Jätkan MarketWatchi kolumnist Chuck Jaffe raamatu Getting Started in Finding a Financial Advisor refereerimist. Raamatus selgitatakse finantsnõustajate valikul reeglina tehtavaid vigu. Kuues viga – anda nõustajale täielik kontroll.
Te võite olla ju finantsasjades rumalam kui spetsialist ja teie teadmised finantsturgudest võivad olla peaaegu nullilähedased, kuid tegemist on teie rahaga.
Nõustajad või privaatpanganduse portfellihaldurid võivad olla teie vara kasvatamisel väga olulised partnerid, aga see on teie raha, millest te võite ilma jääda. Nõustaja jääb halvemal juhul ilma edukustasust, teie võite ilma jääda poolest või isegi enamast oma säästudest nagu on näidanud paari-kolme viimase aasta praktika. Seetõttu on teil täielik õigus küsida oma finantsnõustajalt/portfellihaldurilt ükskõik mida. Miks ta annab just sellist nõu? Miks ta pakub just oma panga või panga emapanga toodet, mitte aga konkurendi oma?
Finantsnõustaja peab teid kohtlema bossina. Jaffe kirjutab, et mõned nõustajad ei kohtle klienti mitte kõige paremini kui klient nende nõu kuulda ei võta või ei osta kohe nende poolt soovitud väärtpaberit. See võib olla hoiatavaks signaaliks, et nõustaja on tõstnud oma huvid klindi omadest kõrgemale.
kolmapäev, 30. juuni 2010
teisipäev, 29. juuni 2010
Jaapani H&M
Umbes pool aastat tagasi küsis abikaasa, kas ma tean sellist Jaapani firmat nagu Uniqlo. Ta käis kuulamas loengut Jaapani majandusest ning selgitas, et tegemist on kiiresti kasvava moerõivaste müüjaga . „Jaapani H&M,“ selgitas ta. Mina polnud ettevõttest midagi kuulnud ning seetõttu arvasin, et ilmselt pole tegemist börsiettevõttega.
Jutuajamine meenus mulle reedel, kui nägin, et Uniqlost kirjutati värskes ajakirjas The Economist. Selgus, et tegemist on siiski börsiettevõttega Fast Retailing, mille tänavuse aasta müügikäibeks ennustatakse 9 miljardit dollarit. Samal ajal kui paljud Jaapani ettevõtted kiratsevad, kasvas Uniqlo emafirma eelmise aasta käive 17 protsenti ning selle finantsaasta (lõpeb 31. augustil) käibe kasv peaks tulema 22 protsenti. Rootslaste H&M käive kasvas 2009. aastal 15, Zara emafirma Inditexi käive kasvas 6 ning ameeriklaste Gapi müük kahanes kaks protsenti.
Ettevõtte asutajast Tadashi Yanaist on saanud Jaapani rikkaim inimene, kelle vara väärtuseks on üle 9 miljardi dollari ning konsultatsioonifirma Interbrand andmetel kuulub Uniqlo saareriigi 10 väärtuslikuma kaubamärgi hulka. Mõnede arvates olevat ettevõtte odavad riided üheks põhjuseks, miks Jaapanis valitseb deflatsioon.
Nüüd kavatseb Uniqlo (nimetus tuleneb sõnapaarist „unique clothing“) kiiret laienemist. Viimastel kuudel on suure eduga avatud suured poed Pariisis, Moskvas ja Shangais. Yanai loodab aastaks 2020 kasvatada käibe 50 ning kasumi 10 miljardile dollarile. Ehkki praegu moodustab ettevõtte müük väljaspool Jaapanit vaid 10 protsenti, loodab ta, et juba 2015. aastal ületab müük välismaal kodumaist.
Praegu on ettevõttel Jaapanis umbes 800 kauplust ning 140 välismaal ning lähima kolme kuni viie aasta jooksul kavatsetakse avada 500 uut poodi aastas. Suurem osa neist plaanitakse avada Aasias, eriti Hiinas, kus praegu on kauplusi 54, eesmärgiks on aga 1000.
Uniqlo ärimudel on Zara ja H&M-st mõnevõrra erinev. Kui Euroopa moemüüjad toovad kõige uuema kauba turule kiiresti ja masstoodanguna vahetades mudeleid mitu korda aastas, siis Fast Retailing müüb korraga vaid 1000 toodet ja hoiab neid poelettidel kauem.
See lubab ettevõttel sõlmida tootjatega suuremamahulisi ja odavamaid tarnelepinguid. Enamiku toodete omahind jääb vahemikku 10-20 dollarit, aga ka laomajanduse haldamine tuleb nii odavam. Samal ajal pakub Uniqlo samu tooteid väga suures värvivalikus. Näiteks Tokyo esinduspoes pakutakse 50 värvitoonis sokke.
Ettevõtte kõige suuremaks nõrkuseks peetakse Tadashi Yanaid ennast. Ehkki briljantne strateeg ning erakordselt moetundlik, ei suuda ta piisavalt delegeerida. Ta kontrollib kõiki otsuseid värvitoonide valikuni välja, rääkisid ajakirjale Fast Retailingu juhid. Yanai pareerib kriitikat väitega, et hea juht peab pöörama tähelepanu ka detailidele.
Minu arusaamise kohaselt pole Jaapani aktsiad Eesti investoritele kättesaadavad. USAs kaubeldakse aktsiatega nn Roosadel lehekülgedel, mida iseloomustab äärmiselt väike kauplemisaktiivsus (sümbol FRCOF.PK).
Ettevõte maksis eelmisel aastal 200 jeeni dividende, mis teeb dividenditootluseks 1,43 protsenti. Reutersi andmetel soovitavad Fast Retailingi aktsaid osta 6 analüütikut, 8 soovitavad hoida ja 2 müüa.
Jutuajamine meenus mulle reedel, kui nägin, et Uniqlost kirjutati värskes ajakirjas The Economist. Selgus, et tegemist on siiski börsiettevõttega Fast Retailing, mille tänavuse aasta müügikäibeks ennustatakse 9 miljardit dollarit. Samal ajal kui paljud Jaapani ettevõtted kiratsevad, kasvas Uniqlo emafirma eelmise aasta käive 17 protsenti ning selle finantsaasta (lõpeb 31. augustil) käibe kasv peaks tulema 22 protsenti. Rootslaste H&M käive kasvas 2009. aastal 15, Zara emafirma Inditexi käive kasvas 6 ning ameeriklaste Gapi müük kahanes kaks protsenti.
Ettevõtte asutajast Tadashi Yanaist on saanud Jaapani rikkaim inimene, kelle vara väärtuseks on üle 9 miljardi dollari ning konsultatsioonifirma Interbrand andmetel kuulub Uniqlo saareriigi 10 väärtuslikuma kaubamärgi hulka. Mõnede arvates olevat ettevõtte odavad riided üheks põhjuseks, miks Jaapanis valitseb deflatsioon.
Nüüd kavatseb Uniqlo (nimetus tuleneb sõnapaarist „unique clothing“) kiiret laienemist. Viimastel kuudel on suure eduga avatud suured poed Pariisis, Moskvas ja Shangais. Yanai loodab aastaks 2020 kasvatada käibe 50 ning kasumi 10 miljardile dollarile. Ehkki praegu moodustab ettevõtte müük väljaspool Jaapanit vaid 10 protsenti, loodab ta, et juba 2015. aastal ületab müük välismaal kodumaist.
Praegu on ettevõttel Jaapanis umbes 800 kauplust ning 140 välismaal ning lähima kolme kuni viie aasta jooksul kavatsetakse avada 500 uut poodi aastas. Suurem osa neist plaanitakse avada Aasias, eriti Hiinas, kus praegu on kauplusi 54, eesmärgiks on aga 1000.
Uniqlo ärimudel on Zara ja H&M-st mõnevõrra erinev. Kui Euroopa moemüüjad toovad kõige uuema kauba turule kiiresti ja masstoodanguna vahetades mudeleid mitu korda aastas, siis Fast Retailing müüb korraga vaid 1000 toodet ja hoiab neid poelettidel kauem.
See lubab ettevõttel sõlmida tootjatega suuremamahulisi ja odavamaid tarnelepinguid. Enamiku toodete omahind jääb vahemikku 10-20 dollarit, aga ka laomajanduse haldamine tuleb nii odavam. Samal ajal pakub Uniqlo samu tooteid väga suures värvivalikus. Näiteks Tokyo esinduspoes pakutakse 50 värvitoonis sokke.
Ettevõtte kõige suuremaks nõrkuseks peetakse Tadashi Yanaid ennast. Ehkki briljantne strateeg ning erakordselt moetundlik, ei suuda ta piisavalt delegeerida. Ta kontrollib kõiki otsuseid värvitoonide valikuni välja, rääkisid ajakirjale Fast Retailingu juhid. Yanai pareerib kriitikat väitega, et hea juht peab pöörama tähelepanu ka detailidele.
Minu arusaamise kohaselt pole Jaapani aktsiad Eesti investoritele kättesaadavad. USAs kaubeldakse aktsiatega nn Roosadel lehekülgedel, mida iseloomustab äärmiselt väike kauplemisaktiivsus (sümbol FRCOF.PK).
Ettevõte maksis eelmisel aastal 200 jeeni dividende, mis teeb dividenditootluseks 1,43 protsenti. Reutersi andmetel soovitavad Fast Retailingi aktsaid osta 6 analüütikut, 8 soovitavad hoida ja 2 müüa.
esmaspäev, 28. juuni 2010
Ülirikkad investeerivad üha enam juveelidesse
Merryll Lynchi personaalpanganduse üksuse ja analüüsikeskuse Capgemini järjekordne raport rikaste inimeste investeeringutest näitab, et juveelid, vääriskivid ja kellad on kerkinud nn hobiinvesteeringute (passion investments) kategoorias teisele kohale moodustades 23 protsenti selle kategooria investeeringutest.
Esikohal on selles kategoorias 30 protsendiga luksuskollektsioonid (Luxus Collectibles). Siia kuuluvad jahid, luksusautod, eralennukid jmt.
Investeeringute osakaal kunstiteostes langes 2009. aastal 22 protsendile võrrelduna 25 protsendiga 2008. aastal. Investeeringute osatähtsus juveelides, vääriskivides ning kellades oli 2007. aastal 18 ning 2008. aastal 22 protsenti.
Neljandal kohal hobiinvesteeringute hulgas on 14 protsendiga muud kollektsioonid - mündid, vein, antiik jmt. Viiendal kohal on 8 protsendiga investeeringud sporti (investeerimine spordiklubidesse, jahivõistkondadesse, võiduajamisfirmadesse jne). Muu kategooria investeeringud, näiteks kuulumine klubidesse, reisimine, relvad, muusikainstrumendid jms, moodustavad kolm protsenti nn hobiinvesteeringutest.
Finantsinvesteeringutest saavutasid 2009. aastal 31 protsendiga suurima osakaalu intressitooted, aktsiad moodustasid 29, hoiused 13, kinnisvara 14 ja alternatiivinvesteeringud (siia kuuluvad riskifondid, riskikapitalifirmad, derivatiivid, valuutad, toorained ja erakapitalifirmad) 8 protsenti finantsinvesteeringutest.
Raporti kohaselt kasvas maailma rikaste (vara väärtus üle ühe miljoni dollari) arv 2009. aastal 10 miljoni inimeseni ning neile kuuluva vara väärtus kasvas 18,9 protsenti 39,0 triljoni dollarini.
Nn ultrarikkaid, kelle vara väärtus ulatus üle 30 miljoni dollari, oli eelmisel aastal 93 100.
Esikohal on selles kategoorias 30 protsendiga luksuskollektsioonid (Luxus Collectibles). Siia kuuluvad jahid, luksusautod, eralennukid jmt.
Investeeringute osakaal kunstiteostes langes 2009. aastal 22 protsendile võrrelduna 25 protsendiga 2008. aastal. Investeeringute osatähtsus juveelides, vääriskivides ning kellades oli 2007. aastal 18 ning 2008. aastal 22 protsenti.
Neljandal kohal hobiinvesteeringute hulgas on 14 protsendiga muud kollektsioonid - mündid, vein, antiik jmt. Viiendal kohal on 8 protsendiga investeeringud sporti (investeerimine spordiklubidesse, jahivõistkondadesse, võiduajamisfirmadesse jne). Muu kategooria investeeringud, näiteks kuulumine klubidesse, reisimine, relvad, muusikainstrumendid jms, moodustavad kolm protsenti nn hobiinvesteeringutest.
Finantsinvesteeringutest saavutasid 2009. aastal 31 protsendiga suurima osakaalu intressitooted, aktsiad moodustasid 29, hoiused 13, kinnisvara 14 ja alternatiivinvesteeringud (siia kuuluvad riskifondid, riskikapitalifirmad, derivatiivid, valuutad, toorained ja erakapitalifirmad) 8 protsenti finantsinvesteeringutest.
Raporti kohaselt kasvas maailma rikaste (vara väärtus üle ühe miljoni dollari) arv 2009. aastal 10 miljoni inimeseni ning neile kuuluva vara väärtus kasvas 18,9 protsenti 39,0 triljoni dollarini.
Nn ultrarikkaid, kelle vara väärtus ulatus üle 30 miljoni dollari, oli eelmisel aastal 93 100.
teisipäev, 22. juuni 2010
Seitse suurt viga, mida tehakse finantsnõustaja valimisel – 5. viga
Jätkan MarketWatchi kolumnist Chuck Jaffe raamatu Getting Started in Finding a Financial Advisor refereerimist. Raamatus selgitatakse finantsnõustajate valikul reeglina tehtavaid vigu. Viies tüüpiline viga on nõustaja tulemuste hindamine ainult portfelli tootluse põhjal.
Paljud palkavad finantsnõustaja oma rahaasjade korrastamiseks, aga vallandavad ta sellepärast, et investeeringute tootlused pole piisavalt suured. Taoline lähenemine võib tuua aga katastroofilisi tagajärgi.
Tavaline investor vajab finantsnõustajat selleks, et viimane aitaks investoril välja töötada strateegiaid pikaajaliste eesmärkide täitmiseks. Reeglina tähendab see investeerimisportfelli väärtuse kasvu headel aegadel ning katastroofi ärahoidmist ajal, kui finantsurgudel läheb kehvasti. Enamiku investorite jaoks tähendab see ühest küljest ebameeldivate üllatuste vältimist, aga teisalt ei tule ka kiiret rikastumist.
