Minu eilsele kommentaarile Tallinna börsilanguse lõppemise kohta lisas omapoolse märkuse Rootsi päritolu investor Stefan Andersson, et tema ootab 2010. aasta majanduskasvuks 5 protsenti. Põhjenduseks toob ta finantskriisijärgse põrke.
Ma olen põhimõtteliselt Stefaniga nõus, et pärast sügavat langust võib mingi põrge tulla, aga ma ei usu, et see majanduskasv saab olema jätkusuutlik. Selleks, et järgmise kümne aasta keskmine majandukasv oleks keskmiselt 7 protsenti (nagu arvas üks teine kommentaator) peaks olema mingi katalüsaator. Praegu ma sellist katalüsaatorit ei näe (Euroopa Liidu miljarditest jääb väheks ja selle kasutamine on on ilmselt ebaefektiivne).
Muidugi võib juhtuda, et mingi ettevõte hakkab nagu Skype tähena särama ning seetõttu hakkab tulema uusi investeeringuid ehk teisisõnu leiame oma Nokia. Kuna Eesti majandus on väike ja keskkond endiselt atraktiivne, on see võimalus täiesti olemas, aga siiski vähetõenäoline.
Täna küsiti mult, kas usun V-kujuline majanduskasvu taastumisse. Eestis usun ma pigem L-kujulisse taastumisse ja see kestab ilmselt vähemalt 10-15 aastat. Majanduskasv saab olema alla viie protsendi, aga sellest on aktsiaturult korralikuks tõusuks ilmselt liiga vähe.
reede, 31. juuli 2009
teisipäev, 28. juuli 2009
Ees seisab madalate marginaalide ajastu
Peeter Koppel olevat eile Vikerraadios ennustanud, et nii Eestit kui ka teisi arenenud riike võib oodata ees pikk ja raske periood, kus kulutamisel tuleb keskenduda säästmisele.
Millegipärast on juhtunud nii, et reeglina minu vaated erinevad Peetri omast, kuid seekord on üks neid harvaesinevaid juhtumeid, mil ma temaga nõus olen.
PIMCO Bill Gross nimetas eelseivat perioodi "uueks normaalseks" olukorraks, kus kasv on väike, marginaalid madalamad, investeeringute tulud väiksemad, kui eelneval paaril dekaadil. Sellega tuleb arvestada ka investeerimisotsuseid tehes.
Ka mina olen rääkinud tuttavatele (kes viitsivad kuulda), et sellist kiiret majanduskasvu, nagu me eelmised pea kakskümmend aastat nautisime, me ilmselt lähima 10-5 aasta jooksul ei näe.
Arvan, et madala kasvuga perioodidel hakkavad terad sõkaldest selgemalt eralduma. Investeerimisotsuste tegemisel ei piisa enam ahvi meetodist, kus tõusva turu perioodil ei olnud suurt vahet, millise ettevõtte aktsiad osta või millise fondi osakuid soetada. Kõik läks ülesmäge ja fondide tootluste erinevused olid tingitud pigem juhusest kui fondijuhtide oskustest.
Ma usun küll, et lähiaastad toovad siin kaasa suuri muutusi. Nii mõndagi fondijuhti ootab ees tõhetk, kus saab selgeks, mida ta tegelikult väärt on.
Millegipärast on juhtunud nii, et reeglina minu vaated erinevad Peetri omast, kuid seekord on üks neid harvaesinevaid juhtumeid, mil ma temaga nõus olen.
PIMCO Bill Gross nimetas eelseivat perioodi "uueks normaalseks" olukorraks, kus kasv on väike, marginaalid madalamad, investeeringute tulud väiksemad, kui eelneval paaril dekaadil. Sellega tuleb arvestada ka investeerimisotsuseid tehes.
Ka mina olen rääkinud tuttavatele (kes viitsivad kuulda), et sellist kiiret majanduskasvu, nagu me eelmised pea kakskümmend aastat nautisime, me ilmselt lähima 10-5 aasta jooksul ei näe.
