Möödunud nädalal kirjutasin sellest, et nullilähedastest intressitasemetest tingitud ülimadalad võlakirjade tootlused on tekitanud huvi 100aastase lunastamistähtajaga võlakirjade vastu nii võlakirjainvestorite kui ka emiteerijate poolt.
Samal põhjusel on kerkinud rekordtasemele nn rämpsvõlakirjade ehk investeerimisreitingust madalama reitinguga ettevõtete võlakirjade emiteerimise maht. Augusti teisel nädalal emiteeriti neid rekordilise 15,4 miljardi dollari eest, kirjutas The Wall Street Journal. Juba kuu keskel oli augustikuu maht kasvanud 21,1 miljardi dollarini, mis on eriti tähelepanuväärne, sest august on tavaliselt vaikne kuu. Viimase kümnendi augustikuu keskmine rämpsvõlakirjade emiteerimise maht on 6,5 miljardit dollarit.
Aasta algusest on USA ettevõtete rämpsvõlakirjade emissiooni maht 155 miljardit dollari ehk 80% rohkem kui eelmise aasta sama perioodi jooksul. Väga vähe jäi puudu kogu 2009. aasta mahu, 163,6 miljardi dollari löömiseks (usun, et tänaseks on see number juba ületatud).
Ettevõtted kasutavad võlakirjade pakkumist peamiselt varasemate, kõrgema intressiga laenude refinantseerimiseks või mõnel juhul erakapitalifirmadest omanikele erakorraliste dividendide maksmiseks.
Ka rämpsvõlakirjade ETFid ehk börsil kaubeldavad fondid on muutunud investorite hulgas üha populaarsemaks.
„Kust mujalt on võimalik saada kaheksa protsendi suurust tulusust,“ põhjendas rämpsvõlakirjade populaarsust investeerimisportaalile IndexUniverse ETFide peaanalüütik Matt Hougan. „S&P 500 on olnud ühel ja samal tasemel viimased tosin aastat. Ma ei imesta, et inimesed otsivad kapitalipaigutuse võimalusi mujalt,“ lisas ta.
Kahte kõrge tulususega ning laialdase varade baasiga ETFi – iShares iBoxx $ High Yield Corporate Bond Fund (sümbol HYG) ning Barclays Capital High Yield Bond ETFi (sümbol JNK) on sel aastal juuli lõpu seisuga voolanud kummassegi 1,2 miljardit dollarit. Augustisse voolas ilmselt veel hulgaliselt raha, sest nagu öeldud, USA ettevõtted emiteerivad rämpsvõlakirju aktiivselt.
2009. aastal ettevõtete võlakirjafondid rallisid, aga ka sel aastal on nende tootlus olnud üsna hea: Vanguard Long-Term Corporate Bond fondi (sümbol VCLT) tootlus on aasta algusest 10,15%, veel kahe fondi tootlus on üle 9 protsendi.
Rämpsvõlakirjade fondid on muidugi üsna riskantsed investeerimisobjektid.
„Investeerimine rämpsvõlakirjadesse on sarnane investeerimisega väga suure laenukoormusega ettevõtete aktsiatesse,“ lausus MarketWatchile Morninstari analüütik Timothy Strauts.
IndexUniverse andmetel kaubeldakse USA börsidel 15 ettevõtete võlakirjaindekseid jälgiva fondi osakutega. Võrreldes aasta algusega on need kõik positiivse tootlusega. Euroopa börsidel kaubeldakse vaid kolme analoogilise fondiga, neist euros on nomineeritud vaid üks - iShares € Corporate Bond ETF (erinevate sümbolite all kaubeldakse Londoni, Milano, Amsterdami, Pariisi, Šveitsi ja Mehhiko börsidel). Fondi tootlus aasta algusest on 5,8%.
teisipäev, 31. august 2010
esmaspäev, 30. august 2010
Warren Buffett 80
Legendaarne investor Warren Buffett saab täna 80 aastaseks. Siinkohal ei hakka ma tema elulugu refereerima. Kellel on huvi, võib lugeda kahte suurepärast Buffetti bibliograafiat. Endise finantsanalüütiku Alice Schroederi kaks aastat tagasi ilmunud The Snowball: Warren Buffett and the Business of Life valmis koostöös vanameistri endaga. Buffett rääkis raamatu autoriga sadu tunde ning võimaldas talle ligipääsu eraarhiivile. Tõsi, pärast raamatu ilmumist Schroederi ja Buffetti suhted jahenesid. Väidetavalt ei meeldinud investorile raamatu mõned detailid, mis olid seotud tema perekonnaga.
Buffetti suhted nii vanemate (eriti ema), õdede, laste ja abikaasaga on olnud üsna keerulised. Peaaegu 30 aastat oli Buffett sisuliselt kahenaisepidaja. Seaduslik abikaasa, Susan kolis 1977. aastal San Franciscosse. Siiski veetsid mõlemad tihti aega koos puhkusel ning ametlikel koosviibimistel saatis Buffettit Susan. Omahas hakkas Buffetti juures kohe pärast Susani lahkumist elama praegune abikaasa Astrid (endise nimega Menks). Tegemist oli üsna ebatavalise suhtekolmnurgaga, sest just Susan oli see, kes julgustas Astridit Buffetti juurde elama minema. Astrid on rahvuselt lätlanna ning Buffett abiellus temaga 2006. aastal pärast seda, kui Susan oli vähki surnud.
Tuntud majandusajakirjaniku Roger Lowensteini Buffett. The Making of an American Capitalist ilmus esmakordselt 1995. aastal. Lowensteini sulest on ilmunud mitu suurepärast finantsturge käsitlevat raamatut, teiste hulgas riskifondi Long-Term Capital Managementi (tuntud ka nobelistide fondi nime all) tõusu ja kokkukukkumist käsitlev Then Genius Failed ning kevadel ilmunud raamat viimasest finantskriisist The End of Wall Street.
Mõlemad Buffetti biograafiad peaksid olema (vähemalt olid mõni aeg tagasi) müügil ka meie raamatupoodides.
Lisaks kahele elulookirjeldusele on ilmunud kümneid raamatuid Buffetti investeeringute kohta, neist „Warren Buffetti tee“ on tõlgitud ka eesti keelde.
Apple’i juht Steve Jobs ning Warren Buffett on kaks inimest, kes mõjutavad kõige rohkem nende juhitavate ettevõtete aktsiate hindu. Buffetti vanuse tõttu on tema järglase küsimus Berkshire Hathaway juhi kohale olnud päevakorral juba aastaid. Buffett ise on otsesest vastusest keeldunud ning kinnitanud vaid, et järglane on olemas.
Viimasel ajal on välja toodud vähemalt kolm nime. Kuu alguses ilmunud ajakiri Fortune kirjutab, et sagedamini nimetatavaks kandidaadis on Berkshire Hathaway tütarettevõtte MidAmerican Energy Holdings juht David Sokol.
The Wall Street Journal kirjutas aga täpselt kuu aega tagasi, et võimalik järglane on Li Liu, kes 20 aastat tagasi oli tudengina Hiinas Tiananmeni väljaku rahutuste üks liidritest.
Li kaudu investeeris Buffett Hiina akude ja autotootja BYD aktsiatesse. Investeering, mille väärtus on alates 2008. aastast kasvanud kuuekordseks ning on toonud 1,2 miljardit dollarit kasumit.
Kolmas võimalik järglasekandidaat on Buffetti endine maakler Byron Trott, kes lahkus Goldman Sachsist 2009. aasta alguses ning lõi oma pangandusfirma.
Alice Shcroeder, usub, et Trott oleks Buffetti ilmselge järglasekandidaat.
„Ta mõistab, mida Warren arvab varahaldusest,“ kinnitas Buffetti biograafia autor 2009. aasta jaanuaris Bloombergile. „Ta näeb kapitaliturge läbi Warreni silmade,“ lisas ta.
Buffetti suhted nii vanemate (eriti ema), õdede, laste ja abikaasaga on olnud üsna keerulised. Peaaegu 30 aastat oli Buffett sisuliselt kahenaisepidaja. Seaduslik abikaasa, Susan kolis 1977. aastal San Franciscosse. Siiski veetsid mõlemad tihti aega koos puhkusel ning ametlikel koosviibimistel saatis Buffettit Susan. Omahas hakkas Buffetti juures kohe pärast Susani lahkumist elama praegune abikaasa Astrid (endise nimega Menks). Tegemist oli üsna ebatavalise suhtekolmnurgaga, sest just Susan oli see, kes julgustas Astridit Buffetti juurde elama minema. Astrid on rahvuselt lätlanna ning Buffett abiellus temaga 2006. aastal pärast seda, kui Susan oli vähki surnud.
Tuntud majandusajakirjaniku Roger Lowensteini Buffett. The Making of an American Capitalist ilmus esmakordselt 1995. aastal. Lowensteini sulest on ilmunud mitu suurepärast finantsturge käsitlevat raamatut, teiste hulgas riskifondi Long-Term Capital Managementi (tuntud ka nobelistide fondi nime all) tõusu ja kokkukukkumist käsitlev Then Genius Failed ning kevadel ilmunud raamat viimasest finantskriisist The End of Wall Street.
Mõlemad Buffetti biograafiad peaksid olema (vähemalt olid mõni aeg tagasi) müügil ka meie raamatupoodides.
Lisaks kahele elulookirjeldusele on ilmunud kümneid raamatuid Buffetti investeeringute kohta, neist „Warren Buffetti tee“ on tõlgitud ka eesti keelde.
Apple’i juht Steve Jobs ning Warren Buffett on kaks inimest, kes mõjutavad kõige rohkem nende juhitavate ettevõtete aktsiate hindu. Buffetti vanuse tõttu on tema järglase küsimus Berkshire Hathaway juhi kohale olnud päevakorral juba aastaid. Buffett ise on otsesest vastusest keeldunud ning kinnitanud vaid, et järglane on olemas.
Viimasel ajal on välja toodud vähemalt kolm nime. Kuu alguses ilmunud ajakiri Fortune kirjutab, et sagedamini nimetatavaks kandidaadis on Berkshire Hathaway tütarettevõtte MidAmerican Energy Holdings juht David Sokol.
The Wall Street Journal kirjutas aga täpselt kuu aega tagasi, et võimalik järglane on Li Liu, kes 20 aastat tagasi oli tudengina Hiinas Tiananmeni väljaku rahutuste üks liidritest.
Li kaudu investeeris Buffett Hiina akude ja autotootja BYD aktsiatesse. Investeering, mille väärtus on alates 2008. aastast kasvanud kuuekordseks ning on toonud 1,2 miljardit dollarit kasumit.
Kolmas võimalik järglasekandidaat on Buffetti endine maakler Byron Trott, kes lahkus Goldman Sachsist 2009. aasta alguses ning lõi oma pangandusfirma.
Alice Shcroeder, usub, et Trott oleks Buffetti ilmselge järglasekandidaat.
