Buffett teenib Goldman Sachsi aktsiatelt 900 dollarit minutis

Legendaarne investor Warren Buffetti juhitud Bekshire Hathaway, kes ostis 2008. aasta finantskriisi ajal viie miljardi dollari eest Goldman Sachsi eelisaktsiaid, teenib investeeringult 500 miljonit dollarit aastas ehk üle 900 dollari minutis, kirjutab The Wall Street Journal.

Varsti pärast seda, kui USA väärtpaberituru järelvalveamet (SEC) süüdistas Goldmani pettuses, palus investeerimispanga juht Lloyd Blankfein Warren Buffettilt nõu, kuidas plahvatusohtlikus olukorras toimida. Buffett lubas, et kui tal tuleb mõni hea idee, annab ta sellest Blankfeinile ka teada.

Homme toimub Berkshire Hathaway aktsionäride üldkoosolek ning seal saab ka üldsus teada, mida Buffett Goldmani asjast arvab.

„Ma ootan Goldmani kohta palju küsimusi ning annan neile põhjalikud ja ammendavad vastused,“ kinnitas ta majanduslehele antud intervjuus.

Buffetti partner Charlie Munger, kes hakkab koos Buffettiga küsimustele vastama, on igatahes Goldmani suhtes positiivselt meelestatud ning usub, et pank ei teinud midagi valesti.

„Nad on kasumi maksimeerimisel väga konkurentsivõimelised majandusvaldkonnas, kus konkurents on väga suur ning lubatakse tegutseda nagu kasiinos,“ ütles Munger pärast Goldmanile süüdistuse esitamist. „Kogu see neetud majandusharu on kaotanud oma moraalse pale,“ kinnitas ta ning lisas, et Goldman on palju mõistlikum ja eetilisem, kui teised suured Wall Streeti pangad.

Millegi taolisega puutus Buffett kokku 1991. aastal varsti pärast seda, kui ta päästis eelisaktsiate ostmisega investeerimispanga Salomon Brothers ning pank sai samuti SECilt süüdistuse.

Aga nädalavahetusel on Tallinna suuruses Omahas, kus Berkshire Hathaway oma aktsionäride üldkoosolekut peab, rahvarohke. Sinna kogunevad kümned tuhanded aktsionärid ning sajad ajakirjanikud. Mõned aastad tagasi osales Berkshire aktsionäride üldkoosolekul ka minu ekskolleeg Tarvo.

Investeerimisportaal MarketWatch kirjutab, et eelmisel aastal osales koosolekul 35 000 aktsionäri, aga sel aastal on oodata lisa, sest seoses raudteefirma Burlington Northern Santa Fe ülevõtmisega lisandus ettevõttel 65 000 uut aktsionäri ning kokku peaks Berkshire Hathawayl olema neid nüüd üle 550 000.

Eesti börsiettevõtete dividendid sõltuvad suuromaniku suvast

Käesolev aasta on Eesti investoreid juba õnnistanud suure dividendisaagiga. Tallinna Kaubamaja maksab sel aastal omanikutulu 1,6, TallinnaVesi 2,2 ning Merko Ehitus koguni üle kolme korra rohkem kui eelmisel aastal. Neist kaks viimast maksavad sügaval masu ajal dividende rekordilises mahus.

Investorid on rõõmsad ja ilmselt õigusega. Samas häirib mind see, et aktsionäridele välja makstavad dividendid sõltuvad suuromaniku suvast.

Eesti börsiettevõtetel ei ole välja kujunenud dividendipoliitikat. Balti riikides on see minu teada ainsamana olemas Leedu telekomifirmal TEO. Eesti Telekom kuulutas dividendipoliitika välja seoses börsilt lahkumisega, sest suuromanikul oli tarvis Eesti riigilt aktsiad kätte saada ning Eesti riigil omakorda kindlustada tulumaksude saamine. Ka Hansapank kuulutas omal ajal välja dividendipoliitika, aga samuti ei jõudnud ta seda ellu viia, sest Swedbank viis ettevõtte börsilt minema.

Meil on aga olukord selline, et investoreid rõõmustatakse suurte dividendidega peaasjalikult siis, kui ettevõtte suuromanikul on hädasti raha vaja. Nii saavad Tallinna Vee aktsionärid 25 krooni aktsialt tänu Tallinna Linna eelarve kehvale olukorrale. 2001. aastal maksis Tallinna Kaubamaja omanikutulu 10 krooni aktsia kohta ehk seitse korda suuremas mahus kui aasta varem. Põhjuseks oli suuromaniku osalemine Eesti Raudtee erastamisel. Sel aastal saavad kaubamaja aktsionärid vaatamata ettevõtte suurele kahjumile dividende 25 sendi võrra ehk 62,5 protsenti rohkem kui aasta tagasi. Ei tea mis võiks selle põhjuseks olla, sest on üsna tõenäoline, et sisetarbimine jääb meil nõrgaks veel päris mitmeks aastaks? Oletan, et suuromanikel on vaja oma muude ettevõtte võlgu tasuda.

Merko Ehituse juhid põhjendavad hiiglaslikke dividende kapitali struktuuri parandamisega, mis on ilmselt osaliselt küll õige, aga ainsa põhjendusena mitte väga veenev.

Pereeelarve neli vajalikku fondi

Mitte ükski pere pole kaitstud õnnetuste eest. Osa ootamatuid kulutusi võib katta kindlustus, aga kindlasti on selliseid juhtumeid, millele kindlustus kaitset ei paku. Ja kui isegi pakub, siis mõttetult kõrge hinnaga. Seepärast ongi kasulik luua pere-eelarve siseselt oma fondid, mida võetakse kasutusele ainult selleks ettenähtud eesmärgil. Minu arvates võiks selliseid fonde olla vähemalt neli.

1. Erakorraliste kulude fond. Ilmselt meil kõigil olid sel talvel küttearved kuni kaks aga võib olla isegi rohkem korda suuremad kui tavaliselt. Auto läks ootamatult katki või külmkapp tuleb välja vahetada. Taolisi ootamatuid väljaminekuid tuleb igal aastal paar-kolm, mõnel aastal vähem, mõnel aastal rohkem. Sellisteks ootamatuteks olukordadeks on kasulik luua erakorraliste kulude fond, kust siis ootamatu kulu korral raha võtta on, ilma et peaks minema söögi- või laste taskuraha kallale.

2. Laenufond. Kommertspankade pikaajaliste laenude baasintressiks olev kuue kuu Euribor liigub juba pool aastat rekordmadalal tasemel. Viimaste aastate kõrgeima tasemega võrreldes on laenuvõtjate intressikoormus kukkunud nelja viiendiku võrra. Tõenäoliselt taoline pidu kaua ei kesta. Hiljemalt sügisest hakkavad intressid ilmselt tõusma ja uue mulli ärahoidmiseks võib see toimuda üsna kiiresti. Seetõttu ongi praegu osa raha kehvemateks aegadeks, kui intressid on tõusnud, kõrvale panna. Mina soovitan panna kõrvale maksimaalse (see, mida te maksite 2008. aasta sügisel) ja praeguse laenumakse vahe. Kui te maksite 2008. aasta oktoobris 15 000 ning nüüd 12 000 krooni, siis 3000 krooni võiks panna kõrvale.

3. Oma pensionifond. Lisaks teisele ja kolmandale sambale võite luua veel neljanda pensionisamba ehk investeerimisportfelli, mida haldate ise. Juhul, kui teie erakorraline fond ja laenufond on juba märkimisväärse mahuga ning teil on ka teise ja/või kolmanda samba pensionifond, võite oma väärtpaberiportfelli teha üsna riskantse ehk koostada see ainult aktsiatest.

4. Puhkusefond. Kasulik on eraldi raha korjata ka puhkuse või muu kulukama meelelahutuse jaoks. Ei ole mõtet puhkusereisi või spaakülastust jätta kulutamise reas viimaseks, vaid selleks juhuks kui raha muudest asjadest üle jääb. Võtke ka seda kulutust kui igasugust muud ja nähke selles hoopis investeeringut oma tervisesse või töövõimesse.

Muidugi ei pruugi te piirduda vaid nende neljaga. Lisaks võite luua laste koolitamisfondi, ravikulude fondi või muu.

Kõige tähtsam on, et te iga kuu järjekindlalt nendesse fondidesse raha panete ja selle üle ka arvet peate. Kasulik oleks avada nende jaoks eraldi hoiuarve (võib ka mitu) ja kindluse mõttes mitte siduda kontoga pangakaarti, et mitte hakata siit igapäevakulusid katma. Muidugi võite äärmisel vajadusel võtta sellelt kontolt ka laenu, aga oluline on see siis palgapäeval kindlasti tagasi maksta.

Ettevõtted, kes naersid masu üle

Kaks nädalat tagasi 500 USA suurema ettevõtte edetabeli avaldanud Fortune tõi ära ka need 23 kompaniid, kes naersid majanduskriisi üle, ehk näitasid eelmisel aastal vähemalt kümneprotsendilist käibe ja kasumikasvu.

Edetabeli eesotsas asub kindlustuskontsern United Services Automobile Association, mille käive kasvas 36 ning kasum 614 protsenti. Teisel kohal on jäätmevedaja Republic Services 122,5protsendilise käibe- ja 571protsendilise kasumikasvuga ning kolmandal kohal Lääneosariikide suurim panganduskontsern Wells Fargo, mille käive kasvas eelmisel aastal 91 ning kasum 362 protsenti.

Viiendal kohal on Visa (käibekasv 10,3% ja kasumi kasv 193%), seitsmendal JPMorgan Chase (13,9 ja 109%), 9. kohal Merck (15,0 ja 65,2%), 12. kohal Bank of America (33,0 ja 56,6%), 13. kohal Newmont Mining (24,8 ja 52,1%), 15. kohal Amazon.com (27,9 ja 39,8%) ja 21. kohal Apple (12,5 ja 18,0%).

Valdur Laid spekuleeris Tallinna Vee aktsiatega

Paistab, et Elioni juht ja Tallinna Vee nõukogu liige Valdur Laid on edukalt spekuleerinud Tallinna Vee aktsiatega ning teeninud sellega üle 10 tuhande krooni.

Finantsinspektsiooni andmetel selgub, et 12. märtsil ostis Laid 1000 vee-ettevõtte aktsiat hinnaga 160,38 krooni tükk. Eile müüs ta need hinnaga 171,09 krooni aktsia.

Möödunud neljapäeval teatas Tallinna vesi, et kavatseb maksta aktsionäridele dividende 25 krooni aktsia. Aktsia hind reageeris siis neljaprotsendilise tõusuga. Mina spekuleerisin Tallinna Vee võimalikest hiigeldividendidest veebruari lõpus. Huvitav, millal teatasid ettevõtte juhid kavatsustest nõukogu liikmetele? Varasematel aastatel on Tallinna Vesi dividendiplaanidest teatanud märtsi lõpus koos auditeeritud majandustulemuste. Sel aastal teavitati neist aga kuu aega hiljem.

