Sügav finantskriis on muutnud kogu maailma. Kerge raha periood, kus investeeringute tulusused ulatusid kümnete protsentideni aastas, on minevik. Majanduskriis on kahandanud paljude inimeste sissetulekuid ning olemasoleva elustandardi säilitamine on keerulisemaks muutunud.
Kõige tähtsam on raha juhtimine. Seni pole seda eriti vaja olnud, sest kiire majanduskasvu ja sissetulekute suurenemise tingimustes polnud pere rahakoti seisu ja säästude järgimisel väga olulist tähtsust. Iga-aastane palgatõus kompenseeris mõttetud kulutused või ebaõnnestunud investeeringud.
Tänaseks on olukord muutund, ehkki ilmselt paljud ei taju seda. Enamikul meist on ilmselt endiselt alateadvuses tulevikunägemus, mille kohaselt lõpeb masu peagi ning sellele järgneb taas kiire tõus nagu see oli eelnevatel kümnenditel. Muidugi võib nii juhtuda, aga selline stsenaarium on väga vähetõenäoline. Reaalsem tulevik on aeglane majanduskasv ning finantsvarade tagasihoidlik tootlus.
Sellistes tingimustes muutub kõigi jaoks üha olulisemaks raha juhtimine. Asutasime Silviaga nõustamisfirma Rahajuht OÜ, mis aitab Teil seda teha. Pakume sõltumatut finantsnõustamist ning avasime investeerimisportaali Rahajuht.ee.
Praegu loete viimast sissekannet minu blogis. Tänan Teid oma veebipäeviku külastamise eest, edaspidi leiate meie mõtteid investeerimisest ning finantsturgude kohta aadressilt http://www.rahajuht.ee/.
kolmapäev, 1. september 2010
teisipäev, 31. august 2010
Rämpsvõlakirjade emiteerimine rekordtasemel
Möödunud nädalal kirjutasin sellest, et nullilähedastest intressitasemetest tingitud ülimadalad võlakirjade tootlused on tekitanud huvi 100aastase lunastamistähtajaga võlakirjade vastu nii võlakirjainvestorite kui ka emiteerijate poolt.
Samal põhjusel on kerkinud rekordtasemele nn rämpsvõlakirjade ehk investeerimisreitingust madalama reitinguga ettevõtete võlakirjade emiteerimise maht. Augusti teisel nädalal emiteeriti neid rekordilise 15,4 miljardi dollari eest, kirjutas The Wall Street Journal. Juba kuu keskel oli augustikuu maht kasvanud 21,1 miljardi dollarini, mis on eriti tähelepanuväärne, sest august on tavaliselt vaikne kuu. Viimase kümnendi augustikuu keskmine rämpsvõlakirjade emiteerimise maht on 6,5 miljardit dollarit.
Aasta algusest on USA ettevõtete rämpsvõlakirjade emissiooni maht 155 miljardit dollari ehk 80% rohkem kui eelmise aasta sama perioodi jooksul. Väga vähe jäi puudu kogu 2009. aasta mahu, 163,6 miljardi dollari löömiseks (usun, et tänaseks on see number juba ületatud).
Ettevõtted kasutavad võlakirjade pakkumist peamiselt varasemate, kõrgema intressiga laenude refinantseerimiseks või mõnel juhul erakapitalifirmadest omanikele erakorraliste dividendide maksmiseks.
Ka rämpsvõlakirjade ETFid ehk börsil kaubeldavad fondid on muutunud investorite hulgas üha populaarsemaks.
„Kust mujalt on võimalik saada kaheksa protsendi suurust tulusust,“ põhjendas rämpsvõlakirjade populaarsust investeerimisportaalile IndexUniverse ETFide peaanalüütik Matt Hougan. „S&P 500 on olnud ühel ja samal tasemel viimased tosin aastat. Ma ei imesta, et inimesed otsivad kapitalipaigutuse võimalusi mujalt,“ lisas ta.
Kahte kõrge tulususega ning laialdase varade baasiga ETFi – iShares iBoxx $ High Yield Corporate Bond Fund (sümbol HYG) ning Barclays Capital High Yield Bond ETFi (sümbol JNK) on sel aastal juuli lõpu seisuga voolanud kummassegi 1,2 miljardit dollarit. Augustisse voolas ilmselt veel hulgaliselt raha, sest nagu öeldud, USA ettevõtted emiteerivad rämpsvõlakirju aktiivselt.