„Ta mõistab, mida Warren arvab varahaldusest,“ kinnitas Buffetti biograafia autor 2009. aasta jaanuaris Bloombergile. „Ta näeb kapitaliturge läbi Warreni silmade,“ lisas ta.
reede, 27. august 2010
Tehnoloogiagigantide rahapakid
Juba pikemat aega on tehnoloogiagigantide bilanssides üüratu suured rahakogused – tänaseks on neist kaheksa suurema bilanssidel raha kokku 125 miljardit dollarit, kirjutab The Wall Street Journal.
Tehnoloogiasektor on olnud viimastel aastatel aktiivne ülevõtmistel, mis tavaliselt toob endaga kaasa surve ülevõtja aktsia hinnale. Tehnoloogiagigantidega pole aga midagi taolist juhtunud.
Näiteks oleks üsna loogiline, et Inteli aktsia hind oleks kukkunud pärast teadet, et maailma suurim mikrokiipide tootja soovib osta 7,68 miljardi dollari eest küberturvafirma McAfee. Turg on ülevõtmisse (sellega seotud kuludesse) aga suhtunud üsna soosivalt. Turg on heaks kiitnud ka teisi sektori ülevõtmisi.
Tarkvaragigant Oracle on alates 2005. aastast kulutanud ülevõtmistele 28 miljardit dollarit. Aktsia hind on selle ajaga kerkinud 67%. Hewlett-Packard on alates 2005. aastast ostnud kuus ettevõtet kokku 25 miljardi dollari eest ja aktsia hind on sama aja jooksul kerkinud 82%. Peamiselt tehnoloogiaettevõtete hinnaliikumist peegeldav Nasdaqi koondindeks on samal ajal aga langenud 1,3%.
Microsoft on ostnud viis ettevõtet 9 miljardi dollari eest, mis on turuväärtusi arvestades tunduvalt väiksem summa ning aktsia hind on alates 2005. aastast langenud 10%.
Tehnoloogiagigandid kasutavad bilansis olevat raha ka aktsiate tagasiostmiseks. Kaheksa suuremat tehnoloogiafirmat on viimastes kvartalites kulutanud aktsiate tagasiostmiseks 13 miljardit dollarit.
Kuna tehnoloogiasektor genereerib igal aastal kümneid miljardeid dollareid, kasvab raha ettevõtete bilanssidel dividendide suurendamisele ja aktsiate tagasiostmisele vaatamata. Seetõttu ennustabki majanduslehe mõjukas rubriik Kuuldused tänavalt (Heard on the Street), et suuri ülevõtmistehinguid on tulemas veelgi.
Kuid kõige kindlam ei ole siiski mitte ülevõtmine vaid innovatsioon. Kahe kõige väiksema ülevõtja, Google’i ja Apple’i aktsiate hinnad on alates 2005. aastast kerkinud 150 ja 680%. Nende puhul oleks dividendide maksmine ning aktsiate tagasiostmine olla üsna jumekas. Mõlema ettevõtte turuväärtusest moodustab bilansis olev raha umbes 20%. Selle kontodel hoidmine ei ole aga eriti tark tegu.
Tehnoloogiasektor on olnud viimastel aastatel aktiivne ülevõtmistel, mis tavaliselt toob endaga kaasa surve ülevõtja aktsia hinnale. Tehnoloogiagigantidega pole aga midagi taolist juhtunud.
Näiteks oleks üsna loogiline, et Inteli aktsia hind oleks kukkunud pärast teadet, et maailma suurim mikrokiipide tootja soovib osta 7,68 miljardi dollari eest küberturvafirma McAfee. Turg on ülevõtmisse (sellega seotud kuludesse) aga suhtunud üsna soosivalt. Turg on heaks kiitnud ka teisi sektori ülevõtmisi.
Tarkvaragigant Oracle on alates 2005. aastast kulutanud ülevõtmistele 28 miljardit dollarit. Aktsia hind on selle ajaga kerkinud 67%. Hewlett-Packard on alates 2005. aastast ostnud kuus ettevõtet kokku 25 miljardi dollari eest ja aktsia hind on sama aja jooksul kerkinud 82%. Peamiselt tehnoloogiaettevõtete hinnaliikumist peegeldav Nasdaqi koondindeks on samal ajal aga langenud 1,3%.
Microsoft on ostnud viis ettevõtet 9 miljardi dollari eest, mis on turuväärtusi arvestades tunduvalt väiksem summa ning aktsia hind on alates 2005. aastast langenud 10%.
Tehnoloogiagigandid kasutavad bilansis olevat raha ka aktsiate tagasiostmiseks. Kaheksa suuremat tehnoloogiafirmat on viimastes kvartalites kulutanud aktsiate tagasiostmiseks 13 miljardit dollarit.
Kuna tehnoloogiasektor genereerib igal aastal kümneid miljardeid dollareid, kasvab raha ettevõtete bilanssidel dividendide suurendamisele ja aktsiate tagasiostmisele vaatamata. Seetõttu ennustabki majanduslehe mõjukas rubriik Kuuldused tänavalt (Heard on the Street), et suuri ülevõtmistehinguid on tulemas veelgi.
Kuid kõige kindlam ei ole siiski mitte ülevõtmine vaid innovatsioon. Kahe kõige väiksema ülevõtja, Google’i ja Apple’i aktsiate hinnad on alates 2005. aastast kerkinud 150 ja 680%. Nende puhul oleks dividendide maksmine ning aktsiate tagasiostmine olla üsna jumekas. Mõlema ettevõtte turuväärtusest moodustab bilansis olev raha umbes 20%. Selle kontodel hoidmine ei ole aga eriti tark tegu.
neljapäev, 26. august 2010
Kaks head ja üks halb uudis
Romet kirjutas üleeile, et TI EfTEN Capital (loe Kristjan Lepik) on asutanud kaks investeerimisfondi. Mõlema fondi juhiks saab Miko Mälberg, kes on minu teada olümpial käinud endine tippujuja. Arvan, et sisulisi otsuseid hakkab mõlemas fondis tegema siiski Kristjan Lepik. Avalikult Lepiku juhitav fond poleks vanade pattude pärast finantsinspektsioonist luba saanud.
Selles uudises sisalduvad kaks head ja üks halb uudis.
Esimene hea uudis on see, et tänu uutele fondidele suurenevad investorite valikuvõimalused. Kohalikke fonde on küllalt vähe ning iga uus tulija saab olla ainult teretulnud.
Teine hea uudis seisneb selles, et minu arusaamise kohaselt on need esimesed kohalikud globaalsed fondid. Olen kirjutanud hulgaliselt kriitilisi artikleid meie fondide kohta ka sellest aspektist, et kuna enamus neist on regionaalsed (Kesk- ja Ida-Euroopa), siis fondiinvestoritele sisulist varade hajutamist need ei paku. Seetõttu pakuvad EfTENi fondid siin investoritele kena vaheldust.
Halb uudis on aga see, et kadumas on ainus avalik nõustamiskeskus, kellel oma investeerimistoodet polnud. Nüüd, mil ettevõttega on seotud kaks fondi, on oht, et nõustamist hakkab paljuski asendama nende fondide müük. Tõsi, Tark Investori nõuanded (vähemalt avalikult kättesaadavad) on suunatud peamiselt aktiivsetele investoritele ehk kauplejatele ja spekulantidele. Pikaajalistele investoritele ei paku Eestis nõustamisteenust mitte keegi (pangad tegelevad ju ainult oma toodete müügiga).
Aga ka selles valdkonnas on peagi oodata midagi uut.
Selles uudises sisalduvad kaks head ja üks halb uudis.
Esimene hea uudis on see, et tänu uutele fondidele suurenevad investorite valikuvõimalused. Kohalikke fonde on küllalt vähe ning iga uus tulija saab olla ainult teretulnud.
Teine hea uudis seisneb selles, et minu arusaamise kohaselt on need esimesed kohalikud globaalsed fondid. Olen kirjutanud hulgaliselt kriitilisi artikleid meie fondide kohta ka sellest aspektist, et kuna enamus neist on regionaalsed (Kesk- ja Ida-Euroopa), siis fondiinvestoritele sisulist varade hajutamist need ei paku. Seetõttu pakuvad EfTENi fondid siin investoritele kena vaheldust.
Halb uudis on aga see, et kadumas on ainus avalik nõustamiskeskus, kellel oma investeerimistoodet polnud. Nüüd, mil ettevõttega on seotud kaks fondi, on oht, et nõustamist hakkab paljuski asendama nende fondide müük. Tõsi, Tark Investori nõuanded (vähemalt avalikult kättesaadavad) on suunatud peamiselt aktiivsetele investoritele ehk kauplejatele ja spekulantidele. Pikaajalistele investoritele ei paku Eestis nõustamisteenust mitte keegi (pangad tegelevad ju ainult oma toodete müügiga).
Aga ka selles valdkonnas on peagi oodata midagi uut.
kolmapäev, 25. august 2010
Tulemas on 100aastase lunastamistähtajaga võlakirjad
Kuna intressid on ajaloo madalamail tasemel on seetõttu ka mingisugusegi tootlusega võlakirjad üsna suur defitsiit. Võlakirjainvestorid rabavad peaaegu kõike, mida turg neile ette söödab.
Esmaspäevane The Wall Street Journal kirjutab, et päevakorrale on tõusnud 100aastase lunastamistähtajaga võlakirjad. Tegemist on väga eksootiliste väärtpaberitega, sest selliste võlakirjade ostjad peavad olema üsna veendunud, et emitent eksisteerib ka aastal 2110, mil toimub võlakirjade lunastamine. Nii pika tähtajaga võlakirjade riskiks on ka see, et 100 aasta jooksul võivad intressid tõusta võlakirjaintressidest kõrgemale. Väga suure tõenäosusega nii see juhtubki. Tänased võlakirjade ostjad on nende lunastamise tähtajaks aga juba surnud.
Tegemist ei ole täiesti uue investeerimisobjektiga, sest tosinkond ettevõtet on neid emiteerinud ka üheksakümnendate aastate keskel ning selle aastatuhande alguses. Laevandus- ja transpordikompanii Norfolk Southern Corp on 100aastaseid võlakirju emiteerinud koguni kahel korral – 1997. ja 2005. aastal. Ajalehel ei õnnestunud ettevõttega ühendust saada küsimaks, kas nad teevad seda veel.
100aastaseid võlakirju on emiteerinud ka naftakompaniid Anadarko Petroleum ja Apache, raudteefirma Burlington Northern Santa Fe, Walt Disney, Coca-Cola Enterprises (mitte ära segada Coca-Cola Co-ga) ja IBM. Nende ettevõtete kupongiintressid jäid reeglina vahemikku 7 ja 8%.
Nn sajandivõlakirjade ostjateks on reeglina elukindlustuskompaniid ja pensionifondid, sest neil on riskide juhtimiseks vaja viia pikaajalised kohustused varadega tasakaalu.
