Nädalavahetusel avaldas arvamust endise Hansapanga endine juht Indrek Neivelt, et olukorras, kus majandus kukub 15-16%, euro poole jooksmine riskantne ettevõtmine. Arvamus muutus kiiresti väga loetavaks ning aktiivselt kommenteeritavateks pea kõikides
info- ja uudisteportaalides. Tegemist on mehega, kel on endiselt autoriteeti.
Ei tahaks praegu euro kasutuselevõtu kiiruse ja hinna üle diskuteerima hakata, mind on juba mitu aastat vaevanud mõte, kui palju Indrek Neivelti arvamus ka täna väärt on.
Neivelt tõusis väga autoriteetseks arvamusliidriks koos Hansapanga tõusuga Baltimaade suurimaks pangaks ja ilmselt üheks edukaimaks ettevõtteks regioonis. Pärast seda, kui ta oli pangajuhi kohalt lahkuma sunnitud, pole tal ju n.ö. tõsist ametikohta olnudki. Pole ju St Petersburgi panga nõukogu esimehe koht ju väga tõsiseltvõetav. Sisuliselt on Neivelt olnud töötu pea neli ja pool aastat.
Kui tahad olla jätkuvalt tipparvaja, pead olema ka tipptegija. See on nagu tippsport, kus tippvormis olekuks pead pidevalt võistlustel osalema. Kui tahad olla autoriteetne ettevõtja, pead juhtima tippettevõttet, kus tunnetad teravat konkurentsi. Mulle tundub, et Neivelti ettevõtted kipuvad spordi analoogi kasutades külatasemel olevat.
Näiteks Nokia endine juht Jorma Ollila ei ole samuti enam aktiivselt tegev, aga tema on eelmise aasta maailma suurima ettevõtte Royal Dutch Shell ja Nokia nõukogu esimees, millele lisandub terve rida muid ühiskondlikke ettevõtmisi. Isegi kaks maailma tippettevõtte nõukogu esimehe kohta ei ole tema jaoks täis töökoht.
Neivelti vormi allakäiku näitab päris hästi ka Arengufondi nõukogu juhi koht, kus ta vist eriti hakkama ei saanud. Rahul ei ole selle asutusega ei ajakirjandus ega ka ettevõtjad (vähmalt need, kellega mina olen rääkinud ja kellel võiks selle asutusega pistmist olla).
Siit minu soovitus Neiveltile: kiiresti korralik töökoht leida. Vastasel kohal ei võeta teda enam tõsiselt.
esmaspäev, 17. august 2009
kolmapäev, 5. august 2009
Balti riigid Financial Timesis
Ei ole just sagedane nähtus, kus majanduslehes Financial Times ilmub kahel järjestikusel päeval kolumn Balti riikide kohta. Sel nädalal see just juhtus.
Eile ilmunud Gideon Rachmani kolumn "Euroopa valmistub Balti pauguks" http://www.ft.com/cms/s/0/b497f5b6-8060-11de-bf04-00144feabdc0.html sai meie meedias laia kajastuse. Täielikult jäi aga tähelepanuta päev varem FT fonditööstuse (nii nad seda nimetavad) lisalehe FTfm ilmud John Dizardi kolumn "Kas Balti valuutad jäävad seotuks euroga (Will the Baltic states keep the euro peg?) http://www.ft.com/cms/s/0/6116717c-7f4f-11de-85dc-00144feabdc0.html.
Mul oli au ja õnn viimase kolumni autoriga (USAs asuva kolumnisti John Dizardiga) artikli ettevalmistamisel pikalt vestelda. Pea tunni kestnud telefonikõne jättis mulje, et tema esialgne kolumni idee oli soovitada Balti riikide valuutadel eurost lahti siduda. Ta millegipärast arvas, et krooni kursist vabaks laskmine on teatud elanikkonna hulgas (äriringkkonnad, noored ja maailmas rohkem ringi liikuvad inimesed) populaarne. Ainult, et valitsus ei soovi seda millegipärast teha.