Arvan, et madala kasvuga perioodidel hakkavad terad sõkaldest selgemalt eralduma. Investeerimisotsuste tegemisel ei piisa enam ahvi meetodist, kus tõusva turu perioodil ei olnud suurt vahet, millise ettevõtte aktsiad osta või millise fondi osakuid soetada. Kõik läks ülesmäge ja fondide tootluste erinevused olid tingitud pigem juhusest kui fondijuhtide oskustest.
Ma usun küll, et lähiaastad toovad siin kaasa suuri muutusi. Nii mõndagi fondijuhti ootab ees tõhetk, kus saab selgeks, mida ta tegelikult väärt on.
reede, 24. juuli 2009
Eesti investorite püha usk maavaradesse
Tänase Äripäeva esikaane foto allkirjaks on toimetaja nimetanud Gild Arbitrage fondi suurimaks rikkuseks uurimis- ja kaevanduslitsentse Armeenias. Fotol näha kastivirn puursüdamikega ning kaaneloo artiklist selgub, et praegu tegeleb kohapeal olev ettevõte uuringutöödega.
Gildi meeste näol pole ainukestega Eesti finantssektori maastikul, kelle silmad lähevad erutusest põlema, kui nad kuulevad sõnu maavara, kaevandamine, maardla jmt. Mulle meenub vähem kui kolm aastat tagasi toonase Suprema korraldatud üritus klientidele nimetusega Kullapalavik, kus tutvustati investeerimisvõimalusi endise Nõukogude Liidu riikidesse. Eelkõige nägid nad suuremaid võimalusi maavaradega seotud tööstusharudes. Kuna 2006. aasta lõpus kestis toorainete hinnaralli täie hooga, olid taolised mõtted üsna loogilised. Kui ma aga presentatsiooni teinud Veikko Maripuult, kui nad võivad usaldada Kesk-Aasia nafta- ja maavarade leiukohtade usaldusväärsuse kohta, siis ei osanud ta suurt muud vastata, et tegemist on auditeeritud leiukohtadega. Kes neid leiukohti auditeeris ning kas audiitorid on selles valdkonnas ka pädevad, kordas ta lihtsalt taas - leiukohad on auditeeritud.
Maavarade leiukohtade uurimine on üsna keeruline ning sellega tegelevaid firmasid on raske kontrollida. 1997. aastal teatas Kanada firma Bre-X Minerals maailma suurimast kullaleiukohast Indoneesia vihmametsades, pärast mida kerkis aktsia hind sadu kordi. Hiljem selgus, et firma läks välja teadliku pettuseni ning sellest kujunes kõigi aegade suurim mäetööstusega seotud finantsskandaal. Väga tihti toimub ka firmade tegevus džungliseaduste järgi. Isegi sellistes tsiviliseeritud riikides nagu Kanada ja Austraalia ei erine olukord kullapalaviku aegadest. Raamatud Kanada teemandileiukohtade avastamistest 1980.-1990. aastatel meenutavad kohati tõelisi seiklusjutte, kust ei puudu spioneerimine ega vägivald. Ometi oli tegemist tuntud suurkorporatsioonidega, nagu DeBeers, BHP Billiton Rio Tinto.
Kui mina koolis käisin siis räägiti, et riigi suurimaks rikkuseks on maavarad. Nõukogude Liidu majandust silmas pidades ei saanudki siis muud rääkida. Tundub, et see teadmine on jäänud meile geenidesse, sest maavaradega kindla peale rikkaks saamisse usuvad pimesi ka need, kes on saanud oma hariduse juba uuel ajal.
Minu soovitus investoritele. Enne kui osta fondi, kes investeerivad märkimisväärselt maavarade otsimisega seotud ettevõtetesse, tuleks küsida fondijuhilt, kas nad teavad, mis asjad on maavarade prognoossed varud ja tõestatud varud või mis asi on proovi soolamine.