Esmaspäevane The Wall Street Journal kirjutab, et päevakorrale on tõusnud 100aastase lunastamistähtajaga võlakirjad. Tegemist on väga eksootiliste väärtpaberitega, sest selliste võlakirjade ostjad peavad olema üsna veendunud, et emitent eksisteerib ka aastal 2110, mil toimub võlakirjade lunastamine. Nii pika tähtajaga võlakirjade riskiks on ka see, et 100 aasta jooksul võivad intressid tõusta võlakirjaintressidest kõrgemale. Väga suure tõenäosusega nii see juhtubki. Tänased võlakirjade ostjad on nende lunastamise tähtajaks aga juba surnud.
Tegemist ei ole täiesti uue investeerimisobjektiga, sest tosinkond ettevõtet on neid emiteerinud ka üheksakümnendate aastate keskel ning selle aastatuhande alguses. Laevandus- ja transpordikompanii Norfolk Southern Corp on 100aastaseid võlakirju emiteerinud koguni kahel korral – 1997. ja 2005. aastal. Ajalehel ei õnnestunud ettevõttega ühendust saada küsimaks, kas nad teevad seda veel.
100aastaseid võlakirju on emiteerinud ka naftakompaniid Anadarko Petroleum ja Apache, raudteefirma Burlington Northern Santa Fe, Walt Disney, Coca-Cola Enterprises (mitte ära segada Coca-Cola Co-ga) ja IBM. Nende ettevõtete kupongiintressid jäid reeglina vahemikku 7 ja 8%.
Nn sajandivõlakirjade ostjateks on reeglina elukindlustuskompaniid ja pensionifondid, sest neil on riskide juhtimiseks vaja viia pikaajalised kohustused varadega tasakaalu.
teisipäev, 24. august 2010
Olympic teeb aeg-ajalt sohki
Homme toimub kasiinokompanii Olympic EG aktsionäride erakorraline koosolek, kus palutakse luba 450 384 aktsia emiteerimiseks hinnaga 11,2 krooni tükk. Tegemist on juba 2007. aastal sõlmitud optsioonilepingute täitmisega, mille kohaselt osa aktsiatest läheb juhatusele ja tütarettevõtete võtmeisikutele, 139 009 aktsiat aga nõukogu liikmetele.
Veidi kummalised on nõukogu liikmetele ettenähtud aktsiad, sest nõukogu neljast liikmest kaks on ettevõtte suuromanikud Armin Karu ja Jaan Korpusov. Nõukogu kahe teise liikme, Liina Linsi ja Peep Vainu optsiooniprogramm on üsna loogiline, aga aktsionäridele hääletusele pandava ettepaneku kohaselt määratakse optsioonide arv kindlaks nõukogu tööst osavõtu alusel. Eeldusel, et nõukogu tööst võtsid osa nii Karu kui ka Korpusov, saavad aktsiad ka nemad.
Ma soovin aga Olympic EG aktsionäride tähelepanu pöörata mõnele detailile, millest selgub, et ettevõttel on kombeks aeg-ajalt investoritele puru silma ajada, ehk otseselt öeldes lausa petta.
Nimelt ostis suuromanik Jaan Korpusov 2007. aasta 23. novembril
34 000 Olympicu aktsiat 1,9 miljoni krooni eest.
“Hind on ju väga soodne, sellepärast ostsin,” selgitas Korpusov sama aasta 5. detsembril Eesti Ekspressile. Ei möödunud paari nädalatki, kui Korpusov hakkas Olympicu aktsiaid aga massiivselt müüma. Detsembris müüs ta kahel päeval kokku 850 000 aktsiat 47,8 miljoni krooni eest, kusjuures aktsia hind oli veel soodsam. Usun, et novembris tehtud ost oli mõeldud üldsuse eksitamiseks.
Veel räigem eksitamine toimus aga 2009. aasta septembris, kui hiiglaslikes kogustes müüsid Olympicu aktsiaid nii Korpusov kui Karu. Samal päeval, kui suuromanikud müüsid viimased aktsiad (kokku müüdi 15 miljonit aktsiat 146 miljoni krooni eest), tuli Äripäeva anonüümne vihje, et Avila (Olympicu toonane tegevjuht Andri Avila) ostab aktsiaid. Selge, et vihje eesmärgiks oli mõjutada turgu, sest suuromanike massiivne aktsiamüük oli põhjustanud investorite usalduse peaaegu täieliku kadumise. Mis aga kõige hullem, paar nädalat hiljem müüs Avila needsamad 130 000 aktsiat maha ja teenis paarsada tuhat krooni kasu. Börsi noteerimis- ja järelvalvekomisjon tegi OEGle selle eest ka hoiatuse.
Kui on teada, et partner kipub sohki tegema, pole mõtet temaga kaarte mängima hakata. Kas on aga mõtet investeerida ettevõttesse, kui on teada, et ettevõte kipub samuti aeg-ajalt veidi petma.
Veidi kummalised on nõukogu liikmetele ettenähtud aktsiad, sest nõukogu neljast liikmest kaks on ettevõtte suuromanikud Armin Karu ja Jaan Korpusov. Nõukogu kahe teise liikme, Liina Linsi ja Peep Vainu optsiooniprogramm on üsna loogiline, aga aktsionäridele hääletusele pandava ettepaneku kohaselt määratakse optsioonide arv kindlaks nõukogu tööst osavõtu alusel. Eeldusel, et nõukogu tööst võtsid osa nii Karu kui ka Korpusov, saavad aktsiad ka nemad.
Ma soovin aga Olympic EG aktsionäride tähelepanu pöörata mõnele detailile, millest selgub, et ettevõttel on kombeks aeg-ajalt investoritele puru silma ajada, ehk otseselt öeldes lausa petta.
Nimelt ostis suuromanik Jaan Korpusov 2007. aasta 23. novembril
34 000 Olympicu aktsiat 1,9 miljoni krooni eest.
“Hind on ju väga soodne, sellepärast ostsin,” selgitas Korpusov sama aasta 5. detsembril Eesti Ekspressile. Ei möödunud paari nädalatki, kui Korpusov hakkas Olympicu aktsiaid aga massiivselt müüma. Detsembris müüs ta kahel päeval kokku 850 000 aktsiat 47,8 miljoni krooni eest, kusjuures aktsia hind oli veel soodsam. Usun, et novembris tehtud ost oli mõeldud üldsuse eksitamiseks.
Veel räigem eksitamine toimus aga 2009. aasta septembris, kui hiiglaslikes kogustes müüsid Olympicu aktsiaid nii Korpusov kui Karu. Samal päeval, kui suuromanikud müüsid viimased aktsiad (kokku müüdi 15 miljonit aktsiat 146 miljoni krooni eest), tuli Äripäeva anonüümne vihje, et Avila (Olympicu toonane tegevjuht Andri Avila) ostab aktsiaid. Selge, et vihje eesmärgiks oli mõjutada turgu, sest suuromanike massiivne aktsiamüük oli põhjustanud investorite usalduse peaaegu täieliku kadumise. Mis aga kõige hullem, paar nädalat hiljem müüs Avila needsamad 130 000 aktsiat maha ja teenis paarsada tuhat krooni kasu. Börsi noteerimis- ja järelvalvekomisjon tegi OEGle selle eest ka hoiatuse.
Kui on teada, et partner kipub sohki tegema, pole mõtet temaga kaarte mängima hakata. Kas on aga mõtet investeerida ettevõttesse, kui on teada, et ettevõte kipub samuti aeg-ajalt veidi petma.
reede, 13. august 2010
Väike paus
Vabandan teie kõigi ees, kes te olete harjunud igal tööpäeval uut postitust lugema. Lähen kümmekonnaks päevaks Norra mägedesse ja internetiga ei lävi. Järgmine postitus 24. augustil.
Kohtumiseni!
Kohtumiseni!
Google hakkab väsima
Järgmisel nädalal saab Google’il juba kuus aastat börsil oldud. Pärast börsileminekut hakkas otsingumootorifirma aktsia kiiresti tõusma. 85 dollariga aktsiate avalikul emissioonil müüdud väärtpaberi hinnal kulus kahekordistumiseks kaks kuud. 400 dollari taseme ületas aktsia hind veidi enam kui aasta ning 500 dollari taseme veidi enam kui kaks aastat pärast börsile minekut. Rekordtasemele, 724,8 dollarini kerkis aktsia hind 2007. aasta detsembris, aga viimastel aastatel on aktsia hind stagneerunud.
Ajakiri Fortune viimase numbri kaanekujundus oli igatahes väga ähvardav. Sellel oli kujutatud kokku vajunud kuulsat logo ning pealkirjaks oli Kas Google’ga on lõpp? (Is Google Over?) Loo enda pealkiri nii dramaatiline siiski ei olnud, anti ainult mõista, et otsingupidu on läbi.
Kuna 97% Google’i käibest annab reklaami müük, siis pole ka selles pealkirjas siiski erilist pehmust. Paraku hakkab aeglustuma ka reklaamituru kasv ning lisaks on tekkimas uusi konkurente. Näiteks Microsofti Bing on kasvatamas internetiotsingu turuosa ning on tekkinud uusi internetisaitie, mida inimesed kasutavad ja mis võtavad seega ka reklaamituru ära.
Google’il on vaja uusi käibeallikaid ning otsingumootorifirma kiire kasvu jätkumiseks oleks hädasti vaja just miljardidollarilisi käibeallikaid. Kui Apple on selles suhtes olnud väga edukas - kümnendi alguses tuli iPod, kolm aastat tagasi iPhone ning sel aastal iPad, siis Google’il pole seni vastu panna mitte midagi.
Seni suurim ja paljulubavaim võimalus on mobiiltelefonide operatsioonisüsteem Android, aga sellel on üks häda – see ei too Google’ile ei erilist käivet aga ka kasumit.
Juunis teatas Google uhkelt, et üle 2 miljoni firma kasutab Google´i rakendusi ettevõtetele. Paraku kumab ka siin läbi Mark Twaini tuntud sentents valest, suurest valest ja statistikast. Analüütikute hinnangul on nende rakenduste käive sel aastal umbes 350 miljonit dollarit ehk 175 dollarit ettevõtte kohta. Pole just teab mis suur number.
Fortune sõnul on Google’i insaiderid ise optimistlikud YouTube´i suhtes, kus inimesed veedavad 10% kogu internetis oldavast ajast.
Aga jah, Google’i lähitulevik on ilmselt ikka üsna tume just kasvu kiiruse osas.
Augusti lõpus ja septembri alguses toimub Nevada kõrbes traditsiooniline vabameelne kunstilaager Burning Man (Põlev Mees), mille kulminatsiooniks pannakse põlema hiiglasuur puust inimkuju. Selle sündmuse iga-aastased külastajad on varasematel aastatel olnud ka Google’i asutajad Larry Page ja Sergei Brin. Minu teada osalevad nad sellel üritusel tänini ning nüüd on seal olnud ka ettevõtte tegevjuht Eric Schmidt. Ehk annab umbes 50 tuhande osavõtjaga vaba vaimsuse ja kreatiivsuse pidu ka Google’i juhttriole uusi lennukaid mõtteid.
