Eesti börsifirmade juhtidel puudub fookus

Kolmapäeval selgus, et Olympic EG suuromanik ning sisuline juht Armin Karu on müünud taas 1,5 miljonit kasiinokompanii aktsiat 29 miljoni krooni eest. Kokku on Karu sel aastal (mai lõpp kuni juuni algus) müünud 2,14 miljonit Olympicu aktsiat. Eelmise aasta augustis-septembris müüs Karu 10,6 miljonit OEG aktsiat kokku 103 miljoni krooni eest. Seega on ta müünud vähem kui aastaga 12,7 miljonit ettevõtte aktsiat, mis moodustab 8,4 protsenti kasiinokompanii aktsiatest. Nii nüüd kui läinud suve lõpul põhjendas Karu aktsiate müüki vajadusega finantseerida teisi projekte. Muuseas, nagu nüüd, kinnitas Karu ka kolmveerand aastat tagasi, et suuromanike aktsiamüüki enam ei tule. (Ma keskendun siin peamiselt Armin Karule, sest OEG teine suuromanik, Jaan Korpusov on varem rääkinud, et ta tõmbub kasiinoärist tagasi).

Kolm aastat tagasi, Olympic EG aktsionäride üldkoosolekul kinnitas Armin Karu, et ettevõttel on suured ambitsioonid.

"Tahame aastaks 2010 saada käibelt Kesk-Euroopa suurimaks kasiinoettevõtteks," vahendas Tarvo Vaarmets Äripäevas Armin Karu sõnu. "See on meil mitu aastat tagasi tehtud visioon, varsti peame uue tegema. Ega me Kesk-Euroopaga piirdu," lisas ta.

Mis on aga toonasest lubadusest saanud? Kontserni 2009. aasta käive oli vaid pisut suurem 2006. aasta omast. Kui 2006. ja 2007. aastal teeniti kokku kolmveerand miljardit krooni kasumit, siis kahel järgneval aastal saadi kokku peaaegu miljard krooni kahjumit. Ettevõtte aktsia hind on selle ajaga kukkunud 76 protsenti.

Olympicu suuromanike aktsiamüük ei ole midagi erandlikku, vaid kahjuks pigem reegel meie börsiettevõtete suuromanike seas. Nii müüs möödunud septembri alguses Nordecon Internatioonali (endine Eesti Ehitus) suuromanikule Toomas Lumanile kuuluv Nordic Contractors 2,3 miljonit Nordeconi aktsiat millele lisandus veel 200 000 aktsiat, mille müüs osaühing Luman ja Pojad.

Minu arvates on meie börsifirmade, aga ilmselt ka paljude mittebörsifirmade häda see, et suuromanikud, kelle mõjuvõim firmas on määrav, ei keskendu piisavalt sellele ettevõttele. Lisaks börsifirmale on suuromanikul terve rida pisemaid bisniseid ning see hajutab tema tähelepanu.

Kui aga mingi muu äriga hakkab kehvasti minema, võidakse tuua börsifirma selle ohvriks. Nii näiteks võetakse ettevõttest välja dividendid ajal, kui seda väga teha ei tohiks. Sellest probleemist kirjutasin siin aprilli lõpus.

Suuromaniku tähelepanu hajumine toobki endaga kaasa olukorra, kus ambitsioonikaid eesmärke ei suudeta täita ning tehakse suuri vigu. Kas minnakse suure hurraaga välisturge vallutama, ilma et neid väga tuntaks või tehakse suurost turu tipus olles või laenatakse ennast lõhki. Tallinna börsil pole peaaegu ühtegi ettevõtet, kelle suuromanikud pole taolisi vigu teinud. Ja vigadeparanduse ohvriteks langevad tihti väikeaktsionärid. Uudis suuromaniku aktsiamüügist toob endaga kaasa aktsia hinna languse või lahjendatakse kinnise aktsiaemissiooni käigus väikeaktsionäride osalust ettevõttes.

Täna pole mul mitte ühtegi Eesti ettevõtte aktsiat. Seda eelkõige põhjusel, sest ma tean, kui läheb näiteks kehvasti Apple’il, Starbucksil või Berkshire Hathaway aktsial, siis koos minuga kahaneb ka Steve Jobsi, Howard Schulzi ja Warren Buffetti vara väärtus. Kui ma aga oman aga Baltika, Ekspress Grupi või Tallinki aktsiaid, ei ole ma kindel, et aktsia hinna langusega kannatavad samavõrd ka Meelis Milder, Hans H. Luik või Enn Pant.