Gildi meeste näol pole ainukestega Eesti finantssektori maastikul, kelle silmad lähevad erutusest põlema, kui nad kuulevad sõnu maavara, kaevandamine, maardla jmt. Mulle meenub vähem kui kolm aastat tagasi toonase Suprema korraldatud üritus klientidele nimetusega Kullapalavik, kus tutvustati investeerimisvõimalusi endise Nõukogude Liidu riikidesse. Eelkõige nägid nad suuremaid võimalusi maavaradega seotud tööstusharudes. Kuna 2006. aasta lõpus kestis toorainete hinnaralli täie hooga, olid taolised mõtted üsna loogilised. Kui ma aga presentatsiooni teinud Veikko Maripuult, kui nad võivad usaldada Kesk-Aasia nafta- ja maavarade leiukohtade usaldusväärsuse kohta, siis ei osanud ta suurt muud vastata, et tegemist on auditeeritud leiukohtadega. Kes neid leiukohti auditeeris ning kas audiitorid on selles valdkonnas ka pädevad, kordas ta lihtsalt taas - leiukohad on auditeeritud.
Maavarade leiukohtade uurimine on üsna keeruline ning sellega tegelevaid firmasid on raske kontrollida. 1997. aastal teatas Kanada firma Bre-X Minerals maailma suurimast kullaleiukohast Indoneesia vihmametsades, pärast mida kerkis aktsia hind sadu kordi. Hiljem selgus, et firma läks välja teadliku pettuseni ning sellest kujunes kõigi aegade suurim mäetööstusega seotud finantsskandaal. Väga tihti toimub ka firmade tegevus džungliseaduste järgi. Isegi sellistes tsiviliseeritud riikides nagu Kanada ja Austraalia ei erine olukord kullapalaviku aegadest. Raamatud Kanada teemandileiukohtade avastamistest 1980.-1990. aastatel meenutavad kohati tõelisi seiklusjutte, kust ei puudu spioneerimine ega vägivald. Ometi oli tegemist tuntud suurkorporatsioonidega, nagu DeBeers, BHP Billiton Rio Tinto.
Kui mina koolis käisin siis räägiti, et riigi suurimaks rikkuseks on maavarad. Nõukogude Liidu majandust silmas pidades ei saanudki siis muud rääkida. Tundub, et see teadmine on jäänud meile geenidesse, sest maavaradega kindla peale rikkaks saamisse usuvad pimesi ka need, kes on saanud oma hariduse juba uuel ajal.
Minu soovitus investoritele. Enne kui osta fondi, kes investeerivad märkimisväärselt maavarade otsimisega seotud ettevõtetesse, tuleks küsida fondijuhilt, kas nad teavad, mis asjad on maavarade prognoossed varud ja tõestatud varud või mis asi on proovi soolamine.
neljapäev, 23. juuli 2009
Devalveerimine tooks vaid häda ja viletsuse
Juuni lõpus ilmus ÄP-s minu kolumn selle kohta, mida ma arvan krooni devalveerimisest. Online'i seda millegipärast ei pandud. Panen siia algse toimetamata variandi.
Kui Äripäev 2007. aasta novembris kirjutas kaaneloo kummitavast D-päevast, kirjutas Eestis enim ekspluateeritud finantsarvaja Kristjan Lepik oma investeerimisportaalis, et oleme paraja ämbriga maha saanud. Veidi enam kui aasta hiljem kuulsin raadios sama mehe seisukohta, et Eesti majanduse päästmiseks on vaid kaks võimalust, millest üks on krooni devalveerimine.
Pole möödunud aastatki kui tabuteemast (eestlased pole ju kunagi söandanud saatana nime suhu võtta) on vähem kui aastaga saanud messias ning meie majanduse päästja.
Muidugi, pealtnäha oleks krooni devalveerimisel ehk tõesti jumet. On ju taoline radikaalne käik andnud paljudele riikide (Soome ja Rootsi üheksakümnendate alguses, Venemaa, Tai, Mehhiko ning Argentiina sama kümnendi lõpus) majandustele uue hingamise. Igasuguse valuuta nõrgenemine ekspordipartneri valuuta suhtes tekitab konkurentsieelise, on aabitsatõde ning töötas eelpoolnimetatud riikides hästi ka praktikas.