Pärast teise kvartali majandustulemuste avaldamist tõttasid mitmed analüütikud Google’i aktsia hinnasihte alandama, soovitused jäeti siiski enamjaolt paika. Reutersi andmetel soovitab Google’i aktsiat osta 28 analüütikut, 5 soovitab hoida ja üks müüa.
Ajakiri Fortune viimase numbri kaanekujundus oli igatahes väga ähvardav. Sellel oli kujutatud kokku vajunud kuulsat logo ning pealkirjaks oli Kas Google’ga on lõpp? (Is Google Over?) Loo enda pealkiri nii dramaatiline siiski ei olnud, anti ainult mõista, et otsingupidu on läbi.
Kuna 97% Google’i käibest annab reklaami müük, siis pole ka selles pealkirjas siiski erilist pehmust. Paraku hakkab aeglustuma ka reklaamituru kasv ning lisaks on tekkimas uusi konkurente. Näiteks Microsofti Bing on kasvatamas internetiotsingu turuosa ning on tekkinud uusi internetisaitie, mida inimesed kasutavad ja mis võtavad seega ka reklaamituru ära.
Google’il on vaja uusi käibeallikaid ning otsingumootorifirma kiire kasvu jätkumiseks oleks hädasti vaja just miljardidollarilisi käibeallikaid. Kui Apple on selles suhtes olnud väga edukas - kümnendi alguses tuli iPod, kolm aastat tagasi iPhone ning sel aastal iPad, siis Google’il pole seni vastu panna mitte midagi.
Seni suurim ja paljulubavaim võimalus on mobiiltelefonide operatsioonisüsteem Android, aga sellel on üks häda – see ei too Google’ile ei erilist käivet aga ka kasumit.
Juunis teatas Google uhkelt, et üle 2 miljoni firma kasutab Google´i rakendusi ettevõtetele. Paraku kumab ka siin läbi Mark Twaini tuntud sentents valest, suurest valest ja statistikast. Analüütikute hinnangul on nende rakenduste käive sel aastal umbes 350 miljonit dollarit ehk 175 dollarit ettevõtte kohta. Pole just teab mis suur number.
Fortune sõnul on Google’i insaiderid ise optimistlikud YouTube´i suhtes, kus inimesed veedavad 10% kogu internetis oldavast ajast.
Aga jah, Google’i lähitulevik on ilmselt ikka üsna tume just kasvu kiiruse osas.
Augusti lõpus ja septembri alguses toimub Nevada kõrbes traditsiooniline vabameelne kunstilaager Burning Man (Põlev Mees), mille kulminatsiooniks pannakse põlema hiiglasuur puust inimkuju. Selle sündmuse iga-aastased külastajad on varasematel aastatel olnud ka Google’i asutajad Larry Page ja Sergei Brin. Minu teada osalevad nad sellel üritusel tänini ning nüüd on seal olnud ka ettevõtte tegevjuht Eric Schmidt. Ehk annab umbes 50 tuhande osavõtjaga vaba vaimsuse ja kreatiivsuse pidu ka Google’i juhttriole uusi lennukaid mõtteid.
Pärast teise kvartali majandustulemuste avaldamist tõttasid mitmed analüütikud Google’i aktsia hinnasihte alandama, soovitused jäeti siiski enamjaolt paika. Reutersi andmetel soovitab Google’i aktsiat osta 28 analüütikut, 5 soovitab hoida ja üks müüa.
neljapäev, 12. august 2010
Hõisata on veel vara
Ehkki 3,5protsendiline teise kvartali majanduskasv oli tore positiivne üllatus, ei maksa sellest veel eufooriasse sattuda.
Üsna kiire majanduskasv tuli majandusministeeriumi makromajanduspoliitika osakonna juhataja Andrus Sääliku sõnul peamiselt tänu välisnõudluse kasvule.
„Sisenõudluse osas võib täheldada tarbimisjulguse mõningast taastumist endiselt kahanevate sissetulekute taustal, kuid tarbimise kasvu võib oodata alles aasta lõpus, vahendab Sääliku sõnu E24.ee.
Mina seda optimismi suurema sisetarbimise osas nii väga ei jaga. Pigem ootan sisetarbimise paigalseisu või kahanemist.
Statistikaameti kohaselt kasvas tööpuudus kõige kiiremini just selle aasta esimeses kvartalis – 4,3 protsendipunkti 19,8 protsendini. See tähendab, et järgnevate kvartalite jooksul hakkavad töötute koondamisrahad ning töötukindlustushüvitised otsa saama. Tõsi, tasapisi on hakanud ka uusi töökohti tekkima, aga tõesti tasapisi. Samas on uued töökohad ilmselt vanadest madalamapalgalised.
Ka välisnõudluses võib tulla peagi tagasilööke. USA Föderaalreserv hoiatas üleeile õhtul, et maailma suurime majanduse taastumine on pidurdumas, Inglise Pank alandas eile Suurbritannia majanduse kasvuprognoosi, metsatulekahjud alandavad Venemaa majanduskasvu, Hiina kinnisvaraturg sarnaneb püssirohutünnile ning eurotsooni riigid mõtlevad majanduse stimuleerimise asemel eelarvete kärpimisele. Pole just väga roosiline perspektiiv.
Paljud analüütikud loodavad kiiresti kasvavatele arenevatele turgudele eesotsas Brasiilia, Venemaa, India ja Hiinaga (BRIC-majandused). Kuid David Rhodes maailma juhtivast konsultatsioonifirmast Boston Consulting Group pööras tähelepanu asjaolule, et 70% maailma majandusest annavad siiski arenenud riigid ning arenev Aasia vaid 18%.
„Seitsekümmend protsenti ei saa elada 18 protsendi kasvu arvel,“ toonitas ta ajalehele Financial Times.
Seoses eurole üleminekuga võib oodata välisinvesteeringute aktiviseerumist, aga taolise ebakindla globaalse makromajandusliku väljavaate puhul jäävad investorid ettevaatlikuks.
Muuseas, püsihindades arvestatuna oli meie majanduse suuruseks 2. kvartalis 35,3 miljardit krooni, mis oli vaid 1,4% enam, kui 2005. aasta teises kvartalis.
Esimest korda pärast taasiseseisvumist on aga inimeste palgatase langenud ning tööpuudus on ilmselt kõigi aegade kõrgeim. Pole just suur sisetarbimise mootor.
Üsna kiire majanduskasv tuli majandusministeeriumi makromajanduspoliitika osakonna juhataja Andrus Sääliku sõnul peamiselt tänu välisnõudluse kasvule.
„Sisenõudluse osas võib täheldada tarbimisjulguse mõningast taastumist endiselt kahanevate sissetulekute taustal, kuid tarbimise kasvu võib oodata alles aasta lõpus, vahendab Sääliku sõnu E24.ee.
Mina seda optimismi suurema sisetarbimise osas nii väga ei jaga. Pigem ootan sisetarbimise paigalseisu või kahanemist.
Statistikaameti kohaselt kasvas tööpuudus kõige kiiremini just selle aasta esimeses kvartalis – 4,3 protsendipunkti 19,8 protsendini. See tähendab, et järgnevate kvartalite jooksul hakkavad töötute koondamisrahad ning töötukindlustushüvitised otsa saama. Tõsi, tasapisi on hakanud ka uusi töökohti tekkima, aga tõesti tasapisi. Samas on uued töökohad ilmselt vanadest madalamapalgalised.
Ka välisnõudluses võib tulla peagi tagasilööke. USA Föderaalreserv hoiatas üleeile õhtul, et maailma suurime majanduse taastumine on pidurdumas, Inglise Pank alandas eile Suurbritannia majanduse kasvuprognoosi, metsatulekahjud alandavad Venemaa majanduskasvu, Hiina kinnisvaraturg sarnaneb püssirohutünnile ning eurotsooni riigid mõtlevad majanduse stimuleerimise asemel eelarvete kärpimisele. Pole just väga roosiline perspektiiv.
Paljud analüütikud loodavad kiiresti kasvavatele arenevatele turgudele eesotsas Brasiilia, Venemaa, India ja Hiinaga (BRIC-majandused). Kuid David Rhodes maailma juhtivast konsultatsioonifirmast Boston Consulting Group pööras tähelepanu asjaolule, et 70% maailma majandusest annavad siiski arenenud riigid ning arenev Aasia vaid 18%.
„Seitsekümmend protsenti ei saa elada 18 protsendi kasvu arvel,“ toonitas ta ajalehele Financial Times.
Seoses eurole üleminekuga võib oodata välisinvesteeringute aktiviseerumist, aga taolise ebakindla globaalse makromajandusliku väljavaate puhul jäävad investorid ettevaatlikuks.
Muuseas, püsihindades arvestatuna oli meie majanduse suuruseks 2. kvartalis 35,3 miljardit krooni, mis oli vaid 1,4% enam, kui 2005. aasta teises kvartalis.
Esimest korda pärast taasiseseisvumist on aga inimeste palgatase langenud ning tööpuudus on ilmselt kõigi aegade kõrgeim. Pole just suur sisetarbimise mootor.
kolmapäev, 11. august 2010
Kas Hewlett-Packard reageeris üle?
Reede hilisõhtul lahvatas tõeline pommuudis: Hewlett-Packard teatas, et tegevjuht Mark Hurd astub ametikohalt tagasi.
Juuni lõpus esitati Hurdile süüdistus Hewlett-Packardi lepingulise turundusnõustaja, Jodie Fisheri seksuaalses ahistamises. Hiljem selgus, et ahistamist siiski ei toimunud. Mulle tundub, et toimus ainult lähenemine, aga seda tegi Hurd ettevõtte arvelt. Kulud ei olnud 100 miljardi dollari suuruse käibega ettevõtte jaoks teab mis suured – väidetavalt kusagil 20 000 dollari kandis. Aga Hurd lasi isiklikud kulud kanda ettevõttel ning võltsis ka kuluaruandeid, millest aga piisas Hurdi vallandamiseks. Jodie Fisher avaldas samuti kahetsust Hurdi vallandamise pärast ning kinnitas, et see ei olnud tema eesmärk ning nad olid omavahelised asjad kohtuväliselt juba ära klaarinud. (Kas polnud tegu siis mitte lihtsa väljapressimisega?).
Nüüd on aga puhkenud elav diskussiooni, kas Hewlett-Packardi nõukogu mitte viga ei teinud ega üle ei reageerinud.
Oracle’i asutaja ja juht Larry Ellison on veendunud, et HP nõukogu tegi vea.
„HP nõukogu tegi just kõige hullema personaliotsuse pärast neid idioote Apple’i nõukogus, kes vallandasid Steve Jobsi mitmeid aastaid tagasi,“ kirjutas Ellison ajalehele The New York Times. Apple vallandas Jobsi 1985. aastal, aga kutsus ta 12 aastat hiljem tagasi. Ellison on ka Hurdi kauaaegne sõber ja tennisepartner.
