Aasta tagasi ei suutnud ilmselt mitte keegi maailmas ennustada, milliseks tänase päevaga otsa saav aasta kujuneb.
Seda vaatamata asjaolule, et esimesed mullid olid tolleks ajaks juba lõhkenud ning märke, et olukord võib minna väga hapuks, oli kogunenud juba küll ja küll.
Esimese mulli lõhkemise osalised olime me ise. Tallinna börsil hakkasid aktsiate hinnad kukkuma 2007. aasta veebruaris, millele järgnesid riburadapidi enamik teisi Kesk- ja Ida-Euroopa aktsiaturge. Olime ju mõned aastad tagasi selle seltskonna tõusu eesotsas ning seetõttu on ka mõnevõrra loomulik, et meile langes ka langustrendi suunanäitaja „austav“ ülesanne.
Pool aastat hiljem hakkasid kinnisvaramullid lõhkema ka mujal ning 2007. aasta suvel plahvatas esimene miin – investeerimispanga Bearn Sterns’si kaks riskifondi panid pillid kokku. Tegemist oli algava krediidikriisi esimeste ohvritega ning kolmveerand aastat hiljem läks hingusele ka investeerimispank ise. Kulminatsiooni (loodetavasti) saavutas kriis selle aasta septembris, mil läks pankrotti investeerimispank Lehman Brothers.
Sellega oli täielikult rebenenud odava laenu mull, mille pehmemat varianti tajume ka meie, jõhkramal kujul aga Wall Street, Island, Läti ja paljud teised riigid ning regioonid. Mulle tundub, et Balti riikide majanduskriisi tõttu on suurim kannatajaks hoopis Rootsi, mille kroon kukkus vähem kui poole aastaga pea veerandi Eesti krooni võrra 1,43 kroonile (suvel oli Rootsi krooni kurss 1,67 Eesti krooni). Oli ju sügiskuudel Rootsi ajakirjanduse peateemaks hirmu ja õudusjutud Balti riikide kohta. Seega vähemalt osaliselt nimetada Rootsi krooni nõrgenemise põhjuseks Balti riikide majandust, sest nende pangad on siinses regioonis liiga tugevasti eksponeeritud.
Kinnisvaramulli lõhkemisest ning selle põhjustanud krediidikriisist on palju räägitud, aga peaaegu täiesti on tähelepanu alt välja jäänud toorainemulli lõhkemine, mis on olnud sama prominentne. Tõsi, nafta hinna kukkumisest kahe kolmandiku võrra on küll räägitud, aga seda on võetud pigem kui krediidikriisiga kaasnevat ja peatselt mööduvat nähtust. Muidugi on nafta ja teiste toorainete hinna kukkumises (välja arvatud kuld) süüdi ka krediidikriis, aga samas oli toorainehindadel ning enne kukkumist täiesti selged mulli tunnused. Nagu selgus, oli samasugune mull suures osas vaid ühele jalale (nafta- ja gaasitööstus) toetuv Venemaa majandus, aga paljude naftariikide ja teiste vaid toorainele toetunud riikide majandused .
Miks need mullid tekkisid? Paljude arvates (olen ka ise nende hulka kuulunud) pani neile aluse eelmise sajandi lõpu tehnoloogiamulli lõhkemisele ning 11. septembri terrorirünnakule järgnenud agressiivne intresside langetamine USA Föderaalreservi tollase juhi Alan Greenspani poolt. Madalad intressid panid aluse nii globaalsele kinnisvararallile kui ka toorainehindade kerkimisele taevastesse kõrgustesse.
Viimasel ajal olen aga hakanud üha rohkem kaldunud arvama, et finantsurgude sajandi kriisile pandi alus juba paar aastakümmet varem, kaheksakümnendatel aastatel. Tollane majanduse liberaliseerimine pani alguse finantsturgude globaliseerimisele. Aga tänasele kriisile tugeva vundamendi rajajaks võib pidada hoopis revolutsiooni arvutitööstuses, mis põhjustas samasuguse revolutsiooni ka tuletisväärtpaberite turul. Tänu võimsatele arvutitele on nüüd imelihtne- ja -kiire vajalike arvutuste tegemine ning tuletisväärtpaberite väärtuste arvutamine. See põhjustas uute ja keeruliste tuletisväärtpaberitel põhinevate uute finantstoodete (kaasa arvatud paksu pahandust tekitanud kinnisvaralaenudel põhinevate väärtpaberite) ning peamiselt neisse toodetesse investeerivate riskifondide (hedge fund) plahvatusliku kasvu.