2009. aastal ettevõtete võlakirjafondid rallisid, aga ka sel aastal on nende tootlus olnud üsna hea: Vanguard Long-Term Corporate Bond fondi (sümbol VCLT) tootlus on aasta algusest 10,15%, veel kahe fondi tootlus on üle 9 protsendi.
Rämpsvõlakirjade fondid on muidugi üsna riskantsed investeerimisobjektid.
„Investeerimine rämpsvõlakirjadesse on sarnane investeerimisega väga suure laenukoormusega ettevõtete aktsiatesse,“ lausus MarketWatchile Morninstari analüütik Timothy Strauts.
IndexUniverse andmetel kaubeldakse USA börsidel 15 ettevõtete võlakirjaindekseid jälgiva fondi osakutega. Võrreldes aasta algusega on need kõik positiivse tootlusega. Euroopa börsidel kaubeldakse vaid kolme analoogilise fondiga, neist euros on nomineeritud vaid üks - iShares € Corporate Bond ETF (erinevate sümbolite all kaubeldakse Londoni, Milano, Amsterdami, Pariisi, Šveitsi ja Mehhiko börsidel). Fondi tootlus aasta algusest on 5,8%.
Samal põhjusel on kerkinud rekordtasemele nn rämpsvõlakirjade ehk investeerimisreitingust madalama reitinguga ettevõtete võlakirjade emiteerimise maht. Augusti teisel nädalal emiteeriti neid rekordilise 15,4 miljardi dollari eest, kirjutas The Wall Street Journal. Juba kuu keskel oli augustikuu maht kasvanud 21,1 miljardi dollarini, mis on eriti tähelepanuväärne, sest august on tavaliselt vaikne kuu. Viimase kümnendi augustikuu keskmine rämpsvõlakirjade emiteerimise maht on 6,5 miljardit dollarit.
Aasta algusest on USA ettevõtete rämpsvõlakirjade emissiooni maht 155 miljardit dollari ehk 80% rohkem kui eelmise aasta sama perioodi jooksul. Väga vähe jäi puudu kogu 2009. aasta mahu, 163,6 miljardi dollari löömiseks (usun, et tänaseks on see number juba ületatud).
Ettevõtted kasutavad võlakirjade pakkumist peamiselt varasemate, kõrgema intressiga laenude refinantseerimiseks või mõnel juhul erakapitalifirmadest omanikele erakorraliste dividendide maksmiseks.
Ka rämpsvõlakirjade ETFid ehk börsil kaubeldavad fondid on muutunud investorite hulgas üha populaarsemaks.
„Kust mujalt on võimalik saada kaheksa protsendi suurust tulusust,“ põhjendas rämpsvõlakirjade populaarsust investeerimisportaalile IndexUniverse ETFide peaanalüütik Matt Hougan. „S&P 500 on olnud ühel ja samal tasemel viimased tosin aastat. Ma ei imesta, et inimesed otsivad kapitalipaigutuse võimalusi mujalt,“ lisas ta.
Kahte kõrge tulususega ning laialdase varade baasiga ETFi – iShares iBoxx $ High Yield Corporate Bond Fund (sümbol HYG) ning Barclays Capital High Yield Bond ETFi (sümbol JNK) on sel aastal juuli lõpu seisuga voolanud kummassegi 1,2 miljardit dollarit. Augustisse voolas ilmselt veel hulgaliselt raha, sest nagu öeldud, USA ettevõtted emiteerivad rämpsvõlakirju aktiivselt.
2009. aastal ettevõtete võlakirjafondid rallisid, aga ka sel aastal on nende tootlus olnud üsna hea: Vanguard Long-Term Corporate Bond fondi (sümbol VCLT) tootlus on aasta algusest 10,15%, veel kahe fondi tootlus on üle 9 protsendi.
Rämpsvõlakirjade fondid on muidugi üsna riskantsed investeerimisobjektid.
„Investeerimine rämpsvõlakirjadesse on sarnane investeerimisega väga suure laenukoormusega ettevõtete aktsiatesse,“ lausus MarketWatchile Morninstari analüütik Timothy Strauts.
