Jätkan MarketWatchi kolumnist Chuck Jaffe raamatu Getting Started in Finding a Financial Advisor refereerimist. Raamatus selgitatakse finantsnõustajate valikul reeglina tehtavaid vigu. Viies tüüpiline viga on nõustaja tulemuste hindamine ainult portfelli tootluse põhjal.
Paljud palkavad finantsnõustaja oma rahaasjade korrastamiseks, aga vallandavad ta sellepärast, et investeeringute tootlused pole piisavalt suured. Taoline lähenemine võib tuua aga katastroofilisi tagajärgi.
Tavaline investor vajab finantsnõustajat selleks, et viimane aitaks investoril välja töötada strateegiaid pikaajaliste eesmärkide täitmiseks. Reeglina tähendab see investeerimisportfelli väärtuse kasvu headel aegadel ning katastroofi ärahoidmist ajal, kui finantsurgudel läheb kehvasti. Enamiku investorite jaoks tähendab see ühest küljest ebameeldivate üllatuste vältimist, aga teisalt ei tule ka kiiret rikastumist.
Eriti ohtlik on suure tootluse nõudmine aktsiaturgude tõusutsükli keskel või hilisemas faasis. Just siis, kui „börsid rallivad“ tuleks olla ettevaatlik, sest ükski tõus ei kesta igavesti.
Mis puutub meie investoritesse, siis mulle torkab silma hoiakute vastuolulisus. Ühest küljest esineb meil tootluse fetišeerimist, mida kindlasti olema ei peaks, ka tavainvestorite hulgas. Tavainvestori eesmärgiks peaks olema vara säilitamine ning mõistlikke riske võttes selle kasvatamine. Portfelli tootlus on oluline investeerimisfirmadele. See on nende turundusvahend. Kirjutasin sellest poolteist aastat tagasi siin.
Teisalt aga ei pööra meie investorid oma investeeritud fondide tootlustele suurt tähelepanu. Sellele viitab asjaolu, et vaatamata eelmiste aastate negatiivsetele tootlustele, pole kohalikest investeerimisfondidest suuri lahkumisi märgata.
Järgmine postitus järgmisel nädalal. Head jaani!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar