Kuna intressid on ajaloo madalamail tasemel on seetõttu ka mingisugusegi tootlusega võlakirjad üsna suur defitsiit. Võlakirjainvestorid rabavad peaaegu kõike, mida turg neile ette söödab.
Esmaspäevane The Wall Street Journal kirjutab, et päevakorrale on tõusnud 100aastase lunastamistähtajaga võlakirjad. Tegemist on väga eksootiliste väärtpaberitega, sest selliste võlakirjade ostjad peavad olema üsna veendunud, et emitent eksisteerib ka aastal 2110, mil toimub võlakirjade lunastamine. Nii pika tähtajaga võlakirjade riskiks on ka see, et 100 aasta jooksul võivad intressid tõusta võlakirjaintressidest kõrgemale. Väga suure tõenäosusega nii see juhtubki. Tänased võlakirjade ostjad on nende lunastamise tähtajaks aga juba surnud.
Tegemist ei ole täiesti uue investeerimisobjektiga, sest tosinkond ettevõtet on neid emiteerinud ka üheksakümnendate aastate keskel ning selle aastatuhande alguses. Laevandus- ja transpordikompanii Norfolk Southern Corp on 100aastaseid võlakirju emiteerinud koguni kahel korral – 1997. ja 2005. aastal. Ajalehel ei õnnestunud ettevõttega ühendust saada küsimaks, kas nad teevad seda veel.
100aastaseid võlakirju on emiteerinud ka naftakompaniid Anadarko Petroleum ja Apache, raudteefirma Burlington Northern Santa Fe, Walt Disney, Coca-Cola Enterprises (mitte ära segada Coca-Cola Co-ga) ja IBM. Nende ettevõtete kupongiintressid jäid reeglina vahemikku 7 ja 8%.
Nn sajandivõlakirjade ostjateks on reeglina elukindlustuskompaniid ja pensionifondid, sest neil on riskide juhtimiseks vaja viia pikaajalised kohustused varadega tasakaalu.
kolmapäev, 25. august 2010
teisipäev, 24. august 2010
Olympic teeb aeg-ajalt sohki
Homme toimub kasiinokompanii Olympic EG aktsionäride erakorraline koosolek, kus palutakse luba 450 384 aktsia emiteerimiseks hinnaga 11,2 krooni tükk. Tegemist on juba 2007. aastal sõlmitud optsioonilepingute täitmisega, mille kohaselt osa aktsiatest läheb juhatusele ja tütarettevõtete võtmeisikutele, 139 009 aktsiat aga nõukogu liikmetele.
Veidi kummalised on nõukogu liikmetele ettenähtud aktsiad, sest nõukogu neljast liikmest kaks on ettevõtte suuromanikud Armin Karu ja Jaan Korpusov. Nõukogu kahe teise liikme, Liina Linsi ja Peep Vainu optsiooniprogramm on üsna loogiline, aga aktsionäridele hääletusele pandava ettepaneku kohaselt määratakse optsioonide arv kindlaks nõukogu tööst osavõtu alusel. Eeldusel, et nõukogu tööst võtsid osa nii Karu kui ka Korpusov, saavad aktsiad ka nemad.
Ma soovin aga Olympic EG aktsionäride tähelepanu pöörata mõnele detailile, millest selgub, et ettevõttel on kombeks aeg-ajalt investoritele puru silma ajada, ehk otseselt öeldes lausa petta.
Nimelt ostis suuromanik Jaan Korpusov 2007. aasta 23. novembril
34 000 Olympicu aktsiat 1,9 miljoni krooni eest.
“Hind on ju väga soodne, sellepärast ostsin,” selgitas Korpusov sama aasta 5. detsembril Eesti Ekspressile. Ei möödunud paari nädalatki, kui Korpusov hakkas Olympicu aktsiaid aga massiivselt müüma. Detsembris müüs ta kahel päeval kokku 850 000 aktsiat 47,8 miljoni krooni eest, kusjuures aktsia hind oli veel soodsam. Usun, et novembris tehtud ost oli mõeldud üldsuse eksitamiseks.