Eriti ohtlik on suure tootluse nõudmine aktsiaturgude tõusutsükli keskel või hilisemas faasis. Just siis, kui „börsid rallivad“ tuleks olla ettevaatlik, sest ükski tõus ei kesta igavesti.
Mis puutub meie investoritesse, siis mulle torkab silma hoiakute vastuolulisus. Ühest küljest esineb meil tootluse fetišeerimist, mida kindlasti olema ei peaks, ka tavainvestorite hulgas. Tavainvestori eesmärgiks peaks olema vara säilitamine ning mõistlikke riske võttes selle kasvatamine. Portfelli tootlus on oluline investeerimisfirmadele. See on nende turundusvahend. Kirjutasin sellest poolteist aastat tagasi siin.
Teisalt aga ei pööra meie investorid oma investeeritud fondide tootlustele suurt tähelepanu. Sellele viitab asjaolu, et vaatamata eelmiste aastate negatiivsetele tootlustele, pole kohalikest investeerimisfondidest suuri lahkumisi märgata.
Järgmine postitus järgmisel nädalal. Head jaani!
Paljud palkavad finantsnõustaja oma rahaasjade korrastamiseks, aga vallandavad ta sellepärast, et investeeringute tootlused pole piisavalt suured. Taoline lähenemine võib tuua aga katastroofilisi tagajärgi.
Tavaline investor vajab finantsnõustajat selleks, et viimane aitaks investoril välja töötada strateegiaid pikaajaliste eesmärkide täitmiseks. Reeglina tähendab see investeerimisportfelli väärtuse kasvu headel aegadel ning katastroofi ärahoidmist ajal, kui finantsurgudel läheb kehvasti. Enamiku investorite jaoks tähendab see ühest küljest ebameeldivate üllatuste vältimist, aga teisalt ei tule ka kiiret rikastumist.
Eriti ohtlik on suure tootluse nõudmine aktsiaturgude tõusutsükli keskel või hilisemas faasis. Just siis, kui „börsid rallivad“ tuleks olla ettevaatlik, sest ükski tõus ei kesta igavesti.
Mis puutub meie investoritesse, siis mulle torkab silma hoiakute vastuolulisus. Ühest küljest esineb meil tootluse fetišeerimist, mida kindlasti olema ei peaks, ka tavainvestorite hulgas. Tavainvestori eesmärgiks peaks olema vara säilitamine ning mõistlikke riske võttes selle kasvatamine. Portfelli tootlus on oluline investeerimisfirmadele. See on nende turundusvahend. Kirjutasin sellest poolteist aastat tagasi siin.
Teisalt aga ei pööra meie investorid oma investeeritud fondide tootlustele suurt tähelepanu. Sellele viitab asjaolu, et vaatamata eelmiste aastate negatiivsetele tootlustele, pole kohalikest investeerimisfondidest suuri lahkumisi märgata.
Järgmine postitus järgmisel nädalal. Head jaani!
esmaspäev, 21. juuni 2010
Erainvestori elu on profi omast lihtsam
Eesti esimese börsibuumi ajal räägiti, et väikeinvestor saab alati petta. Tookord see ilmselt nii oligi, aga tänaseks on kujunenud olukord, kus väikeinvestoril on märkimisväärsed eelised institutsionaalsete investorite (avatud fondide, pensionifondide riskifondide ja võõrast raha haldavate investeerimisfirmade) ees.
Üsna hiljuti ütles üks pankur minu aktsiaportfelli kommenteerides, et valuutarisk on praktiliselt 100 protsenti. Osaliselt oli tal õigus, sest ma ei öelnud, et tegelikult on mul raha ka hoiustes, mille üle pean eraldi arvestust. Aga isegi kui mul seda ei oleks, on minul eraisikust investorina vabadus võtta suur valuutarisk, mida institutsionaalsel investoril ei ole.
Ma haldan kahte aktsiaportfelli, ühes neist on Apple’i aktsia osakaal liiga suur. Portfelliteooriast lähtudes oleks ma pidanud juba ammu Apple’i osakaalu oma portfellis tugevasti kahandama. Ma saan aga endale seda luksust lubada, et ma Apple’i aktsiaid ei müü (vähemalt esialgu). Kui ma oleks oma portfelli juhtinud „nagu peab“, poleks selle väärtus täna kohe kindlasti absoluutses tipus nagu see praegu on, ning eraisikust investorina oleksin pidanud ka müüdud aktsiatelt saadud tulu eest ka tulumaksu maksma. Lisaks sellele oleksin võinud vabanenud rahaga teha kehva või väga kehva investeeringu.
Juhtusin mõned päevad tagasi lugema, et tänapäeval on investeerimine üks väheseid valdkondi, kus amatöörid võivad väga edukalt konkureerida proffidega ning olla neist isegi edukamad. Ilmselt see nii ongi.
Mulle tundub, et paljud amatööridest ja poolprofessionaalidest investorid väljusid üsna õigel ajal 2007. aasta alguses Tallinna börsilt ning teenisid kenakese kasumi. Institutsionaalsed investorid jäid aga mökutama ning mitmed neist on sunnitud nüüd oma investeeringute päästmiseks panema ettevõtetesse raha juurde.
Erainvestoritel on terve rida eeliseid institutsioonide ees. Enamik fonde võrdlevad oma tootlust mingi indeksiga, erainvestorid võivad jätta oma portfelli tootluse enda teada. Erainvestor võib aktsiaid osta või müüa sekunditega, ilma et see aktsia hinda muudaks, institutsionaalsed peavad seda tegema ettevaatlikult. Tõsi, tulenevalt Tallinna börsi äärmiselt kehvast likviidsusest pole väga lihtne oma positsioone muuta ka suurema portfelliga erainvestoritel.
Erainvestoril ei ole ka klienti kukla taga hingamas, kui tootlus hakkab kehvaks jääma, sest ainus klient on ta ise. Siiski tundub, et meie kliendid on üsna rahulikud ja lepivad seletusega, et „turud on volatiivsed“.
Üsna hiljuti ütles üks pankur minu aktsiaportfelli kommenteerides, et valuutarisk on praktiliselt 100 protsenti. Osaliselt oli tal õigus, sest ma ei öelnud, et tegelikult on mul raha ka hoiustes, mille üle pean eraldi arvestust. Aga isegi kui mul seda ei oleks, on minul eraisikust investorina vabadus võtta suur valuutarisk, mida institutsionaalsel investoril ei ole.
Ma haldan kahte aktsiaportfelli, ühes neist on Apple’i aktsia osakaal liiga suur. Portfelliteooriast lähtudes oleks ma pidanud juba ammu Apple’i osakaalu oma portfellis tugevasti kahandama. Ma saan aga endale seda luksust lubada, et ma Apple’i aktsiaid ei müü (vähemalt esialgu). Kui ma oleks oma portfelli juhtinud „nagu peab“, poleks selle väärtus täna kohe kindlasti absoluutses tipus nagu see praegu on, ning eraisikust investorina oleksin pidanud ka müüdud aktsiatelt saadud tulu eest ka tulumaksu maksma. Lisaks sellele oleksin võinud vabanenud rahaga teha kehva või väga kehva investeeringu.
Juhtusin mõned päevad tagasi lugema, et tänapäeval on investeerimine üks väheseid valdkondi, kus amatöörid võivad väga edukalt konkureerida proffidega ning olla neist isegi edukamad. Ilmselt see nii ongi.
Mulle tundub, et paljud amatööridest ja poolprofessionaalidest investorid väljusid üsna õigel ajal 2007. aasta alguses Tallinna börsilt ning teenisid kenakese kasumi. Institutsionaalsed investorid jäid aga mökutama ning mitmed neist on sunnitud nüüd oma investeeringute päästmiseks panema ettevõtetesse raha juurde.
Erainvestoritel on terve rida eeliseid institutsioonide ees. Enamik fonde võrdlevad oma tootlust mingi indeksiga, erainvestorid võivad jätta oma portfelli tootluse enda teada. Erainvestor võib aktsiaid osta või müüa sekunditega, ilma et see aktsia hinda muudaks, institutsionaalsed peavad seda tegema ettevaatlikult. Tõsi, tulenevalt Tallinna börsi äärmiselt kehvast likviidsusest pole väga lihtne oma positsioone muuta ka suurema portfelliga erainvestoritel.
Erainvestoril ei ole ka klienti kukla taga hingamas, kui tootlus hakkab kehvaks jääma, sest ainus klient on ta ise. Siiski tundub, et meie kliendid on üsna rahulikud ja lepivad seletusega, et „turud on volatiivsed“.
reede, 18. juuni 2010
Dividendid ei ole igavesed
Kui TeliaSonera tegi eelmisel sügisel ülevõtmispakkumise Eesti Telekomi aktsiatele, olid investorid väga nördinud eelkõige sellepärast, et nende arvates oli tegemist kindla dividendiaktsiaga. Paraku pole dividendid kunagi kindlad, seda eriti Eestis, sest meie börsiettevõtetel ei ole mitte kellelgi kindlat dividendipoliitikat ning välja makstavad dividendid sõltuvad peamiselt suuromaniku suvast.
Ehkki USA, Suurbritannia ja teiste lääneriikide börsil noteeritud suurettevõtetel on reeglina välja kujunenud dividendipoliitika, pole ka nendelt omanikutulu saamine sugugi kindel.
Kuni kolmapäevani oli üheks heaks dividendaktsiaks BP, mis maksis omanikutulu 36,417 Suurbritannia penni aktsia kohta. Kolmapäeval oli naftahiid sunnitud president Barack Obama administratsiooni surve tõttu vähemalt selleks aastaks dividendide väljamaksmise peatama.
Dividendide järsus alandamises ei ole siiski midagi erakordset. Eelmise aasta alguses teatasid dividendide järsust vähendamisest General Electric ja terve rida suurpanku (muuhulgas Wells Fargo).
Ehkki ma ise olen samuti propageerinud investeerimist dividendiaktsiatesse, seda eriti praegusel ebakindlal ajal, ei tohi loota ainult ühele-kahele aktsiale, sest pole mingit garantiid, et ka kõige parem dividendimaksja teeb seda igavesti ning samuti pole ka mingit garantiid, et hea dividendimaksja ei lähe kunagi pankrotti ja seejärel likvideerimisele.
The New York Times pööras tähelepanu asjaolule, et börsil kaubeldava indeksifondi iShares Dow Jones Select Dividend Index Fund (sümbol DVY), mis investeerib peamiselt suure dividenditootlusega aktsiatesse, viie viimase aasta tootlus on jäänud S&P 500 indeksile alla.
Samas väidab analüüsikeskus Ned Davis Research, et nendel, kes investeerisid 1972. aastal S&P 500 indeksi dividendiaktsiate aktsiatesse 100 dollarit, oli eelmise aasta lõpuks see investeering kasvanud 2266 dollarini, aga need, kes investeerisid sama summa lihtsalt S&P 500 aktsiatesse, on sama ajaga kaotanud 39 protsenti.
Ühesõnaga, mitte ükski suure dividenditootlusega aktsia ei pruugi ilmtingimata olla kindel investeering, küll nende hulgast arukalt valitud aktsaid on üsna hea investeering pikas perspektiivis.
Ehkki USA, Suurbritannia ja teiste lääneriikide börsil noteeritud suurettevõtetel on reeglina välja kujunenud dividendipoliitika, pole ka nendelt omanikutulu saamine sugugi kindel.
Kuni kolmapäevani oli üheks heaks dividendaktsiaks BP, mis maksis omanikutulu 36,417 Suurbritannia penni aktsia kohta. Kolmapäeval oli naftahiid sunnitud president Barack Obama administratsiooni surve tõttu vähemalt selleks aastaks dividendide väljamaksmise peatama.
Dividendide järsus alandamises ei ole siiski midagi erakordset. Eelmise aasta alguses teatasid dividendide järsust vähendamisest General Electric ja terve rida suurpanku (muuhulgas Wells Fargo).
Ehkki ma ise olen samuti propageerinud investeerimist dividendiaktsiatesse, seda eriti praegusel ebakindlal ajal, ei tohi loota ainult ühele-kahele aktsiale, sest pole mingit garantiid, et ka kõige parem dividendimaksja teeb seda igavesti ning samuti pole ka mingit garantiid, et hea dividendimaksja ei lähe kunagi pankrotti ja seejärel likvideerimisele.
The New York Times pööras tähelepanu asjaolule, et börsil kaubeldava indeksifondi iShares Dow Jones Select Dividend Index Fund (sümbol DVY), mis investeerib peamiselt suure dividenditootlusega aktsiatesse, viie viimase aasta tootlus on jäänud S&P 500 indeksile alla.
Samas väidab analüüsikeskus Ned Davis Research, et nendel, kes investeerisid 1972. aastal S&P 500 indeksi dividendiaktsiate aktsiatesse 100 dollarit, oli eelmise aasta lõpuks see investeering kasvanud 2266 dollarini, aga need, kes investeerisid sama summa lihtsalt S&P 500 aktsiatesse, on sama ajaga kaotanud 39 protsenti.
Ühesõnaga, mitte ükski suure dividenditootlusega aktsia ei pruugi ilmtingimata olla kindel investeering, küll nende hulgast arukalt valitud aktsaid on üsna hea investeering pikas perspektiivis.
neljapäev, 17. juuni 2010
Seitse suurt viga, mida tehakse finantsnõustaja valimisel – 4. viga
Refereerin edasi MarketWatchi kolumnist Chuck Jaffe raamatu Getting Started in Finding a Financial Advisor, kus selgitatakse nõustajate valikul reeglina tehtavaid vigu. Neljandaks tüüpiliseks veaks toob Jaffe liigse lootmise diplomitele ja tiitlitele.
Meil on need vähe levinud, aga USAs ja Suurbritannias ning ilmselt veel paljudes teistes maades on levinud erialaliidud, mida tähistatakse tähelühenditega. Mina ise võin oma nime järel kanda lühendit FGA (Fellow of The Gemmological Association of Great Britain).
Finantsnõustajate hulgas on taolisi lühendeid palju, mida Jaffe nimetab alfabeetiliseks supiks. Osad neist on head, osad aga väärtusetud.
Visiitkaardil nime taga asuvad tähed võivad teil aidata vastata küsimusele, kas nõustaja omab teile vaja minevat kompetentsi, kuid ei anna mingitki aimu tema individuaalsete võimete, maneeride või eruditsiooni kohta. Finantsnõustaja otsimisel on vaja leida „see päris õige inimene“, mitte inimene õigete tähekombinatsioonidega.