Aga võib olla ei oli kolumn ka alguses planeeritud selline nagu lõpuks tuli, sest telefonivetluse lõpus lausus ta siiski, et kui ta oleks Eesti peaminister, laseks ta krooni kursi vabaks.
Ja kui ma lõpuks laususin, et huvitaval kombel soovitavad välismaa analüütikud krooni devalveerida või kursi vabaks lasta, siis kohalikud analüütikud seda ei soovita, avaldas ta imestust, sest kõik on nad õppinud ühtedes ja samades ülikoolides.
Siit sain ma veel kord kinnitust oma vanale hüpoteesile, et mitte ainult investorid ei liigu karja kaupa, vaid seda teevad ka analüütikud.
Eile ilmunud Gideon Rachmani kolumn "Euroopa valmistub Balti pauguks" http://www.ft.com/cms/s/0/b497f5b6-8060-11de-bf04-00144feabdc0.html sai meie meedias laia kajastuse. Täielikult jäi aga tähelepanuta päev varem FT fonditööstuse (nii nad seda nimetavad) lisalehe FTfm ilmud John Dizardi kolumn "Kas Balti valuutad jäävad seotuks euroga (Will the Baltic states keep the euro peg?) http://www.ft.com/cms/s/0/6116717c-7f4f-11de-85dc-00144feabdc0.html.
Mul oli au ja õnn viimase kolumni autoriga (USAs asuva kolumnisti John Dizardiga) artikli ettevalmistamisel pikalt vestelda. Pea tunni kestnud telefonikõne jättis mulje, et tema esialgne kolumni idee oli soovitada Balti riikide valuutadel eurost lahti siduda. Ta millegipärast arvas, et krooni kursist vabaks laskmine on teatud elanikkonna hulgas (äriringkkonnad, noored ja maailmas rohkem ringi liikuvad inimesed) populaarne. Ainult, et valitsus ei soovi seda millegipärast teha.
Aga võib olla ei oli kolumn ka alguses planeeritud selline nagu lõpuks tuli, sest telefonivetluse lõpus lausus ta siiski, et kui ta oleks Eesti peaminister, laseks ta krooni kursi vabaks.
Ja kui ma lõpuks laususin, et huvitaval kombel soovitavad välismaa analüütikud krooni devalveerida või kursi vabaks lasta, siis kohalikud analüütikud seda ei soovita, avaldas ta imestust, sest kõik on nad õppinud ühtedes ja samades ülikoolides.
Siit sain ma veel kord kinnitust oma vanale hüpoteesile, et mitte ainult investorid ei liigu karja kaupa, vaid seda teevad ka analüütikud.
esmaspäev, 3. august 2009
Olympicu aktsiast saigi kasiino
Täna teatas Olympic, et sesoses Ukraina tütarettevõtete likvideerimisega, sai ettevõte sealt 210,5 miljonit krooni kahjumit. Eks homme seisab OEG aktsial ees taas suur väljamüük.
Olympicu aktsia veidi vähem kui kolm aastat kestnud ajalugu vaadates tuleb tõdeda, et tollases IPO-eelses kolumnis suutsin olla lausa prohvet. "Olympicu aktsiast saab kasiino," oli 23. oktoobril ehk ettevõtte esimesel kauplemispäeval ilmunud koluimni pealkirja.
Üks lõik sellest loost:
"Mäletate, kui kevadel otsustas Tallinna linnapea Jüri Ratas äkki, et kasiinode vilkuvad tuled peavad kaduma, ja peagi nad ka kadusid? Ma arvan, et Eesti ja isegi Tallinn on piisavalt õigusriik, et kasiinondust reguleerivaid akte iga ametniku suva kohaselt väga lihtsalt vastu võtta ei saaks. Aga kui taolised üleöö tekkinud määrused on võimalikud tänases Eestis, mida võib siis oodata Olympicu jaoks perspektiivsetel Ukraina ning Valgevene turgudel? "
Kes ikka koera saba kergitab, kui ise seda ei tee.