Veel räigem eksitamine toimus aga 2009. aasta septembris, kui hiiglaslikes kogustes müüsid Olympicu aktsiaid nii Korpusov kui Karu. Samal päeval, kui suuromanikud müüsid viimased aktsiad (kokku müüdi 15 miljonit aktsiat 146 miljoni krooni eest), tuli Äripäeva anonüümne vihje, et Avila (Olympicu toonane tegevjuht Andri Avila) ostab aktsiaid. Selge, et vihje eesmärgiks oli mõjutada turgu, sest suuromanike massiivne aktsiamüük oli põhjustanud investorite usalduse peaaegu täieliku kadumise. Mis aga kõige hullem, paar nädalat hiljem müüs Avila needsamad 130 000 aktsiat maha ja teenis paarsada tuhat krooni kasu. Börsi noteerimis- ja järelvalvekomisjon tegi OEGle selle eest ka hoiatuse.
Kui on teada, et partner kipub sohki tegema, pole mõtet temaga kaarte mängima hakata. Kas on aga mõtet investeerida ettevõttesse, kui on teada, et ettevõte kipub samuti aeg-ajalt veidi petma.
Veidi kummalised on nõukogu liikmetele ettenähtud aktsiad, sest nõukogu neljast liikmest kaks on ettevõtte suuromanikud Armin Karu ja Jaan Korpusov. Nõukogu kahe teise liikme, Liina Linsi ja Peep Vainu optsiooniprogramm on üsna loogiline, aga aktsionäridele hääletusele pandava ettepaneku kohaselt määratakse optsioonide arv kindlaks nõukogu tööst osavõtu alusel. Eeldusel, et nõukogu tööst võtsid osa nii Karu kui ka Korpusov, saavad aktsiad ka nemad.
Ma soovin aga Olympic EG aktsionäride tähelepanu pöörata mõnele detailile, millest selgub, et ettevõttel on kombeks aeg-ajalt investoritele puru silma ajada, ehk otseselt öeldes lausa petta.
Nimelt ostis suuromanik Jaan Korpusov 2007. aasta 23. novembril
34 000 Olympicu aktsiat 1,9 miljoni krooni eest.
“Hind on ju väga soodne, sellepärast ostsin,” selgitas Korpusov sama aasta 5. detsembril Eesti Ekspressile. Ei möödunud paari nädalatki, kui Korpusov hakkas Olympicu aktsiaid aga massiivselt müüma. Detsembris müüs ta kahel päeval kokku 850 000 aktsiat 47,8 miljoni krooni eest, kusjuures aktsia hind oli veel soodsam. Usun, et novembris tehtud ost oli mõeldud üldsuse eksitamiseks.
Veel räigem eksitamine toimus aga 2009. aasta septembris, kui hiiglaslikes kogustes müüsid Olympicu aktsiaid nii Korpusov kui Karu. Samal päeval, kui suuromanikud müüsid viimased aktsiad (kokku müüdi 15 miljonit aktsiat 146 miljoni krooni eest), tuli Äripäeva anonüümne vihje, et Avila (Olympicu toonane tegevjuht Andri Avila) ostab aktsiaid. Selge, et vihje eesmärgiks oli mõjutada turgu, sest suuromanike massiivne aktsiamüük oli põhjustanud investorite usalduse peaaegu täieliku kadumise. Mis aga kõige hullem, paar nädalat hiljem müüs Avila needsamad 130 000 aktsiat maha ja teenis paarsada tuhat krooni kasu. Börsi noteerimis- ja järelvalvekomisjon tegi OEGle selle eest ka hoiatuse.
Kui on teada, et partner kipub sohki tegema, pole mõtet temaga kaarte mängima hakata. Kas on aga mõtet investeerida ettevõttesse, kui on teada, et ettevõte kipub samuti aeg-ajalt veidi petma.
reede, 13. august 2010
Väike paus
Vabandan teie kõigi ees, kes te olete harjunud igal tööpäeval uut postitust lugema. Lähen kümmekonnaks päevaks Norra mägedesse ja internetiga ei lävi. Järgmine postitus 24. augustil.
Kohtumiseni!
Kohtumiseni!