Apple’i aktsia ei ole liiga kallis

Apple’i aktsia hind on teinud viimaste kuudega peadpööritava tõusu kerkides möödunud reedel üle 270 dollari taseme. Turuväärtuselt on ettevõte tõusnud ExxonMobili ja Microsofti järel kolmandaks, aga kui arvestada ainult vabalt kaubeldavaid aktsiaid (nende hulka ei kuulu näiteks Bill Gatesi ja Steve Ballmerile kuuluvad Microsofti aktsiad), siis selle arvestuse järgi on Apple isegi Microsoftist suurem. Ainult vabalt kaubeldavad aktsiad lähevad näiteks arvesse S&P 500 indeksi arvestamisel.

Seetõttu on paljudel investoritel (ka minul) tekkinud kahtlus, kas Apple’i aktsia hind pole mitte juba liiga kõrge. Kas praeguse hinnataseme juured tasub ikka väärtpaberit osta või on mõttekas seda hoopis müüa?

Analüütikud on igatahes ülioptimistlikud, seda eriti pärast eelmise kvartali majandustulemuste avaldamist. Üksteise võidu hakati tõstma aktsia hinnasihte, mis ületavad juba 300 dollari taseme. RBC Capital Markets analüütik Mike Abramsky tõstis selle 350 dollarini. Aktsiat osta soovitab 36 analüütikut, hoida soovitab kolm ning müüa vaid üks analüütik, selgub Reutersi andmebaasist.

Aga kui vaadata veidi numbreid, siis tundub, et aktsial on tõesti tõusuruumi veel küll ja küll. Enne viimast tõusutsüklit käis Apple’i aktsia hind 200 dollaril 2007. aasta lõpus. Toona teenis Apple aktsia kohta 3,93 dollarit kasumit aastas. Nüüd teenib Macide, iPodide, iPhone’de ja iPadide tootja sama kasumi kvartaliga. Aktsia hinna ja kasumi suhe (p/e suhe) on 22, 2007. aasta lõpus, kui hind oli tollasel rekordtasemel, oli see aga 50 ehkki pärast aktsia hinna kiiret kukkumist langes 28-le. Nii et tolle ajaga võrreldes on aktsia hind odav, aga odav on see ka võrreldes Amazon.comi aktsiaga, mille p/e suhe on 63 (Amazoniga on Apple’it hakatud viimasel ajal võrdlema tänu iPadile, mis on otseseks konkurendiks digitaalse raamatulugejaga Kindle). Odav on Apple’i aktsia ka võrreldes Nokiaga (p/e suhe 31), aga kallis võrreldes nutitelefonide tootjaga Research in Motion (RIM) ning arvutitootjaga Hewlett-Packard (p/e suhted vastavalt 16,5 ja 16,1). Apple’i aktsia väärtus on võrreldav Delli ning Google’iga.

Muidugi on eelmiste kvartalite majandustulemused minevik, aga investeeringu tegemiseks peaksime vaatama tulevikku. Mis siis seal ootab?

Apple on suutnud näidata fantastilisi tulemusi aastakümnete suurima majanduskriisi ajal. Suhteliselt kallist kaupa tootva ettevõtte potentsiaal peaks majanduse normaliseerumise puhul üha kasvama.

Selle kvartali alguses toodi turule tahvelarvuti iPad. Ehkki paljud tehnoloogiafriigid on arvuti suhtes kahtlevad või kriitilised, paistab seade minevat siiski päris hästi. Hinnanguliselt on neid juba müüdud üle miljoni, aga müügikiirus ilmselt aina kasvab. iPadidele ilmarakenduste valmistaja Vimov hinnangu kohaselt müüb Apple keskmiselt 372 000 iPadi päevas ning lähima kahe aastaga teenib kaks miljardit dollarit aastas.

Finantsaasta teise kvartali majandustulemusi kommenteerides lubas Steve Jobs, et sel aastal tuleb veel kaks uut erakorralist toodet. Üheks neist võib olla neljanda põlvkonna iPhone, mille prototüüp leiti hiljuti ühest saksa õlletoast. Teise kohta ei ole veel midagi spekuleeritud, aga arvan, et see võib olla seotud televisiooniga. Ehkki Apple ise räägib et Apple TV on neile hobi, on mul tunne, et lähima viie aasta jooksul saab sellest tõeline rahamasin.

Aga ehk saab vihje uuest tootest juba juuni alguses, sest Steve Jobs osaleb The Wall Street Journali 1. kuni 3. juunil toimuval tehnoloogiakonverentsil All Things Digital.

Seega vaatamata Apple’i aktsia ja ettevõtte turuväärtuse kiirele paisumisele usun, et investeerimissoovijate jaoks ei ole rong veel läinud. Aga ettevaatlik tasub olla alati.

Nailonilooja suured eesmärgid

Kunagi arvasin ma millegipärast, et USA keemiagigandi Du Ponti, kes on muuhulgas ka nailoni looja, tegevjuht Ellen Kullman (siis oli ta veel üks asepresidentidest) võib olla Eesti päritoluga. Kontrollimisel selgus, et nii see siiski ei ole ning tegemist on hoopis Iiri juurtega ameeriklannaga.

Kui USA üks väärikamaid ettevõtteid 2008. aasta septembri lõpus teatas, et uuest aastast saab tegevjuhiks Kullman, reageeris aktsia hind sellele 1,5protsendilise langusega 45,39 dollarini. Tänaseks on väärtpaber odavnenud veel viie dollari võrra ehk 11 protsenti. Ka kaugem ajalugu pole DuPonti investoritele suurt õnne toonud.

Aktsia viimase 25 aasta kogutootlus (aktsia hind pluss dividendid) on 9,45 protsenti aastas, kirjutab ajakiri Fortune. Esmapilgul paistab tegemist olevat üsna kenakese numbriga, aga see on tagantpoolt kolmas tulemus Fortune 500 kuuluvate ettevõtete hulgas. Tahapoole jäävad vaid Motorola ning Eastman Kodak. Tootlus pole parem ka 5, 10, 15 ega ka 20 aasta lõikes, kirjutab majandusajakiri. Suurima kogutootlusega aktsia (16,5 protsenti aastas) on farmaatsiagigant Johnson & Johnson.

Möödunud novembri alguses tegi Kullman aga julge avalduse. Kohtumisel analüütikute ja investoritega kinnitas juht, et loodab aastatel 2010 kuni 2012 kasvatada kasumit aktsia kohta vähemalt 20 protsenti aastas. See aga teeks ülejärgmise aasta kasumiks 3,32 dollarit aktsia kohta (2009. aasta kasum oli 1,92 dollarit).

Asutatud 1802. aastal Delawares (seega ei asu ettevõtte peakorter selles osariigis mitte maksude optimeerimise pärast), kasvas ettevõte oma esimese sajandi jooksul peamiselt tänu püssirohule. Järgmisel sajandil sai DuPontist keemiatööstus- ja investeerimisettevõte (eelmise sajandi esimesel poolel oli DuPont General Motorsi suurim aktsionär) ning sajandi keskel oli ettevõtte kasumimarginaal 20 protsenti. Tänaseks on see langenud neljale protsendile.

Millele siis tugineb Kullmani nii suur optimism lähituleviku suhtes?

DuPont määratleb ennast turule orienteeritud teaduskompaniina (market-driven science company). Novembrikuisest Kullmani ettekandest selgub, et toetutakse neljale megatrendile (termini võttis kasutusele USA tuleviku-uurija John Naisbitt).

Esimeseks on kasvav vajadus toidu järele. 1999. aastal võttis DuPont üle teraviljatootja Pioneer. Ajavahemikul 2007-2009 kasvas Pioneeri käive 22 ning maksueelne tegevuskasum 37 protsenti.

Teiseks ettevõttele soodsaks megatrendiks peab DuPont eemaldumist fossiilsetest kütustest. DuPont valmistab fotoelemente päikesepatareide jaoks ning ettevõttel on kaks biokütuste tehast. Kolmandaks megatrendiks peab kontsern inimeste, varade ning keskkonnakaitset. Selles suunas pakub DuPont väga erinevaid tooteid. Ning neljandaks megatrendiks on kasv arenevatel turgudel. DuPonti müük arenevatel turgudel on kaheksa miljardit dollarit (ettevõtte kogukäive oli eelmisel aastal 27,3 miljardit dollarit). Aastaks 2012 loodab kontsern kasvatada arenevate turgude osa 30 protsendilt 35-le.

Plaanid plaanideks, need tuleb ka ellu viia. Kullmani peetakse juhiks, kes teeb asjad ära. Ilmselt see nii ongi, sest oma esimest juhiaastat alustas ta 4500 töötaja koondamisega ning teistel palus võtta paar-kolm nädalat palgata puhkust. Aga samas ei kasuta ta erasõitudeks ettevõttele kuuluvat lennukit (selleks on tal täielik õigus), perega puhkusereisile lendas ta tavalise reisilennukiga. Samuti palus ta nõukogul alandada oma boonuspaketti 1,7 miljonilt dollarilt 1,5le. Küsimusele miks, vastas ta, et kui muutused on kohutavad, peab ta selles mingil määral ka ise osalema.

Täna enne USA turgude avamist esimese kvartali majandustulemused avaldavalt DuPontilt oodatakse kasumiks 1,06 dollarit aktsia kohta. StarMine ootab kasumiks 1,05 dollarit aktsia kohta ehk väikest negatiivset üllatust. Aga aktsia suhtes on analüütikud meelestatud positiivselt. Reutersi andmetel soovitab kuus analüütikut DuPonti aktsiat osta ning üheksa seda hoida. Müügisoovitusi aktsial pole.

Suuromanik peab Premia Foodsi riskanseks

Tundub, et börsile pürgiva Premia Foodsi suuromanik Amber Trust peab ettevõtet riskantseks andes firmale kommertspankade intressidest tunduvalt kõrgema intressiga laenu.

„Nii näiteks läheb tagasimaksmisele Premia Foodsi suuromanikult, investeerimisfondilt Amber Trust, võetud ligi 20 miljoni kroonine laen, millelt praegu tasutakse tervelt 13 protsendi suurust intressi,“ kirjutas Äripäev.

Premia Foodsi 2009. aasta majandusaruandest selgub, et tegemist on kõrgeima intressiga laenuga, mida toiduainete tootja on võtnud. Ka teine Amber Trustilt saadud laen, mille tähtaeg sai läbi 30. märtsil, oli samuti üsna kallis (intress 8,87 protsenti). Premia Foodsil on üleval päris palju laene väga erinevate intressidega, millest suurem osa on üsna madalad (Euribor pluss pool kuni 3,7 protsenti). Tõsi, veel ühe laenu marginaal on kolme kuu Euribor, millele lisandub 8,4 protsenti. Formaalselt tähendab kõrge intress seda, et Amber Trust hindab Premia Foodsi riskantsemaks ettevõtteks kui pangad. Tegelikult on kõrge intressi põhjuseks ilmselt suurema lisatulu soov.

Amber Trustile antud laen sõlmiti 2009. aasta 6. aprillil ja laenu tähtaeg on selle aasta 15. mai ehk kümmekond päeva pärast eeldatavat börsidebüüti. Seega võib oletada, et kõrge intressiga laenude andmine oli ettevõtte börsiplaanide üheks komponendiks.

See on üks, aga mitte ainus detail, mis mind Premia Foodsi juures häirib. Tegemist ei ole ettevõtte loomuliku arenguga, kus suuromanik kaasab börsilt lisaraha, mistõttu kahaneb ka tema osalus. Siin on suuomanikuks investeerimisfond, kelle näol on tegemist ikkagi finantsinvestoriga.

Üheks Premia Foodsi eeliseks on asjaolu, et tegemist on esimese IPOga uues majandustsüklis. Esimene olemine tähendab seda, et kogu potentsiaalne raha on veel kasutamata. Seda muidugi varjutab oodatav Eesti Energia IPO, mis tähendab, et paljud hoiavad raha just selle jaoks. Tehes IPO ajal, mil majandustsükkel on põhjas, tähendab ka seda, et aktsia hind ei ole ilmselt nii mõttetult kallis nagu kipuvad olema buumiaegsed esmaemissioonid.

Kultuuriinimesed räägivad, et kuna Eestis tehakse nii vähe omamaiseid filme, peaksid filmisõbrad kõik need ära vaatama olenemata žanrist või kvaliteedist. Mulle tundub, et samasugune hoiak valitseb ka meie investeerimiskommuunis - kuna Eestis toimub nii vähe IPOsid, peaksid kõik investeerimishuvilised kõigis avalikes esmaemissioonides osalema.

Aga ei ole ju nii. Tegemist on siiski teie rahaga. Kui palju on inimesed eelmiste IPOde märkimisest tegelikult raha kaotanud. Oma raha eest soovitan ma osta ikka ainult kõige paremat. See et investeerimisfondid võivad märkimisel olla väga aktiivsed, ei loe midagi. Nemad ei halda reeglina oma raha vaid teiste inimeste raha. Oma raha tuleks investeerida ainult kõige paremate ettevõtete aktsiatesse. Mulle tundub, et Premia Foods nende hulka ei kuulu.

Pikaajaliselt on aktsiad üsna turvalised

Lõpetasin eile Warren Buffetti biograafia The Snowball lugemise ning viimases peatükis on seal toodud mõned tema näpunäited investeerimise kohta.

Pikaajaliseks omamiseks on aktsiad üsna turvalisne investeering, leiab legendaarne investor. Produktiivsus kasvab ning sellega koos kerkivad ka aktsiate hinnad.

Valesti võib minna vaid paar asja. Üheks taoliseks on ostmine või müümine valel ajal. Buffett ise on möönnud, et ostis valel ajal ehk siis kui nafta hind oli liiga kõrge naftakompanii ConocoPhillips aktsiaid. Buffett hakkas Conoco aktsiaid ostma 2005. aasta neljandas kvartalis ning jätkas nende ostmist ka 2006. aastal. Toona oli tegemist Buffetti suurima ostuga.

Mina ostsin Conoco aktsiad Buffettist pool aastat varem ning mäletan, et kui uudis tema ostust teatavaks sai, kergitas see aktsia hinda üsna kenasti.

Teine oht on suured teenustasud, mis võivad tulu ära süüa. Nende kahe viltumineku vältimiseks soovitab Buffett osta perioodiliselt indeksaktsiaid. Meie tingimustes peab aga vaatama, et perioodid liiga tihedaks ei lähe, sest välismaiste väärtpaberite soetamine on üsna kallis. Kodumaiseid indeksaktsiad ehk börsil noteeritud fonde meil aga veel ei ole.

Samas on toodud ka Buffetti vaata et kuulsaim nõuanne olla ahne siis, kui teised on hirmul ning olla hirmul siis, kui teised on ahned. Olen ka ise seda nõuannet järginud ning võin kinnitada, et see töötab väga hästi.

Kui üldine majandus liigub juba pikka aega tõususuunas, võib valida välja mõne kaunitari (ikka aktsiate hulgast) ja üritada teenida veidi suuremat tulu. Aga legendaarse investori arvates võivad aktiivsed investorid olla vaid üksikud inimesed. Mina näiteks nende hulka ei kuulu.

Ebakompetentsed akadeemikud

Mul on väga kahju, aga Eesti Energia börsilemineku kohalt näitavad Eesti akadeemikud ennast küll täielike võhikutena.

Börsileviimise vastu on nii akadeemia energeetikanõukogu kui ka juhatus. Paraku ei ole ma kuulnud akadeemikutelt mitte ühtegi tugevat ega isegi nõrka argumenti, miks ei peaks Eesti Energia oma vähemusaktsiad (jutt käib ju kuni kolmandikust aktsiatest) börsile viima.

Ainsaks argumendiks tuuakse kümnenditagune õnnetu katse erastada Eesti Energia USA energeetikakompaniile NRG. Ma saaksin aru, kui taolise argumentatsiooniga tuleksid lagedale poliitikud, kelle jaoks on demagoogia igapäevaseks tööriistaks. Paraku ei tee akadeemikud vahet tuumikinvestoril (kui mu mälu ei peta, siis NRGle kavatseti erastada 49 protsenti ettevõttest), vähemus- ja väikeinvestoril ega ka aktsiate esmaemissioonil ega järelturul. Nii energeetikakomisjon kui ka juhatus oleks võinud lasta mõnel spetsialistil börsi ja finantsturgude olemuse endale selgeks teha. Akadeemikute hulgas on ju ka majandusteadlasi (Urmas Varblane). Ma ei oska akadeemikute kohta kinnitada, aga kõik teised on vahepealse kümne aastaga muutunud turumajanduse suhtes kordades teadlikumaks ja kompetentsemaks.

Paraku ei ole akadeemikutel välja pakkuda mingit lahendust ka energiaettevõtte rahastamiseks. Endel Lippmaa ütles nädala alguses Eesti Päevalehele, et uusi elektrijaamu on küll vaja, aga neid ei tohi rajada ei börsi- ega laenurahaga. Taoline seisukoht meenutab mulle last, kes soovitab emal raha puudusel seda seinast võtta.

Ühiskond ootab Teaduste Akadeemialt teaduse baasil tehtud kaalukat arvamust. Eesti Energia börsiplaanide kohta seda me neilt kuulnud ei ole ja sellest on kahju. Pole siis ka mingi ime, et teadlasi ühiskonnas liiga vähe kuulda võetakse.

Ten points, Tõnis

Läkski nii, nagu ma ennustasin oma viimases Äripäevas ilmunud investoriloos.

26. veebruaril ilmunud artiklis avaldasin arvamust, et Tallinna linnavalitsus pressib vee-ettevõttelt välja maksimaalsed dividendid, ja nii ka läks.

Täpsustusena tuleks siiski öelda, et artiklis toodud maksimaalne dividend oli nn brutodividend, s.t. koos maksudega. Dividendidelt maksab tulumaksu aga ettevõte, mitte investor.

Tallinna Vee nõukogu teeb aktsionäride üldkoosolekul ettepaneku välja maksta dividendidena välja 500 miljonit krooni ehk 25 krooni aktsia kohta.

Biokütus vetikatest

Maailmas on vähemalt 75 laborit, kes uurivad võimalust, kuidas vetikatest biokütust toota. Vetikatest võib potentsiaalselt saada ühe hektari kohta rohkem energiat kui teistest biokütustest, kirjutab Bloomberg. Tehnoloogia meelitab nii riikide energeetikaministeeriume kui ka suuri naftakompaniisid eesotsas Exxon Mobiliga, kes kavatseb järgneva viie aasta jooksul kulutada vetikauuringuteks kokku 600 miljonit dollarit.

Exxoni puhul on see mõnevõrra üllatav, sest kaks aastat tagasi protestisid naftagigandi looja järglased, perekond Rockefellerid, Exxoni poliitika vastu, mis suhtus alternatiivkütustesse üsna leigelt.

Jaapan loobus 132 miljonit dollarit maksma läinud vetikaprojektist 1990. aastate teisel poolel, mil nafta hind langes alla 10 dollari barrel ning nn pikaaegne majanduslangus, mis sai nimeks Kadunud dekaad, varjutas keskkonnaprobleemid. Nüüd on Jaapani kompaniid eesotsas Toyota Motori ning naftatöötlemiskompaniiga Idmitsu Kosanio hakanud taas uurima, kuidas on võimalik jäätmevett mikroorganismide abil kütusteks muuta. USA loobus 18 aastat kestnud uuringutest 1996. aastal leides, et tegemist on liiga kalli kütusega.

„See on sarnane alkeemiaga,“ lausus uudisteagentuurile Tsukuba Ülikooli keskkonnateaduste professor Makoto Watanabe. „Tegemist on  kütuseliigiga, millel on potentsiaal tõusta meie peamiseks energiaallikaks,“ lisas ta.

Protsessi käigus kasutavad vetikad päikesevalgust, vett ja süsinikdioksiidi ning muudavad need fotosünteesi teel hapnikuks ja biokütuseks. Protsessi saab läbi viia ääremaadel asuvates avatud tiikides või spetsiaalsetes inkubaatorites, kus on võimalik hoida selle protsessi intensiivistamiseks vajalikku püsivat temperatuuri.

Tegemist on ka ühe nn kasvuhoonegaaside vähendamise võimalusega, sest süsinikdioksiid paneb vetikad kiiremini kasvama. Tegemist on nn teise generatsiooni biokütustega, mis peaks asendama praegusi biokütuseid.

Nagu öeldud, on praegu tegemist üsna kalli kütuseliigiga. Watanabe sõnul maksab vetikakütus 800 jeeni (100 krooni) liiter. Tema arvates on võimalik 2022. aastaks muuta tootmine niipalju odavamaks, et see oleks teiste kütuseliikidega võrreldes konkurentsivõimeline.

Samas on ka selge, et konkurentsivõimeliseks muutumiseni on vetikakütusel pikk tee. Teadlaste arvates võib selle kütuse omahind langeda kahe kuni nelja dollarini liiter, aga suhkrurooetanooli, mida loetakse odavaimaks kütuseks, omahind on 20 kuni 45 USA senti (2,3 kuni 5,1 krooni) liiter.

Fortune 500 edetabelit juhib taas Wal-Mart

Ajakiri Fortune avaldas eelmise nädala lõpul USA suuremate ettevõtete edetabeli Fortune 500. Esikohale platseerus 408,2 miljardi dollari suuruse käibega jaemüügigigant Wal-Mart, kes möödus taas eelmise aasta võitjast naftakompaniist Exxon Mobil (284,7 mld dollarit). Kolmandal kohal on USA suuruselt teine naftakompanii Chevron (163,5 miljardit dollarit) ning neljandal kohal 156,8 miljardi dollariga tööstuskonglomeraat General Electric. Tosina suurema ettevõtte hulka kuuluvad veel Bank of America (150 mld USD), ConocoPhillips (139,6 mld USD), AT&T (123,0 mld USD), Ford Motor (118,3 mld USD), J.P. Morgan Chase (115,6 mld USD), Hewlett-Packard (114,6 mld USD), Berkshire Hathaway (112,5 mld USD) ning Citigroup (108,8 mld USD). Wells Fargo on 98,6 miljardi dollari suuruse käibega 19. ja Apple 36,5 miljardi dollariga 56. kohal.

Suurima kasumi, 19,3 miljardit dollarit, sai Exxon Mobil (naftagigandi kasum oli suurem kui Eesti eelmise aasta sisemajanduse koguprodukt), teisel kohal on tarkvaragigant Microsoft (14,6 mld dollarit), kolmandal kohal 14,3 miljardi dollariga Wal-Mart.

Eelmist aastat iseloomustab pretsedenditu kasumi taastumine. Fortune 500 ettevõtete kogukasum kasvas 301 miljardi dollari võrra ehk 335 protsenti 391 miljardi dollarini. Edetabeli 56-aastase ajaloo jooksul on suurem tõus olnud vaid 2003. aastal.

Kahekümne parema aktsia sekka (ikka nende 500 suurema ettevõtte seas) oli minule tuttavate hulgas 6. kohal mikrokiipide tootja Advanced Micro Devices (AMD), mille tulusus eelmisel aastal oli 348,1 protsenti ning 7. kohal Ford Motor 336,7 protsendiga.

Kas Goldman Sachs on vereimeja või märter?

Eelmise aasta jaanipäeva paiku kirjutas Goldman Sachsi kohta pika loo muusikaajakiri Rolling Stone, kus nimetati panka „vampiirkaheksajalaks“. Ka meie finantsportaalides laialdaselt refereeritud artiklis oli lisaks tõepärasele ja õigustatud kriitikale ka vandenõuteooria tunnuseid.

Artikli autor Matt Taibbi ütles ilmselt seda, mida paljud inimesed ettevõttest arvavad, aga värvikamalt ja meeldejäävamalt. Goldman Sachsist on saanud maksumaksjate raha eest päästetud pankade ahnuse ja arrogantsuse sümbol. Õli valas tulle eelmise aasta sügisel panga juhi Lloyd Blankfeini nädalalehele Sunday Times naljana mõeldud lause, et pangad teevad ära jumala töö (Blankfein olevat arvanud, et vestlus oli off the record).

Seepärast tundus reedene uudis, et USA väärtpaberituru järelvalveorgan (SEC) esitas Goldman Sachi vastu tsiviilhagi, sündmuste loogilise jätkuna. Süüdistuse kohaselt pani Goldman Sachs kokku rämpshüpoteekidega seotud keerulise struktuuriga väärtpaberid (CDOd), kuid ei informeerinud investoreid, et prominentne John Paulsoni riskifond, kes palus Goldmanil need kokku panna, panustas ise hüpoteekvõlakirjade kukkumisele.

Goldman Sachs sai teenustasuna 15 miljonit dollarit, aga Paulsoni fond teenis mõni kuu hiljem, kui hüpoteekvõlakirjade turg kokku kukkus, miljard dollarit. Paulsonile süüdistust ei esitatud. Robert Khuzami SECis põhjendas süüdistuse mitteesitamist sellega, et erinevalt Goldmanist ei teinud riskifond investoritele eksitavaid presentatsioone. Goldman ise teatas, et sai sellest projektist kokku 90 miljonit krooni kahjumit.

Abstraktsed süüdistused, et Goldman müüs klientidele hüpoteekvõlakirjadega seotud väärtpabereid, aga ise panustas nende kukkumisele, on kõlanud juba kuid. Goldman on pareerinud neid väitega, et tegutses kliendi nimel ning müüs innovaatilisi ja keerulisi väärtpabereid väga teadlikele professionaalsetele investoritele.

Paulson teenis isiklikult USA rämpshüpoteekide võlakirjaturu kokkukukkumisel 2007. aastal hinnanguliselt 3,7 ning järgneval aastal veel kaks miljardit dollarit. Greg Zukermann kirjutas laupäevases ajalehes The Wall Street Journal, et Paulsonist on saanud USA kinnisavarakriisi superstaar, keda kutsuti 2008. aastal Kongressi tunnistajaks krediidikriisi asjus. Mitte ühelgi kongressi saadikul ei tulnud aga pähe küsida, kuidas tal õnnestus tänu kriisile nii hästi teenida. Zukerman oli ka esimene, kes kirjutas Paulsoni riskifondi kohta eelmisel aastal ilmunud raamatus The Greatest Trade Ever, kuidas Paulson pöördus Goldmani ja teiste investeerimispankade poole sooviga panna kokku võlakirjade pakett, mida riskifond sai lühikeseks müüa.

Samas ei olnud Goldman taolistes väidetavates patutegudes ilmselt ainus. On kostnud ka hääli, et põhjus, miks esimeseks „ohvriks“ valiti just Goldman, on paljuski poliitiline, mõnede arvates isegi ainult poliitiline. Nimelt on SEC saanud viimase krediidikriisi ajal üsna kõva kriitikat. Võrreldes rahandusministeeriumi ja keskpangaga on SECi ja selle juhi Cristopher Coxi roll olnud väga tagasihoidlik.

Kui siia lisada, et ka pärast internetimulli lõhkemist jäi SEC avalikkuse silmis täiesti selgelt alla tolleaegsele New Yorgi peaprokurörile Eliot Spitzerile, kelle Financial Times oli valinud ka 2004. aastal aasta inimeseks. Hiljem sai Spitzerist New Yorgi kuberner, aga kaks aastat tagasi astus ta prostituudi teenuse kasutamise eest oma kohalt tagasi. Seega on SECil oma maine parandamiseks viimane aeg ning Goldman Sachs ilmselt sobivaim objekt.

Aga isegi kui Goldman jääb süüdi, peaks see aktsiaomanikele talutav olema ja praegu peaks olema üsna soodne aeg panga aktsiate ostmiseks. Aktsia hinna ja kasumi suhe on 7,8, mis on investeerimisajalehe Barron’s väitel madalaima p/e suhtega aktsia S&P 500 indeksi koosseisus olevate suurte ettevõtete hulgas. See on isegi madalam kui tubakatootjate Altria ja Reynolds American aktsiatel. Aktsia on väga odav arvestades, et tegemist on kõige kasumlikuma Wall Streeti pangaga. Eelmisel aastal sai Goldman Sachs kasumiks 13,4 miljardit dollarit ehk 22,3 dollarit aktsia kohta. Ettevõte maksab dividende 1,4 dollarit aastas, mis teeb dividenditootluseks 0,87 protsenti.

Goldman Sachs avaldab eelmise kvartali majandustulemused homme.

Eesti investorid saavad Norma aktsiate eest 210 miljonit krooni

Norma aktsiate ülevõtmisel laekub investoritele 22. aprillil 520 miljonit ning kui Autoliv võtab üle ka ülejäänud Norma aktsiad, veel 76 miljonit krooni. Enne ülevõtmispakkumise tegemist kuulus Eesti eraisikutele 9,12 ning juriidilistele isikutele 8,1 protsenti autode turvaseadmete tootja aktsiatest. Seega saavad Eesti eraisikud Norma aktsiate eest kokku 111 ning Eesti ettevõtted 98,5 miljonit krooni.

Eesti Telekomi aktsiate eest said Eesti väikeinvestorid kokku veidi alla poole miljardi krooni, Saku Õlletehase aktsiate eest umbes 70 miljonit ning Hansapanga aktsiate eest viis aastat tagasi 4,5 miljardit krooni.

Vein kui investeering

Ei ole vist kellelegi saladuseks, et lisaks investeerimisele väärtpaberitesse ning kinnisvarasse võib raha paigutada alternatiivsetesse investeerimisobjektidesse (varaklassidesse), milleks on vääriskivid, kunst, antiikmööbel- ja esemed, aga ka vein.

The Wall Street Journal kirjutas mõni nädal tagasi, et 2008. aasta finantskriisi ajal langesid investeerimiskvaliteediga veinide hinnad 22 protsenti. Londonis asuv veinifond (Wine Investment Fund) kinnitab aga, et pikas perspektiivis kasvavad hinnad 1,2 protsenti kuus ehk 15 protsenti aastas.

Ehkki tootlused on kõrged, ei soovita Morgan Stanley Smith Barney investeeringute peastrateeg David Darst veini, juveelidesse ning kunsti investeerida, sest turud ja likviidsus on väike ning hinnakujundus ebaregulaarne.

„Keskmisel inimesel on mõttekam omada veini tootva ettevõtte aktsiaid,“ kinnitas Darst.

Aga kui kellelgi on siiski soovi veini investeerimisega tegelda, siis toob majandusleht mõningaid näpunäiteid. Kõige tähtsam on enne investeerimisotsuste tegemist mõista viinamarjakasvatuse fundamentaalaluseid. Kui potentsiaalne investor seda endale selgeks teha ei suuda, pole mõtet investeeringute tuludest unistada. Lohutuseks võib muidugi investeeringu ära juua.

1.Suurem osa veinidest on mõeldud üsna kiireks tarbimiseks. Investeerimiskõlbulikud veinid aga piirduvalt peamiselt Bordeaux’ga, mis on mõeldud seisma aastakümneteks. Ka teistest regioonidest tuleb investeerimiskõlbulikke veine, aga kaugeltki mitte sellistes kogustes.

2. Keskenduge headele aastakäikudele. Ainult mõned aastakäigud iga kümnendi kohta on väärt investeerimiseks. Bordeaux´ veinide puhul aastad 2000, 2003, 2005; ka 2009. aastast on kujunemas hea aastakäik .

3. Väga olulised on hoiutingimused ning detailne arvepidamine (kellelt ja millal ostetud jne).

4. Olulised on ka tunnustatud kriitikute poolt antud reitingud.

Ajaleht soovitab investeerimiseks osta hea aastakäigu veine mõni aasta enne veini viie- või kümneaastaseks saamist, sest nende daatumite täitumisel teevad hinnad tihti hüppe.

Kõige olulisem on ettevõtte juht

Investeerimiskõlbulike aktsiate valimiseks on mitu võimalust. Kõige tavalisem on alustamine ettevõtete fundamentaalanalüüsiga ning selle põhjal investeerimisobjekti väljavalimine. Fundamentaalanalüüsi põhjal teevad investeerimisotsuseid kõik professionaalsed investorid ja nii soovitatakse teha ka väikeinvestoritel.

Lisaks numbritele tuleks aga vaadata ka börsiettevõtet kui organisatsiooni. Ma ise pole teinud peaaegu ühtegi investeerimisotsust pelgalt ettevõtte viimase kvartali või isegi aasta majandusaruande ning analüütikute püha numbri p/e suhte ehk aktsia hinna ja kasumi suhte põhjal. Tõsi, ühel juhul, kui ma ei osanud valida kahe võrdse ettevõtte vahel, sai otsustavaks tõesti p/e suhe.

Minu jaoks on väga oluline firmakultuur. Kuidas suhtleb ettevõte avalikkuse ja aktsionäridega? Kui sujuvalt toimuvad tegevjuhtide vahetused? Millised on ettevõtte suhted klientidega? Ja kõige tähtsam - mis on ettevõtte eesmärk ja missioon?

Aga on ka kolmas võimalus, millest kirjutasid hiljuti investeerimisportaal MarketWatch ning ajaleht The Wall Street Journal. Paljud fondid alustavad ettevõttega tutvumist selle juhist.

„Tavaliselt ma alustan kohtumist ütlusega, et enne kui me hakkame rääkima teie ettevõttest, räägime kõigepealt teist endast,“ lausus MarketWatchile Evermore Global Value ja Evermore European Value fondide juht David Markus. Juhiga tuleks rääkida nii enne kui pärast aktsiate soetamist.

Väikeinvestoritel ei ole reeglina võimalust juhiga pidevalt suhelda. Nende suhtlus tegevjuhiga piirdub passiivselt ajakirjanduse vahendusel suhtlemisega ning võimalus küsimusi esitada avaneb reeglina vaid aktsionäride üldkoosolekutel.