IndexUniverse andmetel kaubeldakse USA börsidel 15 ettevõtete võlakirjaindekseid jälgiva fondi osakutega. Võrreldes aasta algusega on need kõik positiivse tootlusega. Euroopa börsidel kaubeldakse vaid kolme analoogilise fondiga, neist euros on nomineeritud vaid üks - iShares € Corporate Bond ETF (erinevate sümbolite all kaubeldakse Londoni, Milano, Amsterdami, Pariisi, Šveitsi ja Mehhiko börsidel). Fondi tootlus aasta algusest on 5,8%.
esmaspäev, 30. august 2010
Warren Buffett 80
Legendaarne investor Warren Buffett saab täna 80 aastaseks. Siinkohal ei hakka ma tema elulugu refereerima. Kellel on huvi, võib lugeda kahte suurepärast Buffetti bibliograafiat. Endise finantsanalüütiku Alice Schroederi kaks aastat tagasi ilmunud The Snowball: Warren Buffett and the Business of Life valmis koostöös vanameistri endaga. Buffett rääkis raamatu autoriga sadu tunde ning võimaldas talle ligipääsu eraarhiivile. Tõsi, pärast raamatu ilmumist Schroederi ja Buffetti suhted jahenesid. Väidetavalt ei meeldinud investorile raamatu mõned detailid, mis olid seotud tema perekonnaga.
Buffetti suhted nii vanemate (eriti ema), õdede, laste ja abikaasaga on olnud üsna keerulised. Peaaegu 30 aastat oli Buffett sisuliselt kahenaisepidaja. Seaduslik abikaasa, Susan kolis 1977. aastal San Franciscosse. Siiski veetsid mõlemad tihti aega koos puhkusel ning ametlikel koosviibimistel saatis Buffettit Susan. Omahas hakkas Buffetti juures kohe pärast Susani lahkumist elama praegune abikaasa Astrid (endise nimega Menks). Tegemist oli üsna ebatavalise suhtekolmnurgaga, sest just Susan oli see, kes julgustas Astridit Buffetti juurde elama minema. Astrid on rahvuselt lätlanna ning Buffett abiellus temaga 2006. aastal pärast seda, kui Susan oli vähki surnud.
Tuntud majandusajakirjaniku Roger Lowensteini Buffett. The Making of an American Capitalist ilmus esmakordselt 1995. aastal. Lowensteini sulest on ilmunud mitu suurepärast finantsturge käsitlevat raamatut, teiste hulgas riskifondi Long-Term Capital Managementi (tuntud ka nobelistide fondi nime all) tõusu ja kokkukukkumist käsitlev Then Genius Failed ning kevadel ilmunud raamat viimasest finantskriisist The End of Wall Street.
Mõlemad Buffetti biograafiad peaksid olema (vähemalt olid mõni aeg tagasi) müügil ka meie raamatupoodides.
Lisaks kahele elulookirjeldusele on ilmunud kümneid raamatuid Buffetti investeeringute kohta, neist „Warren Buffetti tee“ on tõlgitud ka eesti keelde.
Apple’i juht Steve Jobs ning Warren Buffett on kaks inimest, kes mõjutavad kõige rohkem nende juhitavate ettevõtete aktsiate hindu. Buffetti vanuse tõttu on tema järglase küsimus Berkshire Hathaway juhi kohale olnud päevakorral juba aastaid. Buffett ise on otsesest vastusest keeldunud ning kinnitanud vaid, et järglane on olemas.
Viimasel ajal on välja toodud vähemalt kolm nime. Kuu alguses ilmunud ajakiri Fortune kirjutab, et sagedamini nimetatavaks kandidaadis on Berkshire Hathaway tütarettevõtte MidAmerican Energy Holdings juht David Sokol.
The Wall Street Journal kirjutas aga täpselt kuu aega tagasi, et võimalik järglane on Li Liu, kes 20 aastat tagasi oli tudengina Hiinas Tiananmeni väljaku rahutuste üks liidritest.
Li kaudu investeeris Buffett Hiina akude ja autotootja BYD aktsiatesse. Investeering, mille väärtus on alates 2008. aastast kasvanud kuuekordseks ning on toonud 1,2 miljardit dollarit kasumit.
Kolmas võimalik järglasekandidaat on Buffetti endine maakler Byron Trott, kes lahkus Goldman Sachsist 2009. aasta alguses ning lõi oma pangandusfirma.
Alice Shcroeder, usub, et Trott oleks Buffetti ilmselge järglasekandidaat.
„Ta mõistab, mida Warren arvab varahaldusest,“ kinnitas Buffetti biograafia autor 2009. aasta jaanuaris Bloombergile. „Ta näeb kapitaliturge läbi Warreni silmade,“ lisas ta.