Google hakkab väsima
Järgmisel nädalal saab Google’il juba kuus aastat börsil oldud. Pärast börsileminekut hakkas otsingumootorifirma aktsia kiiresti tõusma. 85 dollariga aktsiate avalikul emissioonil müüdud väärtpaberi hinnal kulus kahekordistumiseks kaks kuud. 400 dollari taseme ületas aktsia hind veidi enam kui aasta ning 500 dollari taseme veidi enam kui kaks aastat pärast börsile minekut. Rekordtasemele, 724,8 dollarini kerkis aktsia hind 2007. aasta detsembris, aga viimastel aastatel on aktsia hind stagneerunud.
Ajakiri Fortune viimase numbri kaanekujundus oli igatahes väga ähvardav. Sellel oli kujutatud kokku vajunud kuulsat logo ning pealkirjaks oli Kas Google’ga on lõpp? (Is Google Over?) Loo enda pealkiri nii dramaatiline siiski ei olnud, anti ainult mõista, et otsingupidu on läbi.
Kuna 97% Google’i käibest annab reklaami müük, siis pole ka selles pealkirjas siiski erilist pehmust. Paraku hakkab aeglustuma ka reklaamituru kasv ning lisaks on tekkimas uusi konkurente. Näiteks Microsofti Bing on kasvatamas internetiotsingu turuosa ning on tekkinud uusi internetisaitie, mida inimesed kasutavad ja mis võtavad seega ka reklaamituru ära.
Google’il on vaja uusi käibeallikaid ning otsingumootorifirma kiire kasvu jätkumiseks oleks hädasti vaja just miljardidollarilisi käibeallikaid. Kui Apple on selles suhtes olnud väga edukas - kümnendi alguses tuli iPod, kolm aastat tagasi iPhone ning sel aastal iPad, siis Google’il pole seni vastu panna mitte midagi.
Seni suurim ja paljulubavaim võimalus on mobiiltelefonide operatsioonisüsteem Android, aga sellel on üks häda – see ei too Google’ile ei erilist käivet aga ka kasumit.
Juunis teatas Google uhkelt, et üle 2 miljoni firma kasutab Google´i rakendusi ettevõtetele. Paraku kumab ka siin läbi Mark Twaini tuntud sentents valest, suurest valest ja statistikast. Analüütikute hinnangul on nende rakenduste käive sel aastal umbes 350 miljonit dollarit ehk 175 dollarit ettevõtte kohta. Pole just teab mis suur number.
Fortune sõnul on Google’i insaiderid ise optimistlikud YouTube´i suhtes, kus inimesed veedavad 10% kogu internetis oldavast ajast.
Aga jah, Google’i lähitulevik on ilmselt ikka üsna tume just kasvu kiiruse osas.
Augusti lõpus ja septembri alguses toimub Nevada kõrbes traditsiooniline vabameelne kunstilaager Burning Man (Põlev Mees), mille kulminatsiooniks pannakse põlema hiiglasuur puust inimkuju. Selle sündmuse iga-aastased külastajad on varasematel aastatel olnud ka Google’i asutajad Larry Page ja Sergei Brin. Minu teada osalevad nad sellel üritusel tänini ning nüüd on seal olnud ka ettevõtte tegevjuht Eric Schmidt. Ehk annab umbes 50 tuhande osavõtjaga vaba vaimsuse ja kreatiivsuse pidu ka Google’i juhttriole uusi lennukaid mõtteid.
Pärast teise kvartali majandustulemuste avaldamist tõttasid mitmed analüütikud Google’i aktsia hinnasihte alandama, soovitused jäeti siiski enamjaolt paika. Reutersi andmetel soovitab Google’i aktsiat osta 28 analüütikut, 5 soovitab hoida ja üks müüa.
Ajakiri Fortune viimase numbri kaanekujundus oli igatahes väga ähvardav. Sellel oli kujutatud kokku vajunud kuulsat logo ning pealkirjaks oli Kas Google’ga on lõpp? (Is Google Over?) Loo enda pealkiri nii dramaatiline siiski ei olnud, anti ainult mõista, et otsingupidu on läbi.