Üheks ohuks fondijuhtide pideval suhtlusel ettevõtte juhtidega on see, et suhted võivad areneda liiga sõbralikeks ja fondijuht võib muutuda ettevõtte vigade suhtes pimedaks.

Tugeva tuumikinvestori olemasolu korral võib aga tihti tekkida küsimus, kes tegelikult ettevõtet juhib - kas ametlik tegevjuht või kõrvalkabinetis istuv suuromanikust nõukogu esimees. Hoiatavateks näideteks on Delli juht Michael Dell ning kohvikuketi Starbucks juht ja hing Howard Schultz, kes mõlemad taandusid juhi kohalt kümnendi alguses, aga olid sunnitud mõni aasta tagasi tegevjuhi ameti taas oma nimele võtma.

Tallinki puhul on meil päris hästi teada, et laevafirmat juhib Enn Pant, aga kas Nordeconi juhib tegelikult Jaano Vink või Toomas Luman, kas Marko Ehitust juhib Tõnu Toomik või hoopis Toomas Annus, seda ma väga täpselt ei tea. Olympic EG juhi nime ei oska ma peast ilma nende kodulehele minemata isegi nimetada, aga ühe ajakirja kaanelt saab lugeda Armin Karu teisest tulemisest. Minu vaist ütleb, et tegelikult juhib kasiinokompaniid ikkagi Karu.

Kümmekond aastat tagasi kirjeldas ajakiri Fortune, kuidas Nokia tollane juht Jorma Ollila lihavõtete paiku suvila saunast jäätükkide vahele ujuma sulpsas. Mainekas majandusjakiri pidas seda vajalikuks detailiks kirjeldamaks tol ajal maailma esikümnesse kuuluva ettevõtte juhi harjumusi. Ma olen lugenud kümnete kaupa artikleid selle kohta, mis kell maailma suuremate firmade juhid ärkavad, mis sporti teevad ja milline on nende pereelu. Paraku ei saa meie väikeinvestorid suurt midagi taolist lugeda meie ettevõtete juhtide kohta.

Ehkki ettevõtete tegevusest, eriti analüütikute kommentaare majandustulemuste kohta saame lugeda massiliselt, ei tea me kuigi palju oma börsiettevõtete juhtidest. Ehk vaid pelgalt seda, et keegi on segatud maadevahetuse skandaali võib kuidas keegi kalu röstib. Pole siis ime, et börsiettevõtete maine nii madal on.

Börsiettevõtete juhid, olge avatumad!

Eesti riigi nõustaja maksab liiga suuri kompensatsioone

Kui Eestil õnnestub tõesti uuest aastast liituda eurotsooniga, siis üheks institutsiooniks, keda selle eest tänada tuleks, on ilmselt investeerimispank Lazard. Tänu panga nõuandele nõuda Eesti Telekomilt lisadividende ning lubadusi maksta neid ka järgneval aastatel, võttis Eesti riik ehk rahandusministeerium TeliaSonera pakkumise vastu. Lazardi nõuanne oli geniaalne riigi, aga jesuiitlik väikeaktsionäride seisukohast. Sisuliselt koheldi Eesti riiki teiste aktsionäridega võrreldes erinevalt, lubades talle lisarahavoogusid tulevastelt dividendidelt saadavate maksude näol.

Investeerimispankadel, kelle tulud on väga suures sõltuvuses töötajatest, on boonuste osakaal väga suur. Boonusteks makstakse reeglina pool pankade tuludest. Eelmisel aastal hakkas aga investeerimispankurite boonuste üle suur kisa. Eriti suureks peksupoisiks sai Goldman Sachs, kes andis avalikkuse survele järele ning maksis eelmisel aastal boonusteks vaid 36 protsenti panga tuludest. Vaatamata üldisele hoiakule maksis Lazard aga eelmisel aastal boonusteks tervelt 86 protsenti ettevõtte tuludest, kusjuures pank ise sai 130 miljonit dollarit ehk 1,68 dollarit aktsia kohta kahjumit.

Kuna Lazard ei ole saanud maksumaksjate raha (ma ei mõtle siin meie ja teiste riikide poolt konsultatsioonide eest maksmist), siis ei saa ka mitte keegi ei otseselt ega kaudselt boonuste vähendamist nõuda. Suur boonuste protsent teeb aga murelikuks analüütikud ja investorid, kirjutas nädalavahetusel investeerimisajaleht Barron's.

Alates 2005. aastast, mil Lazard läks börsile, seadis ettevõte boonuste maksmise eesmärgiks 57,5 protsenti käibest. Analüütikud on aga skeptilised, et Ken Jacobs, kellest sai pärast legendaarse Bruce Wassersteini surma eelmise aasta oktoobris uus tegevjuht, on väga aldis seda protsenti vähendama.

Optimistid usuvad, et boonuste vähendamine tuleb kasuks eelkõige pangatöötajaile endile, sest väiksem kulu suurendab kasumit ning mõjub soodsalt aktsia hinnale. Panga töötajad omavad aga 38 protsenti panga aktsiatest. Analüütikud ennustavad Lazardi selle aasta kasumiks 2,25 dollarit aktsia kohta ning boonusteks makstakse 60 protsenti. 50protsendilise boonuste maksmise taseme korral kasvaks kasum 3,34 ning 46 protsendi korral (niipalju maksab näiteks Lazardiga võrreldav konkurent Greenhill) 3,80 dollarit aktsia. See tähendaks aga aktsia hinna kerkimist üle 50 dollari taseme ning teeks panga töötajad hoobilt 700 miljoni dollari võrra rikkamaks.

Lazardi kompensatsiooniga mitte seotud kulud on kasvanud 20 protsendini, mis tähendab, et aktsionäridele jääb vaid 20 protsenti käibest, millest omakorda läheb samuti kolmandik töötajatele.

Nagu öeldud, paljudele analüütikutele see ei meeldi ning Dan Harris Goldman Sachsist eemaldas eelmisel kuul Lazardi nn eliitaktsiate nimekirjast.

Aga on ka vastupidiseid seisukohti. Investeerimisfirma Ticonderoga Securities analüütik Douglas Sipkin hakkas äsja Lazardi aktsiat katma ning andis sellele ostusoovituse hinnasihiga 46 dollarit. „Me usume, et selles on kõik käibeelemendid. Seal on elavnemine ühinemiste ja ülevõtmiste turul, stabiilsed tulud restruktureerimisest ning läbimurre varahalduses. Puuduv lüli on kompensatsioonidistsipliin“ kirjutas ta.

Siiski soovitab Reutersi andmetel 8 analüütikut aktsiat osta, neli soovitab hoida ning müüa ei soovita mitte keegi.

USA väikeaktsionärid pole börsitõusust osa saanud

Kui Tallinna börsi tõusu taga on peamiselt kodumaised väikeinvestorid ehk eraisikud ning väikeettevõtted (paljudel puhkudel on tegemist ka siin üksikisikutega, kes maksude optimeerimiseks teevad seda ettevõttena), siis Ameerika väikeinvestorid pole 13 kuud kestnud tõusust eriti osa saanud.

Avatud fondid on USA aktsiate suhtes olnud viimasel aastal aneemilised, kirjutab The Wall Street Journal. Seal on kasvanud nõudlus võlakirja- ja arenevate turgude fondide järele. Aktsiaturgudel möllavad peamiselt riskifondid ja teised professionaalsed investorid. Alates tehnoloogiamulli lõhkemisest kümme aastat tagasi on väikeinvestorid USA aktsiate vastu olnud üsna leiged, kirjutab mõjukas majandusleht.

Teine eripära, mis iseloomustab USA aktsiaturge, on väike kauplemismaht, mis võib viidata sellele, et üle aasta kestnud tõusul võib peagi olla lõpp. Alates märsist on vaid kolmel päeval olnud kauplemismaht suurem kui eelmise aasta keskmine. Esmaspäeval, mil Dow Jonesi tööstuskeskmine kerkis esmakordselt pärast 2008. aasta sügist üle 11 000 punkti taseme, oli New Yorgi börsil kauplemismaht 4,75 miljardit väärtpaberit võrrelduna 5,54 miljardiga, mis oli 2009. aasta keskmine.

Alates 2009. aasta märtsist on maailma enim jälgitav aktsiaindeks kerkinud 68 protsenti.

Silicon Valley Vene moodi

Veidi vähem kui kaks aastat tagasi kirjutasin loo pealkirjaga „Venemaa majandus seisab ühel jalal“ - see jalg on nafta-ja gaasitööstus. Tollane kirjutis ei olnud muidugi mingi Ameerika avastamine. Seda teavad kõik, kes vähegi idanaabri majandusega kursis on ning eelkõige venelased ise.

Paraku oli neid, kes seda kõva häälega välja ütlesid (vähemalt finantsturgudel), väga vähe. Valdavaks (või vähemalt häälekaimaks) arvamuseks on seni nafta- ja gaasihindade kerkimine ning sellest tulenev Venemaa suur potentsiaal investoritele.

Nüüd hakkab olukord tasapisi muutuma. The New York Times kirjeldas nädalavahetusel, kuidas venelased hakkavad looma oma teaduslinnakut, mille eeskujuks on Californias asuv kuulus Silicon Valley.

Aga nagu Venemaal tihti kombeks, ei tule initsiatiiv mitte altpoolt vaid Kremlist. Moskva lähedal asuvas esialgu nimeta kohas on praegu vaid porised põllud, kasevõsa ning riiklikule põllumajandusinstituudile kuuluvad hooned, kirjeldab asukohta ajaleht. Ehkki analoogilisi ideid on õhus olnud juba aastaid, sai nimetatud projekt riigilt 200 miljonit dollarit ning juba esimesel kuul käis terve rida Kremli ametnikke eesotsas mõjuvõimsa presidendi administratsiooni asejuhi Vladislav Surkoviga Massachusettsi Tehnoloogiainstituudiga tutvumas. Surkovi sõnul võimaldab uus linn isoleerida uusi ärisid bürokraatia kammitsast, mis valitseb Venemaa valitsust täna.

Teaduslinnakut hakkab üles ehitama ja juhtima valitsuse rahastatav fond. Raha hakkab eraldama nõukogu, keda juhib omal ajal Venemaa privatiseerimist juhtinud Anatoili Tšubais.

Eraldi on loodud teadusnõukogu, kes hakkab otsustama, missugustel firmadel lubatakse teaduslinnakusse asuda. Kogu projekti, mille üheks kaasjuhiks on oligarh Viktor Vekselberg, väljamõtlejaks on Kremli bürokraatidest koosnev Moderniseerimise komisjon. Vekselberg määrati kaasjuhiks sellepärast, et ta investeerib päikesepaneelide projekti.

Seni pole mitte kuidagi suudetud Venemaa teaduspotentsiaali kommertsialiseerida. Varasemad riigi poolt finantseeritud riskifirmad mingit märkimisväärset kommertsedu pole saavutanud ja suured kahtlused on ka uue teaduslinnaku suhtes.

Barnaulist pärit California riskikapitalifirma asutaja Jevgeni Zaitsev ütles Venemaa riskikapitalifirmasid iseloomustades, et mida vähem kontrolli, seda parem. „Kui valitsus kontrollib riskifonde, ei tule sealt mingeid riskifonde,“ lisas ta.