Buffetti suhted nii vanemate (eriti ema), õdede, laste ja abikaasaga on olnud üsna keerulised. Peaaegu 30 aastat oli Buffett sisuliselt kahenaisepidaja. Seaduslik abikaasa, Susan kolis 1977. aastal San Franciscosse. Siiski veetsid mõlemad tihti aega koos puhkusel ning ametlikel koosviibimistel saatis Buffettit Susan. Omahas hakkas Buffetti juures kohe pärast Susani lahkumist elama praegune abikaasa Astrid (endise nimega Menks). Tegemist oli üsna ebatavalise suhtekolmnurgaga, sest just Susan oli see, kes julgustas Astridit Buffetti juurde elama minema. Astrid on rahvuselt lätlanna ning Buffett abiellus temaga 2006. aastal pärast seda, kui Susan oli vähki surnud.
Tuntud majandusajakirjaniku Roger Lowensteini Buffett. The Making of an American Capitalist ilmus esmakordselt 1995. aastal. Lowensteini sulest on ilmunud mitu suurepärast finantsturge käsitlevat raamatut, teiste hulgas riskifondi Long-Term Capital Managementi (tuntud ka nobelistide fondi nime all) tõusu ja kokkukukkumist käsitlev Then Genius Failed ning kevadel ilmunud raamat viimasest finantskriisist The End of Wall Street.
Mõlemad Buffetti biograafiad peaksid olema (vähemalt olid mõni aeg tagasi) müügil ka meie raamatupoodides.
Lisaks kahele elulookirjeldusele on ilmunud kümneid raamatuid Buffetti investeeringute kohta, neist „Warren Buffetti tee“ on tõlgitud ka eesti keelde.
Apple’i juht Steve Jobs ning Warren Buffett on kaks inimest, kes mõjutavad kõige rohkem nende juhitavate ettevõtete aktsiate hindu. Buffetti vanuse tõttu on tema järglase küsimus Berkshire Hathaway juhi kohale olnud päevakorral juba aastaid. Buffett ise on otsesest vastusest keeldunud ning kinnitanud vaid, et järglane on olemas.
Viimasel ajal on välja toodud vähemalt kolm nime. Kuu alguses ilmunud ajakiri Fortune kirjutab, et sagedamini nimetatavaks kandidaadis on Berkshire Hathaway tütarettevõtte MidAmerican Energy Holdings juht David Sokol.
The Wall Street Journal kirjutas aga täpselt kuu aega tagasi, et võimalik järglane on Li Liu, kes 20 aastat tagasi oli tudengina Hiinas Tiananmeni väljaku rahutuste üks liidritest.
Li kaudu investeeris Buffett Hiina akude ja autotootja BYD aktsiatesse. Investeering, mille väärtus on alates 2008. aastast kasvanud kuuekordseks ning on toonud 1,2 miljardit dollarit kasumit.
Kolmas võimalik järglasekandidaat on Buffetti endine maakler Byron Trott, kes lahkus Goldman Sachsist 2009. aasta alguses ning lõi oma pangandusfirma.
Alice Shcroeder, usub, et Trott oleks Buffetti ilmselge järglasekandidaat.
„Ta mõistab, mida Warren arvab varahaldusest,“ kinnitas Buffetti biograafia autor 2009. aasta jaanuaris Bloombergile. „Ta näeb kapitaliturge läbi Warreni silmade,“ lisas ta.
reede, 27. august 2010
Tehnoloogiagigantide rahapakid
Juba pikemat aega on tehnoloogiagigantide bilanssides üüratu suured rahakogused – tänaseks on neist kaheksa suurema bilanssidel raha kokku 125 miljardit dollarit, kirjutab The Wall Street Journal.
Tehnoloogiasektor on olnud viimastel aastatel aktiivne ülevõtmistel, mis tavaliselt toob endaga kaasa surve ülevõtja aktsia hinnale. Tehnoloogiagigantidega pole aga midagi taolist juhtunud.
Näiteks oleks üsna loogiline, et Inteli aktsia hind oleks kukkunud pärast teadet, et maailma suurim mikrokiipide tootja soovib osta 7,68 miljardi dollari eest küberturvafirma McAfee. Turg on ülevõtmisse (sellega seotud kuludesse) aga suhtunud üsna soosivalt. Turg on heaks kiitnud ka teisi sektori ülevõtmisi.