Eriti oluliseks muutub õige inimese valik siis, kui ajad muutuvad rasketeks. Usaldada saate te ju ikkagi inimest, mitte aga tähti tema nime taga.
Meil on need vähe levinud, aga USAs ja Suurbritannias ning ilmselt veel paljudes teistes maades on levinud erialaliidud, mida tähistatakse tähelühenditega. Mina ise võin oma nime järel kanda lühendit FGA (Fellow of The Gemmological Association of Great Britain).
Finantsnõustajate hulgas on taolisi lühendeid palju, mida Jaffe nimetab alfabeetiliseks supiks. Osad neist on head, osad aga väärtusetud.
Visiitkaardil nime taga asuvad tähed võivad teil aidata vastata küsimusele, kas nõustaja omab teile vaja minevat kompetentsi, kuid ei anna mingitki aimu tema individuaalsete võimete, maneeride või eruditsiooni kohta. Finantsnõustaja otsimisel on vaja leida „see päris õige inimene“, mitte inimene õigete tähekombinatsioonidega.
Eriti oluliseks muutub õige inimese valik siis, kui ajad muutuvad rasketeks. Usaldada saate te ju ikkagi inimest, mitte aga tähti tema nime taga.
kolmapäev, 16. juuni 2010
Börsilanguste sagedustest ja pikkustest
Aktsiaturgude maikuine kukkumine oli märkimisväärsele osale investoritest ja analüütikutest üsna šokeeriv. Ehmatav ei olnud mitte niivõrd languse suurus kuivõrd kiirus. Dow Jonesi tööstuskeskmine kukkus oma viimaste aastate tipust, kuhu jõuti 26. aprillil 42 päevaga (7. juunini) 12,4 protsenti, S&P 500 indeks kukkus 45 päevaga tipust 13,7 protsenti. Viimati langes Dow majanduse üldise tõusutsükli alguses nii palju ja nii kiiresti 1950. aastal, mil algas Korea sõda, kirjutab The Wall Street Journal.
Juba mõnda aega on kestnud arutelud, kas käimasolev börsilangus on lühiajaline korrektsioon või midagi enamat, mis toob kaasa uue majanduslanguse. Finantsringkondades on tuntud ütlus, et aktsiaturud on viimasest kolmest majanduskriisist ennustanud kümmet ehk teisisõnu, korrektsioon börsil võib küll kaasa tuua majanduslanguse, aga ei pruugi seda.
Ajakiri Fortune avaldas investeerimisfirma Capital Research and Management Company koostatud tabeli, kus on ära toodud börsilanguste sügavus, sagedus ja kestus. Ehkki andmed on koostatud Dow Jonesi tööstuskeskmise kohta, mille koosseisus on ainult 30 ettevõtet, peaks see üsna hästi peegeldama ka laiemat aktsiaturgu.
Languse suurus Sagedus Kestus Viimane Eelviimane
5% ja enam 3x aastas 48 päeva 03/2009 03/2008
10% ja enam kord aastas 115 päeva 03/2009 03/2008
15% ja enam iga 2 aasta tagant 217 päeva 03/2009 03/2008
20% ja enam iga 3,5 aasta tagant 338 päeva 03/2009 03/2008
Alates 2009. aasta 9. märtsist kuni aprilli lõpuni oli Dow Jonesi tööstuskeskmine kerkinud 71 protsenti ning tabelist ilmneb, oli vähemalt 10-protsendilist langust oodata juba ammu.
teisipäev, 15. juuni 2010
Kas Tallinn saab Tallinna Vee võtmeomanikuks?
Eile ilmunud börsiteatele selle kohta, et Tallinna Vee suuromanik United Utilities müüb 26,5 protsenti Tallinna Vee aktsiatest Veolia Watersile, täna hommikuks mingit olulist informatsiooni lisandunud ei ole.
Minu arvates on aga üsna oluline küsimus, kellele jääb 8,8 protsenti vee-ettevõtte aktsiatest. E24 andmetel kuulub Tallinna Vee suuromanikust United Utilities Tallinn B.V.-st 75 protsenti United Utilitiesile ning 25protsenti Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangale EBRD. Mida teeb EBRD talle kuuluvate aktsiatega?
Tallinna Vee aktsiate üleminek on vaid pisikene killukene suurtehingust. Kui mu mälu ei peta, siis on linn vihjanud, et soovib oma osalust Tallinna Vees suurendada. Kui EBRD sooviks seda müüa ning kui Tallinna soov oleks tõsine, siis nüüd oleks hea võimalus suurendada linna osalust 43,5 protsendile. Paraku pole see tõenäoline, sest Tallinna linnal pole selleks ilmselt raha.
Aga isegi juhul, kui 8,8 protsenti Tallinna Vee aktsiatest jääb EBRD-le või viimane leiab ise aktsiatele ostja, saab Tallinna Linnast 34,7 protsendilise osalusega vee-ettevõtte suurim aktsionär.
Minu arvates on aga üsna oluline küsimus, kellele jääb 8,8 protsenti vee-ettevõtte aktsiatest. E24 andmetel kuulub Tallinna Vee suuromanikust United Utilities Tallinn B.V.-st 75 protsenti United Utilitiesile ning 25protsenti Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangale EBRD. Mida teeb EBRD talle kuuluvate aktsiatega?
Tallinna Vee aktsiate üleminek on vaid pisikene killukene suurtehingust. Kui mu mälu ei peta, siis on linn vihjanud, et soovib oma osalust Tallinna Vees suurendada. Kui EBRD sooviks seda müüa ning kui Tallinna soov oleks tõsine, siis nüüd oleks hea võimalus suurendada linna osalust 43,5 protsendile. Paraku pole see tõenäoline, sest Tallinna linnal pole selleks ilmselt raha.
Aga isegi juhul, kui 8,8 protsenti Tallinna Vee aktsiatest jääb EBRD-le või viimane leiab ise aktsiatele ostja, saab Tallinna Linnast 34,7 protsendilise osalusega vee-ettevõtte suurim aktsionär.
esmaspäev, 14. juuni 2010
USA ettevõtete bilanssides rekordsummas raha
USA mittefinantsettevõtete bilanssides oli märtsi lõpu seisuga raha ja selle ekvivalente 1,84 triljonit dollarit, mis on 26 protsenti enam kui aasta tagasi. Tegemist on suurima kasvuga alates 1952. aastast, mil Föderaalreserv hakkas taolist arvestust pidama. Raha moodustab seitse protsenti kõikidest varadest, mis on kõrgeim protsent alates 1963. aastast, kirjutab The Wall Street Journal.
Samal ajal kui usalduse taastumine on lubanud suurtel ettevõtetel kaasata hulgaliselt raha, on paljud neist siiski kõhkleval seisukohal ega kiirusta ei laienema ega palkama ka uusi töötajaid.
Ajalehe sõnul võib raha osatähtsuse kasv peegeldada ettevõtete käitumismudeli muutust. 2008. aasta lõpul ähvardas ka kõige suuremaid ettevõtteid olukord, et nad ei ole võimelised tasuma igapäevaste kulutuste eest ega palkade maksmiseks ja kauba sisseostmiseks oli vaja võtta lühiajalist laenu.
Kuid taoline olukord ei pruugi kaua kesta. Bilansis olev raha ei teeni peaaegu mingit intressi ega ka aktsionäridele tulu. Kuu alguses kirjutasin, et bilansis oleva rahalt ja väärtpaberitelt suurema tulu teenimiseks loob Google väärtpaberitega kauplemise üksuse.
Aktsionäridele ei meeldi olukord, kus ettevõte istub raha otsas. Kompaniid peavad hakkama seda kasutama kas laienemiseks ja investeerimiseks või tagastama selle aktsionäridele kas dividendide või aktsiate tagasiostmise näol.
Eelmisel nädalal tuligi päris mitu teadet dividendide suurendamise kohta. Jaemüügikompanii Target teatas, et suurendab kvartaalselt välja makstavaid dividende 25 USA sendile varasemalt 17 sendilt aktsia. Aktsia dividenditootlus kasvas sellega 1,27 protsendilt 1,9. 108-aastane ettevõte maksab dividende alates 1967. aastast, mil ettevõte läks börsile ning on kasvatanud välja makstavaid dividende 30 aastat järjest.
Wal-Mart võttis kuu alguses vastu otsuse osta tagasi aktsiaid 15 miljardi dollari väärtuses. Tegemist on juba teise aktsiate tagasiostmise programmiga viimase aasta jooksul. Märtsis tõstis jaekaubandusgigant dividende 11 protsendi võrra 30,25 USA sendini aktsia.
Kolmanda tuntud ettevõttena tõstis kvartaalseid dividende ekskavaatorite ja mäetööstusmasinate tootja Caterpillar – kahe sendi võrra 22 sendini aktsia, mis teeb dividenditootluseks 2,95 protsenti.
Eesti börsiettevõtete (arvesse pole võetud Järvevana ning Trigon PD) bilanssides on esimese kvartali lõpu seisuga raha kokku 2,3 miljardit krooni, mis moodustab 4,9 protsenti varade kogumahust. Minu arvepidamise kohaselt (alates 2007. aasta 1 kvartalist) on oli sularaha hulk suurim, 3,8 miljardit krooni, 2007. aasta neljandas kvartalis (arvesse on pole võetud tänaseks börsilt formaalselt või sisuliselt lahkunud Eesti Telekomi, Normat ja teisi ettevõtteid).
Raha osa varade mahust (8,6 protsenti) oli kõige suurem 2007. aasta 1.kvartalis, aga kõige väiksem (2,46%) eelmise aasta teises kvartalis.
Samal ajal kui usalduse taastumine on lubanud suurtel ettevõtetel kaasata hulgaliselt raha, on paljud neist siiski kõhkleval seisukohal ega kiirusta ei laienema ega palkama ka uusi töötajaid.
Ajalehe sõnul võib raha osatähtsuse kasv peegeldada ettevõtete käitumismudeli muutust. 2008. aasta lõpul ähvardas ka kõige suuremaid ettevõtteid olukord, et nad ei ole võimelised tasuma igapäevaste kulutuste eest ega palkade maksmiseks ja kauba sisseostmiseks oli vaja võtta lühiajalist laenu.
Kuid taoline olukord ei pruugi kaua kesta. Bilansis olev raha ei teeni peaaegu mingit intressi ega ka aktsionäridele tulu. Kuu alguses kirjutasin, et bilansis oleva rahalt ja väärtpaberitelt suurema tulu teenimiseks loob Google väärtpaberitega kauplemise üksuse.
Aktsionäridele ei meeldi olukord, kus ettevõte istub raha otsas. Kompaniid peavad hakkama seda kasutama kas laienemiseks ja investeerimiseks või tagastama selle aktsionäridele kas dividendide või aktsiate tagasiostmise näol.
Eelmisel nädalal tuligi päris mitu teadet dividendide suurendamise kohta. Jaemüügikompanii Target teatas, et suurendab kvartaalselt välja makstavaid dividende 25 USA sendile varasemalt 17 sendilt aktsia. Aktsia dividenditootlus kasvas sellega 1,27 protsendilt 1,9. 108-aastane ettevõte maksab dividende alates 1967. aastast, mil ettevõte läks börsile ning on kasvatanud välja makstavaid dividende 30 aastat järjest.
Wal-Mart võttis kuu alguses vastu otsuse osta tagasi aktsiaid 15 miljardi dollari väärtuses. Tegemist on juba teise aktsiate tagasiostmise programmiga viimase aasta jooksul. Märtsis tõstis jaekaubandusgigant dividende 11 protsendi võrra 30,25 USA sendini aktsia.
Kolmanda tuntud ettevõttena tõstis kvartaalseid dividende ekskavaatorite ja mäetööstusmasinate tootja Caterpillar – kahe sendi võrra 22 sendini aktsia, mis teeb dividenditootluseks 2,95 protsenti.
Eesti börsiettevõtete (arvesse pole võetud Järvevana ning Trigon PD) bilanssides on esimese kvartali lõpu seisuga raha kokku 2,3 miljardit krooni, mis moodustab 4,9 protsenti varade kogumahust. Minu arvepidamise kohaselt (alates 2007. aasta 1 kvartalist) on oli sularaha hulk suurim, 3,8 miljardit krooni, 2007. aasta neljandas kvartalis (arvesse on pole võetud tänaseks börsilt formaalselt või sisuliselt lahkunud Eesti Telekomi, Normat ja teisi ettevõtteid).
Raha osa varade mahust (8,6 protsenti) oli kõige suurem 2007. aasta 1.kvartalis, aga kõige väiksem (2,46%) eelmise aasta teises kvartalis.
laupäev, 12. juuni 2010
Seitse suurt viga, mida tehakse finantsnõustaja valimisel – 3. viga
Lõppenud nädalal oli palju päevakajalist kirjutamist mistõttu investeerimisnõustaja valimistel tehtud vigade seeria oleks jäänud peaaegu vahele. Kaks nädalat tagasi hakkasin refereerima peatükki MarketWatchi kolumnist Chuck Jaffe raamatust Getting Started in Finding a Financial Advisor, kus selgitatakse nõustajate valikul tehtavaid vigu. Kahest esimesest veast kirjutasin siin ja siin. Kolmas viga – keskendumine vaid hinnale või komisjonitasule.
Muidugi on hind nõustamisteenuse valimisel oluline, aga mitte ainus argument. Sama kehtib maksmisviiside, koostöövormide ning kompensatsioonimehhanismi kohta.
Madalama tunnitasuga nõuanne on odavam, aga kaugeltki mitte parim või sinule sobivaim.
Juhul kui sa hoiad teenustasude pealt kokku mõned sajad või tuhanded kroonid, aga nõustaja ebakompetentsuse tõttu kaotad kümneid tuhandeid, ei ole tegemist hea nõustajaga. Aga ka juhul kui maksad rohkem, aga ikka ei saa nõu, mida soovisid, ei tohiks sa teenusega rahul olla ehkki nõustaja võib olla väga tunnustatud ja tema nõuanne näib olevat väga asjalik.