Aga see-eest on Vene päritoluga spetsialistid väga hinnatud päris Silicon Valleys. San Francisco piirkonnas pidi venekeelseid spetsialiste olema kokku 30 kuni 60 tuhat, neist tuntuim Google’i asutaja Sergei Brin. Tõsi, Brini vanemad emigreerusid juba nõukogude ajal, kui Sergei oli kuue aastane.

Samas ei taheta tunnistada oma vajakajäämisi. Nimelt sattusid Davosi majandusfoorumis ühte diskussioonipaneeli Delli asutaja Michael Dell ja Venemaa peaminister Vladimir Putin. Kui Dell olevat Putinilt küsinud, kuidas nad saaksid kaasa aidata Vene infotehnoloogiasektori arengule, käratas Putin: „Me ei vaja abi. Me pole invaliidid.“

Antiviirusprogrammide ettevõtte Kaspersky Lab asutaja Jevgeni Kasperski sõnul on Venemaal palju andekaid programmeerijad, aga nende hulgas on väga vähe ettevõtjaid. „Raudne eesriie on nende peas,“ kinnitas ta.

Asi on selles, et vanad teadlaslinnad olid suletud ning elasid paljuski isoleeritud enklaavidena, mistõttu oldi isoleeritud ka reaalsest elust.

Probleem on ka selles, et teadlased ei saa päris hästi aru, mida neilt tahetakse. „Neilt ei taheta ei uut aatomipommi ega uut televiisorit,“ võttis probleemi kokku anonüümseks jäänud Kremli nõunik.

Ekspress Grupi kvartalikäive langes 12 protsenti

Ehkki Ekspress Grupp on avaldanud selle aasta kõigi kolme kuu müügitulemused, pole keegi veel neid numbreid kokku liitnud. Ma siis teen selle töö ära.


Kolme kuuga kokku sai meediagrupp müügitulu 183 miljonit krooni, mis on eelmise aasta müügituluga võrreldes 11,7 protsenti vähem. Online meedia käive kahanes esimeses kvartalis 3,1 protsenti 26 miljoni kroonini, perioodiliste väljaannete segmendi müük 16,5 protsenti 81,4 miljoni kroonini ning trükiteenuste segmendi käive 1,7 protsenti 87 miljoni kroonini.

Ka head tulemused võivad tuua aktsiate kukkumise

Täna õhtul pärast USA aktsiaturgude sulgemist avaldab eelmise kvartali majandustulemused alumiiniumitööstusgigant Alcoa, millega algab kvartalitulemuste avaldamise hooaeg.

Seekord on ootused üsna kõrged, aga isegi nende täitumise korral võib see tuua endaga kaasa hoopis aktsiate hinnalanguse.

Wall Street käitub teinekord tagurpidi loogika põhiselt ning algav tulemuste avaldamise hooaeg võib olla just taoline, kirjutab tänane The Wall Street Journal.

Dow Jonesi tööstuskeskmine on majanduse taastumise ning ettevõtete heade tulemuste ootuses kerkinud juba üheksa protsenti ning nüüd võib juhtuda nagu eelminegi hooaeg, et kui tulemused saabudes, otsustavad investorid aktsiaid hoopis müüa.

Aktsiate hinnad liiguvad tavaliselt vastavalt ootustele, enne tegelike uudiste saabumist. Ehedaks näiteks on siin Tallinna börs, mis on teinud euro võimaliku tuleku ning majanduslanguse peatumise ootuses peadpööritava tõusu, samal ajal kui mitmed börsiettevõtted maadlevad likviidsuskriisiga. Wall Streeti vana ütluse kohaselt tuleb aktsiaid osta kuulduste ajal ning müüa siis, kui tulevad tegelikud uudised ehk siis kui teised arvavad, et nüüd on hea aeg osta. Nii juhtus selle aasta alguses, mil Dow kerkis kuu aega enne tulemuste avaldamist neli protsenti. Seekord on tulemuste ootuse-eelne tõus veel suurem, mistõttu on paljud analüütikud hakanud klientidele saatma hoiatavaid teateid.

Kuna optimism on küllalt suur, on kõrged ka analüütikute ootused ettevõtete tulemuste suhtes. Liigkõrgete ootustega on aga pettumused kerged tulema.

Spekulandid ei ole saatanast

Spekulantidel pole praegu just kõige kergemad ajad. Neid süüdistatakse seitsmes surmapatus alates nafta hinna üleskruvimisest ja Lehman Brothersi pankrottiajamisest ning lõpetades Kreekat tabanud krediidikriisiga. Kui Kreeka peaminister George Papandreou kaebas USA president Barack Obamale spekulantide peale, leidis ta mõistva kuulaja, kirjutas The New York Times. Obama ise süüdistas väikest gruppi spekulante aasta tagasi Chrysleri pankrotis. Saksamaa rahandusminister tegi koguni ettepaneku hakata uurima, kes teevad koostööd euro nõrgestamisel, kirjutab mõjukas päevaleht.

Aga on ka vastupidiseid arvamusi. San Diego ülikooli professor Frank Partnoy peab spekulante pigem hoiatajateks ja finantssüsteemi abistajateks. Just spekulandid olid ühed vähesed, kes hoiatasid kümme aastat tagasi tehnoloogiamulli lõhkemise eest.

„Juhul kui finantssüsteemis on kangelasi, siis on kangelased just nemad,“ lausus Partnoy. Nemad panustasid Enroni ja Lehmani langemisele ning hoiatasid, et need ettevõtted on maksujõuetud.

Kes siis need spekulandid on ja mida kohutavat nad teevad? Üsna populaarne on seisukoht, et nad hävitavad ettevõtteid ja riikide majandusi ainuüksi sellepärast, et need on hävitatavad. Nad paisutavad mulle ning ning kui need lõhkevad, tekitavad sellega häda ja viletsust. Taoline seisukoht tekkis 18. sajandi Londonis, mil kauplemine aktsiatega hakkas hoogu koguma. Kahekümnenda sajandi alguses loeti New Yorgi börsi spekulantide pärusmaaks ning investorid piirdusid turvalisemate võlakirjadega.

Mul on tunne, et ka tänapäeva Eestis peetakse börsi pigem spekulantide ja kauplejate pärusmaaks. Mõiste „börsil mängima“ kõlab endiselt isegi ärieliiti kuuluvate inimeste huulilt.

Kõige naljakam on muidugi kuulata süüdistusi spekulantide vastu investeerimispankade juhtide endi suust. Nii süüdistab Lehman Brothersi juht Richard Fuld investeerimispanga kollapsis aktsia lühikeseks müüjaid ning ka Citigroupi juht Vikram Pandit väitis, et nad olid panka peaaegu hävitamas.

On märkimisväärne, et spekulandid saavad tavaliselt suure kriitika osaliseks peamiselt siis kui turud kukuvad, aga mitte kunagi hinnaralli ajal. Kui täpne olla, siis on nafta hinnarallis süüdistatud spekulante, aga siin on tegemist pigem erandiga.

„Iga kord, kui turg kukub, süüdistatakse lühikeseks müüjaid ning spekulante,“ rääkis tuntud lühikeseks müüja Jim Chanos, kes oli üks esimesi, kes hoiatas omal ajal Enroni, aga ka krediidikriisi eest. (Lühikeseks müüjad müüvad laenatud väärtpabereid eeldades, et nende hind kukub ning kaupleja saab tulu pärast hinnalangust väärtpaberid odavamalt soetada). Aga kauplejad ei ole kaugeltki mängurid. „Meie teeme fundamentaalanalüüsi täpselt samapalju kui teisedki,“ lisas ta.

Spekulatsiooni ajaloost raamatu kirjutanud Edward Chancelor kinnitab koguni, et spekulante ei motiveeri üldse mitte ahnus vaid hoopis idealism.

Legendaarne riskifondihaldur Victor Niederhoffer, kes kõrbes Tai finantskriisi tõttu 1997. aastal ning teistkordselt kümme aastat hiljem, lausus, et „spekulandid ei ole muidugi inglid ning võimaluse korral kasutavad ära nii riike kui ka naabrimeest. Aga kui mu tütar küsib, kas minu töö on sama tähtis, kui lihuniku, arsti või teadlase oma, vastan ma, et spekulant on kangelane ja on seda olnud kogu aeg,“ lisas ta.

Seemnetootjal Monsanto on tõusupotentsiaali

Maailma suurim geneetiliselt muundatud seemnete tootja Monsanto on meil üsna vähetuntud ettevõte. Ometi on (vähemalt oli) minu teada Eestis päris mitu aktsionäri. Tegemist on üsna huvitava ettevõttega ning seepärast tasub põgusast tutvustamist.

Kolmapäeval avaldas ettevõte finantsaasta (lõpeb augustis) teise kvartali majandustulemused, mis valmistasid pettumuse. Aktsia hind reageeris tulemustele kaheprotsendilise langusega.

Lisaks teatas ettevõte, et selle aasta tulemused jäävad varemprognoositu (3,10 kuni 3,30 dollarit aktsia kohta) alumisse äärde ning ilmselt ei tulda toime ka viie aasta eesmärgiga, kasumi kahekordistamine aastaks 2012.

Monsanto aktsia hind on sel aastal kukkunud pea 17 protsenti jäädes sellega maha nii üldindeksile kui ka Dow Jonesi USA erikeemia indeksile. Monsanto puhul on tegemist aktsiaga, mis on varasematel aastatel löönud nii mõlemat indeksit. Viimase viie aastaga on ettevõtte aktsia hind kallinenud 125 protsenti.

Ehkki kolmapäevane uudis oli Monsanto aktsionäridele kehvakene, pole Barronsi arvates häda väga suur ning prominentne investeerimisajaleht näeb aktsial tõusuvõimalust. Üheks aktsia hinna kehvapoolse liikumise süüdlaseks võib olla ettevõtte liiga ambitsioonikad plaanid.

„Me usume, et nii ettevõttel (kui ka aktsial) läheks paremini, kui nad oma ootusi alandaksid,“ kirjutasid klientidele Morgan Stanley analüütikud esmaspäeval.

Teine põhjus on analüütikute arvates Monsanto toodete küsitav ehk teisisõnu liigkõrge hind. Näiteks sojaubade uus seeme Roundup Ready 2 hind on selle eelkäijast kaks korda kõrgem.

„Meie arvates on nende hinnad liiga agressiivsed,“ laus ajalehele The Wall Street Journal UBSi analüütik Don Carlson.

Tulemusena on Monsanto kaotanud turuosa maisi- ning sojaseemnete turul, kusjuures võitjaks on konkurent DuPont.

Siiski ootavad analüütikud Monsanto aktsiale selleks aastaks enam kui 20protsendilist kasvu. Ettevõtte pikaajaline kasumi kasv on seni olnud 15 protsenti aastas. Seda eelkõige tänu intellektuaalsele omandile, mis võimaldab neil tuua turule uusi seemneid, mis on vastupidavamad kahjuritele ja annavad suuremat saaki. Paljud Wall Streeti analüütikud ootavad aktsia hinna kerkimist 100 dollarini, mis tähendab pea 50protsendilist hinnatõusu (eile kerkis Monsanto aktsia hind 1,13 protsenti 68,86 dollarini). Morningstari analüütikud peavad aktsia õiglaseks hinnaks koguni 122 dollarit.

