Kas meie fondijuhid tunnevad ikka ettevõtteid, kuhu nad investeerivad?

Tallinna börsi juht Andrus Alber muretseb selle pärast, et meie fondijuhid väldivad investeeringuid Eesti ettevõtete aktsiatesse ja eelistavad välismaiseid aktsiaid ning võlakirju.

„Miks suhtutakse Eesti majanduse lipulaevadesse sellise skeptilisusega? Miks arvatakse, et väikeosalus Tallinki, Kaubamaja, Nordeconi, Tallinna Vesi või mõne teise soliidse Eesti ettevõtte omanike ringis oleks riskantsem kui rahapaigutus Kreeka valitsuse võlakirjadesse, Luka Adriatic Property Kinnisvarafondi või mõnda teise piiritagusesse väärtpaberisse?“ kirjutas börsijuht investorharidusportaalis Invest Mentor.

Oleks ju loogiline, et fondijuhid investeeriksid esmajärjekorras just kohalike ettevõtete aktsiatesse ja võlakirjadesse, sest nende kohta on fondijuhtidel kõige rohkem infot.

Aga võib olla just selles ongi asi? Võib olla teavad portfellihaldurid meie ettevõtete kohta palju ja on seetõttu ettevaatlikud. Kohalik finantsturgude kogukond teab ju väga hästi, kuidas suhtlevad ajakirjanduse ja investoritega Tallinki juhid, et enamik börsiettevõtteid ei luba aktsionäride üldkoosolekule pressi, mistõttu peavad meediaettevõtted sinna pääsemiseks ostma ettevõtte aktsiad. Teavad, kuidas meie börsiettevõtted lükkavad kvartaliaruande esitamise reeglina viimase päeva õhtutundidele. Näiteks eelmise aasta viimase kvartali aruande esitas veebruarikuu viimasel tööpäeval kaheksa börsifirmat, neist kaks, Ekspress Grupp ja Silvano FG pärast kelle seitset õhtul ning eelviimasel tööpäeval kolm.

Tegemist oleks nagu väga lähedalt peeglisse vaatamisega: kõik kortsud ja vinnid on väga hästi näha, aga kaugemalt vaadates pole ju näol suurt häda midagi.

Meie varahaldusfirmade tiimid on üsna pisikesed. Kui vaadata aga nende hallatavaid portfelle, siis neis on kolmekümne, neljakümne ja isegi veel enama ettevõtte aktsiaid. Näiteks Swedbanki Ida-Euroopa aktsiafondis oli eelmise aasta esimese poolaasta seisuga 52 ettevõtte aktsiad ja osakud. Et neid ettevõtteid kõiki põhjalikult tunda, peaksid fondijuhid küll lausa geeniused olema. Professor Louis Lowenstein, kes on nüüd kahjuks küll meie hulgast lahkunud, kirjutab oma suurepärases raamatus The Investor’s Dilemma, et üheski fondis ei tohiks olla üle 20 ettevõtte aktsia.

Fondide „turvalisus baseerub hoolikal valikul, mis põhineb analüüsil, mitte aga juhuslikul valikul või laiapõhjalisel diversifikatsioonil,“ kirjutab Lowenstein.

Muuseas, tema poeg Roger Lowenstein on väljapaistev finantsajakirjanik, kelle sulest on ilmunud väga head raamatud nagu Long Term Capital Managemendist (nn nobelistide fond) When Geniuses Failed ning Warren Buffetti biograafia Buffett: The Making of an American Capitalist.

Juba ammu vaevab mind küsimus, kui hästi meie fondijuhid ikka tunnevad neid Ida- ja Lõuna-Euroopa, Ukraina, Kasahstani ja teiste peamiselt endise idabloki riikide ettevõtteid, kuhu suurem osa meie fondidest investeerib. Ma arvan, et mitte väga hästi. Muidugi on neil Exceli tabelisse pandud numbrid käivete, kasumite, marginaalide, varade ja kohustuste kohta. Võib-olla on mõningaid ettevõtteid isegi külastatud. Aga kui paljude ettevõtete juhtide nimesid, mille aktsiaid fondihaldur on ostnud, haldurid teavad? Kardan, et mitte väga paljude.

Mulle tundub, et samal põhjusel, miks fondijuhid kardavad Eesti ettevõtete aktsiaid, kardetakse ka lääneriikide suurettevõtete aktsiaid. Neist kirjutatakse üsna palju, mis tähendab, et nende ettevõtetega seotud riske teatakse ka üsna hästi.

Aga idabloki suurele avalikkusele tundmatud firmad on hoopis teine lugu. Regiooni kasvupotentsiaal tulevikus on väga suur. Ettevõtete majandusaruannetes toodud numbrid väga ilusad, miks siis mitte investeerida?

Aga see on nagu päikesega. Esmapilgult on see ilus suur särav kuldne kera. Hakkad lähemalt uurima, selgub, et ilusal keral on ka tumedad plekid. Kui aga veel lähemalt uurida, võib selguda, et tegemist on lausa põrgutulega.