Maailmas on vähemalt 75 laborit, kes uurivad võimalust, kuidas vetikatest biokütust toota. Vetikatest võib potentsiaalselt saada ühe hektari kohta rohkem energiat kui teistest biokütustest, kirjutab Bloomberg. Tehnoloogia meelitab nii riikide energeetikaministeeriume kui ka suuri naftakompaniisid eesotsas Exxon Mobiliga, kes kavatseb järgneva viie aasta jooksul kulutada vetikauuringuteks kokku 600 miljonit dollarit.
Exxoni puhul on see mõnevõrra üllatav, sest kaks aastat tagasi protestisid naftagigandi looja järglased, perekond Rockefellerid, Exxoni poliitika vastu, mis suhtus alternatiivkütustesse üsna leigelt.
Jaapan loobus 132 miljonit dollarit maksma läinud vetikaprojektist 1990. aastate teisel poolel, mil nafta hind langes alla 10 dollari barrel ning nn pikaaegne majanduslangus, mis sai nimeks Kadunud dekaad, varjutas keskkonnaprobleemid. Nüüd on Jaapani kompaniid eesotsas Toyota Motori ning naftatöötlemiskompaniiga Idmitsu Kosanio hakanud taas uurima, kuidas on võimalik jäätmevett mikroorganismide abil kütusteks muuta. USA loobus 18 aastat kestnud uuringutest 1996. aastal leides, et tegemist on liiga kalli kütusega.
„See on sarnane alkeemiaga,“ lausus uudisteagentuurile Tsukuba Ülikooli keskkonnateaduste professor Makoto Watanabe. „Tegemist on kütuseliigiga, millel on potentsiaal tõusta meie peamiseks energiaallikaks,“ lisas ta.
Protsessi käigus kasutavad vetikad päikesevalgust, vett ja süsinikdioksiidi ning muudavad need fotosünteesi teel hapnikuks ja biokütuseks. Protsessi saab läbi viia ääremaadel asuvates avatud tiikides või spetsiaalsetes inkubaatorites, kus on võimalik hoida selle protsessi intensiivistamiseks vajalikku püsivat temperatuuri.
Tegemist on ka ühe nn kasvuhoonegaaside vähendamise võimalusega, sest süsinikdioksiid paneb vetikad kiiremini kasvama. Tegemist on nn teise generatsiooni biokütustega, mis peaks asendama praegusi biokütuseid.
Nagu öeldud, on praegu tegemist üsna kalli kütuseliigiga. Watanabe sõnul maksab vetikakütus 800 jeeni (100 krooni) liiter. Tema arvates on võimalik 2022. aastaks muuta tootmine niipalju odavamaks, et see oleks teiste kütuseliikidega võrreldes konkurentsivõimeline.
Samas on ka selge, et konkurentsivõimeliseks muutumiseni on vetikakütusel pikk tee. Teadlaste arvates võib selle kütuse omahind langeda kahe kuni nelja dollarini liiter, aga suhkrurooetanooli, mida loetakse odavaimaks kütuseks, omahind on 20 kuni 45 USA senti (2,3 kuni 5,1 krooni) liiter.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
3 kommentaari:
Minu jaoks natuke kummaline et see kütus nii kallis on asja kohta mis nö isegi solgiaugus kasvab. Ilmselt pole asi kasvatamises vaid et vetikatest seda õli kätte saada...?
Tõenäoliselt. Aga ilmselt on asi ka selles, et nafta, söe ja põlevkivi fossiliseerumise käigus toimus energia kontsentreerumine tänu millel ongi fossiilsed kütused nii efektiivsed.
Ka meie põlevkivi oli algselt vetikate kiht. Kui põlevkivi oleks geoloogilise ajaloo jooksul käinud paari-kolme kilomeetri sügavusel, oleks see täna ilmselt nafta.
Ajavahemikus 1979-2007 registreeriti USA patendiametis alla saja eduka avalduse. Aastatel 2008-2010 registreeriti umbkaudu 140 avaldust täiustamaks vetikakütuste tootmistehnoloogiat ja integreerimaks vetikatehnoloogiat jäätmekäitlustehnoloogiaga.
Isegi kui vetikakütuse tootmine ainult kütuse saamise eesmärgil on esialgu kulukas, ei tohiks vetikatehnoloogiat kindlasti ignoreerida kui innovatiivset vahendit süsinikkrediitide teenimisel ja nt õlitoodete tootmisel.
Postita kommentaar