Kuna 97% Google’i käibest annab reklaami müük, siis pole ka selles pealkirjas siiski erilist pehmust. Paraku hakkab aeglustuma ka reklaamituru kasv ning lisaks on tekkimas uusi konkurente. Näiteks Microsofti Bing on kasvatamas internetiotsingu turuosa ning on tekkinud uusi internetisaitie, mida inimesed kasutavad ja mis võtavad seega ka reklaamituru ära.
Google’il on vaja uusi käibeallikaid ning otsingumootorifirma kiire kasvu jätkumiseks oleks hädasti vaja just miljardidollarilisi käibeallikaid. Kui Apple on selles suhtes olnud väga edukas - kümnendi alguses tuli iPod, kolm aastat tagasi iPhone ning sel aastal iPad, siis Google’il pole seni vastu panna mitte midagi.
Seni suurim ja paljulubavaim võimalus on mobiiltelefonide operatsioonisüsteem Android, aga sellel on üks häda – see ei too Google’ile ei erilist käivet aga ka kasumit.
Juunis teatas Google uhkelt, et üle 2 miljoni firma kasutab Google´i rakendusi ettevõtetele. Paraku kumab ka siin läbi Mark Twaini tuntud sentents valest, suurest valest ja statistikast. Analüütikute hinnangul on nende rakenduste käive sel aastal umbes 350 miljonit dollarit ehk 175 dollarit ettevõtte kohta. Pole just teab mis suur number.
Fortune sõnul on Google’i insaiderid ise optimistlikud YouTube´i suhtes, kus inimesed veedavad 10% kogu internetis oldavast ajast.
Aga jah, Google’i lähitulevik on ilmselt ikka üsna tume just kasvu kiiruse osas.
Augusti lõpus ja septembri alguses toimub Nevada kõrbes traditsiooniline vabameelne kunstilaager Burning Man (Põlev Mees), mille kulminatsiooniks pannakse põlema hiiglasuur puust inimkuju. Selle sündmuse iga-aastased külastajad on varasematel aastatel olnud ka Google’i asutajad Larry Page ja Sergei Brin. Minu teada osalevad nad sellel üritusel tänini ning nüüd on seal olnud ka ettevõtte tegevjuht Eric Schmidt. Ehk annab umbes 50 tuhande osavõtjaga vaba vaimsuse ja kreatiivsuse pidu ka Google’i juhttriole uusi lennukaid mõtteid.
Pärast teise kvartali majandustulemuste avaldamist tõttasid mitmed analüütikud Google’i aktsia hinnasihte alandama, soovitused jäeti siiski enamjaolt paika. Reutersi andmetel soovitab Google’i aktsiat osta 28 analüütikut, 5 soovitab hoida ja üks müüa.
neljapäev, 12. august 2010
Hõisata on veel vara
Ehkki 3,5protsendiline teise kvartali majanduskasv oli tore positiivne üllatus, ei maksa sellest veel eufooriasse sattuda.
Üsna kiire majanduskasv tuli majandusministeeriumi makromajanduspoliitika osakonna juhataja Andrus Sääliku sõnul peamiselt tänu välisnõudluse kasvule.
„Sisenõudluse osas võib täheldada tarbimisjulguse mõningast taastumist endiselt kahanevate sissetulekute taustal, kuid tarbimise kasvu võib oodata alles aasta lõpus, vahendab Sääliku sõnu E24.ee.
Mina seda optimismi suurema sisetarbimise osas nii väga ei jaga. Pigem ootan sisetarbimise paigalseisu või kahanemist.
Statistikaameti kohaselt kasvas tööpuudus kõige kiiremini just selle aasta esimeses kvartalis – 4,3 protsendipunkti 19,8 protsendini. See tähendab, et järgnevate kvartalite jooksul hakkavad töötute koondamisrahad ning töötukindlustushüvitised otsa saama. Tõsi, tasapisi on hakanud ka uusi töökohti tekkima, aga tõesti tasapisi. Samas on uued töökohad ilmselt vanadest madalamapalgalised.
