Spekulandid ei ole saatanast

Spekulantidel pole praegu just kõige kergemad ajad. Neid süüdistatakse seitsmes surmapatus alates nafta hinna üleskruvimisest ja Lehman Brothersi pankrottiajamisest ning lõpetades Kreekat tabanud krediidikriisiga. Kui Kreeka peaminister George Papandreou kaebas USA president Barack Obamale spekulantide peale, leidis ta mõistva kuulaja, kirjutas The New York Times. Obama ise süüdistas väikest gruppi spekulante aasta tagasi Chrysleri pankrotis. Saksamaa rahandusminister tegi koguni ettepaneku hakata uurima, kes teevad koostööd euro nõrgestamisel, kirjutab mõjukas päevaleht.

Aga on ka vastupidiseid arvamusi. San Diego ülikooli professor Frank Partnoy peab spekulante pigem hoiatajateks ja finantssüsteemi abistajateks. Just spekulandid olid ühed vähesed, kes hoiatasid kümme aastat tagasi tehnoloogiamulli lõhkemise eest.

„Juhul kui finantssüsteemis on kangelasi, siis on kangelased just nemad,“ lausus Partnoy. Nemad panustasid Enroni ja Lehmani langemisele ning hoiatasid, et need ettevõtted on maksujõuetud.

Kes siis need spekulandid on ja mida kohutavat nad teevad? Üsna populaarne on seisukoht, et nad hävitavad ettevõtteid ja riikide majandusi ainuüksi sellepärast, et need on hävitatavad. Nad paisutavad mulle ning ning kui need lõhkevad, tekitavad sellega häda ja viletsust. Taoline seisukoht tekkis 18. sajandi Londonis, mil kauplemine aktsiatega hakkas hoogu koguma. Kahekümnenda sajandi alguses loeti New Yorgi börsi spekulantide pärusmaaks ning investorid piirdusid turvalisemate võlakirjadega.

Mul on tunne, et ka tänapäeva Eestis peetakse börsi pigem spekulantide ja kauplejate pärusmaaks. Mõiste „börsil mängima“ kõlab endiselt isegi ärieliiti kuuluvate inimeste huulilt.

Kõige naljakam on muidugi kuulata süüdistusi spekulantide vastu investeerimispankade juhtide endi suust. Nii süüdistab Lehman Brothersi juht Richard Fuld investeerimispanga kollapsis aktsia lühikeseks müüjaid ning ka Citigroupi juht Vikram Pandit väitis, et nad olid panka peaaegu hävitamas.

On märkimisväärne, et spekulandid saavad tavaliselt suure kriitika osaliseks peamiselt siis kui turud kukuvad, aga mitte kunagi hinnaralli ajal. Kui täpne olla, siis on nafta hinnarallis süüdistatud spekulante, aga siin on tegemist pigem erandiga.

„Iga kord, kui turg kukub, süüdistatakse lühikeseks müüjaid ning spekulante,“ rääkis tuntud lühikeseks müüja Jim Chanos, kes oli üks esimesi, kes hoiatas omal ajal Enroni, aga ka krediidikriisi eest. (Lühikeseks müüjad müüvad laenatud väärtpabereid eeldades, et nende hind kukub ning kaupleja saab tulu pärast hinnalangust väärtpaberid odavamalt soetada). Aga kauplejad ei ole kaugeltki mängurid. „Meie teeme fundamentaalanalüüsi täpselt samapalju kui teisedki,“ lisas ta.

Spekulatsiooni ajaloost raamatu kirjutanud Edward Chancelor kinnitab koguni, et spekulante ei motiveeri üldse mitte ahnus vaid hoopis idealism.

Legendaarne riskifondihaldur Victor Niederhoffer, kes kõrbes Tai finantskriisi tõttu 1997. aastal ning teistkordselt kümme aastat hiljem, lausus, et „spekulandid ei ole muidugi inglid ning võimaluse korral kasutavad ära nii riike kui ka naabrimeest. Aga kui mu tütar küsib, kas minu töö on sama tähtis, kui lihuniku, arsti või teadlase oma, vastan ma, et spekulant on kangelane ja on seda olnud kogu aeg,“ lisas ta.