Tähelepanuväärse hoiatuse tuletisväärtpaberitel põhinevate toodete ohtlikkusele andis riskifondi Long-Term Capital Management (nn nobelistide fondi) kokku kukkumine kümme aastat tagasi. USA Föderaalreserv organiseeris siis fondi päästmise. Ilmselt oli see viga, sest kui oleks siis lastud fondil rahulikult põhja minna, oleks see endaga kaasa toonud tänastega analoogilisi sündmusi, aga mitte nii laastaval kujul.
Legendaarne investor Warren Buffett on varem öelnud tuletisväärtpaberid on finantsturgudele nagu massihävitusrelvad. Tänaseks on tema ennustus täitunud ning finantsurgudel osalejad, aga mitte ainult nemad, olid osa saamas sajandi õudsaimast aastast finantsturgudel.
kolmapäev, 31. detsember 2008
teisipäev, 30. detsember 2008
Fondide tootlus on pelgalt turundusvahend
Nii mõnedki on minu artiklitele reageerinud küsimusega, kui suur on minu isikliku aktsiaportfelli tootlus. Osaliselt on küsimused tingitud lihtsalt uudishimust, teisalt aga ärritusest, sest ma olen viimasel ajal teralt fondijuhte kritiseerinud (a’la, mida sa õiendad, mis su enda tootlus on).
Kuna ma olen ikkagi ajakirjanik ja mitte professionaalne fondihaldur, siis pole minult seda mõtet üldse küsida. Tavainvestori jaoks ei ole suurt tähtsust, kas tema portfelli tootlus on kaks või kakskümmend protsenti. Muidugi on sellel tähtsus, aga erinevalt fondidest, on tootlus, eriti aastane või muu lühema aja perioodi tootlus teise või kolmanda järgu tähtsusega. Tavainvestori eesmärk on oma vara kasvatamine mõistliku riskiga. Milline on inimese mõistlik riskimäär sõltub konkreetsest inimesest ja tema majanduslikust olukorrast.
Väga oluline on portfelli tootlus professionaalsete fondidele, sest see on nende kõige tähtsam turundusvahend. Mäletan, kui palju on olnud sõdimist selle kohta, et Äripäevas avaldatavad fondide tootlused oleksid arvutatud ühesuguse metoodikaga. Paraku ei suutnud nad ise metoodikas kokku leppida, sest ajal, kui tootlused oled võrdlemisis lähestikku, sõltus metoodika nüansist üsna palju. Kohati kippus olukord isegi nii absurdseks minema, et fondihaldurite liit ei suutnud ise kokku leppida ja soovisid, et meie töötaks ühesuguse metoodika välja.
Siit ka selgitus, miks fondid kipuvad headel aegadel tootlusi näitama, aga halbadel aegadel kipuvad nad seda maha vaikima. Trigon kirjutas viimase kuu pressiteates mitte fondide tootlikkusest, vaid portfelli kuuluvate ettevõtete majandustulemustest.
Vot nii!
Kuna ma olen ikkagi ajakirjanik ja mitte professionaalne fondihaldur, siis pole minult seda mõtet üldse küsida. Tavainvestori jaoks ei ole suurt tähtsust, kas tema portfelli tootlus on kaks või kakskümmend protsenti. Muidugi on sellel tähtsus, aga erinevalt fondidest, on tootlus, eriti aastane või muu lühema aja perioodi tootlus teise või kolmanda järgu tähtsusega. Tavainvestori eesmärk on oma vara kasvatamine mõistliku riskiga. Milline on inimese mõistlik riskimäär sõltub konkreetsest inimesest ja tema majanduslikust olukorrast.
