Kildagaas toob leevendust

Umbes kuu aega tagasi kirjutasid kaks juhtivat majandusväljaannet, Financial Times ning The Economist, ühel ja samal päeval pikema artikli kildagaasist, mis on juba pakkunud ja pakub edaspidi leevendust olemasolevale fossiilsete kütuste defitsiidile. Kildagaas, korrektne termin on argilliidigaas ning mõningatel juhtudel isegi põlevkivigaas, on maagaas, mis esineb argilliitide (savi, aleuriidi ja muda kivistumisel tekkinud settekivimid) vahekihtides ja poorides.

Varasematel aastatel oli nn kildagaas uuringute tähelepanu alt täiesti väljas, aga maagaasi hinna viiekordne kerkimine mõni aasta tagasi innustas mitmeid ettevõtteid uut tehnoloogiat kasutama. Meetod seisneb selles, et puuritakse horisontaalne (või nurga all, sõltuvalt settekivimite kallakusest) puurauk ning selle kaudu pumbatakse tugeva surve all vett kivimisse, mis lõhub neis olevate gaasi sisaldavate pooride seinad ning teeb maagaasi kättesaadavaks.

Kuna orgaanilist ainet sisaldavad argilliidid on maailmas üsna levinud, siis on ka nendes kivimites oleva gaasi varud hiiglaslikud. Analüütikute hinnangul jätkub argilliidigaasi varusid vähemalt sajaks aastaks.

Hästi uuritud ja suured argillidigaasi varud esinevad USA idaosariikides. Viie aastaga on selle gaasi tootmine ülikiiresti kasvanud ning tänu sellele on USA ilmselt juba möödunud Venemaast ning saanud suurimaks gaasitootjaks maailmas. Kildagaas, mida nafta- ja gaasitööstuseks on varem nimetatud mittekonventsionaalseks kütuseks (s.t. kütuseks, mida on tehniliselt keeruline ja kallis kätte saada), on tänu tehnoloogia arengule muutunud konventsionaalseks ehk tavaliseks.

Euroopa on kildagaasi uuringute poolest USAst maha jäänud, aga ka siinse kontinendi potentsiaal on suur. Intensiivsed uuringutööd käivad Austrias, Saksamaal, Ungaris, Poolas ja veel mitmes Euroopa riigis. Huviliseks on maailma naftagigandid. ExxonMobil puurib Saksamaal, ConocoPhillips Poolas. Näiteks Poola juba toodab umbes neli miljardit kuupmeetrit gaasi aastas, aga teadaolevad varud on 140 miljardit kuumeetrit, kirjutab Financial Times.

Uue gaasi turuletulek on jõudnud mõju avaldada ka selle hinnale. Kui nafta hind on sel aastal kerkinud (nädala alguses kallines musta kulla hind 17 kuu kõrgeimale tasemele), siis maagaasi hind on New Yorgi kaubabörsil samal ajal umbes kolmandiku võrra langenud.

Geopoliitilisest seisukohast vaadates vähendab kildagaasi turuletulek USA ja Euroopa Liidu sõltuvust kütuste impordist.

Üheks kahjusaajaks on ilmselt Venemaa gaasimonopol Gazprom, kes sõltub keerulistes geograafilistes ja klimatoloogilistes tingimustes asuvatest hiiglaslikest gaasiväljadest. Näiteks veebruaris teatas Gazprom, et lükkab turusituatsiooni tõttu Barentsi meres asuva Štokmani gaasivälja arendamise kolme aasta võrra edasi. Osa sealsest gaasist pidi minema ka Ameeerika Ühendriikidesse. Nüüd kahtlevad nii mõnedki analüütikud, et Štokmani gaasi ei pruugita selle ammutamise kulukuse tõttu mitte kunagi kasutusele võtta, kirjutab The Economist.

Muidugi ei ole uue gaasi turuletulek ilma riskideta. Üheks riskiks on nn rohelise energia soosimine, eriti Euroopas. Teiseks riskifaktoriks on oht, et kildagaasi tootmine võib reostada põhjavett. Seni pole seda veel juhtunud, aga keeruliste tehnoloogiate puhul on taoline risk alati olemas ja kui reostus tõesti toimub, annab see ilmselt suure tagasilöögi nii uutele kui ka olemasolevatele arendustele.