Paraku ei ole seekord meil tegemist tavapärase ehk õpikujuhtumiga. Eelpoolnimetatud olukordades andis devalveerimine positiivse mõju peamiselt sellepärast, et kriis tabas ühte riiki või regiooni. Nüüdse olukorra eripäraks on see, et hädas on kogu maailm ning eksport on ära kukkunud igal pool. Tegemist on kurioosse olukorraga, kus suuremate kannatajate eesotsas on tugeva ekspordiga riigid. Paradoksaalsel kombel oleme saanud eelkõige tänu sellele, et ekspordi osatähtsus on olnud meil nii madal, oma majanduse senise kirstunaela, jooksevkonto bilansi plussi.
Ma kardan, et Eesti majanduslanguse ja tööpuuduse miinused oleks olnud täna tunduvalt suuremad, kui meil oleks tegemist olnud tugevama eksportiva riigiga, kui me tegelikult oleme. Mis oleks juhtunud, kui oleks saanud teoks meie kunagine unistus, et BMW oleks oma tehase Eestisse ehitanud? Ma ei taha sellele mõeldagi.
Aga, mis ikkagi juhtuks, kui riik otsustaks krooni siiski devalveerida?
Juhul kui minna krooni devalveerimisele, tuleks teha seda küllaltki sügavalt, et spekulantide hulgas ei tekiks arvamust, et tulemas on veel, kirjutab Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman aasta alguses ilmunud raamatus „The Reuturn of Depression Economics and the Crisisi of 2008“. Tema sõnul tegi just Mehhiko selle vea, et devalveeris 1994. aastal esialgu vaid 15 protsenti ehk vaid poole sellest, mida analüütikud olid varem soovitanud. Seega peaks ekspordipotentsiaali suurendamiseks krooni devalveerima vähemalt 30 protsenti, ilmselt aga veelgi rohkem.
Pühapäeval saab Eestil viis aastat Euroopa valuutavahetussüsteemi Erm-2 liikmeks olemist. Sellega võttis Eesti kohustuse hoida krooni kursi euro suhtes stabiilsena, mis tähendab et krooni kursi kõikumine euro suhtes ei või ületada 15 protsenti. Kuna euroga liitumuse üheks tinguimuseks on valuutavahetusüsteemis olemist vähemalt kahks aastat, tähendaks devalveerimine koheselt ka hüvastijättu euroga päris pikaks ajaks. Ma kardan, et see lükkuks edasi mitte kaks aastat, vaid tunduvalt rohkem. Ärme unusta, et neli aastat tagasi olime me Euroopa imelapsed, nüüd on meil aga hoopis murelaste staatus, mis tähendab, et ka süsteemi võetaks meid vastu pikkade hammastega.
Hukatuslikuks muudaks aga devalveerimine paljude ettevõtete ja inimeste jaoks, kes on võtnud pankadest laenu.
Nimelt on meie laenuturu üheks eripäraks asjaolu, et kohalikus valuutas (kroonis) antud laenude maht on alla 15 protsendi laenude kogumahust ning ettevõtete laenudest moodustavad valuutalaenud koguni 90 protsenti. Pangad surusid valuutariski täielikult laenuvõtjate kaela. Kuna riik on pea 20 aastat kinnitanud, et krooni kurss euro suhtes on kindel, lasid kliendid sellel ka sündida. Krooni devalveerimisel muutuksid nende inimeste ja ettevõtete jaoks laenukoormus kohe kolmandiku võrra kallimaks.
Eestis on umbes 150 tuhat eluasemelaenu võtjat. Kuna buumi ajal lasti nõudeid laenuvõtjatele nii lõdvaks kui võimalik, on paljud neist väga suure riskiga kliendid. Krooni devalveerimisele lisaks 100 tuhandele töötule ilmselt veel sama palju oma kodust ilma jääjaid. Vaevalt, et see meie majandusele kasuks tuleb.