Ka välisnõudluses võib tulla peagi tagasilööke. USA Föderaalreserv hoiatas üleeile õhtul, et maailma suurime majanduse taastumine on pidurdumas, Inglise Pank alandas eile Suurbritannia majanduse kasvuprognoosi, metsatulekahjud alandavad Venemaa majanduskasvu, Hiina kinnisvaraturg sarnaneb püssirohutünnile ning eurotsooni riigid mõtlevad majanduse stimuleerimise asemel eelarvete kärpimisele. Pole just väga roosiline perspektiiv.
Paljud analüütikud loodavad kiiresti kasvavatele arenevatele turgudele eesotsas Brasiilia, Venemaa, India ja Hiinaga (BRIC-majandused). Kuid David Rhodes maailma juhtivast konsultatsioonifirmast Boston Consulting Group pööras tähelepanu asjaolule, et 70% maailma majandusest annavad siiski arenenud riigid ning arenev Aasia vaid 18%.
„Seitsekümmend protsenti ei saa elada 18 protsendi kasvu arvel,“ toonitas ta ajalehele Financial Times.
Seoses eurole üleminekuga võib oodata välisinvesteeringute aktiviseerumist, aga taolise ebakindla globaalse makromajandusliku väljavaate puhul jäävad investorid ettevaatlikuks.
Muuseas, püsihindades arvestatuna oli meie majanduse suuruseks 2. kvartalis 35,3 miljardit krooni, mis oli vaid 1,4% enam, kui 2005. aasta teises kvartalis.
Esimest korda pärast taasiseseisvumist on aga inimeste palgatase langenud ning tööpuudus on ilmselt kõigi aegade kõrgeim. Pole just suur sisetarbimise mootor.
Üsna kiire majanduskasv tuli majandusministeeriumi makromajanduspoliitika osakonna juhataja Andrus Sääliku sõnul peamiselt tänu välisnõudluse kasvule.
„Sisenõudluse osas võib täheldada tarbimisjulguse mõningast taastumist endiselt kahanevate sissetulekute taustal, kuid tarbimise kasvu võib oodata alles aasta lõpus, vahendab Sääliku sõnu E24.ee.
Mina seda optimismi suurema sisetarbimise osas nii väga ei jaga. Pigem ootan sisetarbimise paigalseisu või kahanemist.
Statistikaameti kohaselt kasvas tööpuudus kõige kiiremini just selle aasta esimeses kvartalis – 4,3 protsendipunkti 19,8 protsendini. See tähendab, et järgnevate kvartalite jooksul hakkavad töötute koondamisrahad ning töötukindlustushüvitised otsa saama. Tõsi, tasapisi on hakanud ka uusi töökohti tekkima, aga tõesti tasapisi. Samas on uued töökohad ilmselt vanadest madalamapalgalised.
Ka välisnõudluses võib tulla peagi tagasilööke. USA Föderaalreserv hoiatas üleeile õhtul, et maailma suurime majanduse taastumine on pidurdumas, Inglise Pank alandas eile Suurbritannia majanduse kasvuprognoosi, metsatulekahjud alandavad Venemaa majanduskasvu, Hiina kinnisvaraturg sarnaneb püssirohutünnile ning eurotsooni riigid mõtlevad majanduse stimuleerimise asemel eelarvete kärpimisele. Pole just väga roosiline perspektiiv.
Paljud analüütikud loodavad kiiresti kasvavatele arenevatele turgudele eesotsas Brasiilia, Venemaa, India ja Hiinaga (BRIC-majandused). Kuid David Rhodes maailma juhtivast konsultatsioonifirmast Boston Consulting Group pööras tähelepanu asjaolule, et 70% maailma majandusest annavad siiski arenenud riigid ning arenev Aasia vaid 18%.
„Seitsekümmend protsenti ei saa elada 18 protsendi kasvu arvel,“ toonitas ta ajalehele Financial Times.
Seoses eurole üleminekuga võib oodata välisinvesteeringute aktiviseerumist, aga taolise ebakindla globaalse makromajandusliku väljavaate puhul jäävad investorid ettevaatlikuks.
Muuseas, püsihindades arvestatuna oli meie majanduse suuruseks 2. kvartalis 35,3 miljardit krooni, mis oli vaid 1,4% enam, kui 2005. aasta teises kvartalis.