Endale tuleb täpselt selgeks teha, mida soovid ja siis leida mõistlik tasakaal teenuse, teenuse hinna ja kompensatsioonimehhanismi vahel. Juhul kui nõu piirdub ühe või kahe fondiosaku ostmisega ning teil pole vaja teha muud iga kuu uute fondiosakute ostmiseks raha veidi kõrvale panna, siis pole vajadust maksta samapalju, kui erinevate varaklassidega portfelli koostamiseks. Aga juhul kui vajaksite nõu plaani koostamiseks, kus on maha pandud kindel eesmärk ja viisid selle saavutamiseks, pole mõistlik valida odavaimat teenuse pakkujat.
Muidugi on hind nõustamisteenuse valimisel oluline, aga mitte ainus argument. Sama kehtib maksmisviiside, koostöövormide ning kompensatsioonimehhanismi kohta.
Madalama tunnitasuga nõuanne on odavam, aga kaugeltki mitte parim või sinule sobivaim.
Juhul kui sa hoiad teenustasude pealt kokku mõned sajad või tuhanded kroonid, aga nõustaja ebakompetentsuse tõttu kaotad kümneid tuhandeid, ei ole tegemist hea nõustajaga. Aga ka juhul kui maksad rohkem, aga ikka ei saa nõu, mida soovisid, ei tohiks sa teenusega rahul olla ehkki nõustaja võib olla väga tunnustatud ja tema nõuanne näib olevat väga asjalik.
Endale tuleb täpselt selgeks teha, mida soovid ja siis leida mõistlik tasakaal teenuse, teenuse hinna ja kompensatsioonimehhanismi vahel. Juhul kui nõu piirdub ühe või kahe fondiosaku ostmisega ning teil pole vaja teha muud iga kuu uute fondiosakute ostmiseks raha veidi kõrvale panna, siis pole vajadust maksta samapalju, kui erinevate varaklassidega portfelli koostamiseks. Aga juhul kui vajaksite nõu plaani koostamiseks, kus on maha pandud kindel eesmärk ja viisid selle saavutamiseks, pole mõistlik valida odavaimat teenuse pakkujat.
reede, 11. juuni 2010
Eesti börsifirmade juhtidel puudub fookus
Kolmapäeval selgus, et Olympic EG suuromanik ning sisuline juht Armin Karu on müünud taas 1,5 miljonit kasiinokompanii aktsiat 29 miljoni krooni eest. Kokku on Karu sel aastal (mai lõpp kuni juuni algus) müünud 2,14 miljonit Olympicu aktsiat. Eelmise aasta augustis-septembris müüs Karu 10,6 miljonit OEG aktsiat kokku 103 miljoni krooni eest. Seega on ta müünud vähem kui aastaga 12,7 miljonit ettevõtte aktsiat, mis moodustab 8,4 protsenti kasiinokompanii aktsiatest. Nii nüüd kui läinud suve lõpul põhjendas Karu aktsiate müüki vajadusega finantseerida teisi projekte. Muuseas, nagu nüüd, kinnitas Karu ka kolmveerand aastat tagasi, et suuromanike aktsiamüüki enam ei tule. (Ma keskendun siin peamiselt Armin Karule, sest OEG teine suuromanik, Jaan Korpusov on varem rääkinud, et ta tõmbub kasiinoärist tagasi).
Kolm aastat tagasi, Olympic EG aktsionäride üldkoosolekul kinnitas Armin Karu, et ettevõttel on suured ambitsioonid.
"Tahame aastaks 2010 saada käibelt Kesk-Euroopa suurimaks kasiinoettevõtteks," vahendas Tarvo Vaarmets Äripäevas Armin Karu sõnu. "See on meil mitu aastat tagasi tehtud visioon, varsti peame uue tegema. Ega me Kesk-Euroopaga piirdu," lisas ta.
Mis on aga toonasest lubadusest saanud? Kontserni 2009. aasta käive oli vaid pisut suurem 2006. aasta omast. Kui 2006. ja 2007. aastal teeniti kokku kolmveerand miljardit krooni kasumit, siis kahel järgneval aastal saadi kokku peaaegu miljard krooni kahjumit. Ettevõtte aktsia hind on selle ajaga kukkunud 76 protsenti.
Olympicu suuromanike aktsiamüük ei ole midagi erandlikku, vaid kahjuks pigem reegel meie börsiettevõtete suuromanike seas. Nii müüs möödunud septembri alguses Nordecon Internatioonali (endine Eesti Ehitus) suuromanikule Toomas Lumanile kuuluv Nordic Contractors 2,3 miljonit Nordeconi aktsiat millele lisandus veel 200 000 aktsiat, mille müüs osaühing Luman ja Pojad.
Minu arvates on meie börsifirmade, aga ilmselt ka paljude mittebörsifirmade häda see, et suuromanikud, kelle mõjuvõim firmas on määrav, ei keskendu piisavalt sellele ettevõttele. Lisaks börsifirmale on suuromanikul terve rida pisemaid bisniseid ning see hajutab tema tähelepanu.
Kui aga mingi muu äriga hakkab kehvasti minema, võidakse tuua börsifirma selle ohvriks. Nii näiteks võetakse ettevõttest välja dividendid ajal, kui seda väga teha ei tohiks. Sellest probleemist kirjutasin siin aprilli lõpus.
Suuromaniku tähelepanu hajumine toobki endaga kaasa olukorra, kus ambitsioonikaid eesmärke ei suudeta täita ning tehakse suuri vigu. Kas minnakse suure hurraaga välisturge vallutama, ilma et neid väga tuntaks või tehakse suurost turu tipus olles või laenatakse ennast lõhki. Tallinna börsil pole peaaegu ühtegi ettevõtet, kelle suuromanikud pole taolisi vigu teinud. Ja vigadeparanduse ohvriteks langevad tihti väikeaktsionärid. Uudis suuromaniku aktsiamüügist toob endaga kaasa aktsia hinna languse või lahjendatakse kinnise aktsiaemissiooni käigus väikeaktsionäride osalust ettevõttes.
Täna pole mul mitte ühtegi Eesti ettevõtte aktsiat. Seda eelkõige põhjusel, sest ma tean, kui läheb näiteks kehvasti Apple’il, Starbucksil või Berkshire Hathaway aktsial, siis koos minuga kahaneb ka Steve Jobsi, Howard Schulzi ja Warren Buffetti vara väärtus. Kui ma aga oman aga Baltika, Ekspress Grupi või Tallinki aktsiaid, ei ole ma kindel, et aktsia hinna langusega kannatavad samavõrd ka Meelis Milder, Hans H. Luik või Enn Pant.
Kolm aastat tagasi, Olympic EG aktsionäride üldkoosolekul kinnitas Armin Karu, et ettevõttel on suured ambitsioonid.
"Tahame aastaks 2010 saada käibelt Kesk-Euroopa suurimaks kasiinoettevõtteks," vahendas Tarvo Vaarmets Äripäevas Armin Karu sõnu. "See on meil mitu aastat tagasi tehtud visioon, varsti peame uue tegema. Ega me Kesk-Euroopaga piirdu," lisas ta.
Mis on aga toonasest lubadusest saanud? Kontserni 2009. aasta käive oli vaid pisut suurem 2006. aasta omast. Kui 2006. ja 2007. aastal teeniti kokku kolmveerand miljardit krooni kasumit, siis kahel järgneval aastal saadi kokku peaaegu miljard krooni kahjumit. Ettevõtte aktsia hind on selle ajaga kukkunud 76 protsenti.
Olympicu suuromanike aktsiamüük ei ole midagi erandlikku, vaid kahjuks pigem reegel meie börsiettevõtete suuromanike seas. Nii müüs möödunud septembri alguses Nordecon Internatioonali (endine Eesti Ehitus) suuromanikule Toomas Lumanile kuuluv Nordic Contractors 2,3 miljonit Nordeconi aktsiat millele lisandus veel 200 000 aktsiat, mille müüs osaühing Luman ja Pojad.
Minu arvates on meie börsifirmade, aga ilmselt ka paljude mittebörsifirmade häda see, et suuromanikud, kelle mõjuvõim firmas on määrav, ei keskendu piisavalt sellele ettevõttele. Lisaks börsifirmale on suuromanikul terve rida pisemaid bisniseid ning see hajutab tema tähelepanu.
Kui aga mingi muu äriga hakkab kehvasti minema, võidakse tuua börsifirma selle ohvriks. Nii näiteks võetakse ettevõttest välja dividendid ajal, kui seda väga teha ei tohiks. Sellest probleemist kirjutasin siin aprilli lõpus.
Suuromaniku tähelepanu hajumine toobki endaga kaasa olukorra, kus ambitsioonikaid eesmärke ei suudeta täita ning tehakse suuri vigu. Kas minnakse suure hurraaga välisturge vallutama, ilma et neid väga tuntaks või tehakse suurost turu tipus olles või laenatakse ennast lõhki. Tallinna börsil pole peaaegu ühtegi ettevõtet, kelle suuromanikud pole taolisi vigu teinud. Ja vigadeparanduse ohvriteks langevad tihti väikeaktsionärid. Uudis suuromaniku aktsiamüügist toob endaga kaasa aktsia hinna languse või lahjendatakse kinnise aktsiaemissiooni käigus väikeaktsionäride osalust ettevõttes.
Täna pole mul mitte ühtegi Eesti ettevõtte aktsiat. Seda eelkõige põhjusel, sest ma tean, kui läheb näiteks kehvasti Apple’il, Starbucksil või Berkshire Hathaway aktsial, siis koos minuga kahaneb ka Steve Jobsi, Howard Schulzi ja Warren Buffetti vara väärtus. Kui ma aga oman aga Baltika, Ekspress Grupi või Tallinki aktsiaid, ei ole ma kindel, et aktsia hinna langusega kannatavad samavõrd ka Meelis Milder, Hans H. Luik või Enn Pant.
neljapäev, 10. juuni 2010
Microsofti ülemvõim hakkab murenema
Eelmisel nädalal puhkes diskussioon kahe kange, Apple’i juhi Steve Jobsi ning Microsofti juhi Steve Ballmeri vahel arvutitööstuse tuleviku üle. Jobs ennustas, et tahvelarvutid hakkavad peagi arvutiturge valitsema ning võrdles PCsid veoautodega.
Eilne The Wall Street kirjutab, et pole tähtis, kas me kutsume neid PCdeks, tahvelarvutiteks või isegi veoautodeks, selge on see, et Microsofti ülemvõim tarkvaraturul pole jätkusuutlik.
Analüüsikeskuse Gartner andmetel on 84% uutel personaalarvutitel Microsofti tarkvara, aga seda ohustavad turule tulevad uued arvutite tüübid.
iPadi vastaste tugevaks argumendiks on asjaolu, et tahvelarvutil pole nii palju funktsioone kui personaalarvutil. Kirjutasin sellest märtsi alguses siin. Aga kui mõelda, kuidas keskmine perekond kasutab personaalarvuteid, tahvelarvuteid ja võib olla isegi nutitelefone, on üsna tõenäoline, et PCde osatähtsus hakkab kahanema.
Analüüsikeskus Forrester Reseach teatas läinud septembril, et kõige rohkem vaadati koduarvutites fotosid ja mängiti videomänge, mida saab vabalt teha ka tahvelarvutitega. Kolmandal kohal kasutusaladest on tekstitöötlus, mida on momendil hõlpsam teha PC kui iPadiga. Aga tarbijate eelarved ei ole piiramatud: isegi kui personaalarvutite hinnad jätkavad langemist, on tõenäoline, et pered soetavad mitme PC asemel ühe ning lisaks mitu tahvelarvutit ja nutitelefoni. Forresteri ennustuse kohaselt kasvab 2015. aastaks tahvelarvutite osa 23 protsendini
Microsoft on juba nutitelefonide turul maha jäänud. Ehkki tahvelarvutite ajastu alles algas, on Dell valinud oma tahvelarvuti tarkvaraks Androidi. Muidugi kasutab tulevikuski osa tahvelarvuteid Microsofti tarkvara, aga tahvelarvutid sarnanevad oma funktsioonide poolest rohkem nutitelefonidele kui traditsioonilistele personaalarvutitele. Seda on näidanud iPhone’i rakendused, mida kopeeritakse edukalt iPadile.
Muidugi kestab üleminek personaalarvutite domineerimiselt tahvelarvutitele aastaid, aga Microsoft on startinud tagumisest reast, kirjutab majandusleht.
Eilne The Wall Street kirjutab, et pole tähtis, kas me kutsume neid PCdeks, tahvelarvutiteks või isegi veoautodeks, selge on see, et Microsofti ülemvõim tarkvaraturul pole jätkusuutlik.
Analüüsikeskuse Gartner andmetel on 84% uutel personaalarvutitel Microsofti tarkvara, aga seda ohustavad turule tulevad uued arvutite tüübid.
iPadi vastaste tugevaks argumendiks on asjaolu, et tahvelarvutil pole nii palju funktsioone kui personaalarvutil. Kirjutasin sellest märtsi alguses siin. Aga kui mõelda, kuidas keskmine perekond kasutab personaalarvuteid, tahvelarvuteid ja võib olla isegi nutitelefone, on üsna tõenäoline, et PCde osatähtsus hakkab kahanema.
Analüüsikeskus Forrester Reseach teatas läinud septembril, et kõige rohkem vaadati koduarvutites fotosid ja mängiti videomänge, mida saab vabalt teha ka tahvelarvutitega. Kolmandal kohal kasutusaladest on tekstitöötlus, mida on momendil hõlpsam teha PC kui iPadiga. Aga tarbijate eelarved ei ole piiramatud: isegi kui personaalarvutite hinnad jätkavad langemist, on tõenäoline, et pered soetavad mitme PC asemel ühe ning lisaks mitu tahvelarvutit ja nutitelefoni. Forresteri ennustuse kohaselt kasvab 2015. aastaks tahvelarvutite osa 23 protsendini
Microsoft on juba nutitelefonide turul maha jäänud. Ehkki tahvelarvutite ajastu alles algas, on Dell valinud oma tahvelarvuti tarkvaraks Androidi. Muidugi kasutab tulevikuski osa tahvelarvuteid Microsofti tarkvara, aga tahvelarvutid sarnanevad oma funktsioonide poolest rohkem nutitelefonidele kui traditsioonilistele personaalarvutitele. Seda on näidanud iPhone’i rakendused, mida kopeeritakse edukalt iPadile.
Muidugi kestab üleminek personaalarvutite domineerimiselt tahvelarvutitele aastaid, aga Microsoft on startinud tagumisest reast, kirjutab majandusleht.
kolmapäev, 9. juuni 2010
Euroopa kütusehiidude nõukogusid juhivad endised Skandinaavia mobiilimehed
Üsna omapärase kokkusattumusena juhivad Euroopa kahe suurema naftakompanii, BP ja Royal Dutch Shelli nõukogusid Skandinaaviamaade endised mobiilimehed.