Mark Hurd asus HP tegevjuhi kohale 2005. aastal. Tegemist on üsna madala profiiliga raamatupidaja tüüpi inimesega, iseloomustas teda ajalehele The Wall Street Journal San Francisco ülikooli juhtimisprofessor John Sullivan.
„Ta kärpis kulusid. Ta polnud toretsevat tüüpi tegelane,“ lausus Sullivan.
Hurdi juhtimisel sai HPst 2006. aastal maailma suurim personaalarvutite tootja ning käibe poolest maailma suurim tehnikakompanii. Kui 2004. aastal oli HP käive 80, siis 2009. aasta käive oli üle 114 miljardi dollari. HP aktsia hind on kasvanud Hurdi juhtimise all üle kahe korra.
The New York Times kirjutas, et nõukogu vallandas Hurdi PR firma APCO tugeval survel. APCO olevat kirjutanud isegi näidisartikli, demonstreerimaks, mis võib juhtuda, kui kuuldused ettevõttest välja lekivad.
Ajalehe sõnul ei olevat Washingtonis asuv 500 töötajaga APCO näol eriti tugeva reputatsiooniga ei kriisijuhtimise- ega ka tehnoloogilise reputatsiooniga ettevõttega, kuigi ettevõte on teinud koostööd nii Microsfti ja Inteliga.
Hewlett-Packardi aktsia hind reageeris esmaspäeval uudisele 7protsendilise kukkumisega. Kuigi kauplemine HP aktsiatega peatati kohe pärast uudise tulekut ka järelkauplemisel, jõudsid ülikiired arvutiprogrammid juba tehinguid sooritada, mistõttu oli reede hilisõhtul ja esmaspäeval aktsia hinna ja langusprotsendi suhtes päris suur segadus.
Ilmselt sama suur segadus valitseb lähikuudel ka Hewlett-Packardi tippjuhtkonnas. Nõukogu hakkab otsima uut juhti, mis ei ole eriti lihtne ülesanne. Ajutiseks tegevjuhiks sai finantsjuht Cathie Lesjak.
Juuni lõpus esitati Hurdile süüdistus Hewlett-Packardi lepingulise turundusnõustaja, Jodie Fisheri seksuaalses ahistamises. Hiljem selgus, et ahistamist siiski ei toimunud. Mulle tundub, et toimus ainult lähenemine, aga seda tegi Hurd ettevõtte arvelt. Kulud ei olnud 100 miljardi dollari suuruse käibega ettevõtte jaoks teab mis suured – väidetavalt kusagil 20 000 dollari kandis. Aga Hurd lasi isiklikud kulud kanda ettevõttel ning võltsis ka kuluaruandeid, millest aga piisas Hurdi vallandamiseks. Jodie Fisher avaldas samuti kahetsust Hurdi vallandamise pärast ning kinnitas, et see ei olnud tema eesmärk ning nad olid omavahelised asjad kohtuväliselt juba ära klaarinud. (Kas polnud tegu siis mitte lihtsa väljapressimisega?).
Nüüd on aga puhkenud elav diskussiooni, kas Hewlett-Packardi nõukogu mitte viga ei teinud ega üle ei reageerinud.
Oracle’i asutaja ja juht Larry Ellison on veendunud, et HP nõukogu tegi vea.
„HP nõukogu tegi just kõige hullema personaliotsuse pärast neid idioote Apple’i nõukogus, kes vallandasid Steve Jobsi mitmeid aastaid tagasi,“ kirjutas Ellison ajalehele The New York Times. Apple vallandas Jobsi 1985. aastal, aga kutsus ta 12 aastat hiljem tagasi. Ellison on ka Hurdi kauaaegne sõber ja tennisepartner.
Mark Hurd asus HP tegevjuhi kohale 2005. aastal. Tegemist on üsna madala profiiliga raamatupidaja tüüpi inimesega, iseloomustas teda ajalehele The Wall Street Journal San Francisco ülikooli juhtimisprofessor John Sullivan.
„Ta kärpis kulusid. Ta polnud toretsevat tüüpi tegelane,“ lausus Sullivan.
Hurdi juhtimisel sai HPst 2006. aastal maailma suurim personaalarvutite tootja ning käibe poolest maailma suurim tehnikakompanii. Kui 2004. aastal oli HP käive 80, siis 2009. aasta käive oli üle 114 miljardi dollari. HP aktsia hind on kasvanud Hurdi juhtimise all üle kahe korra.
The New York Times kirjutas, et nõukogu vallandas Hurdi PR firma APCO tugeval survel. APCO olevat kirjutanud isegi näidisartikli, demonstreerimaks, mis võib juhtuda, kui kuuldused ettevõttest välja lekivad.
Ajalehe sõnul ei olevat Washingtonis asuv 500 töötajaga APCO näol eriti tugeva reputatsiooniga ei kriisijuhtimise- ega ka tehnoloogilise reputatsiooniga ettevõttega, kuigi ettevõte on teinud koostööd nii Microsfti ja Inteliga.
Hewlett-Packardi aktsia hind reageeris esmaspäeval uudisele 7protsendilise kukkumisega. Kuigi kauplemine HP aktsiatega peatati kohe pärast uudise tulekut ka järelkauplemisel, jõudsid ülikiired arvutiprogrammid juba tehinguid sooritada, mistõttu oli reede hilisõhtul ja esmaspäeval aktsia hinna ja langusprotsendi suhtes päris suur segadus.
Ilmselt sama suur segadus valitseb lähikuudel ka Hewlett-Packardi tippjuhtkonnas. Nõukogu hakkab otsima uut juhti, mis ei ole eriti lihtne ülesanne. Ajutiseks tegevjuhiks sai finantsjuht Cathie Lesjak.
teisipäev, 10. august 2010
Kas Vene oligarhide raha hakkab Eestisse tulema?
Tundub, et meie lõunamaiselt ilusad ilmad on nii vapustavad, et Vene oligarhid eelistavad lõunamerede asemel Tallinnasse tulla. Ajakirjandus on vähem kui kuu aja jooksul kirjutanud kolmest luksusjahist, mille pardal veedavad aega Vene oligarhid.
Kas oligarhide peatumised siin on juhulikud ning kas tõesti on põhjuseks meie väga ilusad ilmad? Ma kipun arvama, et nii see päris ei ole ning tõenäoliselt on lähikuudel oodata Vene oligarhide investeeringuid Maarjamaale.
Eesti üleminek eurole vähem kui viie kuu pärast lisab meie investeerimiskeskkonnale stabiilsust, mida Venemaa majandusel ei ole. Üha enam märke viitab sellele, et Venemaa võimud on hakanud meisse mõnevõrra leebemalt suhtuma ning ma ei välista, et oligarhid on saanud oma riigi otsustajatelt signaale, et Eestis võib äri teha küll.
Seepärast ma ei imestakski, kui järgmise investeerimislaine peavood ei tule enam Soomest ja Rootsist, nagu see oli kahe eelmise majandusbuumi ajal, vaid hoopis Venemaalt.
Kuuldavasti olevat meil müügis kaks panka, Marfin ja Krediidipank. Krediidipank kuulub praegugi suuremalt jaolt Vene kapitalile. Pangal on ka poolsada väikeaktsionäri ning väärtpaberikeskuse statistikat vaadates tundub, et suuromanikud on juulis hakanud väikeaktsionäridelt Krediidipanga aktsiaid kokku ostma. Kuni juuli alguseni oli Krediidipanga aktsionäride struktuur stabiilne. Kolmele juriidilisest isikust välisinvestorile kuulus 95,68% aktsiatest, viiele Eesti juriidilisest isikust 0,69%, viiele välisriigi eraisikust investorile 0,07 ja 55le Eesti eraisikust investorile 3,56% Krediidipanga aktsiatest.
Juulis aga kahanes väikeinvestorite arv oluliselt. Neljale juriidilisest isikust välisinvestorile kuulub 1. augusti seisuga 98,39% Krediidipanga aktsiatest, Eesti juriidilised isikud on oma aktsiad ära müünud, viiele eraisikust välisinvestorile kuulub endiselt 0,07% ning Eesti erainvestorite arv on kahanenud 41-le (neile kuulub 1,54%).
Kas oligarhide peatumised siin on juhulikud ning kas tõesti on põhjuseks meie väga ilusad ilmad? Ma kipun arvama, et nii see päris ei ole ning tõenäoliselt on lähikuudel oodata Vene oligarhide investeeringuid Maarjamaale.
Eesti üleminek eurole vähem kui viie kuu pärast lisab meie investeerimiskeskkonnale stabiilsust, mida Venemaa majandusel ei ole. Üha enam märke viitab sellele, et Venemaa võimud on hakanud meisse mõnevõrra leebemalt suhtuma ning ma ei välista, et oligarhid on saanud oma riigi otsustajatelt signaale, et Eestis võib äri teha küll.
Seepärast ma ei imestakski, kui järgmise investeerimislaine peavood ei tule enam Soomest ja Rootsist, nagu see oli kahe eelmise majandusbuumi ajal, vaid hoopis Venemaalt.
Kuuldavasti olevat meil müügis kaks panka, Marfin ja Krediidipank. Krediidipank kuulub praegugi suuremalt jaolt Vene kapitalile. Pangal on ka poolsada väikeaktsionäri ning väärtpaberikeskuse statistikat vaadates tundub, et suuromanikud on juulis hakanud väikeaktsionäridelt Krediidipanga aktsiaid kokku ostma. Kuni juuli alguseni oli Krediidipanga aktsionäride struktuur stabiilne. Kolmele juriidilisest isikust välisinvestorile kuulus 95,68% aktsiatest, viiele Eesti juriidilisest isikust 0,69%, viiele välisriigi eraisikust investorile 0,07 ja 55le Eesti eraisikust investorile 3,56% Krediidipanga aktsiatest.
Juulis aga kahanes väikeinvestorite arv oluliselt. Neljale juriidilisest isikust välisinvestorile kuulub 1. augusti seisuga 98,39% Krediidipanga aktsiatest, Eesti juriidilised isikud on oma aktsiad ära müünud, viiele eraisikust välisinvestorile kuulub endiselt 0,07% ning Eesti erainvestorite arv on kahanenud 41-le (neile kuulub 1,54%).
esmaspäev, 9. august 2010
Eelista välismaist!
Nisu hind kerkis eelmisel nädalal kahe aasta kõrgeimale tasemele ning kohe olid ka kohalikud toiduainetetöösturid varmad teatama, et peagi hakkavad kerkima leiva ja muude pagaritoodete hinnad. Eesti Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potisepp põrutas koguni, et leiva hind võib kerkida 10 krooni. Ka Pere Leiva omanik Rein Kilk rääkis laupäeval Kuku raadios kirglikult, kuidas leiva hinna tõus on paratamatu.