Väga oluline on portfelli tootlus professionaalsete fondidele, sest see on nende kõige tähtsam turundusvahend. Mäletan, kui palju on olnud sõdimist selle kohta, et Äripäevas avaldatavad fondide tootlused oleksid arvutatud ühesuguse metoodikaga. Paraku ei suutnud nad ise metoodikas kokku leppida, sest ajal, kui tootlused oled võrdlemisis lähestikku, sõltus metoodika nüansist üsna palju. Kohati kippus olukord isegi nii absurdseks minema, et fondihaldurite liit ei suutnud ise kokku leppida ja soovisid, et meie töötaks ühesuguse metoodika välja.
Siit ka selgitus, miks fondid kipuvad headel aegadel tootlusi näitama, aga halbadel aegadel kipuvad nad seda maha vaikima. Trigon kirjutas viimase kuu pressiteates mitte fondide tootlikkusest, vaid portfelli kuuluvate ettevõtete majandustulemustest.
Vot nii!
esmaspäev, 29. detsember 2008
Redgate – uus fond, aga vanad jutud
See oli vist Indrek Neivelt, kes mõned kuud tagasi ennustas, et finantskriis põhjustab lähiaastatel ennenägematu varade ümberjagamise. Ühinen arvamusega täielikult ning lisaksin omalt poolt, et lisaks omandusele jagatakse lähiaastatel suuremalt jaolt ümber ka klienditurud.
Loomulikult on esimeseks sektoriks, kus varade ümberjaotamine on globaalselt juba pihta hakanud, finantssektor. Kuna Eestis on kahe viimase aasta jooksul ilmselt kõige enam kannatanud kliendigrupiks fondiinvestorid (varahaldusfirmade profid on suutnud kahe aastaga põletada kuni 80 protsenti investorite varast), olen oodanud pikisilmi uute tegijate tulekut. Eestile oleks väga vaja investeerimisfondi (-fonde), kes suudaks investorite raha kasvatada või vähemalt säilitada ka keerulistel aegadel ning laiendaks praegust fondide valikut, mis piirdub investeeringutega vaid endise sotsialismileeri kuulunud riikidega.
Nädal enne jõule esitles avalikkusele uus varahaldus- ja investeerimispangandusettevõte Redgate. Kuna uue firma võtmeisikud on varem olnud seotud kõik erinevate pankadega (Veiko Maripuu Evli, Mart Altvee SEBi ning Aare Tammemäe Nordeaga) võiks selliselt seltskonnalt oodata investeerimispanganduses ja varahalduses ka uut kvaliteeti (ehk nagu moodsas keeles öeldakse uut sünergiat).
Paraku valmistas 16. detsembril toimunud pressikonverents täieliku pettumuse. Ettevõtte kahe suuna, finantsnõustamise ja alternatiivsete investeeringute poole pealt ei öeldud praktiliselt mitte midagi. Varahaldusfirma tegevusplaane tutvustades oldi veidi konkreetsemad, aga oluliselt uut investoritele siiski ei pakuta.
„Koos globaalse finantskaosega on nendes piirkondades, mida oma eelneva pikaajalise tegevuse kaudu hästi tunneme – Venemaal, teistes SRÜ riikides ning Balti riikides – ka tugevate ettevõtete ja kvaliteetsete varade hinnad langenud järsult ja valimatult koos üldise kriisiga. Meie eesmärk on rakendada oma fokusseeritud investeerimisstrateegiat, kogemusi ja sidemeid, et leida parima potentsiaali ja soodsaima hinna kombinatsiooniga ettevõtteid ja väärtpabereid ning investeerida neisse pikaajaliselt, kasutades maksimaalselt ära ka hindade madalseisu perioodi,“ kommenteeris ettevõtte üks partner, Veikko Maripuu uue fondi tegevussuunda pressiteates. Pressikonverentsil toodud esitlusel märgiti, et investeerimisstrateegia põhineb muuhulgas ka pikaajalise kogemusega meeskonnal, professionaalsel fundamentaalanalüüsil, ning 100-protsenilisel pühendumisel.