Pärast Nokia tegevjuhi ameti mahapanekut sai 2006. aasta suvel Briti-Hollandi naftakompanii Royal Dutch Shelli nõukogu esimeheks Jorma Ollila. Ollila on ka Nokia nõukogu esimees.
BP nõukogu esimees alates selle aasta jaanuarist on aga Ericssoni endine tegevjuht Carl-Henric Svanberg. Svanberg oli Ericssoni tegevjuht alates 8. aprillist 2003 kuni eelmise aasta lõpuni. Ericssoni nõukogu liige on ta tänini omades ka 3,2 miljonit ettevõtte aktsiat.
Pärast Nokia tegevjuhi ameti mahapanekut sai 2006. aasta suvel Briti-Hollandi naftakompanii Royal Dutch Shelli nõukogu esimeheks Jorma Ollila. Ollila on ka Nokia nõukogu esimees.
BP nõukogu esimees alates selle aasta jaanuarist on aga Ericssoni endine tegevjuht Carl-Henric Svanberg. Svanberg oli Ericssoni tegevjuht alates 8. aprillist 2003 kuni eelmise aasta lõpuni. Ericssoni nõukogu liige on ta tänini omades ka 3,2 miljonit ettevõtte aktsiat.
Investeerimispankurid valmistuvad BP pankrotiks või ülevõtmiseks
Katastroofilisele naftalekkele vaatamata ei ole BP pankrot või ülevõtmine tänase seisuga eriti tõsiseltvõetav variant. Investeerimispankuritele makstakse aga selle eest, et nad mõtleksid ka mõeldamatutele stsenaariumidele ja sellega nad just parajasti tegelevad, kirjutab ajalehes New York Times Andrew Ross Sorkin, kes on ilmselt üks paremini informeeritud pangandusest kirjutavaid ajakirjanikke kogu maailmas.
Idee, et BP võib ühel päeval paluda pankrotikaitset, selleks et eraldada naftareostusest põhjustatud kohustusi, on hakanud üha enam liikuma Wall Streeti investeerimispankades. Pankurid ja juristid panevad juba kokku võimalikke tehinguid ning arvutavad kokku potentsiaalseid tehingutasusid.
Juba tänu aktsia hinnalangusele kolmandiku võrra, on BPst saamas potentsiaalne ülevõtuobjekt. Küsimus on aga selles, kes ostaks ära BP potentsiaalsed kohustused.
Kuulduste kohaselt limpsavad keelt nii Shell kui ka ExxonMobil, kirjutab Sorkin. Helgemad juristid töötavad juba välja skeeme, mille kohaselt BP läheb pankrotikaitse alla, selleks et eraldada katastroofi tagajärgede likvideerimise kulud ning potentsiaalseid miljardite dollari suuruseid hagisid eraldi üksuseks. Midagi analoogilist toimus ju Merko Ehitusega, kes eraldas ettevõttest Järvevana nimelise kohtutoimiku.
BP tegevjuht Tony Hayward on kinnitanud, et tema juhitav ettevõte elab selle tormi üle. BP on korralik rahamasin - naftagigandi eelmise aasta kasum oli 17 miljardit dollarit. BP võimet katastroofi tagajärgedega toime tulla kinnitas Hayward möödunud reedel ka ettevõtte töötajatele.
Kuid investeerimispankurid teevad omi arvestusi. Credit Suisse hinnangu kohaselt võib lekkinud nafta koristamine maksma minna kuni 23 miljardit dollarit. Mehhiko lahe kalurid ja turismitööstus võivad esitada süüdistuse, mille suuruseks võib kujuneda kuni 14 miljardit dollarit. Konservatiivsete hinnangute kohaselt läheb kogu katastroof BPle maksma 15 miljardit dollarit, aga üsna reaalne on ka 40 miljardi dollari suurune arve.
BP bilansis on 12 miljardit dollarit raha ja lühiajalisi investeeringuid, aga juba on tekkinud debatt, kas ettevõte peaks vähendama dividendide maksmist, sest vastasel korral võidakse rahast tühjaks joosta. Muidugi võib müüa varasid või otsida laenu, aga praeguses olukorras ei ole see nii lihtne. Kõige suurem oht on aga süüdi mõistmine, mis võib naftakompaniile maksma minna juba sadu miljardeid dollareid.
Selline tulemus paistab täna liiga kaugeleulatuv, aga Wall Streeti pankuritel on selle võimalusele isegi nimi leitud – Texaco stsenaarium. 1987. aastal pidi Texaco minema pankrotikaitse alla, sest ei suutnud maksta ühte miljardit dollarit naftakompaniile Pennzoil. Esialgne välja nõutud summa oli 10,53 miljardit dollarit, mis oli suurim tsiviilhagiga välja nõutud summa USA ajaloos.
Kuna Shelli ja Exxoni bilansis on samuti raha ja nende turuväärtus on täna tunduvalt suurem kui BPl (Exxon on kaks korda suurem) ja juhul, kui BP aktsia hind jätkab kukkumist, saab BPst potentsiaalne vaenuliku ülevõtmise objekt. Mõnede pankurite arvates on seetõttu mõistlikum diil juba praegu ära teha.
Muidugi on ka väljaspool BPd täna palju neid, kelle arvates BP pankrot või ülevõtmine on mõeldamatu, aga mõne aasta pärast võivad need olla parimad või isegi ainsad võimalused.
BPd võivad lähidekaadil oodata ees lõputud kohtuvaidlused, keskkonnakahjustustest põhjustatud purunenud reputatsioon, mis toob endaga paratamatult kaasa ka üha nõrgemaks jääva bilansi.
Idee, et BP võib ühel päeval paluda pankrotikaitset, selleks et eraldada naftareostusest põhjustatud kohustusi, on hakanud üha enam liikuma Wall Streeti investeerimispankades. Pankurid ja juristid panevad juba kokku võimalikke tehinguid ning arvutavad kokku potentsiaalseid tehingutasusid.
Juba tänu aktsia hinnalangusele kolmandiku võrra, on BPst saamas potentsiaalne ülevõtuobjekt. Küsimus on aga selles, kes ostaks ära BP potentsiaalsed kohustused.
Kuulduste kohaselt limpsavad keelt nii Shell kui ka ExxonMobil, kirjutab Sorkin. Helgemad juristid töötavad juba välja skeeme, mille kohaselt BP läheb pankrotikaitse alla, selleks et eraldada katastroofi tagajärgede likvideerimise kulud ning potentsiaalseid miljardite dollari suuruseid hagisid eraldi üksuseks. Midagi analoogilist toimus ju Merko Ehitusega, kes eraldas ettevõttest Järvevana nimelise kohtutoimiku.
BP tegevjuht Tony Hayward on kinnitanud, et tema juhitav ettevõte elab selle tormi üle. BP on korralik rahamasin - naftagigandi eelmise aasta kasum oli 17 miljardit dollarit. BP võimet katastroofi tagajärgedega toime tulla kinnitas Hayward möödunud reedel ka ettevõtte töötajatele.
Kuid investeerimispankurid teevad omi arvestusi. Credit Suisse hinnangu kohaselt võib lekkinud nafta koristamine maksma minna kuni 23 miljardit dollarit. Mehhiko lahe kalurid ja turismitööstus võivad esitada süüdistuse, mille suuruseks võib kujuneda kuni 14 miljardit dollarit. Konservatiivsete hinnangute kohaselt läheb kogu katastroof BPle maksma 15 miljardit dollarit, aga üsna reaalne on ka 40 miljardi dollari suurune arve.
BP bilansis on 12 miljardit dollarit raha ja lühiajalisi investeeringuid, aga juba on tekkinud debatt, kas ettevõte peaks vähendama dividendide maksmist, sest vastasel korral võidakse rahast tühjaks joosta. Muidugi võib müüa varasid või otsida laenu, aga praeguses olukorras ei ole see nii lihtne. Kõige suurem oht on aga süüdi mõistmine, mis võib naftakompaniile maksma minna juba sadu miljardeid dollareid.
Selline tulemus paistab täna liiga kaugeleulatuv, aga Wall Streeti pankuritel on selle võimalusele isegi nimi leitud – Texaco stsenaarium. 1987. aastal pidi Texaco minema pankrotikaitse alla, sest ei suutnud maksta ühte miljardit dollarit naftakompaniile Pennzoil. Esialgne välja nõutud summa oli 10,53 miljardit dollarit, mis oli suurim tsiviilhagiga välja nõutud summa USA ajaloos.
Kuna Shelli ja Exxoni bilansis on samuti raha ja nende turuväärtus on täna tunduvalt suurem kui BPl (Exxon on kaks korda suurem) ja juhul, kui BP aktsia hind jätkab kukkumist, saab BPst potentsiaalne vaenuliku ülevõtmise objekt. Mõnede pankurite arvates on seetõttu mõistlikum diil juba praegu ära teha.
Muidugi on ka väljaspool BPd täna palju neid, kelle arvates BP pankrot või ülevõtmine on mõeldamatu, aga mõne aasta pärast võivad need olla parimad või isegi ainsad võimalused.
BPd võivad lähidekaadil oodata ees lõputud kohtuvaidlused, keskkonnakahjustustest põhjustatud purunenud reputatsioon, mis toob endaga paratamatult kaasa ka üha nõrgemaks jääva bilansi.
teisipäev, 8. juuni 2010
Kahjulik tervisele, aga kasulik portfellile
Möödunud sügisel, kui otsisin head ja odavat dividendiaktsiat, leidsin USA tubakatootja Altria. Seni on valik ennast täiesti õigustanud ning vähem kui kolmveerand aastaga on investeeringu väärtus kasvanud kolmandiku.
Värske investeerimisajakiri Barron’s soovitab ka Altria kaksikvenda – Philips Morris Internationali. Kaksikvend sellepärast, et 2008. aastal jagas Altria Group tubakaäri kaheks ettevõtteks – USA turule keskendunud Altriaks ning kiiresti kasvavaks rahvusvaheliseks äriks, mille nimeks sai Philip Morris International. (Lisaks eraldus Altria Groupist veel Kraft Foods).
Tubakafirmad kipuvad olema teiste tööstusharude aktsiatega võrreldes odavamad. Seda eelkõige igasuguste kohtuasjade ja muude võimalike halbade uudiste kartuses. Lääneriikides luuakse suitsetajatele järjest keerulisemad tingimused, aga siit tuleb Philip Morris Internationali üks võimalik eelis konkurendi ees – Lääne-Euroopa annab umbes 37 protsenti netokäibest (eelmisel aastal 9 miljardit dollarit). Aasia (koos Hiina ja Jaapaniga) annab veerandi, Ida-Euroopa, Lähis-Ida ja Aafrika annavad kokku teise veerandi ning Ladina-Ameerika ja Kanada 11 protsenti käibest.
Erinevalt USAst ja Lääne-Euroopast ei „ahistata“ arenevates riikides suitsetajaid nii tugevasti kui lääneriikides. Hiinas on hinnanguliselt 350 miljonit suitsetajat, mis moodustab 40% sigarettide kogutarbijatest.
Nii globaalne masu kui ka tubakatoodetele kehtestatavad suuremad maksud kahandavad mahtusid ka Ida-Euroopas ja Balkanimaades. Venemaal eelistavad suitsetajaid üha enam odavaid sigarette.
Sellele vaatamata peaks Philip Morris International olema hea investeering. Ettevõte genereerib aastas umbes seitse miljardit dollarit vaba raha, millest suurema osa tagastab ta aktsionäridele. Umbes 65 protsenti kasumist makstakse dividendidest. Lisaks sellele ostetakse massiliselt aktsiad tagasi. Eelmise kahe aastaga osteti aktsiaid tagasi 13 miljardi dollari väärtuses ning kolmel järgneval aastal kavatsetakse aktsiaid tagasi osta veel 12 miljardi dollari eest.
Kui Altria aktsia hind on aasta algusega võrreldes paar protsenti tõusnud, siis Philip Morris Internationali aktsia on kümmekond protsenti odavam. Altria maksab dividende 1,40 dollarit aastas, mis teeb dividenditootluseks 7 protsenti, Philip Morris International 2,32 dollarit aastas (tootlus 5,3 protsenti).
Altria aktsiat soovitab osta 9, hoida 4 analüütikut. Müügisoovitusi Reutersi andmetel ei ole. Philip Morris Internationali aktsiat soovitab osta 11 analüütikut, üks soovitab hoida ning müügisoovitusi pole.
Värske investeerimisajakiri Barron’s soovitab ka Altria kaksikvenda – Philips Morris Internationali. Kaksikvend sellepärast, et 2008. aastal jagas Altria Group tubakaäri kaheks ettevõtteks – USA turule keskendunud Altriaks ning kiiresti kasvavaks rahvusvaheliseks äriks, mille nimeks sai Philip Morris International. (Lisaks eraldus Altria Groupist veel Kraft Foods).
Tubakafirmad kipuvad olema teiste tööstusharude aktsiatega võrreldes odavamad. Seda eelkõige igasuguste kohtuasjade ja muude võimalike halbade uudiste kartuses. Lääneriikides luuakse suitsetajatele järjest keerulisemad tingimused, aga siit tuleb Philip Morris Internationali üks võimalik eelis konkurendi ees – Lääne-Euroopa annab umbes 37 protsenti netokäibest (eelmisel aastal 9 miljardit dollarit). Aasia (koos Hiina ja Jaapaniga) annab veerandi, Ida-Euroopa, Lähis-Ida ja Aafrika annavad kokku teise veerandi ning Ladina-Ameerika ja Kanada 11 protsenti käibest.
Erinevalt USAst ja Lääne-Euroopast ei „ahistata“ arenevates riikides suitsetajaid nii tugevasti kui lääneriikides. Hiinas on hinnanguliselt 350 miljonit suitsetajat, mis moodustab 40% sigarettide kogutarbijatest.
Nii globaalne masu kui ka tubakatoodetele kehtestatavad suuremad maksud kahandavad mahtusid ka Ida-Euroopas ja Balkanimaades. Venemaal eelistavad suitsetajaid üha enam odavaid sigarette.
