. Loodetavasti tema risk saab kuhjaga tasutud.

Norma oli parem aktsia kui Eesti Telekom

Tänases Postimehes lausuvad Rene Ilves ning LHV analüütik Kristo Oiderma, et Norma aktsia pole olnud investorisõbralik. Päriselt sellega nõustuda ei saa. Norma on olnud börsil alates 1996. aasta 19. augustist ning aktsia hind oli siis 20,35 krooni. Seega ülevõtmispakkumise vastuvõtmise korral teenivad tolleaegsed aktsionärid tulu 72 krooni aktsia kohta, millele lisandub 52 krooni dividende. Kokku on tulusus investeeringutelt üle viie korra.

Eesti Telekomi 1999. aasta avaliku esmaemissiooni hind oli aga 85 krooni ning aktsiate väljaostmishind 93 krooni aktsia ehk enam kui kümne aastaga kerkis Eesti Telekomi aktsia hind vaid 9,5 protsenti. Kui siia lisada dividendid, mida Eesti Telekom maksis nende aastate jooksul kokku 82 krooni, saame investeeringu tootluseks 106 protsenti ehk kordades vähem kui Normal.

„Olen veendunud, et Norma börsil olek on täiesti mõttetu ning väikeaktsionäridele ostupakkumise tegemine on vaid aja küsimus,” ütles investeerimispanga Trigon Capital toonane peaanalüütik Toomas Reisenbuk 2000. aasta sügisel.

Alates sellest ajast on ikka ja jälle spekuleeritud, et nüüd teeb Autoliv ülevõtmispakkumise ning aktiivsed ja spekulatiivsed investorid panustasid Norma ülevõtmisele. Nende jaoks, kes ostsid Norma aktsiaid aastatel 2002 kuni 2005 ning panustasid kas ettevõtte ülevõtmisele või erakorraliste dividendide väljamaksmisele, pole tõesti nii hästi läinud. Spekulatsioon on risk ja mulle tundub, et neil tuleks tunnistada, et panustamine ei täitnud oma eesmärgi.

Aga pikaajalised ehk nn kaitsvad investorid peaksid rahul olema. Kahju muidugi, et Norma taoline ettevõte börsilt ära läheb. Siinkohal ei jää mul veelkord muud öelda, mida ma kirjutasin Eesti Telekomi mineku puhul – Tallinna börsist jäävad järele vaid riismed.

Muidugi on väikeinvestorite jaoks ebaõiglane, et ettevõtte bilansis olev raha läheb kogu täiega suuromanikule. Aga see on juba teine teema. Selleks teemaks on börsiettevõtete täielik sõltuvus suuromaniku suvast.

Vidinafännid ja Apple

Kui Apple tegevjuht ja asutaja Steve Jobs kuu aega tagasi demonstreeris kauaoodatud tahvelarvutit, mille nimeks sai iPad, olid paljud tehnoloogiafriigid pettunud. Ootused uue seadme suhtes olid väga kõrgele aetud. Aga kui selgus, et uus arvuti ei olegi midagi täiesti uut, vaid on kas lihtsalt suur iPhone (Eesti) või suur iPod Touche (muu maailm), kostus nurinat nii siin kui sealpool Atlandit. Suurimaks etteheiteks pidasid tehnofriigid kaamera ja fläshi puudumist.

Päeval, mil Jobs iPadi esitles, sulgus Apple’i aktsia hind 207,88 dollaril, kuu aega hiljem ehk eelmisel reedel oli see langenud 3,26 dollari võrra ehk 1,6 protsenti.

Miks ei ole väärtpaber teinud sellist hinnarallit kui kolm aasta tagasi, mil Steve Jobs demonstreeris mobiiltelefoni iPhone? Kas tõesti oli vidinafännide pettumus see, mis pole aktsia hinnal tõusta lasknud?

Ausalt öeldes ei usu. Apple’i hinna stagneerumise peapõhjus on minu arvates suurüllatuse puudumine iPadi juures. Peaaegu kõigest, mida Jobs 27. jaanuaril esitles, oli juba kuid spekuleeritud. Erinevalt iPhone’ist, mis oma puutetundliku ekraani (õigemini esikülje) ja pööratava pildi ja palju muuga oli jahmatamapanevalt uus, oli iPad enam-vähem täpselt see, millest varem räägiti. Kõik see oli aga juba aktsia hinnas sees. Kõigi aegade kõrgeimale tasemele kerkis Apple’i aktsia hind (päevasiseselt 215,59 dollarini, sulgemishind 214,38 dollarit) juba 5. jaanuaril.

Mis siis edasi saab? Kas iPadist ei saagi selline tõusumootor nagu sündis iPodi ning iPhone’ga?

Mina küll nii ei arva. Mul on tunne, et iPadi puhul ei ole veel ei tulevastel tarbijatel ega ilmselt ka Apple’il arvuti kõik rakendused veel täiesti selged. Kirjutatud on seadmest kui elektronraamatulugejast, ajakirjanduse võimalustest (kas ajakirjaformaadis Eesti Ekspressi saab lugeda ka iPadis?), aga ilmselt paljusid võimalusi ei tea veel ei meie, aga võimalik, et täielikul määral ka iPadi loojad ise.

Veidi on räägitud õpikutest (kõrgkooliõpikutest), iPadi üks laialdane kasutusala olevat meditsiin jne. jne.

Mulle tundub, et nagu iPadi puhul rohkem analoogiat iPodiga, mis aktsia hinnana realiseerus alles mitu aastat hiljem.