Rootsi krooni kurss on langenud euro suhtes aastaga ligi 20, vahepeal isegi 25 protsenti, aga seni pole kuulda olnud, et õnn oleks saabunud rootslaste õuele.
Mina kardan, et krooni devalveerimine toob endaga kaasa soovitule risti vastupidise tulemuse ehk ainult häda ja viletsuse.
Kui Äripäev 2007. aasta novembris kirjutas kaaneloo kummitavast D-päevast, kirjutas Eestis enim ekspluateeritud finantsarvaja Kristjan Lepik oma investeerimisportaalis, et oleme paraja ämbriga maha saanud. Veidi enam kui aasta hiljem kuulsin raadios sama mehe seisukohta, et Eesti majanduse päästmiseks on vaid kaks võimalust, millest üks on krooni devalveerimine.
Pole möödunud aastatki kui tabuteemast (eestlased pole ju kunagi söandanud saatana nime suhu võtta) on vähem kui aastaga saanud messias ning meie majanduse päästja.
Muidugi, pealtnäha oleks krooni devalveerimisel ehk tõesti jumet. On ju taoline radikaalne käik andnud paljudele riikide (Soome ja Rootsi üheksakümnendate alguses, Venemaa, Tai, Mehhiko ning Argentiina sama kümnendi lõpus) majandustele uue hingamise. Igasuguse valuuta nõrgenemine ekspordipartneri valuuta suhtes tekitab konkurentsieelise, on aabitsatõde ning töötas eelpoolnimetatud riikides hästi ka praktikas.
Paraku ei ole seekord meil tegemist tavapärase ehk õpikujuhtumiga. Eelpoolnimetatud olukordades andis devalveerimine positiivse mõju peamiselt sellepärast, et kriis tabas ühte riiki või regiooni. Nüüdse olukorra eripäraks on see, et hädas on kogu maailm ning eksport on ära kukkunud igal pool. Tegemist on kurioosse olukorraga, kus suuremate kannatajate eesotsas on tugeva ekspordiga riigid. Paradoksaalsel kombel oleme saanud eelkõige tänu sellele, et ekspordi osatähtsus on olnud meil nii madal, oma majanduse senise kirstunaela, jooksevkonto bilansi plussi.
Ma kardan, et Eesti majanduslanguse ja tööpuuduse miinused oleks olnud täna tunduvalt suuremad, kui meil oleks tegemist olnud tugevama eksportiva riigiga, kui me tegelikult oleme. Mis oleks juhtunud, kui oleks saanud teoks meie kunagine unistus, et BMW oleks oma tehase Eestisse ehitanud? Ma ei taha sellele mõeldagi.
Aga, mis ikkagi juhtuks, kui riik otsustaks krooni siiski devalveerida?
Juhul kui minna krooni devalveerimisele, tuleks teha seda küllaltki sügavalt, et spekulantide hulgas ei tekiks arvamust, et tulemas on veel, kirjutab Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman aasta alguses ilmunud raamatus „The Reuturn of Depression Economics and the Crisisi of 2008“. Tema sõnul tegi just Mehhiko selle vea, et devalveeris 1994. aastal esialgu vaid 15 protsenti ehk vaid poole sellest, mida analüütikud olid varem soovitanud. Seega peaks ekspordipotentsiaali suurendamiseks krooni devalveerima vähemalt 30 protsenti, ilmselt aga veelgi rohkem.
Pühapäeval saab Eestil viis aastat Euroopa valuutavahetussüsteemi Erm-2 liikmeks olemist. Sellega võttis Eesti kohustuse hoida krooni kursi euro suhtes stabiilsena, mis tähendab et krooni kursi kõikumine euro suhtes ei või ületada 15 protsenti. Kuna euroga liitumuse üheks tinguimuseks on valuutavahetusüsteemis olemist vähemalt kahks aastat, tähendaks devalveerimine koheselt ka hüvastijättu euroga päris pikaks ajaks. Ma kardan, et see lükkuks edasi mitte kaks aastat, vaid tunduvalt rohkem. Ärme unusta, et neli aastat tagasi olime me Euroopa imelapsed, nüüd on meil aga hoopis murelaste staatus, mis tähendab, et ka süsteemi võetaks meid vastu pikkade hammastega.