Sellele vaatamata peaks Philip Morris International olema hea investeering. Ettevõte genereerib aastas umbes seitse miljardit dollarit vaba raha, millest suurema osa tagastab ta aktsionäridele. Umbes 65 protsenti kasumist makstakse dividendidest. Lisaks sellele ostetakse massiliselt aktsiad tagasi. Eelmise kahe aastaga osteti aktsiaid tagasi 13 miljardi dollari väärtuses ning kolmel järgneval aastal kavatsetakse aktsiaid tagasi osta veel 12 miljardi dollari eest.
Kui Altria aktsia hind on aasta algusega võrreldes paar protsenti tõusnud, siis Philip Morris Internationali aktsia on kümmekond protsenti odavam. Altria maksab dividende 1,40 dollarit aastas, mis teeb dividenditootluseks 7 protsenti, Philip Morris International 2,32 dollarit aastas (tootlus 5,3 protsenti).
Altria aktsiat soovitab osta 9, hoida 4 analüütikut. Müügisoovitusi Reutersi andmetel ei ole. Philip Morris Internationali aktsiat soovitab osta 11 analüütikut, üks soovitab hoida ning müügisoovitusi pole.
esmaspäev, 7. juuni 2010
Kütuse hind võib peagi tõusta
Kolm nädalat tagasi kirjutasin, et tänu nafta ja naftasaaduste nn maailmaturuhindade langusele on aeg langetada ka kütuste jaehindu tanklates. Kütusefirmad reageerisid maailmaturu hindadele alles selle kuu alguses tänu millele teenisid korraliku lisakopika. Kui veel 20. mai seisuga oli Neste automaattanklates maikuu keskmine juurdehindulus 1,26 krooni liitri kohta, siis kuu lõpuks kujunes juurdehindluseks 1,34 krooni liiter (aprillis oli keskmine juurdehindlus 1,07 ning märtsis 0,92 krooni).
Kui nüüd nafta hind ei hakka kohe veelgi järsemalt kukkuma, siis pole loota ka kütuste jaehinna langust, pigem võib ees oodata paarikümne sendine tõus. Eesti Pank fikseeris täna USA dollari ametlikuks kursiks 13,095 krooni. Viimati oli dollari ametlik kurss üle 13 krooni 29. märtsil 2006.
Juuni esimese nädala keskmine marginaal (arvutuse aluseks on võetud pliivaba bensiini 95 hind Rotterdami sadamas) on 1,08 krooni.
Nafta ja naftasaaduste hinnad Rotterdami sadamas on kütuste baashindadeks Põhja-Euroopas.
Kui nüüd nafta hind ei hakka kohe veelgi järsemalt kukkuma, siis pole loota ka kütuste jaehinna langust, pigem võib ees oodata paarikümne sendine tõus. Eesti Pank fikseeris täna USA dollari ametlikuks kursiks 13,095 krooni. Viimati oli dollari ametlik kurss üle 13 krooni 29. märtsil 2006.
Juuni esimese nädala keskmine marginaal (arvutuse aluseks on võetud pliivaba bensiini 95 hind Rotterdami sadamas) on 1,08 krooni.
Nafta ja naftasaaduste hinnad Rotterdami sadamas on kütuste baashindadeks Põhja-Euroopas.
Kes on Kreeka, Hispaania ja Portugali võlausaldajad?
Välispangad on andnud Kreeka, Hispaania ja Portugali avalikule ja erasektorile kokku 2,6 triljonit dollarit laenu, millest märkimisväärset osa ei maksta tagasi ilmselt mitte kunagi. Probleem on veel selleski, et ei investorid, riiklikud järelvalveorganid ega ka pankurid ise ei tea, missugused pangad on kõige rohkem sellesse regiooni laene andnud, kirjutab The New York Times.
See aga tekitab umbusaldust ning mai alguses lõpetasid pangad üksteisele laenamise peaaegu täielikult.
Piiratud ja juhuslikke andmeid on avaldanud börsil noteeritud suurpangad. Deutsche Bank on teatanud, et nende portfellis on 500 miljoni euro eest Kreeka riiklikke võlakirju, aga Hispaania ja Portugali võlakirju ei ole. Sadade keskmiste, riiklike pankade ja laenuühistute võlakoormusest pole aga kellelgi mitte mingit aimu, kirjutab ajaleht.
Euroopa Keskpanga hinnangul peavad kontinentaalse Euroopa suuremad pangad sel aastal halbade laenudena maha kandma 123 ja järgmisel aastal veel 105 miljardit eurot. Royal Bank of Scotlandi analüütikud hindavad, et finantsinstitutsioonid väljaspool Kreekat, Hispaaniat ja Portugali on laenanud nende riikide valitsustele 567 miljardit eurot, 534 miljardit on laenatud mittepangandusettevõtetele ja erasektorile ning umbes üks triljon eurot teistele pankadele. Ehkki kriis sai alguse Kreekast, on selle riigi võlakoormus võrreldes teistega üsna väike. Välispangad on Kreekasse laenanud 338 miljardit eurot, Hispaaniasse aga 1,5 triljonit.
Kreeka ja Hispaania pankade bilansis on üsna palju oma riigi võlakirju. Näiteks Hispaania keskpanga andmetel on selle riigi pankade bilanssides 120 miljardi dollari väärtuses Hispaania riigi võlakirju.
Royal Bank of Scotlandi andmetel omavad suurimat positsiooni neisse kolme riiki Prantsusmaa pangad – 229 miljardit eurot. Teisel kohal on 226 miljardi euroga Saksamaa pangad, Briti ja Taani pangad on laenanud neisse riikidesse kumbki 100 miljardit, Ameerika pangad 54 ja Itaalia pangad 31 miljardit eurot.
„Pangad ei usalda endiselt üksteist,“ kommenteeris olukorda Euroopa pangandusturul Berliinis asuva Euroopa juhtimis- ha tehnoloogiakooli professor Jörg Rocholl. „Nad teavad, et teised pangad on haiged, aga nad ei tea, missugused pangad,“ lisas ta.
See aga tekitab umbusaldust ning mai alguses lõpetasid pangad üksteisele laenamise peaaegu täielikult.
Piiratud ja juhuslikke andmeid on avaldanud börsil noteeritud suurpangad. Deutsche Bank on teatanud, et nende portfellis on 500 miljoni euro eest Kreeka riiklikke võlakirju, aga Hispaania ja Portugali võlakirju ei ole. Sadade keskmiste, riiklike pankade ja laenuühistute võlakoormusest pole aga kellelgi mitte mingit aimu, kirjutab ajaleht.
Euroopa Keskpanga hinnangul peavad kontinentaalse Euroopa suuremad pangad sel aastal halbade laenudena maha kandma 123 ja järgmisel aastal veel 105 miljardit eurot. Royal Bank of Scotlandi analüütikud hindavad, et finantsinstitutsioonid väljaspool Kreekat, Hispaaniat ja Portugali on laenanud nende riikide valitsustele 567 miljardit eurot, 534 miljardit on laenatud mittepangandusettevõtetele ja erasektorile ning umbes üks triljon eurot teistele pankadele. Ehkki kriis sai alguse Kreekast, on selle riigi võlakoormus võrreldes teistega üsna väike. Välispangad on Kreekasse laenanud 338 miljardit eurot, Hispaaniasse aga 1,5 triljonit.
Kreeka ja Hispaania pankade bilansis on üsna palju oma riigi võlakirju. Näiteks Hispaania keskpanga andmetel on selle riigi pankade bilanssides 120 miljardi dollari väärtuses Hispaania riigi võlakirju.
Royal Bank of Scotlandi andmetel omavad suurimat positsiooni neisse kolme riiki Prantsusmaa pangad – 229 miljardit eurot. Teisel kohal on 226 miljardi euroga Saksamaa pangad, Briti ja Taani pangad on laenanud neisse riikidesse kumbki 100 miljardit, Ameerika pangad 54 ja Itaalia pangad 31 miljardit eurot.
„Pangad ei usalda endiselt üksteist,“ kommenteeris olukorda Euroopa pangandusturul Berliinis asuva Euroopa juhtimis- ha tehnoloogiakooli professor Jörg Rocholl. „Nad teavad, et teised pangad on haiged, aga nad ei tea, missugused pangad,“ lisas ta.
pühapäev, 6. juuni 2010
Aitäh, Apple ja dollar
Tarvo kirjutas nädala keskel südantlõhestava loo maimasendusest kirjeldades, kuidas investorid kaotasid raha nii Tallinnas kui ka kogu maailmas. Siinkohal on mul hea meel tunnistada, et minu portfellidel läks küll päris hästi – üks neist kasvas mais 2,3 ning teine 0,8 protsenti. Seda muidugi eelkõige tänu dollari kursi tõusule 1,13 krooni võrra dollari kohta ning Apple’i aktsiale, mis liigub endiselt rekordilähedastel tasemetel.
Mulle tundub üha enam ja enam, et portfelli liigne hajutamine ei pruugigi olla nii kasulik kui investeerimisõpikud kirjutavad. Hästi hajutatud portfell peaks investorit kaitsma suurte kukkumiste eest. Aga nad ju ei kaitse! Vapustuste korral kukuvad valimatult kõik turud ja varaklassid (vaid kuld on viimastel aastatel erandiks olnud, aga samasugune erand on olnud ka Apple’i aktsia) ning vara kaotavad ka kõige vägevamalt hajutatud investeerimisfondid. Mis aga veelgi halvem, portfelli liigne hajutatus hakkab tootlusele mõju avaldama just tõusu ajal, seda kahjuks soovitule vastupidiselt. Liigselt hajutatud portfellid kipuvad tõusude ajal üldisele turutõusule alla jääma. Põhjus on ilmselt selles, et paanika ajal müüakse kõike ja valimatult, aga tõusu ajal vaadatakse ka ettevõtete majandustulemusi. Samasugust positiivset paanikat, kus ostetakse kõike ja valimatult kohtab tunduvalt harvem, seda eriti suurtel turgudel.
Teine näpunäide, mida ma siinkohal jagada soovin - ärge pöörake tähelepanu turuhüsteeriale. Kas mäletate, mida kirjutati ajakirjanduses ja finantsportaalides dollari kohta kaks suve tagasi, siis kui dollar maksis 9,8 krooni. Analüütikud ennustasid siis Ühendriikide valuutale üha madalamaid kursse (kui mu mälu ei peta, siis keegi pakkus isegi viis krooni dollari kohta) ja valitsustelt ning keskpankadelt hakkas kostma arvamusi, et peaks dollari kui reservvaluuta vahetama euro vastu.
Mul oli julgust dollari hääbumise hüsteeriat mitte kuulda võtta ning tänu sellele õnnestus USA aktsiate ostmiseks vaja minevaid dollareid soetada praktiliselt põhjast (10 krooniga) ning sama korrata aasta hiljem kui USD tegi veidi kõrgemal tasemel teise põhja (10,4 krooni).
Nüüd, mil euro kurss on kukkunud kuuga kümmekond protsenti, räägitakse juba euro kadumisest. Ei tea, kas on aeg hakata vahetama dollareid eurode vastu? Ilmselt on siiski varavõitu. Paanikatekitajatele tahaksin tuletada meelde, et euro loomise ajal 1999. aasta 1. jaanuaril oli euro kurss 1,183 dollarit euro, mis teeb USD kursiks 13,22 krooni. Seega on euro täna tugevam kui ta oli oma sünni ajal.
Mulle tundub üha enam ja enam, et portfelli liigne hajutamine ei pruugigi olla nii kasulik kui investeerimisõpikud kirjutavad. Hästi hajutatud portfell peaks investorit kaitsma suurte kukkumiste eest. Aga nad ju ei kaitse! Vapustuste korral kukuvad valimatult kõik turud ja varaklassid (vaid kuld on viimastel aastatel erandiks olnud, aga samasugune erand on olnud ka Apple’i aktsia) ning vara kaotavad ka kõige vägevamalt hajutatud investeerimisfondid. Mis aga veelgi halvem, portfelli liigne hajutatus hakkab tootlusele mõju avaldama just tõusu ajal, seda kahjuks soovitule vastupidiselt. Liigselt hajutatud portfellid kipuvad tõusude ajal üldisele turutõusule alla jääma. Põhjus on ilmselt selles, et paanika ajal müüakse kõike ja valimatult, aga tõusu ajal vaadatakse ka ettevõtete majandustulemusi. Samasugust positiivset paanikat, kus ostetakse kõike ja valimatult kohtab tunduvalt harvem, seda eriti suurtel turgudel.
Teine näpunäide, mida ma siinkohal jagada soovin - ärge pöörake tähelepanu turuhüsteeriale. Kas mäletate, mida kirjutati ajakirjanduses ja finantsportaalides dollari kohta kaks suve tagasi, siis kui dollar maksis 9,8 krooni. Analüütikud ennustasid siis Ühendriikide valuutale üha madalamaid kursse (kui mu mälu ei peta, siis keegi pakkus isegi viis krooni dollari kohta) ja valitsustelt ning keskpankadelt hakkas kostma arvamusi, et peaks dollari kui reservvaluuta vahetama euro vastu.
Mul oli julgust dollari hääbumise hüsteeriat mitte kuulda võtta ning tänu sellele õnnestus USA aktsiate ostmiseks vaja minevaid dollareid soetada praktiliselt põhjast (10 krooniga) ning sama korrata aasta hiljem kui USD tegi veidi kõrgemal tasemel teise põhja (10,4 krooni).
Nüüd, mil euro kurss on kukkunud kuuga kümmekond protsenti, räägitakse juba euro kadumisest. Ei tea, kas on aeg hakata vahetama dollareid eurode vastu? Ilmselt on siiski varavõitu. Paanikatekitajatele tahaksin tuletada meelde, et euro loomise ajal 1999. aasta 1. jaanuaril oli euro kurss 1,183 dollarit euro, mis teeb USD kursiks 13,22 krooni. Seega on euro täna tugevam kui ta oli oma sünni ajal.
laupäev, 5. juuni 2010
BP ei ole British Petroleum
Meie ajakirjandus nimetab Mehhiko lahe katastroofi peategelast järjekindlalt British Petroleumiks, tegelikult ei ole see naftakompanii ametlik nimi juba kümmekond aastat.
British Petroleumi esimene nimemuutus toimus 1998. aasta detsembris, mil Briti suurim naftakompanii ühines John D. Rockefelleri asutatud Standard Oil of Indiana järglase Amocoga. Ühinenud naftagigandi nimeks sai BP Amoco. 2001. aastal võeti nime lõpust Amoco ära jäi vaid kaks tähte - BP.