Lugu ise on siin:
http://www.aripaev.ee/3382/rt_komm_338203.html
Olympicu aktsia veidi vähem kui kolm aastat kestnud ajalugu vaadates tuleb tõdeda, et tollases IPO-eelses kolumnis suutsin olla lausa prohvet. "Olympicu aktsiast saab kasiino," oli 23. oktoobril ehk ettevõtte esimesel kauplemispäeval ilmunud koluimni pealkirja.
Üks lõik sellest loost:
"Mäletate, kui kevadel otsustas Tallinna linnapea Jüri Ratas äkki, et kasiinode vilkuvad tuled peavad kaduma, ja peagi nad ka kadusid? Ma arvan, et Eesti ja isegi Tallinn on piisavalt õigusriik, et kasiinondust reguleerivaid akte iga ametniku suva kohaselt väga lihtsalt vastu võtta ei saaks. Aga kui taolised üleöö tekkinud määrused on võimalikud tänases Eestis, mida võib siis oodata Olympicu jaoks perspektiivsetel Ukraina ning Valgevene turgudel? "
Kes ikka koera saba kergitab, kui ise seda ei tee.
Lugu ise on siin:
http://www.aripaev.ee/3382/rt_komm_338203.html
reede, 31. juuli 2009
Viieprotsendilisest majanduskasvust on vähe
Minu eilsele kommentaarile Tallinna börsilanguse lõppemise kohta lisas omapoolse märkuse Rootsi päritolu investor Stefan Andersson, et tema ootab 2010. aasta majanduskasvuks 5 protsenti. Põhjenduseks toob ta finantskriisijärgse põrke.
Ma olen põhimõtteliselt Stefaniga nõus, et pärast sügavat langust võib mingi põrge tulla, aga ma ei usu, et see majanduskasv saab olema jätkusuutlik. Selleks, et järgmise kümne aasta keskmine majandukasv oleks keskmiselt 7 protsenti (nagu arvas üks teine kommentaator) peaks olema mingi katalüsaator. Praegu ma sellist katalüsaatorit ei näe (Euroopa Liidu miljarditest jääb väheks ja selle kasutamine on on ilmselt ebaefektiivne).
Muidugi võib juhtuda, et mingi ettevõte hakkab nagu Skype tähena särama ning seetõttu hakkab tulema uusi investeeringuid ehk teisisõnu leiame oma Nokia. Kuna Eesti majandus on väike ja keskkond endiselt atraktiivne, on see võimalus täiesti olemas, aga siiski vähetõenäoline.
Täna küsiti mult, kas usun V-kujuline majanduskasvu taastumisse. Eestis usun ma pigem L-kujulisse taastumisse ja see kestab ilmselt vähemalt 10-15 aastat. Majanduskasv saab olema alla viie protsendi, aga sellest on aktsiaturult korralikuks tõusuks ilmselt liiga vähe.
Ma olen põhimõtteliselt Stefaniga nõus, et pärast sügavat langust võib mingi põrge tulla, aga ma ei usu, et see majanduskasv saab olema jätkusuutlik. Selleks, et järgmise kümne aasta keskmine majandukasv oleks keskmiselt 7 protsenti (nagu arvas üks teine kommentaator) peaks olema mingi katalüsaator. Praegu ma sellist katalüsaatorit ei näe (Euroopa Liidu miljarditest jääb väheks ja selle kasutamine on on ilmselt ebaefektiivne).
Muidugi võib juhtuda, et mingi ettevõte hakkab nagu Skype tähena särama ning seetõttu hakkab tulema uusi investeeringuid ehk teisisõnu leiame oma Nokia. Kuna Eesti majandus on väike ja keskkond endiselt atraktiivne, on see võimalus täiesti olemas, aga siiski vähetõenäoline.
Täna küsiti mult, kas usun V-kujuline majanduskasvu taastumisse. Eestis usun ma pigem L-kujulisse taastumisse ja see kestab ilmselt vähemalt 10-15 aastat. Majanduskasv saab olema alla viie protsendi, aga sellest on aktsiaturult korralikuks tõusuks ilmselt liiga vähe.
teisipäev, 28. juuli 2009
Ees seisab madalate marginaalide ajastu
Peeter Koppel olevat eile Vikerraadios ennustanud, et nii Eestit kui ka teisi arenenud riike võib oodata ees pikk ja raske periood, kus kulutamisel tuleb keskenduda säästmisele.