Tarkvaragigant Oracle on alates 2005. aastast kulutanud ülevõtmistele 28 miljardit dollarit. Aktsia hind on selle ajaga kerkinud 67%. Hewlett-Packard on alates 2005. aastast ostnud kuus ettevõtet kokku 25 miljardi dollari eest ja aktsia hind on sama aja jooksul kerkinud 82%. Peamiselt tehnoloogiaettevõtete hinnaliikumist peegeldav Nasdaqi koondindeks on samal ajal aga langenud 1,3%.
Microsoft on ostnud viis ettevõtet 9 miljardi dollari eest, mis on turuväärtusi arvestades tunduvalt väiksem summa ning aktsia hind on alates 2005. aastast langenud 10%.
Tehnoloogiagigandid kasutavad bilansis olevat raha ka aktsiate tagasiostmiseks. Kaheksa suuremat tehnoloogiafirmat on viimastes kvartalites kulutanud aktsiate tagasiostmiseks 13 miljardit dollarit.
Kuna tehnoloogiasektor genereerib igal aastal kümneid miljardeid dollareid, kasvab raha ettevõtete bilanssidel dividendide suurendamisele ja aktsiate tagasiostmisele vaatamata. Seetõttu ennustabki majanduslehe mõjukas rubriik Kuuldused tänavalt (Heard on the Street), et suuri ülevõtmistehinguid on tulemas veelgi.
Kuid kõige kindlam ei ole siiski mitte ülevõtmine vaid innovatsioon. Kahe kõige väiksema ülevõtja, Google’i ja Apple’i aktsiate hinnad on alates 2005. aastast kerkinud 150 ja 680%. Nende puhul oleks dividendide maksmine ning aktsiate tagasiostmine olla üsna jumekas. Mõlema ettevõtte turuväärtusest moodustab bilansis olev raha umbes 20%. Selle kontodel hoidmine ei ole aga eriti tark tegu.
Tehnoloogiasektor on olnud viimastel aastatel aktiivne ülevõtmistel, mis tavaliselt toob endaga kaasa surve ülevõtja aktsia hinnale. Tehnoloogiagigantidega pole aga midagi taolist juhtunud.
Näiteks oleks üsna loogiline, et Inteli aktsia hind oleks kukkunud pärast teadet, et maailma suurim mikrokiipide tootja soovib osta 7,68 miljardi dollari eest küberturvafirma McAfee. Turg on ülevõtmisse (sellega seotud kuludesse) aga suhtunud üsna soosivalt. Turg on heaks kiitnud ka teisi sektori ülevõtmisi.
Tarkvaragigant Oracle on alates 2005. aastast kulutanud ülevõtmistele 28 miljardit dollarit. Aktsia hind on selle ajaga kerkinud 67%. Hewlett-Packard on alates 2005. aastast ostnud kuus ettevõtet kokku 25 miljardi dollari eest ja aktsia hind on sama aja jooksul kerkinud 82%. Peamiselt tehnoloogiaettevõtete hinnaliikumist peegeldav Nasdaqi koondindeks on samal ajal aga langenud 1,3%.
Microsoft on ostnud viis ettevõtet 9 miljardi dollari eest, mis on turuväärtusi arvestades tunduvalt väiksem summa ning aktsia hind on alates 2005. aastast langenud 10%.
Tehnoloogiagigandid kasutavad bilansis olevat raha ka aktsiate tagasiostmiseks. Kaheksa suuremat tehnoloogiafirmat on viimastes kvartalites kulutanud aktsiate tagasiostmiseks 13 miljardit dollarit.
Kuna tehnoloogiasektor genereerib igal aastal kümneid miljardeid dollareid, kasvab raha ettevõtete bilanssidel dividendide suurendamisele ja aktsiate tagasiostmisele vaatamata. Seetõttu ennustabki majanduslehe mõjukas rubriik Kuuldused tänavalt (Heard on the Street), et suuri ülevõtmistehinguid on tulemas veelgi.