Hukatuslikuks muudaks aga devalveerimine paljude ettevõtete ja inimeste jaoks, kes on võtnud pankadest laenu.
Nimelt on meie laenuturu üheks eripäraks asjaolu, et kohalikus valuutas (kroonis) antud laenude maht on alla 15 protsendi laenude kogumahust ning ettevõtete laenudest moodustavad valuutalaenud koguni 90 protsenti. Pangad surusid valuutariski täielikult laenuvõtjate kaela. Kuna riik on pea 20 aastat kinnitanud, et krooni kurss euro suhtes on kindel, lasid kliendid sellel ka sündida. Krooni devalveerimisel muutuksid nende inimeste ja ettevõtete jaoks laenukoormus kohe kolmandiku võrra kallimaks.
Eestis on umbes 150 tuhat eluasemelaenu võtjat. Kuna buumi ajal lasti nõudeid laenuvõtjatele nii lõdvaks kui võimalik, on paljud neist väga suure riskiga kliendid. Krooni devalveerimisele lisaks 100 tuhandele töötule ilmselt veel sama palju oma kodust ilma jääjaid. Vaevalt, et see meie majandusele kasuks tuleb.
Rootsi krooni kurss on langenud euro suhtes aastaga ligi 20, vahepeal isegi 25 protsenti, aga seni pole kuulda olnud, et õnn oleks saabunud rootslaste õuele.
Mina kardan, et krooni devalveerimine toob endaga kaasa soovitule risti vastupidise tulemuse ehk ainult häda ja viletsuse.
kolmapäev, 22. juuli 2009
Apple ei ole pelgalt vidinatootja
Apple'i eile avaldatud kolmanda kvartali majandustulemused olid head, nagu viimasel ajal ikka. Aktsia hind reageeris järlkauplemisel 3,6 protsenti. Euroopas oli lõuna ajal aktsia hind 3,7 protsenti plussis.
Tarkinvestoris oli sellega seoses mitu kommentaari, kus kaheldi ettevõtte jätkusuutlikkuses, sest kaua tarbijad suudavad neid vidinaid ikka osta. Kristjan Lepik lisas veel, et paljud "Apple'i investorid on rohkem toodete investorid, kui finantsnumbrite investorid. Aktsiaga kaasas seetõttu alati ka oluline emotsionaalne komponent. Väärtusinvestorile seetõttu ka raskem 160 USD aktsiahinna juurest leida argumente investeerimiseks".
Kahtlused on muidugi põhjendatud, kuid minu arvates tuleks pöörata tähele asjaolule, et Apple ei ole pelgalt vidinatootja, vaid tootearendus järgib väga selget strateegiat, mille Steve Jobs formuleeris 2001. aasta jaanuaris toimunud Macworldil. Selleks on digitaalne sõlm (Digital Hub), millega kõik need nn vidinad seotud on. Sõlmeks on loomulikult Mac-arvuti.
Ehkki Apple TV on Jobsi sõnul praegu vaid hobi, tundub mulle, et mõne aasta pärast on just see valdkond. Forrester Research kirjutas eelmise aasta juunis ilmunud raportis, et aastaks 2013 on Apple oma toodetega vallutanud kodude kõik toad. Uute toodetena pakuvad analüütikud välja seinale paigutatavad raamid, kus on kõrglahutusvõimega ekraanid ja kõlarid, kus saab vaadata pilte, filme ja mängida muusikat. Analoogilisi tooteid jagub magamistuppa ja mujale. Tegelikult on kõik taolised tooted juba olemas, kuid Apple on kõige paremini võimeline looma kogu süsteemi üheks tervikuks.