Võtke ikka veidi hoogu maha, kulla töösturid! Nisu hind on viimase kuuga tõesti pöörase kiiruga tõusnud. Dollarites arvestatuna kuuga peaaegu kaks korda (momendil pole mul eurodes hindu käepärast, aga arvestades USD nõrgenemist viimase kuu jooksul, usun, et eurodes/kroonides on hinnatõus mõnevõrra väiksem). Kiirele hinnatõusule vaatamata on nisu hind täna peaaegu kaks korda madalam kui kaks aastat tagasi. Kui kaks aastat tagasi kerkis nisu hind Chicago kaubabörsil 1,2 dollarini buššel, siis selle aasta esimesel poolel liikus see vahemikus 0,42-0,5 dollarit buššel. (Buššel on USA kaubabörsidel kasutatav mahuühik, umbes 35 liitrit). Eelmisel neljapäeval kerkis nisu hind 0,825 dollarini buššel ning reedel langes see 0,725 dollarini.
Ma ei mäleta, et leiva ja muude pagaritoodete hinnad oleksid eelmise kahe aasta jooksul märkimisväärselt langenud.
Kirjutasin siinsamas kolm kuud tagasi, kuidas poes müüdava pakipiima hind kerkis vähem kui poole aastaga üle 50 protsendi. Alles eelmisel sügisel, kui toimus nn piima hinnasõda, oli igal pool kuulda nuttu ja hala ning üleskutset osta ainult eestimaist toidukaupa.
Mis puudutab toidukaupu, siis minu arvates on taoline üleskutse ebakohane ning toidukaupade hinnaliikumist vaadates koguni kahjulik. Kui mu mälu ei peta, siis eelistab eestimaist toidukaupa niikuinii neli viiendikku elanikkonnast. Ehkki näiliselt on toiduainetööstuses kõva konkurents, tundub mulle, et nagu kütuste jaeturul, on ka siin konkurents pigem näiline, tänu millele ongi võimalik kodumaise toidukauba kiire hinnatõus ajal, kui majanduskasv on heal juhul null ning tööpuudus üle 10 protsendi.
Inflatsiooni ohjamiseks tuleks seega tõsta au sisse loosung „Eelista välismaist“, siis ehk kasvab konkurents ka toiduaineturul ning hinnasurve hakkab kahanema.
Võtke ikka veidi hoogu maha, kulla töösturid! Nisu hind on viimase kuuga tõesti pöörase kiiruga tõusnud. Dollarites arvestatuna kuuga peaaegu kaks korda (momendil pole mul eurodes hindu käepärast, aga arvestades USD nõrgenemist viimase kuu jooksul, usun, et eurodes/kroonides on hinnatõus mõnevõrra väiksem). Kiirele hinnatõusule vaatamata on nisu hind täna peaaegu kaks korda madalam kui kaks aastat tagasi. Kui kaks aastat tagasi kerkis nisu hind Chicago kaubabörsil 1,2 dollarini buššel, siis selle aasta esimesel poolel liikus see vahemikus 0,42-0,5 dollarit buššel. (Buššel on USA kaubabörsidel kasutatav mahuühik, umbes 35 liitrit). Eelmisel neljapäeval kerkis nisu hind 0,825 dollarini buššel ning reedel langes see 0,725 dollarini.
Ma ei mäleta, et leiva ja muude pagaritoodete hinnad oleksid eelmise kahe aasta jooksul märkimisväärselt langenud.
Kirjutasin siinsamas kolm kuud tagasi, kuidas poes müüdava pakipiima hind kerkis vähem kui poole aastaga üle 50 protsendi. Alles eelmisel sügisel, kui toimus nn piima hinnasõda, oli igal pool kuulda nuttu ja hala ning üleskutset osta ainult eestimaist toidukaupa.
Mis puudutab toidukaupu, siis minu arvates on taoline üleskutse ebakohane ning toidukaupade hinnaliikumist vaadates koguni kahjulik. Kui mu mälu ei peta, siis eelistab eestimaist toidukaupa niikuinii neli viiendikku elanikkonnast. Ehkki näiliselt on toiduainetööstuses kõva konkurents, tundub mulle, et nagu kütuste jaeturul, on ka siin konkurents pigem näiline, tänu millele ongi võimalik kodumaise toidukauba kiire hinnatõus ajal, kui majanduskasv on heal juhul null ning tööpuudus üle 10 protsendi.
Inflatsiooni ohjamiseks tuleks seega tõsta au sisse loosung „Eelista välismaist“, siis ehk kasvab konkurents ka toiduaineturul ning hinnasurve hakkab kahanema.
reede, 6. august 2010
Hiina kinnisvarabuumi kütavad riigifirmad
Samal ajal, kui koos maailma finantsüldsusega vaatab Hiina kinnisvaraturu ülekuumenemist murelikult pealt ka riigi keskvõim, on buumi peamisteks õhutajateks riigile kuuluvad suurettevõtted.
Suured riigile kuuluvad nafta-, keemia- ja sõjatööstusettevõtted ning telekomifirmad ostavad üha suuremate summade eest maad tegelemaks kinnisvaraarendusega, mil pole mingit pistmist nende põhitegevusega, kirjutab The New York Times.
„Just neil on maa ostmiseks raha,“ kommenteeris ajalehele Singapuri rahvusülikooli professor Deng Yongeng. „Sest Hiinas kontrollib raha pakkumist ja kulutamist valitsus,“ lisas ta.
Nii on sel aastal 82% Pekingi maamüügioksjonitest võitnud suured riigifirmad. 2008. aastal oli see protsent 59. Ühe uuringu kohaselt pakkusid riigile kuuluvad ettevõtted maa eest keskmiselt 27% konkurentidest enam.
Pekingis on alates 20003. aastast kerkinud maa hind 750%, pool sellest kasvust on tulnud kahe viimase aasta jooksul. Ka elamuaseme hinnad on paljudes linnades paari viimase aastaga kahekordistunud.
Kriitikute sõnul on kinnisvarabuumi üheks peamiseks mootoriks valitsus, kes pumpas majandusse 586 miljardit dollarit ning ergutas riigile kuuluvaid panku agressiivsemalt laene andma.
Mõned süüdistavad ka kohalikke omavalitsusi, kes teenisid maaoksjonitelt 2009. aastal 230 miljardit dollarit.
Ning kolmas põhjus on riigi poolt ettevõtetele pandud surve olla aina kasumlikum ning kinnisvaraarendus on täna väga ahvatlev, selgitas ajalehele soolakaevandusfirma Anhui Salt Industy Corporation turundusjuht Su Chuanbao. Anhui ostis maad, et seal kõrgklassi elamurajooni nimega Platinum Bay arendama hakata. Tema sõnul on just valitsus see, kes tegelikult õhutab kinnisvarabuumi.
Kokkuvõttes meenutab mulle see lugu meie olukorda mõned aastad tagasi, kus igal enesest lugupidaval ärimehel oli ka oma kinnisvarafirma. Nii mõnegi jaoks päädis kinnisvaraarendus aga sellega, et börsiettevõtte suuromanik pidi suure tüki oma osalusest ära müüma.
Suured riigile kuuluvad nafta-, keemia- ja sõjatööstusettevõtted ning telekomifirmad ostavad üha suuremate summade eest maad tegelemaks kinnisvaraarendusega, mil pole mingit pistmist nende põhitegevusega, kirjutab The New York Times.
„Just neil on maa ostmiseks raha,“ kommenteeris ajalehele Singapuri rahvusülikooli professor Deng Yongeng. „Sest Hiinas kontrollib raha pakkumist ja kulutamist valitsus,“ lisas ta.
Nii on sel aastal 82% Pekingi maamüügioksjonitest võitnud suured riigifirmad. 2008. aastal oli see protsent 59. Ühe uuringu kohaselt pakkusid riigile kuuluvad ettevõtted maa eest keskmiselt 27% konkurentidest enam.
Pekingis on alates 20003. aastast kerkinud maa hind 750%, pool sellest kasvust on tulnud kahe viimase aasta jooksul. Ka elamuaseme hinnad on paljudes linnades paari viimase aastaga kahekordistunud.
Kriitikute sõnul on kinnisvarabuumi üheks peamiseks mootoriks valitsus, kes pumpas majandusse 586 miljardit dollarit ning ergutas riigile kuuluvaid panku agressiivsemalt laene andma.
Mõned süüdistavad ka kohalikke omavalitsusi, kes teenisid maaoksjonitelt 2009. aastal 230 miljardit dollarit.
Ning kolmas põhjus on riigi poolt ettevõtetele pandud surve olla aina kasumlikum ning kinnisvaraarendus on täna väga ahvatlev, selgitas ajalehele soolakaevandusfirma Anhui Salt Industy Corporation turundusjuht Su Chuanbao. Anhui ostis maad, et seal kõrgklassi elamurajooni nimega Platinum Bay arendama hakata. Tema sõnul on just valitsus see, kes tegelikult õhutab kinnisvarabuumi.
Kokkuvõttes meenutab mulle see lugu meie olukorda mõned aastad tagasi, kus igal enesest lugupidaval ärimehel oli ka oma kinnisvarafirma. Nii mõnegi jaoks päädis kinnisvaraarendus aga sellega, et börsiettevõtte suuromanik pidi suure tüki oma osalusest ära müüma.
neljapäev, 5. august 2010
Kas Buffetti aktsia on liiga kallis?
Warren Buffett armastab öelda, et tema ideaalne investeerimishorisont on igavene ning samasugune on ka paljude tema juhitava Berkshire Hathaway aktsionäride oma, kes ostavad ettevõtte aktsia ja jäävad seda aastakümneteks hoidma. Ka mina olen taolise lähenemisega investor ning 14aastase investeerimisstaaži jooksul olen vabatahtlikult müünud ära vaid kahe ettevõtte aktsiad ning nüüd olen kaalumas kolmanda müüki.
Aga tagasi Buffetti juurde. Juulis andis investeerimisfirma Stifel Nicolaus analüütik Meyer Shields Berkshire aktsiale müügisoovituse. Tegemist on esimest korda alates 2004. aastast, kui Wall Streeti analüütik soovitab Berkshire aktsiat müüa, kirjutab ajakiri Fortune. Isegi võimekas Buffett ei saa ennast lahti rebida närusest majandusest, põhjendab analüütik oma soovitust.
Gardner Russo & Gardner partner Thomas Russo leiab seevastu, et kohe, kui majandus hakkab tõusma, on Buffettile kuluvad ettevõtted valmis sellest osa saama.
Fortune rääkis mõlema analüütikuga ning esitab nende argumendid.
Meyer Shields: „Meie müügisoovitus põhineb eeldusel, et USA majandus on aasta teisel poolel väga nõrk. Me näeme töötuse langemist palju sügavamale, kui see on olnud eelnevate kriiside ajal. Seni pole veel taastumise märke kuigipalju näha.“
Kui kindlustusfirmal on väga suur aktsaiportfell (formaalselt loetakse Berkshire Hathaway’d enamasti kindlustusfirmaks, aga minu arvates on tegemist pigem investeerimisfondiga), on ettevõtte õiglase väärtuse ennustamiseks bilansiline väärtus paremaks indikaatoriks kui kasum. Shieldsi arvestuste kohaselt kahanes Berkshire bilansiline väärtus aktsiaturu languse tõttu teises kvartalis 2,8 miljardi dollari võrra.