Kuid kõige kindlam ei ole siiski mitte ülevõtmine vaid innovatsioon. Kahe kõige väiksema ülevõtja, Google’i ja Apple’i aktsiate hinnad on alates 2005. aastast kerkinud 150 ja 680%. Nende puhul oleks dividendide maksmine ning aktsiate tagasiostmine olla üsna jumekas. Mõlema ettevõtte turuväärtusest moodustab bilansis olev raha umbes 20%. Selle kontodel hoidmine ei ole aga eriti tark tegu.
neljapäev, 26. august 2010
Kaks head ja üks halb uudis
Romet kirjutas üleeile, et TI EfTEN Capital (loe Kristjan Lepik) on asutanud kaks investeerimisfondi. Mõlema fondi juhiks saab Miko Mälberg, kes on minu teada olümpial käinud endine tippujuja. Arvan, et sisulisi otsuseid hakkab mõlemas fondis tegema siiski Kristjan Lepik. Avalikult Lepiku juhitav fond poleks vanade pattude pärast finantsinspektsioonist luba saanud.
Selles uudises sisalduvad kaks head ja üks halb uudis.
Esimene hea uudis on see, et tänu uutele fondidele suurenevad investorite valikuvõimalused. Kohalikke fonde on küllalt vähe ning iga uus tulija saab olla ainult teretulnud.
Teine hea uudis seisneb selles, et minu arusaamise kohaselt on need esimesed kohalikud globaalsed fondid. Olen kirjutanud hulgaliselt kriitilisi artikleid meie fondide kohta ka sellest aspektist, et kuna enamus neist on regionaalsed (Kesk- ja Ida-Euroopa), siis fondiinvestoritele sisulist varade hajutamist need ei paku. Seetõttu pakuvad EfTENi fondid siin investoritele kena vaheldust.
Halb uudis on aga see, et kadumas on ainus avalik nõustamiskeskus, kellel oma investeerimistoodet polnud. Nüüd, mil ettevõttega on seotud kaks fondi, on oht, et nõustamist hakkab paljuski asendama nende fondide müük. Tõsi, Tark Investori nõuanded (vähemalt avalikult kättesaadavad) on suunatud peamiselt aktiivsetele investoritele ehk kauplejatele ja spekulantidele. Pikaajalistele investoritele ei paku Eestis nõustamisteenust mitte keegi (pangad tegelevad ju ainult oma toodete müügiga).
Aga ka selles valdkonnas on peagi oodata midagi uut.
Selles uudises sisalduvad kaks head ja üks halb uudis.
Esimene hea uudis on see, et tänu uutele fondidele suurenevad investorite valikuvõimalused. Kohalikke fonde on küllalt vähe ning iga uus tulija saab olla ainult teretulnud.
Teine hea uudis seisneb selles, et minu arusaamise kohaselt on need esimesed kohalikud globaalsed fondid. Olen kirjutanud hulgaliselt kriitilisi artikleid meie fondide kohta ka sellest aspektist, et kuna enamus neist on regionaalsed (Kesk- ja Ida-Euroopa), siis fondiinvestoritele sisulist varade hajutamist need ei paku. Seetõttu pakuvad EfTENi fondid siin investoritele kena vaheldust.
Halb uudis on aga see, et kadumas on ainus avalik nõustamiskeskus, kellel oma investeerimistoodet polnud. Nüüd, mil ettevõttega on seotud kaks fondi, on oht, et nõustamist hakkab paljuski asendama nende fondide müük. Tõsi, Tark Investori nõuanded (vähemalt avalikult kättesaadavad) on suunatud peamiselt aktiivsetele investoritele ehk kauplejatele ja spekulantidele. Pikaajalistele investoritele ei paku Eestis nõustamisteenust mitte keegi (pangad tegelevad ju ainult oma toodete müügiga).
Aga ka selles valdkonnas on peagi oodata midagi uut.
kolmapäev, 25. august 2010
Tulemas on 100aastase lunastamistähtajaga võlakirjad
Kuna intressid on ajaloo madalamail tasemel on seetõttu ka mingisugusegi tootlusega võlakirjad üsna suur defitsiit. Võlakirjainvestorid rabavad peaaegu kõike, mida turg neile ette söödab.
Esmaspäevane The Wall Street Journal kirjutab, et päevakorrale on tõusnud 100aastase lunastamistähtajaga võlakirjad. Tegemist on väga eksootiliste väärtpaberitega, sest selliste võlakirjade ostjad peavad olema üsna veendunud, et emitent eksisteerib ka aastal 2110, mil toimub võlakirjade lunastamine. Nii pika tähtajaga võlakirjade riskiks on ka see, et 100 aasta jooksul võivad intressid tõusta võlakirjaintressidest kõrgemale. Väga suure tõenäosusega nii see juhtubki. Tänased võlakirjade ostjad on nende lunastamise tähtajaks aga juba surnud.