Investoritele soovitan lugeda Leander Kahney raamatut Inside Steve's Brain. Raamat on väikeseformaadiline, mistõttu võiks olla ka jõukohane neile, kes väga suured raamatusõbrad ei ole.
http://www.amazon.com/Inside-Steves-Brain-Leander-Kahney/dp/1591841984#
Mis puutub Lepiku väitesse, et investorid on rohkem toodete, kui numbrite investorid, siis see kehtib eelkõige jaeinvestorite kohta. Tänapäeval on aga jaeinvestorite osa suuremal osal aktsiaturgudest (erandiks on siin Hiina) üliväike. Aktsia hinna määravad ära ikka institutsionaalsed investorid.
Tarkinvestoris oli sellega seoses mitu kommentaari, kus kaheldi ettevõtte jätkusuutlikkuses, sest kaua tarbijad suudavad neid vidinaid ikka osta. Kristjan Lepik lisas veel, et paljud "Apple'i investorid on rohkem toodete investorid, kui finantsnumbrite investorid. Aktsiaga kaasas seetõttu alati ka oluline emotsionaalne komponent. Väärtusinvestorile seetõttu ka raskem 160 USD aktsiahinna juurest leida argumente investeerimiseks".
Kahtlused on muidugi põhjendatud, kuid minu arvates tuleks pöörata tähele asjaolule, et Apple ei ole pelgalt vidinatootja, vaid tootearendus järgib väga selget strateegiat, mille Steve Jobs formuleeris 2001. aasta jaanuaris toimunud Macworldil. Selleks on digitaalne sõlm (Digital Hub), millega kõik need nn vidinad seotud on. Sõlmeks on loomulikult Mac-arvuti.
Ehkki Apple TV on Jobsi sõnul praegu vaid hobi, tundub mulle, et mõne aasta pärast on just see valdkond. Forrester Research kirjutas eelmise aasta juunis ilmunud raportis, et aastaks 2013 on Apple oma toodetega vallutanud kodude kõik toad. Uute toodetena pakuvad analüütikud välja seinale paigutatavad raamid, kus on kõrglahutusvõimega ekraanid ja kõlarid, kus saab vaadata pilte, filme ja mängida muusikat. Analoogilisi tooteid jagub magamistuppa ja mujale. Tegelikult on kõik taolised tooted juba olemas, kuid Apple on kõige paremini võimeline looma kogu süsteemi üheks tervikuks.
Investoritele soovitan lugeda Leander Kahney raamatut Inside Steve's Brain. Raamat on väikeseformaadiline, mistõttu võiks olla ka jõukohane neile, kes väga suured raamatusõbrad ei ole.
http://www.amazon.com/Inside-Steves-Brain-Leander-Kahney/dp/1591841984#
Mis puutub Lepiku väitesse, et investorid on rohkem toodete, kui numbrite investorid, siis see kehtib eelkõige jaeinvestorite kohta. Tänapäeval on aga jaeinvestorite osa suuremal osal aktsiaturgudest (erandiks on siin Hiina) üliväike. Aktsia hinna määravad ära ikka institutsionaalsed investorid.
teisipäev, 14. juuli 2009
Ei ole parem kui Buffett
Kui ma mõnik aeg tagasi kolleegidele oma portfelli eelmiste aastate tootlustest rääkisin, arvasid nad (mõningase irooniaga), et siis olen ma küll parem kui Buffett. Kui aus olla, siis ma ka ise arvasin, et minu porfell on käitunud paremini. Täna otsustasin siis lõpuks seda kontrollida.
Arvutasin, mis oleks minu ja Buffetti portfelli väärtused, kui kumbki alustanud 1997. aastal (mina alustasin investeerimist sel aastal) 1000 krooniga. Arvutused on tehtud puhtalt aastatootluste põhjal.