See kõik on ju ilus, aga taolist juttu olen ma varem korduvalt kuulnud. Värskemalt on meeles poolteist aastat tagasi toimunud Avaroni fonde tutvustaval pressikonverents. Tõsi, investeerimispiirkond, millele keskendutakse, on mõnevõrra erinev, aga seda pigem tegijate, kui investorite jaoks.
Finantsinspektsioonilt juba tegevusloa saanud Redgate Varahaldus kinnitas, et nende poolt juhitavad peamised investeerimisfondid registreeritakse Luksemburgis, mis olevat omaette kvaliteedimärk. Kuidas seni veel mitteeksisteeriva fondi registreerimine saab olla kvaliteedimärgiks, jäi mulle igatahes ebaselgeks.
Muidugi on kahju, et järjekordne fond ei suuda midagi uut pakkuda. Usun, et investorid ootavad fonde, kelle investeerimispiirkond ei piirdu ainult lähiregiooniga, pikisilmi. Selle tõenduseks võin tuua LHV poolt sügisel Pärsia lahe piirkonnale pühendatud ürituse, kus saal oli huvilistest puupüsti täis.
Mulle tundub küll, et investeerimis- ning eriti varahaldussektor vajab uut lähenemist. Vanad jutud ei ole ammu enam huvitavad.
Loomulikult on esimeseks sektoriks, kus varade ümberjaotamine on globaalselt juba pihta hakanud, finantssektor. Kuna Eestis on kahe viimase aasta jooksul ilmselt kõige enam kannatanud kliendigrupiks fondiinvestorid (varahaldusfirmade profid on suutnud kahe aastaga põletada kuni 80 protsenti investorite varast), olen oodanud pikisilmi uute tegijate tulekut. Eestile oleks väga vaja investeerimisfondi (-fonde), kes suudaks investorite raha kasvatada või vähemalt säilitada ka keerulistel aegadel ning laiendaks praegust fondide valikut, mis piirdub investeeringutega vaid endise sotsialismileeri kuulunud riikidega.
Nädal enne jõule esitles avalikkusele uus varahaldus- ja investeerimispangandusettevõte Redgate. Kuna uue firma võtmeisikud on varem olnud seotud kõik erinevate pankadega (Veiko Maripuu Evli, Mart Altvee SEBi ning Aare Tammemäe Nordeaga) võiks selliselt seltskonnalt oodata investeerimispanganduses ja varahalduses ka uut kvaliteeti (ehk nagu moodsas keeles öeldakse uut sünergiat).
Paraku valmistas 16. detsembril toimunud pressikonverents täieliku pettumuse. Ettevõtte kahe suuna, finantsnõustamise ja alternatiivsete investeeringute poole pealt ei öeldud praktiliselt mitte midagi. Varahaldusfirma tegevusplaane tutvustades oldi veidi konkreetsemad, aga oluliselt uut investoritele siiski ei pakuta.
„Koos globaalse finantskaosega on nendes piirkondades, mida oma eelneva pikaajalise tegevuse kaudu hästi tunneme – Venemaal, teistes SRÜ riikides ning Balti riikides – ka tugevate ettevõtete ja kvaliteetsete varade hinnad langenud järsult ja valimatult koos üldise kriisiga. Meie eesmärk on rakendada oma fokusseeritud investeerimisstrateegiat, kogemusi ja sidemeid, et leida parima potentsiaali ja soodsaima hinna kombinatsiooniga ettevõtteid ja väärtpabereid ning investeerida neisse pikaajaliselt, kasutades maksimaalselt ära ka hindade madalseisu perioodi,“ kommenteeris ettevõtte üks partner, Veikko Maripuu uue fondi tegevussuunda pressiteates. Pressikonverentsil toodud esitlusel märgiti, et investeerimisstrateegia põhineb muuhulgas ka pikaajalise kogemusega meeskonnal, professionaalsel fundamentaalanalüüsil, ning 100-protsenilisel pühendumisel.