Ettevõte maksab dividende 1,06 dollarit aktsia kohta aastas (26,5 USA senti kuus), mis teeb dividenditootluseks 1,56 protsenti. Viie aastaga on dividendide väljamaksmine kasvanus 25 protsenti.

Kildagaas toob leevendust

Umbes kuu aega tagasi kirjutasid kaks juhtivat majandusväljaannet, Financial Times ning The Economist, ühel ja samal päeval pikema artikli kildagaasist, mis on juba pakkunud ja pakub edaspidi leevendust olemasolevale fossiilsete kütuste defitsiidile. Kildagaas, korrektne termin on argilliidigaas ning mõningatel juhtudel isegi põlevkivigaas, on maagaas, mis esineb argilliitide (savi, aleuriidi ja muda kivistumisel tekkinud settekivimid) vahekihtides ja poorides.

Varasematel aastatel oli nn kildagaas uuringute tähelepanu alt täiesti väljas, aga maagaasi hinna viiekordne kerkimine mõni aasta tagasi innustas mitmeid ettevõtteid uut tehnoloogiat kasutama. Meetod seisneb selles, et puuritakse horisontaalne (või nurga all, sõltuvalt settekivimite kallakusest) puurauk ning selle kaudu pumbatakse tugeva surve all vett kivimisse, mis lõhub neis olevate gaasi sisaldavate pooride seinad ning teeb maagaasi kättesaadavaks.

Kuna orgaanilist ainet sisaldavad argilliidid on maailmas üsna levinud, siis on ka nendes kivimites oleva gaasi varud hiiglaslikud. Analüütikute hinnangul jätkub argilliidigaasi varusid vähemalt sajaks aastaks.

Hästi uuritud ja suured argillidigaasi varud esinevad USA idaosariikides. Viie aastaga on selle gaasi tootmine ülikiiresti kasvanud ning tänu sellele on USA ilmselt juba möödunud Venemaast ning saanud suurimaks gaasitootjaks maailmas. Kildagaas, mida nafta- ja gaasitööstuseks on varem nimetatud mittekonventsionaalseks kütuseks (s.t. kütuseks, mida on tehniliselt keeruline ja kallis kätte saada), on tänu tehnoloogia arengule muutunud konventsionaalseks ehk tavaliseks.

Euroopa on kildagaasi uuringute poolest USAst maha jäänud, aga ka siinse kontinendi potentsiaal on suur. Intensiivsed uuringutööd käivad Austrias, Saksamaal, Ungaris, Poolas ja veel mitmes Euroopa riigis. Huviliseks on maailma naftagigandid. ExxonMobil puurib Saksamaal, ConocoPhillips Poolas. Näiteks Poola juba toodab umbes neli miljardit kuupmeetrit gaasi aastas, aga teadaolevad varud on 140 miljardit kuumeetrit, kirjutab Financial Times.

Uue gaasi turuletulek on jõudnud mõju avaldada ka selle hinnale. Kui nafta hind on sel aastal kerkinud (nädala alguses kallines musta kulla hind 17 kuu kõrgeimale tasemele), siis maagaasi hind on New Yorgi kaubabörsil samal ajal umbes kolmandiku võrra langenud.

Geopoliitilisest seisukohast vaadates vähendab kildagaasi turuletulek USA ja Euroopa Liidu sõltuvust kütuste impordist.

Üheks kahjusaajaks on ilmselt Venemaa gaasimonopol Gazprom, kes sõltub keerulistes geograafilistes ja klimatoloogilistes tingimustes asuvatest hiiglaslikest gaasiväljadest. Näiteks veebruaris teatas Gazprom, et lükkab turusituatsiooni tõttu Barentsi meres asuva Štokmani gaasivälja arendamise kolme aasta võrra edasi. Osa sealsest gaasist pidi minema ka Ameeerika Ühendriikidesse. Nüüd kahtlevad nii mõnedki analüütikud, et Štokmani gaasi ei pruugita selle ammutamise kulukuse tõttu mitte kunagi kasutusele võtta, kirjutab The Economist.

Muidugi ei ole uue gaasi turuletulek ilma riskideta. Üheks riskiks on nn rohelise energia soosimine, eriti Euroopas. Teiseks riskifaktoriks on oht, et kildagaasi tootmine võib reostada põhjavett. Seni pole seda veel juhtunud, aga keeruliste tehnoloogiate puhul on taoline risk alati olemas ja kui reostus tõesti toimub, annab see ilmselt suure tagasilöögi nii uutele kui ka olemasolevatele arendustele.

Perestroika Baltikas sai läbi

Veidi vähem kui kuus aastat jätkus moerõivaste müüjal Baltika söakust avaldada kuu müügitulemusi. Eile teatas ettevõte, et alates aprillist hakatakse neist teatama vaid kord kvartalis.

Sellest on muidugi kahju. Eelmise tõusulaine ajal oli Baltika novaator hakates alates 2004. aastast avaldama kuu müügitulemusi. Hea eeskuju oli nakkav ning peagi hakkas kuu müügimahtusid avaldama ka Tallink ning selle aasta algusest hakkas kuu müügitulemusi avaldama ka meediakontsern Ekspress Grupp.

Nüüd, kus ettevõttel on juba mitu aastat üsna kehvasti läinud, tegi Baltika tagasikäigu otsustades alates aprillist kuu müügitulemuste avaldamine lõpetada. Ettevõtte juht Meelis Milder on mitmelgi puhul näidanud üles närvilisust, mis kulmineerus kuu aega tagasi, kui ta süüdistas Äripäeva ja LHV Panga analüütikut ettevõtte maine kahjustamises. Selles, et ajal, kui ettevõttel läheb kehvasti, süüdistatakse ajakirjandust ja analüütikuid ei ole midagi uut ka mujal maailmas, pigem on tegemist üsna tavalise nähtusega.

Vene vanasõna ütleb, et ei maksa süüdistada peeglit kui lõust on viltu. Ei ajakirjandus ega analüütikud ole süüdi ettevõtte halbades tulemustes. Pigem on kehvades tulemustes süüdi lisaks majanduskriisile ka ettevõtte liigsuur laenukoormus, mille tõttu ettevõtte likviidsuspuhver on olematu ning ilmselt tuleb taas kaasata lisakapitali. Likviidsusprobleemide leevendamiseks korraldas Baltika eelmisel aastal 40 miljoni krooni suuruse aktsiaemissiooni.

Kaks aastat tagasi, 2007. aasta sügisest 2008. aasta märtsini, ostsid Baltika juhtidele kuuluv osaühing BMIG ning juhid eraisikutena kokku üle poole miljoni ettevõtte aktsia. Väiksemas mahus kestsid juhtide aktsiaostud kuni 2008. aasta lõpuni. Eelmine aasta tõi aga pöörde. 2009. aastal müüsid Baltika aktsiaid nii Meelis Milder kui ka finantsjuht Ülle Järv. Tõsi, kogused pole olnud suured, aga juhtide suhtumise muutumist see mingil määral siiski näitas.

15 aastat aktiivset aktsiaturgu

Homme möödub 15 aastat Eesti vanima aktsiaindeksi, Äripäeva indeksi loomisest. Võib üsna kindlalt väita, et seda sündmust võib lugeda ka aktiivse aktsiaturu tekkeajaks.

Äripäeva indeksi ajaloo esimesel kuul kuulusid sellesse vaid Tallinna Kaubamaja ja Hansapanga aktsiad, kusjuures aktiivsem kauplemine toimus Kaubamajaga (keskmine päevakäive oli 140 tuhat krooni). Hansapanga aktsiatega elavnes kauplemine alles pärast fondiemissiooni, mis toimus 1995. aasta mais. Kohe varsti toimus ka Saku Õlletehase erastamine ning Sakut võiks nimetada Eesti esimeseks rahvaaktsiaks.

Uue hoo sai aktsiaturg pärast Tallinna börsi (tolleaegse nimetusega Tallinna Väärtpaberibörsi) asutamist 1996. aasta 31.mail. Kui veel suvel oli väärtpaberitega kauplemine börsil hillitsetud, siis oktoobris algas esimene börsibuum, mis kestis järgmise suveni.

Kogu selle 15 aasta jooksul on Eesti aktsiaturg elanud üle kaks buumi ning kaks sügavat langust. Esimene buum kestis 28 kuud ning Äripäeva indeksi väärtus kerkis kokku 14,5 korda (börsi algusega võrreldes kasvas Äripäeva indeksi väärtus veidi alla viie korra). Tallinna börsi teine tõus kestis üheksa aastat ja üks kuu, enamkaubeldavate aktsiate hinnaliikumist peegeldav indeks kosus selle ajaga 12 korda.

Esimene börsilangus oli küll sügav (indeks kukkus 82,5 protsenti), aga kestis vaid 15 kuud. Teise börsilanguse (2007. aasta veebruar kuni eelmise aasta märts) kestuseks oli peaaegu päevapealt 25 kuud ja Äripäeva indeks langes selle ajaga samuti 82,4 protsenti. Teine börsilangus oli aga oluliselt laastavam börsiettevõtete nimekirja pikkuse suhtes. Tänaseks on börsilt läinud nii Hansapanga kui ka Eesti Telekomi aktsiad, mida võiks seni meie ainsateks juhtivaktsiateks (blue chip) pidada. Praegu börsil noteeritud Tallinki ja võimaliku teise kandidaadina Olympic EG aktsiad pole kahjuks suutnud oma juhtivaktsia potentsiaali välja kanda.

Täna võib üsna kindlalt öelda, et uus tõus on Tallinna börsil kestnud juba 13 kuud. Äripäeva indeks on selle ajaga kosunud 120 protsenti ning eile sai teatavaks, et pärast ligi kolmeaastast vaheaega tuleb peagi börsile uus ettevõte. Ehkki rõõmustav uudis, ei julge ma Premia Foodsile siiski väga suuri lootusi panna.

Kui nüüd Premia Foods on tõesti järgmine börsiettevõte ja Norma jõuab börsilt lahkuda enne Eesti Energia aktsiate avalikku esmaemissiooni, siis saab Tallina börsil olema üheksa eesti ja kuus võõrapärase nimega Eesti ettevõtet. Ainus välismaise tuumikomanikuga ettevõte börsil on Tallinna Vesi.

Geneeriliste ravimite tootjatel ees keerulised ajad

Patentravimite patentide peatne lõppemine on põhjustanud farmaatsiagigantidele suurt peavalu, sest geneeriliste ravimite tootjad võtavad neilt ära turuosa ning nii mõnegi aktsia hind kipub seetõttu üldisele turule alla jääma. Geneeriliste ravimite tootjate aktsiate hinnad on seevastu kerkinud üsna jõuliselt.

Vaatamata sellele, et koopiaravimite käibed kasvavad ning üha uute originaalravimite patendid lähiajal lõpevad, läheb geneeriliste ravimite tootjatel üha raskemaks, kirjutab The Wall Street Journal.