Millegipärast on juhtunud nii, et reeglina minu vaated erinevad Peetri omast, kuid seekord on üks neid harvaesinevaid juhtumeid, mil ma temaga nõus olen.
PIMCO Bill Gross nimetas eelseivat perioodi "uueks normaalseks" olukorraks, kus kasv on väike, marginaalid madalamad, investeeringute tulud väiksemad, kui eelneval paaril dekaadil. Sellega tuleb arvestada ka investeerimisotsuseid tehes.
Ka mina olen rääkinud tuttavatele (kes viitsivad kuulda), et sellist kiiret majanduskasvu, nagu me eelmised pea kakskümmend aastat nautisime, me ilmselt lähima 10-5 aasta jooksul ei näe.
Arvan, et madala kasvuga perioodidel hakkavad terad sõkaldest selgemalt eralduma. Investeerimisotsuste tegemisel ei piisa enam ahvi meetodist, kus tõusva turu perioodil ei olnud suurt vahet, millise ettevõtte aktsiad osta või millise fondi osakuid soetada. Kõik läks ülesmäge ja fondide tootluste erinevused olid tingitud pigem juhusest kui fondijuhtide oskustest.
Ma usun küll, et lähiaastad toovad siin kaasa suuri muutusi. Nii mõndagi fondijuhti ootab ees tõhetk, kus saab selgeks, mida ta tegelikult väärt on.
Millegipärast on juhtunud nii, et reeglina minu vaated erinevad Peetri omast, kuid seekord on üks neid harvaesinevaid juhtumeid, mil ma temaga nõus olen.
PIMCO Bill Gross nimetas eelseivat perioodi "uueks normaalseks" olukorraks, kus kasv on väike, marginaalid madalamad, investeeringute tulud väiksemad, kui eelneval paaril dekaadil. Sellega tuleb arvestada ka investeerimisotsuseid tehes.
Ka mina olen rääkinud tuttavatele (kes viitsivad kuulda), et sellist kiiret majanduskasvu, nagu me eelmised pea kakskümmend aastat nautisime, me ilmselt lähima 10-5 aasta jooksul ei näe.
Arvan, et madala kasvuga perioodidel hakkavad terad sõkaldest selgemalt eralduma. Investeerimisotsuste tegemisel ei piisa enam ahvi meetodist, kus tõusva turu perioodil ei olnud suurt vahet, millise ettevõtte aktsiad osta või millise fondi osakuid soetada. Kõik läks ülesmäge ja fondide tootluste erinevused olid tingitud pigem juhusest kui fondijuhtide oskustest.
Ma usun küll, et lähiaastad toovad siin kaasa suuri muutusi. Nii mõndagi fondijuhti ootab ees tõhetk, kus saab selgeks, mida ta tegelikult väärt on.
reede, 24. juuli 2009
Eesti investorite püha usk maavaradesse
Tänase Äripäeva esikaane foto allkirjaks on toimetaja nimetanud Gild Arbitrage fondi suurimaks rikkuseks uurimis- ja kaevanduslitsentse Armeenias. Fotol näha kastivirn puursüdamikega ning kaaneloo artiklist selgub, et praegu tegeleb kohapeal olev ettevõte uuringutöödega.
Gildi meeste näol pole ainukestega Eesti finantssektori maastikul, kelle silmad lähevad erutusest põlema, kui nad kuulevad sõnu maavara, kaevandamine, maardla jmt. Mulle meenub vähem kui kolm aastat tagasi toonase Suprema korraldatud üritus klientidele nimetusega Kullapalavik, kus tutvustati investeerimisvõimalusi endise Nõukogude Liidu riikidesse. Eelkõige nägid nad suuremaid võimalusi maavaradega seotud tööstusharudes. Kuna 2006. aasta lõpus kestis toorainete hinnaralli täie hooga, olid taolised mõtted üsna loogilised. Kui ma aga presentatsiooni teinud Veikko Maripuult, kui nad võivad usaldada Kesk-Aasia nafta- ja maavarade leiukohtade usaldusväärsuse kohta, siis ei osanud ta suurt muud vastata, et tegemist on auditeeritud leiukohtadega. Kes neid leiukohti auditeeris ning kas audiitorid on selles valdkonnas ka pädevad, kordas ta lihtsalt taas - leiukohad on auditeeritud.
