Eesti investorite püha usk maavaradesse

Tänase Äripäeva esikaane foto allkirjaks on toimetaja nimetanud Gild Arbitrage fondi suurimaks rikkuseks uurimis- ja kaevanduslitsentse Armeenias. Fotol näha kastivirn puursüdamikega ning kaaneloo artiklist selgub, et praegu tegeleb kohapeal olev ettevõte uuringutöödega.

Gildi meeste näol pole ainukestega Eesti finantssektori maastikul, kelle silmad lähevad erutusest põlema, kui nad kuulevad sõnu maavara, kaevandamine, maardla jmt. Mulle meenub vähem kui kolm aastat tagasi toonase Suprema korraldatud üritus klientidele nimetusega Kullapalavik, kus tutvustati investeerimisvõimalusi endise Nõukogude Liidu riikidesse. Eelkõige nägid nad suuremaid võimalusi maavaradega seotud tööstusharudes. Kuna 2006. aasta lõpus kestis toorainete hinnaralli täie hooga, olid taolised mõtted üsna loogilised. Kui ma aga presentatsiooni teinud Veikko Maripuult, kui nad võivad usaldada Kesk-Aasia nafta- ja maavarade leiukohtade usaldusväärsuse kohta, siis ei osanud ta suurt muud vastata, et tegemist on auditeeritud leiukohtadega. Kes neid leiukohti auditeeris ning kas audiitorid on selles valdkonnas ka pädevad, kordas ta lihtsalt taas - leiukohad on auditeeritud.

Maavarade leiukohtade uurimine on üsna keeruline ning sellega tegelevaid firmasid on raske kontrollida. 1997. aastal teatas Kanada firma Bre-X Minerals maailma suurimast kullaleiukohast Indoneesia vihmametsades, pärast mida kerkis aktsia hind sadu kordi. Hiljem selgus, et firma läks välja teadliku pettuseni ning sellest kujunes kõigi aegade suurim mäetööstusega seotud finantsskandaal. Väga tihti toimub ka firmade tegevus džungliseaduste järgi. Isegi sellistes tsiviliseeritud riikides nagu Kanada ja Austraalia ei erine olukord kullapalaviku aegadest. Raamatud Kanada teemandileiukohtade avastamistest 1980.-1990. aastatel meenutavad kohati tõelisi seiklusjutte, kust ei puudu spioneerimine ega vägivald. Ometi oli tegemist tuntud suurkorporatsioonidega, nagu DeBeers, BHP Billiton Rio Tinto.

Kui mina koolis käisin siis räägiti, et riigi suurimaks rikkuseks on maavarad. Nõukogude Liidu majandust silmas pidades ei saanudki siis muud rääkida. Tundub, et see teadmine on jäänud meile geenidesse, sest maavaradega kindla peale rikkaks saamisse usuvad pimesi ka need, kes on saanud oma hariduse juba uuel ajal.

Minu soovitus investoritele. Enne kui osta fondi, kes investeerivad märkimisväärselt maavarade otsimisega seotud ettevõtetesse, tuleks küsida fondijuhilt, kas nad teavad, mis asjad on maavarade prognoossed varud ja tõestatud varud või mis asi on proovi soolamine.