Kasutades nime British Petroleum satume USA riigiametnike propagandateenriteks, sest paljud neist, soovides rõhutada, et tegemist on välismaa ettevõttega, nimetavad tihti kompaniid meelega eksitavalt British Petroleumiks, kirjutab Financial Times.
Ehkki pärast ühinemist jäi domineerima Briti pool, polnud ameeriklaste Amoco kaugeltki väike firma. Tegemist oli USA suuruselt neljanda naftakompaniiga ning Põhja-Ameerika suurima gaasitootjaga. BP ja Amoco ühinemine oli toona kõigi aegade suurim mittepangandusettevõtete ühinemine. Amoco ülevõtmise hind oli toona 62 miljardit dollarit, BP turuväärtus on täna kaks korda suurem.
British Petroleumi esimene nimemuutus toimus 1998. aasta detsembris, mil Briti suurim naftakompanii ühines John D. Rockefelleri asutatud Standard Oil of Indiana järglase Amocoga. Ühinenud naftagigandi nimeks sai BP Amoco. 2001. aastal võeti nime lõpust Amoco ära jäi vaid kaks tähte - BP.
Kasutades nime British Petroleum satume USA riigiametnike propagandateenriteks, sest paljud neist, soovides rõhutada, et tegemist on välismaa ettevõttega, nimetavad tihti kompaniid meelega eksitavalt British Petroleumiks, kirjutab Financial Times.
Ehkki pärast ühinemist jäi domineerima Briti pool, polnud ameeriklaste Amoco kaugeltki väike firma. Tegemist oli USA suuruselt neljanda naftakompaniiga ning Põhja-Ameerika suurima gaasitootjaga. BP ja Amoco ühinemine oli toona kõigi aegade suurim mittepangandusettevõtete ühinemine. Amoco ülevõtmise hind oli toona 62 miljardit dollarit, BP turuväärtus on täna kaks korda suurem.
reede, 4. juuni 2010
10 head Euroopa aktsiat
On ilmselt paratamatu, et aktsiaturud on Ameerika suunas mõnevõrra kallutatud. Kui vaatame traditsioonilist finantsajakirjandust ning finantsportaale ja -blogisid, näeme, et suurema osa mahust (täpseid andmeid mul ei ole, aga pakun, et umbes 80%), annavad artiklid ja analüüsid USA aktsiaturgudest ning sealsetest börsiettevõtetest. Isegi Euroopa juhtivas majanduslehes Financial Times on ülekaalus ilmselt USA finantsturgude kohta käivad artiklid.
Investeerimisajaleht Barron’s on üllitanud pika ja põhjaliku artikli Euroopa aktsiatest, mille sisu siinkohal refereerin.
Eelkõige Islandi vulkaanipurske ning Kreeka võlaprobleemi tõttu on euro kurss dollari suhtes alates novembrist kukkunud 30 protsenti ning Euroopa aktsiaturud on liikunud USA omadest kehvemini. Euroopa aktsiaturud on langenud aasta algusega võrreldes 9 protsenti (S&P 500 indeks on ainult kahe protsendiga miinuses), ameeriklaste jaoks (dollari tugevnemist arvesse võttes) on Euroopa turud kukkunud koguni 22 protsenti.
Ebakindluse tõttu on investorid Vana Maailma aktsiaturgudelt kibekiiresti lahkunud. Üle-eelmisel nädalal oli raha väljavool Euroopa aktsiaturgudelt kiireim alates 2008. aasta aprillist.
Kuid nõrgenev euro annab konkurentsieelise eksportturgudel ning Euroopas on rida tugevaid globaalse haardega ettevõtteid, kelle käekäik peaks olema päris hea. Barron’s on koostanud nimekirja 10 Euroopa ettevõttest, keda riikide võlaprobleemid puudutavad vähem, kellel on tugevad bilansid, kes maksavad korralikult dividende (reeglina paremini kui USA ettevõtted) ning kellel on stabiilsed ärimudelid. Lisaks kõigele on Euroopa aktsiad odavaimad arenenud riikide seas, väidab Barron’s.
Siemens. Tööstusgigant, mis toodab pea kõike alates elektriturbiinidest ning lõpetades meditsiiniseadmetega on General Electricu üks peamisi konkurente. Aktsia omamine annab võimaluse osa saada maailmamajanduse eelseisvast tõusust. Kui varem arvati, et tegemist on dinosaurusega, kes pole võimeline kulusid kärpima, siis nüüd on olukord muutuma hakanud.
„Esimest korda on ettevõte esitanud detailse kulude kärpimise plaani divisjonide kaupa ning ilmnevad märgid restruktureerimisest,“ lausus investeerimisfirma Hansberger Global Investors president Ron Holt. Tema hinnangul kasvab ettevõtte tegevuskasumi marginaal mõne aastaga praeguselt 7 protsendilt 10le.
SAP. Saksa äritarkvarafirma SAP müügikäibest tuleb pool väljaspool Euroopat. Kontserni globaalne turuosa on 24 protsenti ehk peaaegu kaks korda suurem kui lähimal konkurendil, milleks on Oracle. Juhtkond, kes omab umbes kümnendikku ettevõtte aktsiatest, on väga aktsionäride sõbralik, kinnitab investeerimisfirma Bahl & Gaynor fondijuht Matthew McCormick. Ettevõttel on tugev bilanss, mis võimaldas teha 5,8 miljardi dollari suuruse rahalise ülevõtmispakkumise USA tarkvarafirmale Sybase.
LVMH. Prantsuse luksuskaupade müüja ekspordib peaaegu 70 protsenti oma toodetest väljapoole Euroopat. Kontsernile kuuluvad luksuskaupade mõned kõige tugevamad kaubamärgid, mis aitab suurendada turuosa näiteks sellistel turgudel nagu Hiina. Kuna ettevõtte kulud on praktiliselt ainult eurodes ning kaks kolmandikku müügist väljaspool eurotsooni, on tegemist ühe parema näitega, kuidas Euroopa ettevõte võib lõigata kenakese kasumi ühisvaluuta nõrgenemisest.
BMW. Ka luksusautode tootja BMW saab üle poole oma tuludest väljaspool Euroopat ning analoogiliselt LVHMga on kulubaas peamiselt eurodes.
Veel kuulub Barron’si nimekirja Prantsuse alkoholitootja Pernod Rickard, Taani mikrokiipide tootmise seadmete tootja ASM Holding, Itaalia prillitootja Luxottica, Saksamaa ravimitootja Bayer ning Prantsuse elektriseadmete tootja Schneider Electric.
Investeerimisajaleht Barron’s on üllitanud pika ja põhjaliku artikli Euroopa aktsiatest, mille sisu siinkohal refereerin.
Eelkõige Islandi vulkaanipurske ning Kreeka võlaprobleemi tõttu on euro kurss dollari suhtes alates novembrist kukkunud 30 protsenti ning Euroopa aktsiaturud on liikunud USA omadest kehvemini. Euroopa aktsiaturud on langenud aasta algusega võrreldes 9 protsenti (S&P 500 indeks on ainult kahe protsendiga miinuses), ameeriklaste jaoks (dollari tugevnemist arvesse võttes) on Euroopa turud kukkunud koguni 22 protsenti.
Ebakindluse tõttu on investorid Vana Maailma aktsiaturgudelt kibekiiresti lahkunud. Üle-eelmisel nädalal oli raha väljavool Euroopa aktsiaturgudelt kiireim alates 2008. aasta aprillist.
Kuid nõrgenev euro annab konkurentsieelise eksportturgudel ning Euroopas on rida tugevaid globaalse haardega ettevõtteid, kelle käekäik peaks olema päris hea. Barron’s on koostanud nimekirja 10 Euroopa ettevõttest, keda riikide võlaprobleemid puudutavad vähem, kellel on tugevad bilansid, kes maksavad korralikult dividende (reeglina paremini kui USA ettevõtted) ning kellel on stabiilsed ärimudelid. Lisaks kõigele on Euroopa aktsiad odavaimad arenenud riikide seas, väidab Barron’s.
Siemens. Tööstusgigant, mis toodab pea kõike alates elektriturbiinidest ning lõpetades meditsiiniseadmetega on General Electricu üks peamisi konkurente. Aktsia omamine annab võimaluse osa saada maailmamajanduse eelseisvast tõusust. Kui varem arvati, et tegemist on dinosaurusega, kes pole võimeline kulusid kärpima, siis nüüd on olukord muutuma hakanud.
„Esimest korda on ettevõte esitanud detailse kulude kärpimise plaani divisjonide kaupa ning ilmnevad märgid restruktureerimisest,“ lausus investeerimisfirma Hansberger Global Investors president Ron Holt. Tema hinnangul kasvab ettevõtte tegevuskasumi marginaal mõne aastaga praeguselt 7 protsendilt 10le.
SAP. Saksa äritarkvarafirma SAP müügikäibest tuleb pool väljaspool Euroopat. Kontserni globaalne turuosa on 24 protsenti ehk peaaegu kaks korda suurem kui lähimal konkurendil, milleks on Oracle. Juhtkond, kes omab umbes kümnendikku ettevõtte aktsiatest, on väga aktsionäride sõbralik, kinnitab investeerimisfirma Bahl & Gaynor fondijuht Matthew McCormick. Ettevõttel on tugev bilanss, mis võimaldas teha 5,8 miljardi dollari suuruse rahalise ülevõtmispakkumise USA tarkvarafirmale Sybase.
LVMH. Prantsuse luksuskaupade müüja ekspordib peaaegu 70 protsenti oma toodetest väljapoole Euroopat. Kontsernile kuuluvad luksuskaupade mõned kõige tugevamad kaubamärgid, mis aitab suurendada turuosa näiteks sellistel turgudel nagu Hiina. Kuna ettevõtte kulud on praktiliselt ainult eurodes ning kaks kolmandikku müügist väljaspool eurotsooni, on tegemist ühe parema näitega, kuidas Euroopa ettevõte võib lõigata kenakese kasumi ühisvaluuta nõrgenemisest.
BMW. Ka luksusautode tootja BMW saab üle poole oma tuludest väljaspool Euroopat ning analoogiliselt LVHMga on kulubaas peamiselt eurodes.
Veel kuulub Barron’si nimekirja Prantsuse alkoholitootja Pernod Rickard, Taani mikrokiipide tootmise seadmete tootja ASM Holding, Itaalia prillitootja Luxottica, Saksamaa ravimitootja Bayer ning Prantsuse elektriseadmete tootja Schneider Electric.
neljapäev, 3. juuni 2010
Karu ja Korpusov müüsid Olympicu aktsiaid 17,6 miljoni krooni eest
"Vastab tõele, et oleme müünud imeväikese koguse aktsiaid,“ ütles Olympic EG suuromanik Armin Karu eelmisel nädalal Äripäevale. Finantsinspektsiooni andmetest selgub, et „imeväike“ kogus on 567 000 aktsiat ning selle müügist teenis Karu 12,3 miljonit krooni. Jaan Korpusovi osaühing Hendaya Invest müüs samal päeval (26. mail) 243 000 kasiinokompanii aktsiat ning teenis sellega 5,27 miljonit krooni.
Müüdud kogused moodustavad kokku üle poole protsendi Olympic EG aktsiatest.
Müüdud kogused moodustavad kokku üle poole protsendi Olympic EG aktsiatest.
Hewlett-Packard restruktureerib teenindusüksuse
Kaks nädalat tagasi avaldatud Hewlett-Packardi (HP) eelmise kvartali majandustulemustest selgus, et teenindusüksuse tulemused jätsid soovida ning tehnoloogiagiganti toidab endiselt peamiselt riistvara müük. Kirjutasin sellest siin.
Üleeile tuli aga uudis, mis näitab, et HP reageerib kiiresti ja kavatseb teenindusüksusest koondada 9000 töötajat teisalt aga investeerida üksuse moderniseerimiseks miljard dollarit.
Teenindussektori aeglane kasv on tingitud muutustest, kuidas ettevõtted ostavad tehnoloogiateenust, selgitas ajalehele The Wall Street Journal konsultatsioonifirma Everest Group tegevjuht Peter Bendor-Samuel. Seniste mitmeaastaste lepingute asemel on ettevõtted hakanud otsima lühema kestvusega ja väiksemamahulisi lepinguid. Selleks et saada ka väikesemahulistest lepingutest korralikku kasumit, üritavad teenindajad pakkumisi automatiseerida asendades kõrgepalgalised töötajad tarkvaraga, mis täidavad teatud funktsioone automaatselt.
Teenindusüksus on HP jaoks olulise tähtsusega. 2008. aastal omandati 13,6 miljardi dollari eest teenuste hanke gigandi Electronic Data Systems (EDS), millega lisandus 142 000 töökohta. Sellest alates on HP EDSi kulusid kokku tõmmanud peamiselt 25 000 töökoha likvideerimisega. Teenused annavad peaaegu kolmandiku Hewlett-Packardi käibest. Esmaspäeval teada antud 9000 lisandub eelnimetatud 25 tuhandele ning moodustab kolm protsenti ettevõtte tööjõust. Oktoobris (Hewlett-Packardi finantsaasta lõpeb 31. oktoobril) oli ettevõttel 304 000 töötajat.
Samas kavatsetakse võtta tööle 6000 uut töötajat, peamiselt müügimeeskonda.
Eelmises kvartalis teenis teenindusüksus 1,38 miljardit dollarit kasumit ning käive oli 8,7 miljardit dollarit. Üksuse tegevuskasumi marginaal oli 15,9 protsenti võrrelduna 13,8 protsendiga aasta tagasi.
Üleeile tuli aga uudis, mis näitab, et HP reageerib kiiresti ja kavatseb teenindusüksusest koondada 9000 töötajat teisalt aga investeerida üksuse moderniseerimiseks miljard dollarit.
Teenindussektori aeglane kasv on tingitud muutustest, kuidas ettevõtted ostavad tehnoloogiateenust, selgitas ajalehele The Wall Street Journal konsultatsioonifirma Everest Group tegevjuht Peter Bendor-Samuel. Seniste mitmeaastaste lepingute asemel on ettevõtted hakanud otsima lühema kestvusega ja väiksemamahulisi lepinguid. Selleks et saada ka väikesemahulistest lepingutest korralikku kasumit, üritavad teenindajad pakkumisi automatiseerida asendades kõrgepalgalised töötajad tarkvaraga, mis täidavad teatud funktsioone automaatselt.