Lisaks sellele müüs Buffett finantskriisi ajal müügioptsioone neljale aktsiaindeksile. Ehkki optsiooni realiseerimistähtaeg on alles 2018. aastal, nelja indeksi langus nulli väga ebatõenäoline ja Brekshire müügioptsioonide eest maksma ei pea (summa oleks sellisel juhul 37,5 miljardit dollarit), tähendab indeksite langus siiski kahanemist 800 miljoni dollari võrra, hindab Shields.
Berkshire aktsia selle aasta tõus on toimunud eelkõige tänu B- aktsiate splitile eelmise aasta lõpus. Kuid seepärast, et aktsia on nüüd S&P 500 indeksi koosseisus, muutub ettevõtte aktsionäride baas üha institutsionaalsemaks. Kui seni oli aktsionäride hulgas peamiselt rikkad eraisikud, siis nüüd muutub suuremaks fondide osakaal. See aga tähendab, et aktsia muutub ka tunduvalt kõikuvamaks, mis toob pea alati endaga ka aktsia madalama valuatsiooni, selgitas Shield.
Thomas Russo: „Warren Buffett ei ole kasumiteadete ori, mis on Berkshire suurim tugevus. Ta sai paar aastat tagasi 4,9 miljardi dollari suuruse preemia 37 miljardi dollari kindlustamise eest (jutt on samadest aktsiaindeksite müügioptsioonidest). Mitte keegi teine poleks hakanud võtma riski, et vara arvestuslik turuväärtus võib mõjutada nii tugevasti kasumit“.
„Nõrk makrokeskkond pole Berkshire’le midagi uut. Mina vaatan seda kui terapeutilist perioodi, mil Berkshire ettevõtted saavad teha strateegilisi investeeringuid ,“ lisas Russo.
Kuni Burlington Norherni ülevõtmiseni oli Brekshire aktsia midagi erilist. Kuna Buffett varem aktsiat ei splittinud siis A klassi aktsia ostmist said endale lubada vaid vähesed (aktsia hind maksab üle 120 tuhande dollari ehk peaaegu 1,5 miljonit krooni). Ka B klassi aktsia, mis enne splitti maksis üle 3000 dollari, polnud just odavate killast.
Russo selgitas, et üha suurem osa USA aktsiainvestoritest ei tohtinud osta Berkshire aktsiaid. Need olid indeksfondid. Kuna umbes 8% Põhja-Ameerika aktsiatest kuulub S&P 500 indeksisse, tähendas see, et umbes kaks triljonit dollarit aktsiaturgude raha ei omanud Buffetti aktsiaid. Ka nüüd, kui Berkshire aktsia on S&P 500 koosseisus, ei tähenda see, et indeksifondid kipuvad neid turu langedes kiiresti müüma. Seda tänu Berkshire suurele osakaalule indeksis.
Ja viimaseks argumendiks, miks Russole Berkshire aktsia meeldib, on selle hinnaliikumine kahel viimasel aastal. Sel aastal on aktsia kallinenud 20, aga 2009. aastal null protsenti. S&P 500 indeks rallis aga eelmisel 26%, mis tähendab, et Berkshire jookseb indeksitele järele.
„Mulle taolised vastukaalud meeldivad,“ selgitab Russo.
Reutersi andmetel soovitab Berkshire Hathaway aktsiat osta 1, hoida 3 ning müüa 1 analüütik.
Teise kvartali majandustulemused avaldab ettevõte homme.
Aga tagasi Buffetti juurde. Juulis andis investeerimisfirma Stifel Nicolaus analüütik Meyer Shields Berkshire aktsiale müügisoovituse. Tegemist on esimest korda alates 2004. aastast, kui Wall Streeti analüütik soovitab Berkshire aktsiat müüa, kirjutab ajakiri Fortune. Isegi võimekas Buffett ei saa ennast lahti rebida närusest majandusest, põhjendab analüütik oma soovitust.
Gardner Russo & Gardner partner Thomas Russo leiab seevastu, et kohe, kui majandus hakkab tõusma, on Buffettile kuluvad ettevõtted valmis sellest osa saama.
Fortune rääkis mõlema analüütikuga ning esitab nende argumendid.
Meyer Shields: „Meie müügisoovitus põhineb eeldusel, et USA majandus on aasta teisel poolel väga nõrk. Me näeme töötuse langemist palju sügavamale, kui see on olnud eelnevate kriiside ajal. Seni pole veel taastumise märke kuigipalju näha.“
Kui kindlustusfirmal on väga suur aktsaiportfell (formaalselt loetakse Berkshire Hathaway’d enamasti kindlustusfirmaks, aga minu arvates on tegemist pigem investeerimisfondiga), on ettevõtte õiglase väärtuse ennustamiseks bilansiline väärtus paremaks indikaatoriks kui kasum. Shieldsi arvestuste kohaselt kahanes Berkshire bilansiline väärtus aktsiaturu languse tõttu teises kvartalis 2,8 miljardi dollari võrra.
Lisaks sellele müüs Buffett finantskriisi ajal müügioptsioone neljale aktsiaindeksile. Ehkki optsiooni realiseerimistähtaeg on alles 2018. aastal, nelja indeksi langus nulli väga ebatõenäoline ja Brekshire müügioptsioonide eest maksma ei pea (summa oleks sellisel juhul 37,5 miljardit dollarit), tähendab indeksite langus siiski kahanemist 800 miljoni dollari võrra, hindab Shields.
Berkshire aktsia selle aasta tõus on toimunud eelkõige tänu B- aktsiate splitile eelmise aasta lõpus. Kuid seepärast, et aktsia on nüüd S&P 500 indeksi koosseisus, muutub ettevõtte aktsionäride baas üha institutsionaalsemaks. Kui seni oli aktsionäride hulgas peamiselt rikkad eraisikud, siis nüüd muutub suuremaks fondide osakaal. See aga tähendab, et aktsia muutub ka tunduvalt kõikuvamaks, mis toob pea alati endaga ka aktsia madalama valuatsiooni, selgitas Shield.
Thomas Russo: „Warren Buffett ei ole kasumiteadete ori, mis on Berkshire suurim tugevus. Ta sai paar aastat tagasi 4,9 miljardi dollari suuruse preemia 37 miljardi dollari kindlustamise eest (jutt on samadest aktsiaindeksite müügioptsioonidest). Mitte keegi teine poleks hakanud võtma riski, et vara arvestuslik turuväärtus võib mõjutada nii tugevasti kasumit“.
„Nõrk makrokeskkond pole Berkshire’le midagi uut. Mina vaatan seda kui terapeutilist perioodi, mil Berkshire ettevõtted saavad teha strateegilisi investeeringuid ,“ lisas Russo.
Kuni Burlington Norherni ülevõtmiseni oli Brekshire aktsia midagi erilist. Kuna Buffett varem aktsiat ei splittinud siis A klassi aktsia ostmist said endale lubada vaid vähesed (aktsia hind maksab üle 120 tuhande dollari ehk peaaegu 1,5 miljonit krooni). Ka B klassi aktsia, mis enne splitti maksis üle 3000 dollari, polnud just odavate killast.
Russo selgitas, et üha suurem osa USA aktsiainvestoritest ei tohtinud osta Berkshire aktsiaid. Need olid indeksfondid. Kuna umbes 8% Põhja-Ameerika aktsiatest kuulub S&P 500 indeksisse, tähendas see, et umbes kaks triljonit dollarit aktsiaturgude raha ei omanud Buffetti aktsiaid. Ka nüüd, kui Berkshire aktsia on S&P 500 koosseisus, ei tähenda see, et indeksifondid kipuvad neid turu langedes kiiresti müüma. Seda tänu Berkshire suurele osakaalule indeksis.
Ja viimaseks argumendiks, miks Russole Berkshire aktsia meeldib, on selle hinnaliikumine kahel viimasel aastal. Sel aastal on aktsia kallinenud 20, aga 2009. aastal null protsenti. S&P 500 indeks rallis aga eelmisel 26%, mis tähendab, et Berkshire jookseb indeksitele järele.
„Mulle taolised vastukaalud meeldivad,“ selgitab Russo.
Reutersi andmetel soovitab Berkshire Hathaway aktsiat osta 1, hoida 3 ning müüa 1 analüütik.
Teise kvartali majandustulemused avaldab ettevõte homme.
kolmapäev, 4. august 2010
IPOd on tagasi
Juuni lõpus toimunud elektriautode tootja Tesla Motors aktsiate avalik esmaemissioon (IPO) meenutas juba kümnekonna aasta tagust IPOmaaniat, kirjutab ajakiri Fortune. Ettevõte ei hakka kasumit saama ilmselt mitte enne kahte aastat, aga aktsiad olid popid ning algselt 14 kuni 16dollarilise vahemiku asemel kujunes märkimishinnaks 17 dollarit. Nõudlus aktsiate järele oli nii suur, et väärtpaber alustas Nasdaqil kauplemist 19 dollariga ning käis päevasiseselt koguni 30 dollaril.
Juuli lõpu seisuga on sel aastal üle maailma läinud börsile 223 ettevõtet, millest igaüks on kaasanud vähemalt 100 miljonit dollarit investorite raha. Selle aasta IPOde hulgas on ka kõigi aegade üks suuremaid IPOsid – Hiina põllumajanduspank (Agricultural Bank of China) mahuga umbes 22 miljardit dollarit. Huvitavamate IPOde hulka kuuluvad ka erakapitalifirma KKR, mille aktsiatega kaubeldakse New Yorgi börsil alates 15. juulist ning päev hiljem seal kauplema hakatud 3D filmiseadmete tootja RealD. Novembris kavatseb kuuldavasti IPO korraldada General Motors.
Mida uus IPOlaine turgudele tähendab, on siiski ebaselge. IPOguruks tituleeritud Florida Ülikooli professor Jay Ritter väidab, et uute ettevõtete laine räägib pigem minevikust kui tulevikust ja vihjab, et suured kauplemismahud võivad tähendada turu ülekuumenemist.
Morningstari IPOstrateeg Bill Buhr on aga optimistlik ning usub, et Tesla ja RealD edukad IPOd näitavad vähemalt tehnoloogiasektori paranemist ning lõppude lõpuks toob see kaasa ka kogu majanduse paranemise. Tema sõnul on olemas suur hulk IPOvalmis tehnoloogiaettevõtteid ning päris hea seis on ka tervishoiusektoris.
Kui meie jaeinvestoritel on IPOdel osalemine suhteliselt lihtne, siis USAs on see praktiliselt võimatu. Seetõttu on mõnevõrra ohutum osta börsile läinud aktsiat mõni kuu pärast börsidebüüti. Siis on turg juba otsustanud, mis ettevõtte aktsia väärt on, IPOl otsustab selle emissiooni korraldav investeerimispank.