See kõik on ju ilus, aga taolist juttu olen ma varem korduvalt kuulnud. Värskemalt on meeles poolteist aastat tagasi toimunud Avaroni fonde tutvustaval pressikonverents. Tõsi, investeerimispiirkond, millele keskendutakse, on mõnevõrra erinev, aga seda pigem tegijate, kui investorite jaoks.
Finantsinspektsioonilt juba tegevusloa saanud Redgate Varahaldus kinnitas, et nende poolt juhitavad peamised investeerimisfondid registreeritakse Luksemburgis, mis olevat omaette kvaliteedimärk. Kuidas seni veel mitteeksisteeriva fondi registreerimine saab olla kvaliteedimärgiks, jäi mulle igatahes ebaselgeks.
Muidugi on kahju, et järjekordne fond ei suuda midagi uut pakkuda. Usun, et investorid ootavad fonde, kelle investeerimispiirkond ei piirdu ainult lähiregiooniga, pikisilmi. Selle tõenduseks võin tuua LHV poolt sügisel Pärsia lahe piirkonnale pühendatud ürituse, kus saal oli huvilistest puupüsti täis.
Mulle tundub küll, et investeerimis- ning eriti varahaldussektor vajab uut lähenemist. Vanad jutud ei ole ammu enam huvitavad.
pühapäev, 28. detsember 2008
Hoidu võlakirjade eest!
Investeerimisõpikute põhitõe kohaselt on investeerimiseks kõige kindlamad investeerimisobjektid võlakirjad. Konservatiivsetele investoritele ning neile, kelle pensioniiga on lähedal, soovitatakse investeerida võlakirjadesse ning võlakirjafondidesse.
Tegelikkus on näidanud aga hoopis midagi muud, seda eriti viimasel aastal. Muidugi ei ole võlakirjafondide kaotused reeglina nii suured, kui aktsiaturgudel, kuid kindlasti ei saa neid nimetada turvalisteks. Eks meenub ju värskena SEBi likviidsusfond, mis novembri alguses vähendas osakute väärtust 13 protsendi võrra.
Siin oli tegemist muidugi ekstreemsusega, aga sellele vaatamata peaks võlakirjadesse ning võlakirjafondidesse investeerija vaatama hoolikalt, kuhu ta ikkagi investeerib. Võlakirjafondide tootlused on vaid mõned protsendid ja kui te tahate teenida rohkem, tuleks olla üpris ettevaatlik, hoiatas ajaleht The New York Times. Seepärast soovitavadki paljud spetsialistid järgneva paari-kolme aasta jooksul suurema osa investeeringutena rahas, sest tootlused pole olulisemalt kehvemad (kroonihoiuste puhul isegi paremad), aga raha on ilma kaotustega iga hetk võimalik välja võtta.
Ajaleht tuletas ka investoritele muuhulgas meelde, et investeerimisel võlakirjadesse ja võlakirjafondidesse on mõnevõrra erinev. Üksikvõlakirja investeerimisel garanteeritakse, et lunastamistähtajal saab investor algse raha tagasi (juhul kui võlakirju emiteerinud ettevõte ei muutu vahepeal maksejõuetuks). Võlakirjafondi investeerimisel sellist garantiid ei ole, sest osaku väärtus muutub koos turuga, mis tähendab, et investeeringute väärtus muutub samamoodi.
Kes ei usu, vaadaku Äripäev investori kodulehelt võlakirjafondide osakute tootlusi.
Tegelikkus on näidanud aga hoopis midagi muud, seda eriti viimasel aastal. Muidugi ei ole võlakirjafondide kaotused reeglina nii suured, kui aktsiaturgudel, kuid kindlasti ei saa neid nimetada turvalisteks. Eks meenub ju värskena SEBi likviidsusfond, mis novembri alguses vähendas osakute väärtust 13 protsendi võrra.
Siin oli tegemist muidugi ekstreemsusega, aga sellele vaatamata peaks võlakirjadesse ning võlakirjafondidesse investeerija vaatama hoolikalt, kuhu ta ikkagi investeerib. Võlakirjafondide tootlused on vaid mõned protsendid ja kui te tahate teenida rohkem, tuleks olla üpris ettevaatlik, hoiatas ajaleht The New York Times. Seepärast soovitavadki paljud spetsialistid järgneva paari-kolme aasta jooksul suurema osa investeeringutena rahas, sest tootlused pole olulisemalt kehvemad (kroonihoiuste puhul isegi paremad), aga raha on ilma kaotustega iga hetk võimalik välja võtta.
Ajaleht tuletas ka investoritele muuhulgas meelde, et investeerimisel võlakirjadesse ja võlakirjafondidesse on mõnevõrra erinev. Üksikvõlakirja investeerimisel garanteeritakse, et lunastamistähtajal saab investor algse raha tagasi (juhul kui võlakirju emiteerinud ettevõte ei muutu vahepeal maksejõuetuks). Võlakirjafondi investeerimisel sellist garantiid ei ole, sest osaku väärtus muutub koos turuga, mis tähendab, et investeeringute väärtus muutub samamoodi.
Kes ei usu, vaadaku Äripäev investori kodulehelt võlakirjafondide osakute tootlusi.
laupäev, 27. detsember 2008
Fortune soovitab
Fortune jõulunumber on traditsiooniliselt ettevaatav aastasse 2009. Mainekas majanduisajakiri soovitab kümme USA ja kahte välismaa aktsiat ning kahte indeksifondi.
Altria (MO). USA on vastu võtmas tubakaseadust, mida ajakiri nimetab Altria kasumikaitsmise seaduseks. Minu arusaamisega takistab see seadus uute tubakatoodete turuletoomise eest. (Altria on vana Altria USA turule jänud osa ja kontrollib umbes poolt Ühendriikide turust). Lisaks head majanudstulemused (analüütikud ootavad kaheksaprotsendiliset kasumi kasvu ja hea dividenditootlus (8,5%).
Dell (DELL). Dell on edukalt ümberstruktureerimist teinud. Kulud langesid eelmises kvartalis 12%. Aktsia on väga odav (95% S&P 500 aktsiatest on kallimad) ja kindlasti odavam kui HP ja Apple. Neil on piisavalt raha. Calamos Investments juht Nick Calamos kommenteeris Delli madalat hinda "Turg ütleb, et see ettevõte on surnud". Tema hinnangul üks paremaid oste, mis täna saadaval on.
Johnson & Johnson (JJ). J&J on üks kuuest USA ettevõttest, millel on AAA krediidireiting, mis tähendab seda, et ettevõttel on teistest lihtsam laenu saada. Ettevõttel raha 14,8 ja võlgu 14,6 miljardit, mis tähenab, et lihtne teostada 10 miljardi dollari suurust aktsiate tagasiostuprogrammi (seni ostetud 7,4 miljardi eest), tõsta dividende või teha strateegilisi ülevõtmisi. Eelmises kvartalis kasvas kasum 10,4% ja see kasvab kiiresti väljaspool USAd. Dividendimäär on küll madalavõitu, s.t. kolm protsenti, kuid ettevõte on tõstnud seda 46 järjestikust aastat. Pole ka aktsia eriti kõvasti kukkunud, mis teistel on dividendimäära olulisel määral kasvatanud.
Pfizer (PFE). Pfizeri aktsia hind on kukkunud viimase kahe aasta jooksul 40 protsenti, sest gigandi senise rahamasina, kolesterooliravimi Lipitor patendikaitse lõpeb 2011. aastal. Samas pole siin midagi uut, aga investorid on millegipärast tähele panemata järtnud ettevõtte ümberstruktureerimise, mille tegevjuht Jeffrey Kindler on edukalt ellu viinud muutes ettevõtte väiksemaks ja paendlikumaks. Uueks strateegiaks on mitte keskendumine üksikutele hiigelhittidele, vaid paljudele väiksematele. Pfizer töötab praegu välja 114 ravimit, millest 25 on jõudnud lõppfaasi. (Mercil on viimases staadiumis üheksa ravimit).
Bilansis on neil raha 26 miljardit dollarit, mis on rohkem kui Merckil, Eli Lillyl ning Bristol Myers-Squibbil kokku.