Mina Buffett
1997 479 1341
1998 312 1989
1999 588 1999
2000 815 2129
2001 829 1997
2002 1147 2196
2003 1518 2657
2004 2726 2936
2005 5037 3124
2006 4799 3468
2007 6214 3850
2008 2778 3480
neljapäev, 9. juuli 2009
Börsi mainet kahjustab kõige rohkem börs ise
Eilses Äripäevas (vist, sest ma pole paberlehte näinud) kirjutas Tallinna börsi noteerimiskomisjoni liige Kristjan Hänni komisjoni otsust lasta Luterma (endine Kalev) börsilt minema.
Põhimõtteliselt olen ma enamjaolt Hänniga nõus, aga nõustuda ei saa arvamusartikli pealkirjaga "Kruuda kahjustas börsi mainet". Börsi mainet kahjustab eelkõige börs ise, olles mannetu sundimaks börsiettevõtteid käituma investorisõbralikena ning ka börsi reglemendsi on naljakaid ja kummalisi nõudeid.
Tõsi, Luterma/Kalev on olnud kaugel sellest, mida me börsettevõttena näha tahaksime. Kvartaliruannete esitamine on toimunud pea alati tähtaja viimasel minutil või hiljem. Mulle tundub, et Kalevi noteerimine oleks tulnud börsil lõpetada juba aastaid tagasi ning mitte Kruuda, vaid Börsi initsiatiivil.
Kalevi puhul on mul kõige vähem etteheiteid just selle lahkumisele börsilt. Mäletatavasti tegi Kruuda väikeaktsionäridele pakkumise kaks aastat tagasi, mille ma ise vastu võtsin ja soovitasin ka teistel seda teha. Paraku suurem osa investoritest seda ei teinud ja täna on ettevõttel endiselt tuhatkond investorit. Peamiselt on põhjusi kaks. Suurem osa neist on ilmselt kunagi Kalevi erastamisel aktsionärideks saanud väikeinvestorid, kellel sisuliselt investeerimiskogemus puudub. Teine grupp investoreid on need, kes lootsid spekuleerida suurele rahavoole, mis oleks tekkinud toiduainetetööstuse osa müümisest Altale ehk Rahumaale
Minu meelst on Börsile vaata, et kõige suuremat kahju teinud noteerimiskomisjon ise, tänu kellele on börsinimekirjas kohtutoimik nimega Järvevana ning maalapp nimega Trigon PD.
Põhimõtteliselt olen ma enamjaolt Hänniga nõus, aga nõustuda ei saa arvamusartikli pealkirjaga "Kruuda kahjustas börsi mainet". Börsi mainet kahjustab eelkõige börs ise, olles mannetu sundimaks börsiettevõtteid käituma investorisõbralikena ning ka börsi reglemendsi on naljakaid ja kummalisi nõudeid.
Tõsi, Luterma/Kalev on olnud kaugel sellest, mida me börsettevõttena näha tahaksime. Kvartaliruannete esitamine on toimunud pea alati tähtaja viimasel minutil või hiljem. Mulle tundub, et Kalevi noteerimine oleks tulnud börsil lõpetada juba aastaid tagasi ning mitte Kruuda, vaid Börsi initsiatiivil.
Kalevi puhul on mul kõige vähem etteheiteid just selle lahkumisele börsilt. Mäletatavasti tegi Kruuda väikeaktsionäridele pakkumise kaks aastat tagasi, mille ma ise vastu võtsin ja soovitasin ka teistel seda teha. Paraku suurem osa investoritest seda ei teinud ja täna on ettevõttel endiselt tuhatkond investorit. Peamiselt on põhjusi kaks. Suurem osa neist on ilmselt kunagi Kalevi erastamisel aktsionärideks saanud väikeinvestorid, kellel sisuliselt investeerimiskogemus puudub. Teine grupp investoreid on need, kes lootsid spekuleerida suurele rahavoole, mis oleks tekkinud toiduainetetööstuse osa müümisest Altale ehk Rahumaale
Minu meelst on Börsile vaata, et kõige suuremat kahju teinud noteerimiskomisjon ise, tänu kellele on börsinimekirjas kohtutoimik nimega Järvevana ning maalapp nimega Trigon PD.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
