Eesti esimese börsibuumi ajal räägiti, et väikeinvestor saab alati petta. Tookord see ilmselt nii oligi, aga tänaseks on kujunenud olukord, kus väikeinvestoril on märkimisväärsed eelised institutsionaalsete investorite (avatud fondide, pensionifondide riskifondide ja võõrast raha haldavate investeerimisfirmade) ees.
Üsna hiljuti ütles üks pankur minu aktsiaportfelli kommenteerides, et valuutarisk on praktiliselt 100 protsenti. Osaliselt oli tal õigus, sest ma ei öelnud, et tegelikult on mul raha ka hoiustes, mille üle pean eraldi arvestust. Aga isegi kui mul seda ei oleks, on minul eraisikust investorina vabadus võtta suur valuutarisk, mida institutsionaalsel investoril ei ole.
Ma haldan kahte aktsiaportfelli, ühes neist on Apple’i aktsia osakaal liiga suur. Portfelliteooriast lähtudes oleks ma pidanud juba ammu Apple’i osakaalu oma portfellis tugevasti kahandama. Ma saan aga endale seda luksust lubada, et ma Apple’i aktsiaid ei müü (vähemalt esialgu). Kui ma oleks oma portfelli juhtinud „nagu peab“, poleks selle väärtus täna kohe kindlasti absoluutses tipus nagu see praegu on, ning eraisikust investorina oleksin pidanud ka müüdud aktsiatelt saadud tulu eest ka tulumaksu maksma. Lisaks sellele oleksin võinud vabanenud rahaga teha kehva või väga kehva investeeringu.
Juhtusin mõned päevad tagasi lugema, et tänapäeval on investeerimine üks väheseid valdkondi, kus amatöörid võivad väga edukalt konkureerida proffidega ning olla neist isegi edukamad. Ilmselt see nii ongi.
Mulle tundub, et paljud amatööridest ja poolprofessionaalidest investorid väljusid üsna õigel ajal 2007. aasta alguses Tallinna börsilt ning teenisid kenakese kasumi. Institutsionaalsed investorid jäid aga mökutama ning mitmed neist on sunnitud nüüd oma investeeringute päästmiseks panema ettevõtetesse raha juurde.
Erainvestoritel on terve rida eeliseid institutsioonide ees. Enamik fonde võrdlevad oma tootlust mingi indeksiga, erainvestorid võivad jätta oma portfelli tootluse enda teada. Erainvestor võib aktsiaid osta või müüa sekunditega, ilma et see aktsia hinda muudaks, institutsionaalsed peavad seda tegema ettevaatlikult. Tõsi, tulenevalt Tallinna börsi äärmiselt kehvast likviidsusest pole väga lihtne oma positsioone muuta ka suurema portfelliga erainvestoritel.
Erainvestoril ei ole ka klienti kukla taga hingamas, kui tootlus hakkab kehvaks jääma, sest ainus klient on ta ise. Siiski tundub, et meie kliendid on üsna rahulikud ja lepivad seletusega, et „turud on volatiivsed“.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
2 kommentaari:
Jah, kui suur fond hakkab Tallinna börsilt ostma, siis ta ise tekitab börsitõusu, mis omakorda toob veel rohkem raha fondile jne. Niimoodi saab turg fondi poolt moonutatud. Väikeinvestor seevastu, võib just sellisest käitumisest kasu lõigata.
Rootsi suurfondide puhul on hiljuti isegi räägitud, et nad on tugevasti mõjutanud Moskva börsi oma rahavooludega. Selge siis see, et Tallinnas võib fondie tõttu tekkida suuri anomaaliaid.
(Hm, aga kas Apple on hea ost... Kuigi ma pole sekundki analüüsinud julgen ma kahtlustada, et selline aktsia on korraliult üles haibitud)
Muidugi on Apple täna mõnevõrra riskantsevõitu. Aga kui me mõtleme, kuidas ta on turule toonud iPodi, millest sai turuliider,kolm aastat tagasi tuli iPhone, mis võtab mühinal turuosa, iPad on tegemas revolutsiooni ning mina arvan, et ka Apple TVst saab lähima 5-10 aasta pärast asja.
See oli umbes neli aastat tagasi, mil üks tuntud fondijuht mind Apple'i aktsiate omamise eest tugevasti kritiseeris ning ta ise kiitles, et on lühike. Aktsia hind oli siis 60-70 dollari kandis ning aktsiat peeti üles haibitud ühe toote (iPod) firmaks. Apple'i liigsuur osakaal ühes minu portfellis on aktsia hinnatõusu tulemus, mitte et ma seda meeletult ostnud olen. Aktsiaid ostsin ma 5 aastat tagasi ja siis oli portfell tasakaalus.
Venemaa aktsiaturg on tõesti vähelikviidne ning mulle tundub, et Gazpromi ja veel mitme Vene ettevõtet suur turuväärtus on tingitud eelkõige sellepärast, et free float on tagasihoidlik.
Postita kommentaar