Tegemist ei ole täiesti uue investeerimisobjektiga, sest tosinkond ettevõtet on neid emiteerinud ka üheksakümnendate aastate keskel ning selle aastatuhande alguses. Laevandus- ja transpordikompanii Norfolk Southern Corp on 100aastaseid võlakirju emiteerinud koguni kahel korral – 1997. ja 2005. aastal. Ajalehel ei õnnestunud ettevõttega ühendust saada küsimaks, kas nad teevad seda veel.
100aastaseid võlakirju on emiteerinud ka naftakompaniid Anadarko Petroleum ja Apache, raudteefirma Burlington Northern Santa Fe, Walt Disney, Coca-Cola Enterprises (mitte ära segada Coca-Cola Co-ga) ja IBM. Nende ettevõtete kupongiintressid jäid reeglina vahemikku 7 ja 8%.
Nn sajandivõlakirjade ostjateks on reeglina elukindlustuskompaniid ja pensionifondid, sest neil on riskide juhtimiseks vaja viia pikaajalised kohustused varadega tasakaalu.
Esmaspäevane The Wall Street Journal kirjutab, et päevakorrale on tõusnud 100aastase lunastamistähtajaga võlakirjad. Tegemist on väga eksootiliste väärtpaberitega, sest selliste võlakirjade ostjad peavad olema üsna veendunud, et emitent eksisteerib ka aastal 2110, mil toimub võlakirjade lunastamine. Nii pika tähtajaga võlakirjade riskiks on ka see, et 100 aasta jooksul võivad intressid tõusta võlakirjaintressidest kõrgemale. Väga suure tõenäosusega nii see juhtubki. Tänased võlakirjade ostjad on nende lunastamise tähtajaks aga juba surnud.
Tegemist ei ole täiesti uue investeerimisobjektiga, sest tosinkond ettevõtet on neid emiteerinud ka üheksakümnendate aastate keskel ning selle aastatuhande alguses. Laevandus- ja transpordikompanii Norfolk Southern Corp on 100aastaseid võlakirju emiteerinud koguni kahel korral – 1997. ja 2005. aastal. Ajalehel ei õnnestunud ettevõttega ühendust saada küsimaks, kas nad teevad seda veel.
100aastaseid võlakirju on emiteerinud ka naftakompaniid Anadarko Petroleum ja Apache, raudteefirma Burlington Northern Santa Fe, Walt Disney, Coca-Cola Enterprises (mitte ära segada Coca-Cola Co-ga) ja IBM. Nende ettevõtete kupongiintressid jäid reeglina vahemikku 7 ja 8%.
Nn sajandivõlakirjade ostjateks on reeglina elukindlustuskompaniid ja pensionifondid, sest neil on riskide juhtimiseks vaja viia pikaajalised kohustused varadega tasakaalu.
teisipäev, 24. august 2010
Olympic teeb aeg-ajalt sohki
Homme toimub kasiinokompanii Olympic EG aktsionäride erakorraline koosolek, kus palutakse luba 450 384 aktsia emiteerimiseks hinnaga 11,2 krooni tükk. Tegemist on juba 2007. aastal sõlmitud optsioonilepingute täitmisega, mille kohaselt osa aktsiatest läheb juhatusele ja tütarettevõtete võtmeisikutele, 139 009 aktsiat aga nõukogu liikmetele.
Veidi kummalised on nõukogu liikmetele ettenähtud aktsiad, sest nõukogu neljast liikmest kaks on ettevõtte suuromanikud Armin Karu ja Jaan Korpusov. Nõukogu kahe teise liikme, Liina Linsi ja Peep Vainu optsiooniprogramm on üsna loogiline, aga aktsionäridele hääletusele pandava ettepaneku kohaselt määratakse optsioonide arv kindlaks nõukogu tööst osavõtu alusel. Eeldusel, et nõukogu tööst võtsid osa nii Karu kui ka Korpusov, saavad aktsiad ka nemad.
Ma soovin aga Olympic EG aktsionäride tähelepanu pöörata mõnele detailile, millest selgub, et ettevõttel on kombeks aeg-ajalt investoritele puru silma ajada, ehk otseselt öeldes lausa petta.
Nimelt ostis suuromanik Jaan Korpusov 2007. aasta 23. novembril
34 000 Olympicu aktsiat 1,9 miljoni krooni eest.