Üks võimalus on ka osta börsil kaubeldava fondi First Trust IPO Index Fund osakuid (sümbol FPX). Indeksi koosseisu lähevad aktsiad seitse päeva pärast börsidebüüti ning nad on selle koostises umbes neli aastat. Viimasel kolmel aastal on IPO indeksil läinud igatahes paremini kui S&P 500 indeksil ning viimase aastaga on see kerkinud 17,9% võrrelduna S&P 500 indeksi 11,8 protsendiga.
Juuli lõpu seisuga on sel aastal üle maailma läinud börsile 223 ettevõtet, millest igaüks on kaasanud vähemalt 100 miljonit dollarit investorite raha. Selle aasta IPOde hulgas on ka kõigi aegade üks suuremaid IPOsid – Hiina põllumajanduspank (Agricultural Bank of China) mahuga umbes 22 miljardit dollarit. Huvitavamate IPOde hulka kuuluvad ka erakapitalifirma KKR, mille aktsiatega kaubeldakse New Yorgi börsil alates 15. juulist ning päev hiljem seal kauplema hakatud 3D filmiseadmete tootja RealD. Novembris kavatseb kuuldavasti IPO korraldada General Motors.
Mida uus IPOlaine turgudele tähendab, on siiski ebaselge. IPOguruks tituleeritud Florida Ülikooli professor Jay Ritter väidab, et uute ettevõtete laine räägib pigem minevikust kui tulevikust ja vihjab, et suured kauplemismahud võivad tähendada turu ülekuumenemist.
Morningstari IPOstrateeg Bill Buhr on aga optimistlik ning usub, et Tesla ja RealD edukad IPOd näitavad vähemalt tehnoloogiasektori paranemist ning lõppude lõpuks toob see kaasa ka kogu majanduse paranemise. Tema sõnul on olemas suur hulk IPOvalmis tehnoloogiaettevõtteid ning päris hea seis on ka tervishoiusektoris.
Kui meie jaeinvestoritel on IPOdel osalemine suhteliselt lihtne, siis USAs on see praktiliselt võimatu. Seetõttu on mõnevõrra ohutum osta börsile läinud aktsiat mõni kuu pärast börsidebüüti. Siis on turg juba otsustanud, mis ettevõtte aktsia väärt on, IPOl otsustab selle emissiooni korraldav investeerimispank.
Üks võimalus on ka osta börsil kaubeldava fondi First Trust IPO Index Fund osakuid (sümbol FPX). Indeksi koosseisu lähevad aktsiad seitse päeva pärast börsidebüüti ning nad on selle koostises umbes neli aastat. Viimasel kolmel aastal on IPO indeksil läinud igatahes paremini kui S&P 500 indeksil ning viimase aastaga on see kerkinud 17,9% võrrelduna S&P 500 indeksi 11,8 protsendiga.
teisipäev, 3. august 2010
Kas Stefan Anderssonist on saanud Tallinna börsi võimsaim mõjutaja?
Olen ka varem kirjutanud, et väga väikese likviidsuse tõttu pole aktsiahindade peamisteks mõjutajateks mitte kodu- ja välismaised fondid, vaid pigem kohalikud aktiivsed väikeinvestorid. Viimaste nädalate sündmusi vaadates tundub, et üheks olulisemaks hinnamõjutajaks on Rootsi päritoluga erainvestor Stefan Andersson.
Stefanist on saanud siinsetes investeerimisringkondades respekteeritud arvamusliider, kelle väljaütlemisi jälgitakse tähelepanelikult ning paljud järgivad ka tegusid.
Nii juhtus juuli keskel, kui Stefan teatas ühes investeerimisfoorumis avalikult, et ostab Nordeconi aktsiaid. Nordeconi aktsia tegi seepeale 11protsendilise hinnahüppe ehkki veel mõned päevad varem oli see korralikult kukkunud, sest aktsiaid müüs üks ettevõttega seotud erainvestor.
Stefani mõju avaldus üsna selgelt ka Nordeconi aktsionäride arvus, mis kerkis juulis rekordilise 2203 kontoomanikuni. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et aktsionäride arvu kasv 109 kontoomaniku võrra, on Nordeconi börsiajaloo suurim kuine kasv. Enam kui 100 võrra on ettevõtte aktsionäride arv kasvanud vaid ühel kuul – eelmise aasta augustis. Eriti märkimisväärne on Eesti juriidilisest isikust aktsionäride arvu kasv 34 ehk kümnendiku võrra, mis on samuti rekordiline. Varasem rekord, kasv 23 kontoomaniku võrra, pärineb 2008. aasta juunist. Juriidilisest isikust kontoomanike näol peaks olema suuremalt jaolt tegemist nende aktiivsete väikeinvestoritega, kes kauplevad firma nimel.
Tõsi, eelmise kuu keskel kuulutas Stefan, et on ostmas ka Ekspress Grupi aktsiaid, mis kergitas meediagrupi väärtpaberi hinda nädalaga 20,5%. Aktsionäride arvu pole see siiski oluliselt mõjutanud. Usun, et Ekspress Grupi aktsionäride arv kasvab augustis, aga kas selle põhjuseks on Stefan või möödunud reedel avaldatud majandustulemused, on juba võimatu öelda.
Stefanist on saanud siinsetes investeerimisringkondades respekteeritud arvamusliider, kelle väljaütlemisi jälgitakse tähelepanelikult ning paljud järgivad ka tegusid.
Nii juhtus juuli keskel, kui Stefan teatas ühes investeerimisfoorumis avalikult, et ostab Nordeconi aktsiaid. Nordeconi aktsia tegi seepeale 11protsendilise hinnahüppe ehkki veel mõned päevad varem oli see korralikult kukkunud, sest aktsiaid müüs üks ettevõttega seotud erainvestor.
Stefani mõju avaldus üsna selgelt ka Nordeconi aktsionäride arvus, mis kerkis juulis rekordilise 2203 kontoomanikuni. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et aktsionäride arvu kasv 109 kontoomaniku võrra, on Nordeconi börsiajaloo suurim kuine kasv. Enam kui 100 võrra on ettevõtte aktsionäride arv kasvanud vaid ühel kuul – eelmise aasta augustis. Eriti märkimisväärne on Eesti juriidilisest isikust aktsionäride arvu kasv 34 ehk kümnendiku võrra, mis on samuti rekordiline. Varasem rekord, kasv 23 kontoomaniku võrra, pärineb 2008. aasta juunist. Juriidilisest isikust kontoomanike näol peaks olema suuremalt jaolt tegemist nende aktiivsete väikeinvestoritega, kes kauplevad firma nimel.
Tõsi, eelmise kuu keskel kuulutas Stefan, et on ostmas ka Ekspress Grupi aktsiaid, mis kergitas meediagrupi väärtpaberi hinda nädalaga 20,5%. Aktsionäride arvu pole see siiski oluliselt mõjutanud. Usun, et Ekspress Grupi aktsionäride arv kasvab augustis, aga kas selle põhjuseks on Stefan või möödunud reedel avaldatud majandustulemused, on juba võimatu öelda.
esmaspäev, 2. august 2010
Tallinna Kaubamajal üle 3000 aktsionäri
Tallinna Kaubamaja aktsionäride arv kerkis juulis rekordilise 3027 aktsionärini, selgub Eesti Väärtpaberikeskuse statistikast.
Ühe kuuga kasvas kaubamaja aktsionäride arv 32 kontoomaniku võrra ehk 2,4%. Aasta algusest on ettevõtte aktsionäride arv kasvanud 420 kontoomaniku võrra ehk 16%, aastaga 26 protsenti.
Rekordilise 2203 aktsionärini on kasvanud ka Nordecon Internationali (endine Eesti Ehitus) aktsionäride arv. Aktsiate avalikul esmaemissioonil 2006. aasta sügisel märkis Eesti Ehituse aktsiaid 2070 investorit.
Ühe kuuga kasvas kaubamaja aktsionäride arv 32 kontoomaniku võrra ehk 2,4%. Aasta algusest on ettevõtte aktsionäride arv kasvanud 420 kontoomaniku võrra ehk 16%, aastaga 26 protsenti.
Rekordilise 2203 aktsionärini on kasvanud ka Nordecon Internationali (endine Eesti Ehitus) aktsionäride arv. Aktsiate avalikul esmaemissioonil 2006. aasta sügisel märkis Eesti Ehituse aktsiaid 2070 investorit.
Ekspress Grupp pettis investoreid
12. veebruaril saatis Ekspress Grupp välja börsiteatena 2010. aasta konsolideeritud finantstulemuste kalendri, mille kohaselt 2. kvartali aruanne avaldatakse 34. nädalal ehk ajavahemikus 23. kuni 27. august. Aga üllatus, üllatus. Meediagrupp avaldas eelmise kvartali tulemused juba reedel ehk peaaegu kuu aega varem, kui lubatud. Need, kellel oli plaanis Ekspressi aktsiaid soetada vahetult enne tulemuste avaldamist, jäid pika ninaga. Seda enam, et aktsia hind reageeris tulemustele 12,3protsendilise tõusuga.
Ettevõtte tegevjuht Gunnar Kobin oli tulemustega väga rahul. Eks seepärast kiirustatigi tulemuste avaldamisega kuu aega planeeritust varem.
Tegelikult pole Ekspress esimene, kes tõttas headest majandustulemusest teada andma enne õiget aega. Sama tegi eelmise aasta oktoobris Tallink, kes avaldas eelmise finantsaasta tulemused finantskalendris lubatust 5 päeva varem. Tõsi, Tallink oli kaks börsipäeva varem edastanud ka sellekohase börsiteate.
Ekspressi reedene tulemuste teatamine on järjekordseks negatiivseks näiteks, kuidas meie börsiettevõtted üritavad headest tulemustest teatada varem ning halbadest tulemustest nii hilja kui vähegi võimalik. Teame küll ja küll, kus börsiteated tulemustega tulevad viimase lubatud päeva hilisõhtul. 2009. aastal olid Arco Vara kvartalitulemuste avaldamise kellaajad 18:51,19:49 ja 20:09.
Ettevõtte tegevjuht Gunnar Kobin oli tulemustega väga rahul. Eks seepärast kiirustatigi tulemuste avaldamisega kuu aega planeeritust varem.
Tegelikult pole Ekspress esimene, kes tõttas headest majandustulemusest teada andma enne õiget aega. Sama tegi eelmise aasta oktoobris Tallink, kes avaldas eelmise finantsaasta tulemused finantskalendris lubatust 5 päeva varem. Tõsi, Tallink oli kaks börsipäeva varem edastanud ka sellekohase börsiteate.
Ekspressi reedene tulemuste teatamine on järjekordseks negatiivseks näiteks, kuidas meie börsiettevõtted üritavad headest tulemustest teatada varem ning halbadest tulemustest nii hilja kui vähegi võimalik. Teame küll ja küll, kus börsiteated tulemustega tulevad viimase lubatud päeva hilisõhtul. 2009. aastal olid Arco Vara kvartalitulemuste avaldamise kellaajad 18:51,19:49 ja 20:09.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