Teenindusüksus on HP jaoks olulise tähtsusega. 2008. aastal omandati 13,6 miljardi dollari eest teenuste hanke gigandi Electronic Data Systems (EDS), millega lisandus 142 000 töökohta. Sellest alates on HP EDSi kulusid kokku tõmmanud peamiselt 25 000 töökoha likvideerimisega. Teenused annavad peaaegu kolmandiku Hewlett-Packardi käibest. Esmaspäeval teada antud 9000 lisandub eelnimetatud 25 tuhandele ning moodustab kolm protsenti ettevõtte tööjõust. Oktoobris (Hewlett-Packardi finantsaasta lõpeb 31. oktoobril) oli ettevõttel 304 000 töötajat.
Samas kavatsetakse võtta tööle 6000 uut töötajat, peamiselt müügimeeskonda.
Eelmises kvartalis teenis teenindusüksus 1,38 miljardit dollarit kasumit ning käive oli 8,7 miljardit dollarit. Üksuse tegevuskasumi marginaal oli 15,9 protsenti võrrelduna 13,8 protsendiga aasta tagasi.
Hiina janu nafta järele ei pruugi olla nii suur kui arvatakse
Kes on juhtunud kuulma ja nägema mõnda finantsanalüütiku või investeerimisstrateegi ettekannet, mis käsitleb nafta hinda tulevikus, on kindlasti näinud graafikuid, kuidas nõudlus Hiinas (ja Indias) kütuste järele järjest kiiremas tempos kasvab. Nii ongi viimastel aastatel läinud. Rahvusvahelise Energeetikaagentuuri andmetel on Hiina andnud 45 protsenti globaalse nõudluse kasvust. Sellel aastal tarbib Hiina 11 protsenti kogu maailma naftast.
Mida rikkamaks hiinlased saavad, seda suuremaks kasvab nende isu kõige järele. Kuid…
Deutsche Banki analüütik Paul Sankey toonitas ajalehele The Wall Street Journal, et sõidukite müük kasvas eelmises kvartalis 77 protsenti võrrelduna eelmise aasta esimese kvartaliga. Bensiini tarbimine kasvas sama aja jooksul vaid kolm protsenti. Sisuliselt pole bensiini tarbimine Hiinas kasvanud juba alates eelmise aasta juulist.
Millest on siis tingitud selline ebakõla? Asi on Hiina sõidukitööstuse dünaamikas. Sõidukite müügi kasv on küll võimas, aga samas toimub ka suur nihe algeliste, ebaefektiivsete sõidukite asendamine säästlikega (nagu see oli meil 10-15 aastat tagasi). Kuna autode arv elanike kohta on Hiinas kakskümmend korda väiksem, siis ei mõjuta see enam oluliselt ka nafta ja naftasaaduste globaalset kasvu.
Laialt on levinud ka arvamus, et jõukamaks muutunud hiinlased ihaldavad endile suuri linnamaastureid nagu USAs (ja ka meil). Majanduslehe arvates see nii siiski ei ole. Isegi palkade tõusu korral on Hiinas oluliseks autoostu teguriks hind. Väiksemad sõidukid on eriti sobilikud rikkamates urbaniseerunud rannikupiirkondades. Ära ei tohi unustada ka riigi osa tarbimise kujundamisel. Hiina valitsusel pole mingit tahtmist suurendada riigi sõltuvust välismaisest naftast. Hiina enda osa naftatootmisel enam ei kasva. Ajalehe teatel peaks valitsus sel kuul välja kuulutama dotatsioonid hübriid- ja alternatiivkütustega sõidukitele.
Seega ei pruugi nõudluse kasv Hiinas olla nii suur, nagu suurem osa analüütikuid arvavad. Sankey prognooside kohaselt stabiliseerub see 2025. aastaks 13 kuni 14 miljoni barrelini ööpäevas. Täna tarbitakse Hiinas 9,1 miljonit barrelit ööpäevas, aga 15 aasta kasvuks teeb see keskmiselt vaid 2,6 protsenti aastas, mis on vaid kolmandik eelmisel kümnendi tarbimise kasvu kiirusest.
Mida rikkamaks hiinlased saavad, seda suuremaks kasvab nende isu kõige järele. Kuid…
Deutsche Banki analüütik Paul Sankey toonitas ajalehele The Wall Street Journal, et sõidukite müük kasvas eelmises kvartalis 77 protsenti võrrelduna eelmise aasta esimese kvartaliga. Bensiini tarbimine kasvas sama aja jooksul vaid kolm protsenti. Sisuliselt pole bensiini tarbimine Hiinas kasvanud juba alates eelmise aasta juulist.
Millest on siis tingitud selline ebakõla? Asi on Hiina sõidukitööstuse dünaamikas. Sõidukite müügi kasv on küll võimas, aga samas toimub ka suur nihe algeliste, ebaefektiivsete sõidukite asendamine säästlikega (nagu see oli meil 10-15 aastat tagasi). Kuna autode arv elanike kohta on Hiinas kakskümmend korda väiksem, siis ei mõjuta see enam oluliselt ka nafta ja naftasaaduste globaalset kasvu.
Laialt on levinud ka arvamus, et jõukamaks muutunud hiinlased ihaldavad endile suuri linnamaastureid nagu USAs (ja ka meil). Majanduslehe arvates see nii siiski ei ole. Isegi palkade tõusu korral on Hiinas oluliseks autoostu teguriks hind. Väiksemad sõidukid on eriti sobilikud rikkamates urbaniseerunud rannikupiirkondades. Ära ei tohi unustada ka riigi osa tarbimise kujundamisel. Hiina valitsusel pole mingit tahtmist suurendada riigi sõltuvust välismaisest naftast. Hiina enda osa naftatootmisel enam ei kasva. Ajalehe teatel peaks valitsus sel kuul välja kuulutama dotatsioonid hübriid- ja alternatiivkütustega sõidukitele.
Seega ei pruugi nõudluse kasv Hiinas olla nii suur, nagu suurem osa analüütikuid arvavad. Sankey prognooside kohaselt stabiliseerub see 2025. aastaks 13 kuni 14 miljoni barrelini ööpäevas. Täna tarbitakse Hiinas 9,1 miljonit barrelit ööpäevas, aga 15 aasta kasvuks teeb see keskmiselt vaid 2,6 protsenti aastas, mis on vaid kolmandik eelmisel kümnendi tarbimise kasvu kiirusest.
kolmapäev, 2. juuni 2010
Seitse suurt viga, mida tehakse finantsnõustaja valimisel – 2. viga
Eelmisel nädalal hakkasin refereerima peatükki MarketWatchi kolumnist Chuck Jaffe raamatust "Getting Started in Finding a Financial Advisor, kus selgitatakse nõustajate valikul tehtavaid tüüpilisemaid vigu. Nüüd kirjutan teisest veast.
Taustauuring jäetakse tegemata. Tal on ilus kontor, ilus auto ja palju rikkaid kliente. See ei ole taustauuring ja pigem on siin tegemist selliste finantsnõustajate ühisjoontega, kellele on USAs viimase 20 aasta jooksul esitatud finantspettuse süüdistus.
Selle asemel, et teha mõned telefonikõned või veidi googeldada tuginetakse lihtsustatud loogikale. Nõustaja räägib raadios ja teles - järelikult on ta hea. Teda tsiteeritakse ajalehtedes - järelikult on ta kvalifitseeritud. Ta nõustab kedagi, keda ma tunnen, aga see tuttav on üsna jõukas.
Ajakirjanikud, eriti online- meedias kirjutavad ajakirjanikud, pöörduvad meeleldi selliste allikate poole, kes ütlevad midagi vaimukat, mida tsitaadina loo pealkirjaks panna. Eesti häda on seegi, et taolisi allikaid, kes on nõus kiiresti midagi kommenteerima, saab lugeda üles ühe käe sõrmedel ja sõrmi jääb ülegi.
Muidugi, ka taustauuringute tegemine ei pruugi alati garantiid anda, aga Eestis on seda oluliselt lihtsam teha kui suuremates kogukondades.
Taustauuring jäetakse tegemata. Tal on ilus kontor, ilus auto ja palju rikkaid kliente. See ei ole taustauuring ja pigem on siin tegemist selliste finantsnõustajate ühisjoontega, kellele on USAs viimase 20 aasta jooksul esitatud finantspettuse süüdistus.
Selle asemel, et teha mõned telefonikõned või veidi googeldada tuginetakse lihtsustatud loogikale. Nõustaja räägib raadios ja teles - järelikult on ta hea. Teda tsiteeritakse ajalehtedes - järelikult on ta kvalifitseeritud. Ta nõustab kedagi, keda ma tunnen, aga see tuttav on üsna jõukas.
Ajakirjanikud, eriti online- meedias kirjutavad ajakirjanikud, pöörduvad meeleldi selliste allikate poole, kes ütlevad midagi vaimukat, mida tsitaadina loo pealkirjaks panna. Eesti häda on seegi, et taolisi allikaid, kes on nõus kiiresti midagi kommenteerima, saab lugeda üles ühe käe sõrmedel ja sõrmi jääb ülegi.
Muidugi, ka taustauuringute tegemine ei pruugi alati garantiid anda, aga Eestis on seda oluliselt lihtsam teha kui suuremates kogukondades.
teisipäev, 1. juuni 2010
Premia Foodsil on alla 1500 aktsionäri
Premia Foodsil on tänase seisuga 1471 aktsionäri, selgub Eesti Väärtpaberikeskuse andmetest. Eesti eraisikutest aktsionäre on 1080, Eesti juriidilisest isikutes aktsionäre on 368. Välisaktsionäre on Premia Foodsil kokku 23.
Premia Foodsi aktsiate avalikul esmaemissioonil märkis üle 1350 jaeinvestori, teatas ettevõte IPO tulemuste kokkuvõttena kuu aega tagasi. Kui palju oli aktsiate märkijaid kokku, pole ettevõte teatanud.
Premia Foodsi aktsiate avalikul esmaemissioonil märkis üle 1350 jaeinvestori, teatas ettevõte IPO tulemuste kokkuvõttena kuu aega tagasi. Kui palju oli aktsiate märkijaid kokku, pole ettevõte teatanud.
Google hakkab väärtpaberitega kauplema
Eelmisel sügisel hakkas Google’i kodulehel ilmuma imelikke tööpakkumisi. Tavapäraste programmeerijate ja tarkvarainseneride asemel otsiti võlakirjade kauplejaid ning portfellianalüütikuid. Kogu kevade jooksul käisid tehnoloogiablogides kirglikud arutelud, mis Google’is toimub. Nüüdseks on vastus teada – Google hakkab aktiivselt kauplema väärtpaberiturul, kirjutab ajakiri Bloomberg Businessweek (endine BusinessWeek).
Silicon Valley suurte tehnoloogiaettevõtete eripära on see, et nad reeglina ei maksa dividende, mille tõttu istuvad suure hulga raha otsas. Nii on Microsofti bilansis raha ja lühiajalisi investeeringuid 39,67 miljardi dollari väärtuses, Ciscol 39,6, Google’il 26,5 ja Apple’il 23,16 miljardit dollarit. Google on otsustanud bilansis olevalt rahalt suuremat tootlust teenida. Otsingumootorifirma ei avalikusta kui suurt tootlust nad oma investeeringutelt saavad, aga ThinkEquity analüütik Aaron Kessler arvab, et ettevõtte lühiajaliste investeeringute tootlus on umbes 2,5 protsenti.
Oma kauplemisruumi avas Google selle aasta jaanuaris. Investeerimismeeskonnas on juba üle 30 inimese võrrelduna kuuega kolm aastat tagasi. Paljud neist on tulnud Goldman Sachist, JPMorganist ja teistest suurtest investeerimispankadest.
Ka selles valdkonnas kasutab Google ära oma tehnoloogilisi eeliseid. Kui tavaliselt suudavad suurpangad, kes kauplevad erinevatel kontinentidel ja erinevates riikides jälgida reaalajas 60-70 protsenti oma positsiooni väärtusest, siis Google’il on see protsent 98, rääkis ajakirjale konsultatsioonifirma Strategic Treasurer partner Craig A. Jeffrey.
Google’i investeerimismeeskond ei ole veel valmis. Koduleheküljel pakutakse tööd riiklike võlakirjadega kauplejale, riskianalüütikule ja portfellianalüütikule. Pole teada kui palju Google investeerimisspetsialistidele maksab, aga arvatavasti on nende tasu väiksem kui kolleegidel Wall Streeti pankades. Samas aga kompenseerib selle stabiilsus, mida Google pakub.
Silicon Valley suurte tehnoloogiaettevõtete eripära on see, et nad reeglina ei maksa dividende, mille tõttu istuvad suure hulga raha otsas. Nii on Microsofti bilansis raha ja lühiajalisi investeeringuid 39,67 miljardi dollari väärtuses, Ciscol 39,6, Google’il 26,5 ja Apple’il 23,16 miljardit dollarit. Google on otsustanud bilansis olevalt rahalt suuremat tootlust teenida. Otsingumootorifirma ei avalikusta kui suurt tootlust nad oma investeeringutelt saavad, aga ThinkEquity analüütik Aaron Kessler arvab, et ettevõtte lühiajaliste investeeringute tootlus on umbes 2,5 protsenti.
Oma kauplemisruumi avas Google selle aasta jaanuaris. Investeerimismeeskonnas on juba üle 30 inimese võrrelduna kuuega kolm aastat tagasi. Paljud neist on tulnud Goldman Sachist, JPMorganist ja teistest suurtest investeerimispankadest.
Ka selles valdkonnas kasutab Google ära oma tehnoloogilisi eeliseid. Kui tavaliselt suudavad suurpangad, kes kauplevad erinevatel kontinentidel ja erinevates riikides jälgida reaalajas 60-70 protsenti oma positsiooni väärtusest, siis Google’il on see protsent 98, rääkis ajakirjale konsultatsioonifirma Strategic Treasurer partner Craig A. Jeffrey.
Google’i investeerimismeeskond ei ole veel valmis. Koduleheküljel pakutakse tööd riiklike võlakirjadega kauplejale, riskianalüütikule ja portfellianalüütikule. Pole teada kui palju Google investeerimisspetsialistidele maksab, aga arvatavasti on nende tasu väiksem kui kolleegidel Wall Streeti pankades. Samas aga kompenseerib selle stabiilsus, mida Google pakub.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