Maavarade leiukohtade uurimine on üsna keeruline ning sellega tegelevaid firmasid on raske kontrollida. 1997. aastal teatas Kanada firma Bre-X Minerals maailma suurimast kullaleiukohast Indoneesia vihmametsades, pärast mida kerkis aktsia hind sadu kordi. Hiljem selgus, et firma läks välja teadliku pettuseni ning sellest kujunes kõigi aegade suurim mäetööstusega seotud finantsskandaal. Väga tihti toimub ka firmade tegevus džungliseaduste järgi. Isegi sellistes tsiviliseeritud riikides nagu Kanada ja Austraalia ei erine olukord kullapalaviku aegadest. Raamatud Kanada teemandileiukohtade avastamistest 1980.-1990. aastatel meenutavad kohati tõelisi seiklusjutte, kust ei puudu spioneerimine ega vägivald. Ometi oli tegemist tuntud suurkorporatsioonidega, nagu DeBeers, BHP Billiton Rio Tinto.
Kui mina koolis käisin siis räägiti, et riigi suurimaks rikkuseks on maavarad. Nõukogude Liidu majandust silmas pidades ei saanudki siis muud rääkida. Tundub, et see teadmine on jäänud meile geenidesse, sest maavaradega kindla peale rikkaks saamisse usuvad pimesi ka need, kes on saanud oma hariduse juba uuel ajal.
Minu soovitus investoritele. Enne kui osta fondi, kes investeerivad märkimisväärselt maavarade otsimisega seotud ettevõtetesse, tuleks küsida fondijuhilt, kas nad teavad, mis asjad on maavarade prognoossed varud ja tõestatud varud või mis asi on proovi soolamine.
Gildi meeste näol pole ainukestega Eesti finantssektori maastikul, kelle silmad lähevad erutusest põlema, kui nad kuulevad sõnu maavara, kaevandamine, maardla jmt. Mulle meenub vähem kui kolm aastat tagasi toonase Suprema korraldatud üritus klientidele nimetusega Kullapalavik, kus tutvustati investeerimisvõimalusi endise Nõukogude Liidu riikidesse. Eelkõige nägid nad suuremaid võimalusi maavaradega seotud tööstusharudes. Kuna 2006. aasta lõpus kestis toorainete hinnaralli täie hooga, olid taolised mõtted üsna loogilised. Kui ma aga presentatsiooni teinud Veikko Maripuult, kui nad võivad usaldada Kesk-Aasia nafta- ja maavarade leiukohtade usaldusväärsuse kohta, siis ei osanud ta suurt muud vastata, et tegemist on auditeeritud leiukohtadega. Kes neid leiukohti auditeeris ning kas audiitorid on selles valdkonnas ka pädevad, kordas ta lihtsalt taas - leiukohad on auditeeritud.
Maavarade leiukohtade uurimine on üsna keeruline ning sellega tegelevaid firmasid on raske kontrollida. 1997. aastal teatas Kanada firma Bre-X Minerals maailma suurimast kullaleiukohast Indoneesia vihmametsades, pärast mida kerkis aktsia hind sadu kordi. Hiljem selgus, et firma läks välja teadliku pettuseni ning sellest kujunes kõigi aegade suurim mäetööstusega seotud finantsskandaal. Väga tihti toimub ka firmade tegevus džungliseaduste järgi. Isegi sellistes tsiviliseeritud riikides nagu Kanada ja Austraalia ei erine olukord kullapalaviku aegadest. Raamatud Kanada teemandileiukohtade avastamistest 1980.-1990. aastatel meenutavad kohati tõelisi seiklusjutte, kust ei puudu spioneerimine ega vägivald. Ometi oli tegemist tuntud suurkorporatsioonidega, nagu DeBeers, BHP Billiton Rio Tinto.
Kui mina koolis käisin siis räägiti, et riigi suurimaks rikkuseks on maavarad. Nõukogude Liidu majandust silmas pidades ei saanudki siis muud rääkida. Tundub, et see teadmine on jäänud meile geenidesse, sest maavaradega kindla peale rikkaks saamisse usuvad pimesi ka need, kes on saanud oma hariduse juba uuel ajal.
Minu soovitus investoritele. Enne kui osta fondi, kes investeerivad märkimisväärselt maavarade otsimisega seotud ettevõtetesse, tuleks küsida fondijuhilt, kas nad teavad, mis asjad on maavarade prognoossed varud ja tõestatud varud või mis asi on proovi soolamine.
neljapäev, 23. juuli 2009
Devalveerimine tooks vaid häda ja viletsuse
Juuni lõpus ilmus ÄP-s minu kolumn selle kohta, mida ma arvan krooni devalveerimisest. Online'i seda millegipärast ei pandud. Panen siia algse toimetamata variandi.
Kui Äripäev 2007. aasta novembris kirjutas kaaneloo kummitavast D-päevast, kirjutas Eestis enim ekspluateeritud finantsarvaja Kristjan Lepik oma investeerimisportaalis, et oleme paraja ämbriga maha saanud. Veidi enam kui aasta hiljem kuulsin raadios sama mehe seisukohta, et Eesti majanduse päästmiseks on vaid kaks võimalust, millest üks on krooni devalveerimine.
Pole möödunud aastatki kui tabuteemast (eestlased pole ju kunagi söandanud saatana nime suhu võtta) on vähem kui aastaga saanud messias ning meie majanduse päästja.
Muidugi, pealtnäha oleks krooni devalveerimisel ehk tõesti jumet. On ju taoline radikaalne käik andnud paljudele riikide (Soome ja Rootsi üheksakümnendate alguses, Venemaa, Tai, Mehhiko ning Argentiina sama kümnendi lõpus) majandustele uue hingamise. Igasuguse valuuta nõrgenemine ekspordipartneri valuuta suhtes tekitab konkurentsieelise, on aabitsatõde ning töötas eelpoolnimetatud riikides hästi ka praktikas.
Paraku ei ole seekord meil tegemist tavapärase ehk õpikujuhtumiga. Eelpoolnimetatud olukordades andis devalveerimine positiivse mõju peamiselt sellepärast, et kriis tabas ühte riiki või regiooni. Nüüdse olukorra eripäraks on see, et hädas on kogu maailm ning eksport on ära kukkunud igal pool. Tegemist on kurioosse olukorraga, kus suuremate kannatajate eesotsas on tugeva ekspordiga riigid. Paradoksaalsel kombel oleme saanud eelkõige tänu sellele, et ekspordi osatähtsus on olnud meil nii madal, oma majanduse senise kirstunaela, jooksevkonto bilansi plussi.
Ma kardan, et Eesti majanduslanguse ja tööpuuduse miinused oleks olnud täna tunduvalt suuremad, kui meil oleks tegemist olnud tugevama eksportiva riigiga, kui me tegelikult oleme. Mis oleks juhtunud, kui oleks saanud teoks meie kunagine unistus, et BMW oleks oma tehase Eestisse ehitanud? Ma ei taha sellele mõeldagi.
Aga, mis ikkagi juhtuks, kui riik otsustaks krooni siiski devalveerida?
Juhul kui minna krooni devalveerimisele, tuleks teha seda küllaltki sügavalt, et spekulantide hulgas ei tekiks arvamust, et tulemas on veel, kirjutab Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman aasta alguses ilmunud raamatus „The Reuturn of Depression Economics and the Crisisi of 2008“. Tema sõnul tegi just Mehhiko selle vea, et devalveeris 1994. aastal esialgu vaid 15 protsenti ehk vaid poole sellest, mida analüütikud olid varem soovitanud. Seega peaks ekspordipotentsiaali suurendamiseks krooni devalveerima vähemalt 30 protsenti, ilmselt aga veelgi rohkem.