Esimest korda pärast taasiseseisvumist on aga inimeste palgatase langenud ning tööpuudus on ilmselt kõigi aegade kõrgeim. Pole just suur sisetarbimise mootor.
kolmapäev, 11. august 2010
Kas Hewlett-Packard reageeris üle?
Reede hilisõhtul lahvatas tõeline pommuudis: Hewlett-Packard teatas, et tegevjuht Mark Hurd astub ametikohalt tagasi.
Juuni lõpus esitati Hurdile süüdistus Hewlett-Packardi lepingulise turundusnõustaja, Jodie Fisheri seksuaalses ahistamises. Hiljem selgus, et ahistamist siiski ei toimunud. Mulle tundub, et toimus ainult lähenemine, aga seda tegi Hurd ettevõtte arvelt. Kulud ei olnud 100 miljardi dollari suuruse käibega ettevõtte jaoks teab mis suured – väidetavalt kusagil 20 000 dollari kandis. Aga Hurd lasi isiklikud kulud kanda ettevõttel ning võltsis ka kuluaruandeid, millest aga piisas Hurdi vallandamiseks. Jodie Fisher avaldas samuti kahetsust Hurdi vallandamise pärast ning kinnitas, et see ei olnud tema eesmärk ning nad olid omavahelised asjad kohtuväliselt juba ära klaarinud. (Kas polnud tegu siis mitte lihtsa väljapressimisega?).
Nüüd on aga puhkenud elav diskussiooni, kas Hewlett-Packardi nõukogu mitte viga ei teinud ega üle ei reageerinud.
Oracle’i asutaja ja juht Larry Ellison on veendunud, et HP nõukogu tegi vea.
„HP nõukogu tegi just kõige hullema personaliotsuse pärast neid idioote Apple’i nõukogus, kes vallandasid Steve Jobsi mitmeid aastaid tagasi,“ kirjutas Ellison ajalehele The New York Times. Apple vallandas Jobsi 1985. aastal, aga kutsus ta 12 aastat hiljem tagasi. Ellison on ka Hurdi kauaaegne sõber ja tennisepartner.
Mark Hurd asus HP tegevjuhi kohale 2005. aastal. Tegemist on üsna madala profiiliga raamatupidaja tüüpi inimesega, iseloomustas teda ajalehele The Wall Street Journal San Francisco ülikooli juhtimisprofessor John Sullivan.
„Ta kärpis kulusid. Ta polnud toretsevat tüüpi tegelane,“ lausus Sullivan.
Hurdi juhtimisel sai HPst 2006. aastal maailma suurim personaalarvutite tootja ning käibe poolest maailma suurim tehnikakompanii. Kui 2004. aastal oli HP käive 80, siis 2009. aasta käive oli üle 114 miljardi dollari. HP aktsia hind on kasvanud Hurdi juhtimise all üle kahe korra.
The New York Times kirjutas, et nõukogu vallandas Hurdi PR firma APCO tugeval survel. APCO olevat kirjutanud isegi näidisartikli, demonstreerimaks, mis võib juhtuda, kui kuuldused ettevõttest välja lekivad.
Ajalehe sõnul ei olevat Washingtonis asuv 500 töötajaga APCO näol eriti tugeva reputatsiooniga ei kriisijuhtimise- ega ka tehnoloogilise reputatsiooniga ettevõttega, kuigi ettevõte on teinud koostööd nii Microsfti ja Inteliga.
Hewlett-Packardi aktsia hind reageeris esmaspäeval uudisele 7protsendilise kukkumisega. Kuigi kauplemine HP aktsiatega peatati kohe pärast uudise tulekut ka järelkauplemisel, jõudsid ülikiired arvutiprogrammid juba tehinguid sooritada, mistõttu oli reede hilisõhtul ja esmaspäeval aktsia hinna ja langusprotsendi suhtes päris suur segadus.
Ilmselt sama suur segadus valitseb lähikuudel ka Hewlett-Packardi tippjuhtkonnas. Nõukogu hakkab otsima uut juhti, mis ei ole eriti lihtne ülesanne. Ajutiseks tegevjuhiks sai finantsjuht Cathie Lesjak.