Novartis (NVS). Sveitsi farmaatsiagigant on fokuseerinud oma tuleviku arendustööle geneetiliste haiguste ravimite jaoks. Novartis on olnud alati innovatiivne ettevõte, mis annab tulevikus neile tunduva eelise.
Nimekirjas on veel kinnisvarainvesteeringute firma Annaly Capital Management (NLY), nafta- ja gaasikompanii Devon Energy (DVN), naftapuurauke teenendav Diamond Offshore (DO), ehituskontsern Fluor (FLR), meditsiinikompanii Medco Health Solutions (MHS), väetisekontsern Potash Corp of Saskachewan (POT) ning Hiina naftakontesrn Petrochina.
Altria (MO). USA on vastu võtmas tubakaseadust, mida ajakiri nimetab Altria kasumikaitsmise seaduseks. Minu arusaamisega takistab see seadus uute tubakatoodete turuletoomise eest. (Altria on vana Altria USA turule jänud osa ja kontrollib umbes poolt Ühendriikide turust). Lisaks head majanudstulemused (analüütikud ootavad kaheksaprotsendiliset kasumi kasvu ja hea dividenditootlus (8,5%).
Dell (DELL). Dell on edukalt ümberstruktureerimist teinud. Kulud langesid eelmises kvartalis 12%. Aktsia on väga odav (95% S&P 500 aktsiatest on kallimad) ja kindlasti odavam kui HP ja Apple. Neil on piisavalt raha. Calamos Investments juht Nick Calamos kommenteeris Delli madalat hinda "Turg ütleb, et see ettevõte on surnud". Tema hinnangul üks paremaid oste, mis täna saadaval on.
Johnson & Johnson (JJ). J&J on üks kuuest USA ettevõttest, millel on AAA krediidireiting, mis tähendab seda, et ettevõttel on teistest lihtsam laenu saada. Ettevõttel raha 14,8 ja võlgu 14,6 miljardit, mis tähenab, et lihtne teostada 10 miljardi dollari suurust aktsiate tagasiostuprogrammi (seni ostetud 7,4 miljardi eest), tõsta dividende või teha strateegilisi ülevõtmisi. Eelmises kvartalis kasvas kasum 10,4% ja see kasvab kiiresti väljaspool USAd. Dividendimäär on küll madalavõitu, s.t. kolm protsenti, kuid ettevõte on tõstnud seda 46 järjestikust aastat. Pole ka aktsia eriti kõvasti kukkunud, mis teistel on dividendimäära olulisel määral kasvatanud.
Pfizer (PFE). Pfizeri aktsia hind on kukkunud viimase kahe aasta jooksul 40 protsenti, sest gigandi senise rahamasina, kolesterooliravimi Lipitor patendikaitse lõpeb 2011. aastal. Samas pole siin midagi uut, aga investorid on millegipärast tähele panemata järtnud ettevõtte ümberstruktureerimise, mille tegevjuht Jeffrey Kindler on edukalt ellu viinud muutes ettevõtte väiksemaks ja paendlikumaks. Uueks strateegiaks on mitte keskendumine üksikutele hiigelhittidele, vaid paljudele väiksematele. Pfizer töötab praegu välja 114 ravimit, millest 25 on jõudnud lõppfaasi. (Mercil on viimases staadiumis üheksa ravimit).
Bilansis on neil raha 26 miljardit dollarit, mis on rohkem kui Merckil, Eli Lillyl ning Bristol Myers-Squibbil kokku.
Novartis (NVS). Sveitsi farmaatsiagigant on fokuseerinud oma tuleviku arendustööle geneetiliste haiguste ravimite jaoks. Novartis on olnud alati innovatiivne ettevõte, mis annab tulevikus neile tunduva eelise.
Nimekirjas on veel kinnisvarainvesteeringute firma Annaly Capital Management (NLY), nafta- ja gaasikompanii Devon Energy (DVN), naftapuurauke teenendav Diamond Offshore (DO), ehituskontsern Fluor (FLR), meditsiinikompanii Medco Health Solutions (MHS), väetisekontsern Potash Corp of Saskachewan (POT) ning Hiina naftakontesrn Petrochina.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