Pühapäeval saab Eestil viis aastat Euroopa valuutavahetussüsteemi Erm-2 liikmeks olemist. Sellega võttis Eesti kohustuse hoida krooni kursi euro suhtes stabiilsena, mis tähendab et krooni kursi kõikumine euro suhtes ei või ületada 15 protsenti. Kuna euroga liitumuse üheks tinguimuseks on valuutavahetusüsteemis olemist vähemalt kahks aastat, tähendaks devalveerimine koheselt ka hüvastijättu euroga päris pikaks ajaks. Ma kardan, et see lükkuks edasi mitte kaks aastat, vaid tunduvalt rohkem. Ärme unusta, et neli aastat tagasi olime me Euroopa imelapsed, nüüd on meil aga hoopis murelaste staatus, mis tähendab, et ka süsteemi võetaks meid vastu pikkade hammastega.
Hukatuslikuks muudaks aga devalveerimine paljude ettevõtete ja inimeste jaoks, kes on võtnud pankadest laenu.
Nimelt on meie laenuturu üheks eripäraks asjaolu, et kohalikus valuutas (kroonis) antud laenude maht on alla 15 protsendi laenude kogumahust ning ettevõtete laenudest moodustavad valuutalaenud koguni 90 protsenti. Pangad surusid valuutariski täielikult laenuvõtjate kaela. Kuna riik on pea 20 aastat kinnitanud, et krooni kurss euro suhtes on kindel, lasid kliendid sellel ka sündida. Krooni devalveerimisel muutuksid nende inimeste ja ettevõtete jaoks laenukoormus kohe kolmandiku võrra kallimaks.
Eestis on umbes 150 tuhat eluasemelaenu võtjat. Kuna buumi ajal lasti nõudeid laenuvõtjatele nii lõdvaks kui võimalik, on paljud neist väga suure riskiga kliendid. Krooni devalveerimisele lisaks 100 tuhandele töötule ilmselt veel sama palju oma kodust ilma jääjaid. Vaevalt, et see meie majandusele kasuks tuleb.
Rootsi krooni kurss on langenud euro suhtes aastaga ligi 20, vahepeal isegi 25 protsenti, aga seni pole kuulda olnud, et õnn oleks saabunud rootslaste õuele.
Mina kardan, et krooni devalveerimine toob endaga kaasa soovitule risti vastupidise tulemuse ehk ainult häda ja viletsuse.
Kui Äripäev 2007. aasta novembris kirjutas kaaneloo kummitavast D-päevast, kirjutas Eestis enim ekspluateeritud finantsarvaja Kristjan Lepik oma investeerimisportaalis, et oleme paraja ämbriga maha saanud. Veidi enam kui aasta hiljem kuulsin raadios sama mehe seisukohta, et Eesti majanduse päästmiseks on vaid kaks võimalust, millest üks on krooni devalveerimine.
Pole möödunud aastatki kui tabuteemast (eestlased pole ju kunagi söandanud saatana nime suhu võtta) on vähem kui aastaga saanud messias ning meie majanduse päästja.
Muidugi, pealtnäha oleks krooni devalveerimisel ehk tõesti jumet. On ju taoline radikaalne käik andnud paljudele riikide (Soome ja Rootsi üheksakümnendate alguses, Venemaa, Tai, Mehhiko ning Argentiina sama kümnendi lõpus) majandustele uue hingamise. Igasuguse valuuta nõrgenemine ekspordipartneri valuuta suhtes tekitab konkurentsieelise, on aabitsatõde ning töötas eelpoolnimetatud riikides hästi ka praktikas.