Juuni lõpus esitati Hurdile süüdistus Hewlett-Packardi lepingulise turundusnõustaja, Jodie Fisheri seksuaalses ahistamises. Hiljem selgus, et ahistamist siiski ei toimunud. Mulle tundub, et toimus ainult lähenemine, aga seda tegi Hurd ettevõtte arvelt. Kulud ei olnud 100 miljardi dollari suuruse käibega ettevõtte jaoks teab mis suured – väidetavalt kusagil 20 000 dollari kandis. Aga Hurd lasi isiklikud kulud kanda ettevõttel ning võltsis ka kuluaruandeid, millest aga piisas Hurdi vallandamiseks. Jodie Fisher avaldas samuti kahetsust Hurdi vallandamise pärast ning kinnitas, et see ei olnud tema eesmärk ning nad olid omavahelised asjad kohtuväliselt juba ära klaarinud. (Kas polnud tegu siis mitte lihtsa väljapressimisega?).
Nüüd on aga puhkenud elav diskussiooni, kas Hewlett-Packardi nõukogu mitte viga ei teinud ega üle ei reageerinud.
Oracle’i asutaja ja juht Larry Ellison on veendunud, et HP nõukogu tegi vea.
„HP nõukogu tegi just kõige hullema personaliotsuse pärast neid idioote Apple’i nõukogus, kes vallandasid Steve Jobsi mitmeid aastaid tagasi,“ kirjutas Ellison ajalehele The New York Times. Apple vallandas Jobsi 1985. aastal, aga kutsus ta 12 aastat hiljem tagasi. Ellison on ka Hurdi kauaaegne sõber ja tennisepartner.
Mark Hurd asus HP tegevjuhi kohale 2005. aastal. Tegemist on üsna madala profiiliga raamatupidaja tüüpi inimesega, iseloomustas teda ajalehele The Wall Street Journal San Francisco ülikooli juhtimisprofessor John Sullivan.
„Ta kärpis kulusid. Ta polnud toretsevat tüüpi tegelane,“ lausus Sullivan.
Hurdi juhtimisel sai HPst 2006. aastal maailma suurim personaalarvutite tootja ning käibe poolest maailma suurim tehnikakompanii. Kui 2004. aastal oli HP käive 80, siis 2009. aasta käive oli üle 114 miljardi dollari. HP aktsia hind on kasvanud Hurdi juhtimise all üle kahe korra.
The New York Times kirjutas, et nõukogu vallandas Hurdi PR firma APCO tugeval survel. APCO olevat kirjutanud isegi näidisartikli, demonstreerimaks, mis võib juhtuda, kui kuuldused ettevõttest välja lekivad.
Ajalehe sõnul ei olevat Washingtonis asuv 500 töötajaga APCO näol eriti tugeva reputatsiooniga ei kriisijuhtimise- ega ka tehnoloogilise reputatsiooniga ettevõttega, kuigi ettevõte on teinud koostööd nii Microsfti ja Inteliga.
Hewlett-Packardi aktsia hind reageeris esmaspäeval uudisele 7protsendilise kukkumisega. Kuigi kauplemine HP aktsiatega peatati kohe pärast uudise tulekut ka järelkauplemisel, jõudsid ülikiired arvutiprogrammid juba tehinguid sooritada, mistõttu oli reede hilisõhtul ja esmaspäeval aktsia hinna ja langusprotsendi suhtes päris suur segadus.
Ilmselt sama suur segadus valitseb lähikuudel ka Hewlett-Packardi tippjuhtkonnas. Nõukogu hakkab otsima uut juhti, mis ei ole eriti lihtne ülesanne. Ajutiseks tegevjuhiks sai finantsjuht Cathie Lesjak.
teisipäev, 10. august 2010
Kas Vene oligarhide raha hakkab Eestisse tulema?
Tundub, et meie lõunamaiselt ilusad ilmad on nii vapustavad, et Vene oligarhid eelistavad lõunamerede asemel Tallinnasse tulla. Ajakirjandus on vähem kui kuu aja jooksul kirjutanud kolmest luksusjahist, mille pardal veedavad aega Vene oligarhid.