“Hind on ju väga soodne, sellepärast ostsin,” selgitas Korpusov sama aasta 5. detsembril Eesti Ekspressile. Ei möödunud paari nädalatki, kui Korpusov hakkas Olympicu aktsiaid aga massiivselt müüma. Detsembris müüs ta kahel päeval kokku 850 000 aktsiat 47,8 miljoni krooni eest, kusjuures aktsia hind oli veel soodsam. Usun, et novembris tehtud ost oli mõeldud üldsuse eksitamiseks.
Veel räigem eksitamine toimus aga 2009. aasta septembris, kui hiiglaslikes kogustes müüsid Olympicu aktsiaid nii Korpusov kui Karu. Samal päeval, kui suuromanikud müüsid viimased aktsiad (kokku müüdi 15 miljonit aktsiat 146 miljoni krooni eest), tuli Äripäeva anonüümne vihje, et Avila (Olympicu toonane tegevjuht Andri Avila) ostab aktsiaid. Selge, et vihje eesmärgiks oli mõjutada turgu, sest suuromanike massiivne aktsiamüük oli põhjustanud investorite usalduse peaaegu täieliku kadumise. Mis aga kõige hullem, paar nädalat hiljem müüs Avila needsamad 130 000 aktsiat maha ja teenis paarsada tuhat krooni kasu. Börsi noteerimis- ja järelvalvekomisjon tegi OEGle selle eest ka hoiatuse.
Kui on teada, et partner kipub sohki tegema, pole mõtet temaga kaarte mängima hakata. Kas on aga mõtet investeerida ettevõttesse, kui on teada, et ettevõte kipub samuti aeg-ajalt veidi petma.
Veidi kummalised on nõukogu liikmetele ettenähtud aktsiad, sest nõukogu neljast liikmest kaks on ettevõtte suuromanikud Armin Karu ja Jaan Korpusov. Nõukogu kahe teise liikme, Liina Linsi ja Peep Vainu optsiooniprogramm on üsna loogiline, aga aktsionäridele hääletusele pandava ettepaneku kohaselt määratakse optsioonide arv kindlaks nõukogu tööst osavõtu alusel. Eeldusel, et nõukogu tööst võtsid osa nii Karu kui ka Korpusov, saavad aktsiad ka nemad.
Ma soovin aga Olympic EG aktsionäride tähelepanu pöörata mõnele detailile, millest selgub, et ettevõttel on kombeks aeg-ajalt investoritele puru silma ajada, ehk otseselt öeldes lausa petta.
Nimelt ostis suuromanik Jaan Korpusov 2007. aasta 23. novembril
34 000 Olympicu aktsiat 1,9 miljoni krooni eest.
“Hind on ju väga soodne, sellepärast ostsin,” selgitas Korpusov sama aasta 5. detsembril Eesti Ekspressile. Ei möödunud paari nädalatki, kui Korpusov hakkas Olympicu aktsiaid aga massiivselt müüma. Detsembris müüs ta kahel päeval kokku 850 000 aktsiat 47,8 miljoni krooni eest, kusjuures aktsia hind oli veel soodsam. Usun, et novembris tehtud ost oli mõeldud üldsuse eksitamiseks.
Veel räigem eksitamine toimus aga 2009. aasta septembris, kui hiiglaslikes kogustes müüsid Olympicu aktsiaid nii Korpusov kui Karu. Samal päeval, kui suuromanikud müüsid viimased aktsiad (kokku müüdi 15 miljonit aktsiat 146 miljoni krooni eest), tuli Äripäeva anonüümne vihje, et Avila (Olympicu toonane tegevjuht Andri Avila) ostab aktsiaid. Selge, et vihje eesmärgiks oli mõjutada turgu, sest suuromanike massiivne aktsiamüük oli põhjustanud investorite usalduse peaaegu täieliku kadumise. Mis aga kõige hullem, paar nädalat hiljem müüs Avila needsamad 130 000 aktsiat maha ja teenis paarsada tuhat krooni kasu. Börsi noteerimis- ja järelvalvekomisjon tegi OEGle selle eest ka hoiatuse.
Kui on teada, et partner kipub sohki tegema, pole mõtet temaga kaarte mängima hakata. Kas on aga mõtet investeerida ettevõttesse, kui on teada, et ettevõte kipub samuti aeg-ajalt veidi petma.
Telli:
Postitused (Atom)
Postitused