Paraku ei ole seekord meil tegemist tavapärase ehk õpikujuhtumiga. Eelpoolnimetatud olukordades andis devalveerimine positiivse mõju peamiselt sellepärast, et kriis tabas ühte riiki või regiooni. Nüüdse olukorra eripäraks on see, et hädas on kogu maailm ning eksport on ära kukkunud igal pool. Tegemist on kurioosse olukorraga, kus suuremate kannatajate eesotsas on tugeva ekspordiga riigid. Paradoksaalsel kombel oleme saanud eelkõige tänu sellele, et ekspordi osatähtsus on olnud meil nii madal, oma majanduse senise kirstunaela, jooksevkonto bilansi plussi.
Ma kardan, et Eesti majanduslanguse ja tööpuuduse miinused oleks olnud täna tunduvalt suuremad, kui meil oleks tegemist olnud tugevama eksportiva riigiga, kui me tegelikult oleme. Mis oleks juhtunud, kui oleks saanud teoks meie kunagine unistus, et BMW oleks oma tehase Eestisse ehitanud? Ma ei taha sellele mõeldagi.
Aga, mis ikkagi juhtuks, kui riik otsustaks krooni siiski devalveerida?
Juhul kui minna krooni devalveerimisele, tuleks teha seda küllaltki sügavalt, et spekulantide hulgas ei tekiks arvamust, et tulemas on veel, kirjutab Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman aasta alguses ilmunud raamatus „The Reuturn of Depression Economics and the Crisisi of 2008“. Tema sõnul tegi just Mehhiko selle vea, et devalveeris 1994. aastal esialgu vaid 15 protsenti ehk vaid poole sellest, mida analüütikud olid varem soovitanud. Seega peaks ekspordipotentsiaali suurendamiseks krooni devalveerima vähemalt 30 protsenti, ilmselt aga veelgi rohkem.
Pühapäeval saab Eestil viis aastat Euroopa valuutavahetussüsteemi Erm-2 liikmeks olemist. Sellega võttis Eesti kohustuse hoida krooni kursi euro suhtes stabiilsena, mis tähendab et krooni kursi kõikumine euro suhtes ei või ületada 15 protsenti. Kuna euroga liitumuse üheks tinguimuseks on valuutavahetusüsteemis olemist vähemalt kahks aastat, tähendaks devalveerimine koheselt ka hüvastijättu euroga päris pikaks ajaks. Ma kardan, et see lükkuks edasi mitte kaks aastat, vaid tunduvalt rohkem. Ärme unusta, et neli aastat tagasi olime me Euroopa imelapsed, nüüd on meil aga hoopis murelaste staatus, mis tähendab, et ka süsteemi võetaks meid vastu pikkade hammastega.
Hukatuslikuks muudaks aga devalveerimine paljude ettevõtete ja inimeste jaoks, kes on võtnud pankadest laenu.
Nimelt on meie laenuturu üheks eripäraks asjaolu, et kohalikus valuutas (kroonis) antud laenude maht on alla 15 protsendi laenude kogumahust ning ettevõtete laenudest moodustavad valuutalaenud koguni 90 protsenti. Pangad surusid valuutariski täielikult laenuvõtjate kaela. Kuna riik on pea 20 aastat kinnitanud, et krooni kurss euro suhtes on kindel, lasid kliendid sellel ka sündida. Krooni devalveerimisel muutuksid nende inimeste ja ettevõtete jaoks laenukoormus kohe kolmandiku võrra kallimaks.
Eestis on umbes 150 tuhat eluasemelaenu võtjat. Kuna buumi ajal lasti nõudeid laenuvõtjatele nii lõdvaks kui võimalik, on paljud neist väga suure riskiga kliendid. Krooni devalveerimisele lisaks 100 tuhandele töötule ilmselt veel sama palju oma kodust ilma jääjaid. Vaevalt, et see meie majandusele kasuks tuleb.
Rootsi krooni kurss on langenud euro suhtes aastaga ligi 20, vahepeal isegi 25 protsenti, aga seni pole kuulda olnud, et õnn oleks saabunud rootslaste õuele.
Mina kardan, et krooni devalveerimine toob endaga kaasa soovitule risti vastupidise tulemuse ehk ainult häda ja viletsuse.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