Kas oligarhide peatumised siin on juhulikud ning kas tõesti on põhjuseks meie väga ilusad ilmad? Ma kipun arvama, et nii see päris ei ole ning tõenäoliselt on lähikuudel oodata Vene oligarhide investeeringuid Maarjamaale.
Eesti üleminek eurole vähem kui viie kuu pärast lisab meie investeerimiskeskkonnale stabiilsust, mida Venemaa majandusel ei ole. Üha enam märke viitab sellele, et Venemaa võimud on hakanud meisse mõnevõrra leebemalt suhtuma ning ma ei välista, et oligarhid on saanud oma riigi otsustajatelt signaale, et Eestis võib äri teha küll.
Seepärast ma ei imestakski, kui järgmise investeerimislaine peavood ei tule enam Soomest ja Rootsist, nagu see oli kahe eelmise majandusbuumi ajal, vaid hoopis Venemaalt.
Kuuldavasti olevat meil müügis kaks panka, Marfin ja Krediidipank. Krediidipank kuulub praegugi suuremalt jaolt Vene kapitalile. Pangal on ka poolsada väikeaktsionäri ning väärtpaberikeskuse statistikat vaadates tundub, et suuromanikud on juulis hakanud väikeaktsionäridelt Krediidipanga aktsiaid kokku ostma. Kuni juuli alguseni oli Krediidipanga aktsionäride struktuur stabiilne. Kolmele juriidilisest isikust välisinvestorile kuulus 95,68% aktsiatest, viiele Eesti juriidilisest isikust 0,69%, viiele välisriigi eraisikust investorile 0,07 ja 55le Eesti eraisikust investorile 3,56% Krediidipanga aktsiatest.
Juulis aga kahanes väikeinvestorite arv oluliselt. Neljale juriidilisest isikust välisinvestorile kuulub 1. augusti seisuga 98,39% Krediidipanga aktsiatest, Eesti juriidilised isikud on oma aktsiad ära müünud, viiele eraisikust välisinvestorile kuulub endiselt 0,07% ning Eesti erainvestorite arv on kahanenud 41-le (neile kuulub 1,54%).
Kas oligarhide peatumised siin on juhulikud ning kas tõesti on põhjuseks meie väga ilusad ilmad? Ma kipun arvama, et nii see päris ei ole ning tõenäoliselt on lähikuudel oodata Vene oligarhide investeeringuid Maarjamaale.
Eesti üleminek eurole vähem kui viie kuu pärast lisab meie investeerimiskeskkonnale stabiilsust, mida Venemaa majandusel ei ole. Üha enam märke viitab sellele, et Venemaa võimud on hakanud meisse mõnevõrra leebemalt suhtuma ning ma ei välista, et oligarhid on saanud oma riigi otsustajatelt signaale, et Eestis võib äri teha küll.
Seepärast ma ei imestakski, kui järgmise investeerimislaine peavood ei tule enam Soomest ja Rootsist, nagu see oli kahe eelmise majandusbuumi ajal, vaid hoopis Venemaalt.
Kuuldavasti olevat meil müügis kaks panka, Marfin ja Krediidipank. Krediidipank kuulub praegugi suuremalt jaolt Vene kapitalile. Pangal on ka poolsada väikeaktsionäri ning väärtpaberikeskuse statistikat vaadates tundub, et suuromanikud on juulis hakanud väikeaktsionäridelt Krediidipanga aktsiaid kokku ostma. Kuni juuli alguseni oli Krediidipanga aktsionäride struktuur stabiilne. Kolmele juriidilisest isikust välisinvestorile kuulus 95,68% aktsiatest, viiele Eesti juriidilisest isikust 0,69%, viiele välisriigi eraisikust investorile 0,07 ja 55le Eesti eraisikust investorile 3,56% Krediidipanga aktsiatest.
Juulis aga kahanes väikeinvestorite arv oluliselt. Neljale juriidilisest isikust välisinvestorile kuulub 1. augusti seisuga 98,39% Krediidipanga aktsiatest, Eesti juriidilised isikud on oma aktsiad ära müünud, viiele eraisikust välisinvestorile kuulub endiselt 0,07% ning Eesti erainvestorite arv on kahanenud 41-le (neile kuulub 1,54%).
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