Üheks põhjuseks on uued ja väikesed tootjad ehk nn startup-firmad, kelle algne investeering turuletulekuks on minimaalne. Näiteks selline ettevõte nagu Camber Pharmaceuticals, kes oli USA turul peaaegu olematu, tõi turule vererõhuravimi Norvasc ning võttis seal mõne kuuga üheksa protsendipunkti turuosa. Seda peamiselt ühe suurema geneeriliste ravimite tootja Mylan arvelt.

Teiseks, suured ravimigigandid ise on hakanud samuti koopiaravimeid müüma. Nii kukkus Pfizeril pärast epilepsiaravimi Neurontin patendi lõppemist 2004. aastal turuosa 10 protsendini. Hiljuti aga hakkas Pfizer müüma geneerilist Neurontini ning ettevõtte teatel on turuosa USAs kasvanud taas 50 protsendile.

Kolmandaks, mure geneeriliste ravimite tagasikutsumiste tõttu tunduvad farmaatsiagigantide ravimid turvalisemana. Nii kutsus India geneeriliste ravimite tootja Dr. Reddy's Laboratories USA turult tagasi nelja ravimi partiid ning on tõmmanud tagasi ka tootmismahtude osas. Ettevõte saab veerandi käibest USAst.

SEBi geneerilise farmaatsia fond kuulub oma 908 osakuomanikuga meie populaarsemate fondide hulka. Veebruari lõpu seisuga moodustasid Mylani aktsiad 9,9 ning Dr. Reddy’s Laboratories aktsiad 4,7 protsenti fondi mahust.

Tallinna Vesi kasvatab jõuliselt aktsionäride arvu

Ei tea, kas Tallinna Vee puhul sai ahnus võidu hirmu üle, sest vaatamata poliitilistele tagasilöökidele suutis pealinna veemonopol suurendada ühe kuuga aktsionäride arvu tervelt üheksandiku võrra. Eesti Väärtpaberikeskuse statistika kohaselt kasvas ettevõtte aktsionäride arv märtsis 239 kontoomaniku ehk 11,7 protsendi võrra rekordilise 2272 aktsionärini. Aasta algusest on veefirma aktsionäride arv kasvanud 19,1 protsenti.

Märtsi alguses kukkus Tallinna Vee aktsia hind kahe päevaga üle 13 protsendi pärast seda, kui Riigikogu esimesele lugemisele läks nn monopolide ohjeldamise seadus. Kuu lõpus andis veefirmale omakorda hoobi õiguskantsler Indrek Teder, kes väitis, et Tallinna Linna määrus vee hinna osas on põhiseadusega vastuolus.

Aga lisaks Tallinna Veele on märtsikuu jooksul jõudsalt aktsionäride arvu kasvatanud Harju Elekter (7,2%), Olympic EG (5,5%), Merko Ehitus (5,1%) ja Nordecon (endine Eesti Ehitus).

1. aprilli seisuga on rekordiline aktsionäride arv Baltikal, Harju Elektril, Merko Ehitusel, Tallinna Kaubamajal ja Tallinna Veel.

Aktsiate tagasiostmine ei pruugigi kasulik olla

See oli vist aastal 2005, mil panin tähele, et pea iga kord, kui Nokia aktsia hind oli kerkinud üle poole protsendi, tuli õhtul, pärast börsipäeva lõppu ka teade, et maailma suurim mobiiltelefonide tootja on oma aktsiaid tagasi ostnud.

Börsiettevõte saab aktsionäride vara suurendada kahte moodi: makstes neile dividende ning oma aktsiaid tagasi ostes (kolmandat võimalust, aktsia hinna kergitamist ei tee ettevõte ise, vaid seda teostab Härra Turg).

The Wall Street Journal kirjutas pühade ajal, et S&P 500 indeksi koosseisu kuuluvate ettevõtete tagasi ostetavate aktsiate maht kasvas neljandas kvartalis kolmandaga võrreldes 37 protsenti 47,8 miljardi dollarini. Võrreldes aktsiate tagasiostmise madalseisuga, mis oli 2009. aasta teises kvartalis, on maht kasvanud tervelt 98 protsenti, aga võrreldes rekordilise mahuga (2007. aasta teine kvartal) on see maht ikka veel 72 protsenti väiksem.

Siit tulebki aktsiate tagasiostmise esimene ja võib olla kõige suurem probleem. Ettevõtted kipuvad aktsiaid tagasi ostma mitte siis, kui need on odavad, vaid hoopis tõusva turu või tihti isegi buumi harjal, mil aktsiate hinnad on kõige kõrgemad. Ka 2007. aasta teine kvartal oli just aeg, mil USA aktsiaturud olid tipus.

Aktsiate tagasiostmisel on kaks põhjust. Esiteks, aktsia hinna toetamine ning teiseks, juhtkonna ja töötajate motivatsioonipakettideks ettenähtud optsioonide alusvara soetamine, s.t. töötajatele jagatavate aktsiate ostmine.

Neljandas kvartalis ostis aktsiaid tagasi 214 S&P 500 indeksi ettevõtet, aga ainult viiekümnel neist aktsiate arv vähenes, kirjutab The Wall Street Journal. See ega tähendab, et ülejäänud ettevõtted ostsid aktsiaid tagasi just optsiooniprogrammide jaoks ning aktsionäridele sellest suurt kasu ei tulnud ning ostud aktsia hinda ka ei toetanud.

Nii olid neljanda kvartali suurimad aktsiate tagasiostjad Microsoft 3,87 miljardi dollariga, teisel kohal oli IBM ning kolmandal Hewlett-Packard. Microsofti aktsia hind on samal ajal aga alates neljanda kvartali lõpust langenud 4,3 ning IBMi aktsia kaks protsenti. Hewlett-Packardi aktsia on sel aastal küll kallinenud 3,4 protsenti, aga S&P 500 indeks on kerkinud samal ajal 5,7 protsenti.

Eesti börsiettevõtted ei ole olnud eriti altid omi aktsiad tagasi ostma ning mõned näited kipuvad kuuluma nende hulka, kus võiks öelda, et eemärke pole need suutnud täita. (Mõnikord on meie börsiettevõtete puhul tekkida ka küsimus, mis on olnud aktsiate tagasiostmise programmi väljakuulutamise tegelik eesmärk.) Kõige tõsisem aktsiate tagasiostmise programm oli Tallinkil 2007. aasta lõpus ja 2008.aasta alguses, mil ettevõte ostis tagasi veidi alla nelja miljoni väärtpaberi. Korraks suutis aktsiate tagasiost hinnalanguse küll peatada aga mitte kauaks.

2008. aasta suvel ostis Arco Vara tagasi 450 000 oma aktsiat, aga ka see ei suutnud väärtpaberi hinnalangust peatada. 2008. aasta sügisel teatas aktsiate tagasiostmisest turuhinnast kaks korda kõrgema hinnaga Silvano FG, aga siin oli minu arvates tegemist pigem suuromaniku üritusega aktsia hinda üles rääkida. Kirjutasin sellest kuu aega tagasi (Silvano oli Rahumaa riskifond).

Seega võib öelda, et oma aktsiate tagasiostmine ei pruugi investorite jaoks alati kasulik tegevus olla. Pikas perspektiivis oleks ehk mõistlikum vaba raha investeerida uute toodete väljatöötamiseks või sobivate ettevõtete ülevõtmiseks. Aga lühemas perspektiivis oleks aktsionäride jaoks kasulikum dividendide suurendamine. Tõsi, terve rida USA börsiettevõtteid on seda ka tegemas. Sellest kirjutasin kaks nädalat tagasi (Dividendid tulevad tagasi). Meie börsiettevõtete omanikutulu suurendamist tuleb vist veel aasta-paar oodata. Vaid Tallinna Vesi võib sel aastal üllatada suuremate dividendidega.

iPad tuleb müüki laupäeval

Ülehomme tuleb siis müüki Apple’i kauaoodatud tahvelarvuti iPad. Alates selle tutvustamisest jaanuari lõpus, ehk kahe kuuga, on Apple’i aktsia hind kerkinud üle kümne protsendi 235 dollarile, tänu millele sai Apple’st turuväärtuselt suurem ettevõte kui on Wal-Mart.

Osaliselt on aktsia hinnatõus tingitud iPhone ja Macide müügi pidevast kasvust. Viimase kiirenduse andsid aktsia hinnale kuuldused, et Apple võib hakata koostööd tegema mobiilsidefirmaga Verizon. Ehkki pessimistid kardavad, et sel aastal seda ei juhtu, tähendab see siiski, et lisaks GSMile, töötatakse välja telefon, mida saab kasutada ka CDMA süsteemis, millel on USAs enam-vähem samapalju kliente.

Apple’i aktsia hinnatõusu peasüüdlaseks võib pidada siiski iPadi-palavikku. Just sel päeval, kui Apple teatas iPadide kindla müügipäeva, 3. aprill, kerkis aktsia hind neli protsenti.

Ootused on kõrged, kuid kas iPad neid ootusi ka õigustab, on täna veel üsna ebaselge. Ebaselguse üheks põhjuseks on asjaolu, et veel pole teada, missuguseid rakendusi tahvelarvuti sisaldama hakkab.

Analüütikud on iPadi müüginumbrite ennustamisega ettevaatlikud. Üldise konsensuse (ehkki kõikumised on suured) kohaselt müüakse täna alanud kvartali lõpuks miljon, selle aasta lõpuks aga viis miljonit iPadi.

„Tegemist on revolutsioonilise tootega, kuid tegemist on uue turuga,“ lausus Bloombergile Morgan Stanley analüütik Katy Huberty. Paljud potentsiaalsed kliendid küsivad, mida sellega teha saab,“ lisas ta.

Nagu alati enne uue toote tutvustamist, annab Apple selle umbes nädalaks ajaks kolmele ajakirjanikule testimiseks. The Wall Street Journali Walt Mossberg nimetab iPadi peaaegu sülearvutitapjaks (laptop killer). David Pogue The New York Timesist tõi ära vastuolulised arvamused, kus ühelt poolt tehnoloogiafriigid nimetavad toodet naeruväärsel absurdeks ja teiselt poolt peetakse seda revolutsiooniliseks. Ehk midagi taolist, millest ma kirjutasin blogis täpselt kuu aega tagasi (Vidinafännid ja Apple). Kolmas ajakirjanik, Edward Baig päevalehest USA Today, nimetab iPadi võitjaks.

Üks vähestest, kes julgeb ennustada, kui palju iPade eeloleval nädalavahetusel müüakse, on Piper Jaffray analüütik Gene Munster, kes pakub selleks numbriks 200 000. Ta saadab analüütikud kuue linna poodidesse, et saada ka esialgsed hinnangud.

„Me mõõdame järjekordade pikkusi ning hindame klientide elevust,“ selgitas ta Bloombergile. „Kui me näeme New Yorgi poes ainult nelja inimest, on see paha märk,“ lisas ta.

„Risk on alati,“ lausus ajalehele The New York Times investeerimisfirma Needham & Company analüütik Charles Wolf, kes osutab Apple’i varasematele ebaõnnestumistele nagu Mac Cube ja Apple TV, aga sellele vaatamata usub ta, et iPad müüb hästi.

„Kui iPadi müük ebaõnnestub, mõjub see aktsia hinnale,“ kinnitas Wolf. „Aga ma kahtlen, et see oleks maailma lõpp,“ lisas ta.